aprill 28, 2009

Hull eit

olen. Tuli tahtmine veel veidi Svea sünnipäevast rääkida. Ja enda mitte just eeskujulikult käitumisest seal. Ning Musi enam kui eeskujulikust.

Vaadake, ma olen harjunud elama vaba inimese elu. Muidugi, ma ei ole mingi lits ega nakomaan ega muudlaadi kriminaal, aga mulle meeldib flirtida - kellele ei meeldiks eks!? Ja mulle meeldib seda ikka veel teha. Ja mulle meeldib poiss veidi kiusata. Kui vaja - ka seksuaalse külje pealt. Ja ma ei ole enamasti see nurgas istuv müürilill. On kohti, kus käitun laitmatult, sest teisiti ei suudagi. Ja on kohti, kus lasen piduri lahti ja naudin. Ja oli ka seekord, kuigi olin Musiga koos. Praegu mõtlen küll, et äkki tegin talle liiga. Aga on hea, et ta ei ole armukade tüüp. Vähemalt ma ei ole veel avastanud, kust maalt ta armukadedaks muutub. Aga ma olin vähemalt nii palju teistsugune, et hoiatasin teda ette enne, kui tegin midagi teiste meelest shokeerivat teadlikult. Näiteks tegin kellelegi tagasi laksu vastu tagumikku andmisega. Või istusin kellelegi otsa, sest nii on kõige suurem tõenäosus saada suits kätte inimese käest, kellest hoolid liigselt, et lasta tal oma tervist kahjustada. Eriti siis, kui on veel võimalik selle vastu võidelda. kasvõi üks suits korraga. Või suudlesin sünnipäevalast, sest kõigi poiste vaikimisi kokkulepitud talle sülle istumine kallistamiseks tundus nii jabur ja seksistlik. No halloooo! Võib-olla ta pole kõige beibelikum tüdruk või kõige õrnem lilleke. See ei tee temast ka tugitooli, mille otsas oma väsinud taguotsa puhata. Kuigi ta ise kunagi ei protesteeri, kui temaga sarnaselt käitutakse. Läksin siis vähemalt sugude võrdõiguslikkust otsima ja tegin sama triki. Ja kohe pühapäeval leidsin ka vastavad pildid orkutist. Naljakas. Ta on vist üldse teine tüdruk, keda naljaga pooleks suudelnud olen. ma tean, et tema jaoks ei olnud see midagi erilist. Aga naljakas, et minu enda jaoks tundus see nii kaua nii võimatu ja lausa vastik. Too gay, kuigi ma endameelest olen vägagi igasuguse armastuse poolt. Aga eks me kõik oleme noored olnud ja kartnud sattuda kogemata vale sildi alla. Enam ei karda. Nüüd olen kindel ka oma seksuaalsuses täielikult.

Enivei, mõtlen nüüd, et kas pean hakkama jälle vaoshoitumalt käituma musi rõõmuks. Kuigi ta ütles, et talle see girl on girl action täitsa meeldis. Ja muugi ei lükanud teda kaitsepositsioonile. Ja kui me ise liiga hoogu sattusime, siis need võtke tuba vihjed tegid meile mõlemale nalja., Isegi kahtlast heameelt. On see ju vihje, et kõik on korras.

Ja veel rohkem meeldis mulle tema käitumine (korduv, kusjuures) juhtudel, kui mõni eriti oks laiali isane julges tal paluda oma naist ohjeldada. No halloo! Ma õnneks ei vihastanud ega solvunud siis ega läinud tujust ära, sest ma ei olnud kaine, aga praegu mõtlen küll, et kui seksistlik võib olla? Ja miks ma ei või lihtsalt mina olla? Ja miks nad siis mulle otse märkust ei tee, kui miski häirib? Miks mind kui kellegi omandit koheldi? Aga minu Musi on super. Ta vastas enesekindlalt naerdes lihtsalt, et just ni ima talle väga meeldingi. Nii nagu olen. Ja tänu sellele saab ta veel kaua väga palju andeks. Ka selle joone, mis mind temas aina rohkem häirima hakkab, aga mida ma siia ei kirjuta juba sellepärast, et ei taha, et ta loeks ja solvuks. Tema ju mind ei kritiseeri. Kuigi võiks. Aga mul on peaaegu täiuslik mees!!!

aprill 26, 2009

Super nädalavahetus oli

Kui eelmisesse nädalavahetusse mahtus superpidu Amigos, siis ka sellel laupäeval oli superpidu. Svea sünnipäev. Seekord ilma liigse rahvamassi ja mõttetute joodikuteta. Ainult tõeliste sõpradega. Kusjuures ma tundsin enamikku neist juba. Ja sain paremini tuttavaks mõndadega. Ja nüüd on hääl nii äa üle muusika karjumisest, aga tõeliselt rahul olen. Ja paksult gillliha täis.

Käisime ju Kadrinas ka jälle. Esimesel päeval grillisime kala, teisel liha ja Svea juures theti veel ribi ka. Nämm-nämm. Ja musi ema tegi minu auks kaneelisaiu. Ja ma sain end nii mitmes mõttes ületada.

Kõigepealt lasti mul vaarikataimi lõigata. Midagi, mida ma polnud kunagi varem teinud ja nii fun oli, et ma üldse ei hooli kriimulistest kätest ja ma pärast ei saanud juuksuri mängimisega pidama ja pügasin ka mõned teised puud-põõsad ära.

Siis lasti mul Musi manuaalkastiga autoga sõita ja sellist nalja pole ma vist üle aasta teinud, aga ei suretanudki välja. Ainult ühe korra alles sõidu alustamisel, sest ma unustasin ära, et käivitamisel tuleb sidur lahutada. Õudne oli ikka, aga lahe ka. Sai vanu oskusi meelde tuletada.

Ja siis... siis ma tegin midagi uskumatut. Uskumatult lahedat ka. Rauno räägib juba ammu ujuma mineku plaanist. Nende isa on talisupleja ja poegadel on traditsioon vähemalt enne Musi sünnipäeva mai keskel vees ära käia. Aga eile oli nii soe ilm, et ma olin meeletult rahul juba võimalusega peävitada ja naabrite ees oma pesu välgutada. Tema aga tahtis vette. Olenemata sellest, et olime ka eelneva päeval ujulas käinud ja mina oma vaba vormiga suutsin üle poole kilomeetri ujuda. Nüüd ta tahtis vabasse vette. Ja siis me läksimegi. Mina veel sõimasin teda hulluks, aga kui vee äärde jõudsime, tekkis minusse see tüüpiline jonn. Ma ei saanud temast kehvem olla. Seega käisimegi mõlemad jäves ujumas. Ma arvan, et polegi seda kunagi varem aprillikuus teinud. Ja kusjuures ei olnudki nii meeletult külm. Temperatuurikontrast ei olnud suurem kui saunast tulles ja pärast oli super olla. Ainult teised vaatasid meid kui ogaraid. No eks me natuke oleme ka:D

Ja nädalavahetus tipnes sellega, et sain Musile ideaalse sünnipäevakingi. Kuigi sinna on peaaegu teve kuu veel, põen juba ammu. Te vist teate, et mulle meeldib kingitusi teha ja mulle meeldib neid hästi teha. Mulle ei meeldi kinkida raha, kinkekaarte või muud tähendusetut. Kingitus peab inimesele sobima. Lööma ta sussidest välja, nagu Musi ütles. Ja kaua ei suutnud ma välja mõelda midagi nii erilist. Isegi ta vennatüdrukule, keda ma veel vähe tunnen, oli lihtsam kingitust leida. Aga ju ongi käige lähedasematele kõige raskem ideaalset lahendust leida. Ja nii ka ju ei käi, et lihtsalt ostad kõige kallima asja poest. Või võtad mingi standardlahenduse. Valmis kinkepakki vms. Ja nüüd ma sain midagi, mida ta küll käega katsuda ei saa, aga millest peaks jääma vähemalt kustumatu mälestus. Ja lahe on teda piinata ka kuu aega teadmatuse ning umbmäärast vihjetega. Aga eks ma kunagi räägin, millega tegu.

Jippikajeeeee!

aprill 22, 2009

Bitchimisest ka

I'm a bitch, I'm a lover, I'm a child. Mother ei ole... I'm a sinner I'm a saint jne.

Nagu selles laulus. Coverdatud on korduvalt. Seetõttu esitajat ei kirjuta.
Aga viimasel ajal olen avastanud endas ühe uue ebameeldiva joone. Kui mul palutakse midagi kritiseerida kavatsusega konstuktiivse kriitika abil midagi paremaks muuta, siis ma ei saa pidama. Kui juba elan teemasse sisse, siis lähen sügavuti. Võtan kõik veid üksipulgi ette ja ütlen välja oma ausa arvamuse. Ja ma tean, et ühest küljest on see hea, aga teisest halb, sest vähe on neid, kes kriitikat tegelikult ka hindavad. Ega ma ise ka ei suuda enda kohta kriitikat kuuldes mitte kaitsepositsioonile asuda. Aga ma teen teistele haiget ja ma ei suuda seda tegevust pooleli jätta. Ega tulevikus mitte korrata. Olen viimasel ajal kiitusest kriitikat proportsionaalselt nii mitu korda rohkem edastanud, et endalgi on häbi. Kuigi tihti on tegu asjadega, mil on ka väga palju plusse. Aga ma toon välja vaid miinused ja pehmendamata, kui mult seda palutakse. Ma ise muidugi ei taha halba. Tahaks, et sellest oleks kasu. Aga kogun nii tõenäoliselt ka vaenlasi. Ja ma ei suuda isegi hääletooniga asja paremaks teha. Ründangi. Olengi vastik.

Ja alles nüüd hakkan mõtlema, et kõik need inimesed - koolikaaslased nt - kelle ebameeldivast käitumisest ma nooremana aru ei saanud, ei olnud ka võib-olla võimelised ise end muutma. Võib-olla on see mingi ennast säilitada aitav mehhanism? Aga samas ma ei ole ju olnud olukordades, kus oleks vaid üks võitja - mina või nemad. Ja ma ikka ei suuda olla sõbralik kriitik. Ainult juhul, kui ma ei hooli ja ei süvene tegelikult. Vist. Olen lõksus ja nüüd vihkan ühte osa iseendast. Kuidas elada iseenda suuremate vigadega?

Armastusest...

Suur ja hirmuäratav sõna eks? Minu jaoks ka. Aga samas ma tahaksin, et ei oleks. Minu jaoks on see veel hästi segase tähendusega sõna. Mind meeletult ärritab selle kergekäeline kasutamine ja uue suhte alguses kohe oma msni-nimele südame lisamine. Armastus peaks olema ju midagi suurt, tähtsat ja tõsiselt võetavat. Midagi erilist, mitte igapäevast. Muidugi ka igapäevast alates sellest hetkest, kui armumine ja muu selline kergelt sündiv pudipadi armastuseks kasvab. See on umbes sama määramatu protsess, kui täiskasvanuks saamine. Ei saa ju olla ajalisi termineid, millal see juhtub.

Ma ei ole kindel, et ma üldse kunagi armastust kogenud olen. Kumbagi pidi. Või noh... öeldud on muidugi neid sõnu. Kusagil veebruaris ju kurtsin isegi, et liiga tihti ja süüdimatult tuli. Ja nüüd võib-olla, et ongi esimene kord, kui see tunne päriselt kätte jõudnud/jõudmas on. Või ei ole? Olen vahel mõelnud, et äkki ühe inimesega oli/on ka armastus, kuigi me kunagi oma tundeid sildistanud ei ole. Oleme püüdnud end üksteise jaoks defineerida, aga ei tule kuidagi välja. Meid kirjeldabki vist kõige paremini sõna "stuck". Aga ise küll kellelegi otse öelnud ei ole, et ma armastan Sind! Vahel on olnud tahtmine seda öelda. Vahel olen mänginud selle mõttega. Vahel olen midagi ebamäärast öelnudki. Aga ma usun, et ma saan aru, kui tõesti on see tunne käes. Keegi teadjatest... kuidas te aru saite? Millised on selle tunnusmärgid? Ma arvan, et see on siis, kui oled valmis lõputult andestama. Juba ette. Kui pead suhet tähtsamaks (mitte segi ajada mitte üksi olemisega) eksimustest. Kui õpid isegi vigu armastama või vähemalt aktsepteerima. Olen ma lähedal?

Aga hetkel annan endast parima, et olla parim mina parima võimaliku poisssõbra heaks. Ma juba tean, et olen iga kell võimeline tema huvisid enda omadest kõrgemale tõstma. See ei tähenda muidugi, et minust mingi push over saanud on, vaid seda, et ka ohverdustest on saanud omamoodi rõõm. Ma lihtsalt loodan, et minust on küllalt, sest ma tean, et tema on nii palju väärt. Minu meelest nii palju rohkemgi. Vahel tunnen, et ma ei ole teda väärt. Sest erinevalt temast, minul on vigu ja päris suuri, minu meelest vähemalt. Ja vahel ma ei suuda oma õnne uskuda. Ja kardan, et see on uni ja ma ärkan kohe-kohe. Või õel nali. Sest korra on see juba juhtunud. Üks, milles olen kindel - see on midagi väga erilist. Erinevat kõigest ja kõigist eelnevaist. Kui see on uni - palun ärge ajage mind üles!

aprill 20, 2009

Kuidas iseennast hulluks ajada

Ma olen/olin juba teist korda sama orgi otsa astumas. Hakkasin mõtlema suhte lõpetamisele ülimalt tobedal põhjusel. Ainult sellepärast, mida keegi teine arvab või mõtleb, mitte seoses sellega, mida tunnen või kui õnnelik olen.

Kunagi... nüüd juba kauges minevikus... katkestasin suhted Incuga, sest Annika ütles nii muuseas, et meie kaks ei sobi kokku nagunii, aga ta vist ei põhjendanudki seda. Selelst aga piisas, et mu maailm pahupidi hetkeks lüüa ja lihtsalt igaks juhuks likvideerida võimaluski teada saada, kuhu see kõik minna võinuks. Aga vahepeal on palju vett merre voolanud. Enam ammu ei ole aeg, mil seda suhet taga nutaksin või end peaga vastu seina peksaksin. Jah. Pofülaktika mõttes vahel tuletan endale meelde, et ma enam mite kunagi nii kellelegi haiget ei teeks. Et lähtuksin edaspidi oma instinktidest. Ei põgeneks esimeste takistuste ilmnemisel.

Aga täna ei tahtnud ma tegelikult minevikust rääkida. Avastasin eile teist poolt oma olemusest esmakordselt. Kui siiani olen end alati identifitseerinud kui lõvi ja üksiklast, siis eile esmakordselt, olles hakanud mõtlema seostele Musi ja Vahuri vahel, mis paistavad selgelt tulevat nende ühisest sünniaastast, hakkasin uurima, mida minu kassiks Vietnami kalendri ja jäneseks Hiina kalendri järgi olemine kaasa toob.

Meeletult huvitav oli. Ma ei oleks kunagi osanud arvatagi, kui palju minu iseloomust sellega seotud olla võib. Enamus infot aga läks kohe väga täppi. Nõustun isegi sellega, et võin olla kinnisideeline, noriv ja pealiskaudne. Ainult salakavalaks tembeldamise vastu protesteerin. Lugesin siis ka teiste aastaid ja jälle leidsin meeletult palju seoseid. Ja see, mida Katsi aasta kohta kirjutati, oligi nii Kats. Ja see, mida madude kohta - oligi nii Tema ja veidi vähem mu ema. Muideks, esimest korda peale kolme aastat sain teada, et nad ka jagavad aastat.

Aga hulluks ajas mind see, et päris mitmes kohas oli öeldud, et minu aasta inimene ei tohiks mingil juhul tegemist teha roti aasta inimestega. Mida musi just on. Ühes kohas öeldi lausa: you should avoid the Rat like the plague. Armas eks. Julgustav. Ma hakkasin kõike seda huvi pärast uurima, lootes leida positiivseid märke ja sain hoopis nii negatiivse märgi. Aga seekord olen/olin targem. Ei hakanud üksi obsessima. Rääkisin talle ka kohe mu peas keerlevatest mõtetest, kuigi meie mõlema meelest sobime me vägagi hästi. Oleme kuidagi väga sarnased kõikidest ettekijutustest hoolimata. Ja muidugi nüüdseks on hakanud tasapisi avalduma ka häirivamad jooned, aga need on nii vähetähtsad. Isegi see pole tähtis, et meil on hoopis erinevad huvid ja minevik.

Loeb ju see, et koos on hea. Et ei teki piinlikke vaikusehetki. Et üksteisele saab rääkida kõigest ja aususe peale ei solvuta. Et mõlemad tahame, et see suhe töötaks ja anname endast selleks kõik ja rohkemgi veel. Seekord kavatsen siiski ettekuulutustest hoolimata ise välja uurida, kuidas me klapime.

Naljakas oli see, et Roti kohta ütles tak internetilehekülg not compatable ja Mao kohta - think again. Ja mulle lähimad inimesed on just seda ju. Võib-olla on asi selles, et mulle meeldivadki väljakutsed?:D

aprill 16, 2009

Miks mulle praegu meditsiiniasutused ei meeldi

Otsustasin mõni aeg tagasi, et tahan minna ja kontollida oma tervist. Mida täpsemalt - polegi oluline. Helistasin siis Tallinna Keskhaiglate lühinumbritele - ma ei saa ikka veel aru, miks neid kaks olema peab - ja küsisin, millal mul oleks võimalik kontrolli tulla. Ootasin vastust, mis mahuks nädala raamesse. Esimene number aga ütles, et enne juunit pole midagi pakkuda ja juunisse veel ei broneerita. Need vene aja naljad hakkavad juba ära väsitama - ausõna! Teine number oli edukam pakuti järgmist päeva, sest keegi oli oma aja tühistanud või... mai keskpaika. Mis ei olnud eriti juunist parem.

Ühest küljest - ainult rutiinsesse kontrolli minekuga ei tohiks ju väga kiire olla, aga teisest küljest - nad ei teadnud minu arsti juurde mineku soovi põhjust. Mul ei jäänudki muud üle kui järgmine päev vabaks teha ja selle suvalise arsti juures ära käia. Ja siis alles hakkas nalja saama.

Kõigepealt ekslesin natuke ühes suures meditsiiniasutuste kompleksis, aga leidsin minu eelteadmistega klappiva majanumbri ja astusin uksest sisse. Kuna ma iialgi ei tea, kas ma pean enne registratuurist mingit träna kaasa võtma või midagi maksma vms, siis ma igaks juhuks võtsin järjekorranumbri. Õnneks oli mul veidi varuaega, sest järjekorras ootasin üle veerandtunni. Kõike selleks, et tädi klaasputkas saaks mulle öelda, et see oli kõik asjatu ja ma pole üldse õiges hooneski. Ma ei tea, kas on tõesti nii raske maju erinevalt nummerdada. kasvõi numbritele tähed taha panna. Olin juba ilgelt kuri, sest kokkulepitud ajani oli jäänud viis minutit ja mind ootas ees veel üks registratuur ja uue kaardi tegemine ning seal uues kohas oli minu ees küll vaid üks inimene, aga ta tundus olevat pigem sõbranna ja temaga jutustati lõputult. Viimaks tuli kõrvalkabiini teine tädi, kes oli tõesti hästi tore ja mu asjad sujuvalt korda ajas.

Edasi tundus ka kõik väga sujuvalt minevat. Arsti juurde sain peaaegu kohe. Ei küsitud ühtegi tobedat ega piinlikku küsimust. Välja arvatud kombinatsioon küsimustest varasema raseduse kohta ning sellele järgnev abordiküsimus. Jah, muidugi. Ma ei ole rase olnud, aga aborti olen küll teinud. Kumb meist siin idioot on? Arsti kabinetis kulus kokku umbes kaheksa minutit ja siis saadeti mind välja ühe retseptiga. Oligi kõik. Kõik oli korras ja see retsept oli ka selline, et oli mu enda valik, kas selle ära kasutan.

Otsustasin ikkagi apteeki minna ja suur oli minu üllatus ning ka pahameel, kui apteeker rohu nime nähes kohe mõtlemata ütles, et seda asja ei ole Eestis juba mõnda aega. Et mõnes väikses kohas võib-olla veel natuke on, aga juurde seda küll ei tooda. Siiski-siiski näitas tema arvuti imet - ühes Tallinna apteegis pidi veel üks portsjon olema. Aga Ta oli juba enne mind kellelegi soovijale sellest rääkinud. Otsustasin ajaga võid joosta. Helistasin veel ekstra mingile tasulisele infotelefonile, et uue apteegi täpne asukoht välja uurida ja lendasin läbi linna selle teise otsa. Kõike selleks, et sealne apteeke mulle sama suurte silmadega otsa vaataks ja kinnitaks, et neil pole smauti juba ammu seda ja kui väga suur soov on, siis Jõhvis, Narvas ja Kohtla-Järvel peaks seda veel olema.

Ma olin juba tõeliselt kuri arsti sellise blacki peale ja otsustasin tema juurde tagasi minna, et ta siis juba midagi asjalikumat kirjutaks. Pealegi minu ainsad valikud selle rohu tarvitamisel olidki kohe või üldse mitte. Arst ei olnud minuga samast rahvusest ega saanud arugi, mida talle telefoni teel selgeks teha püüdsin. Sain kolm korda otsast alustada. Pärast hakkasin üldse mõtlema, et mul ikka üldse arstiga ei vedanud, sest ta ei suutnud ka vastuvõtul mu eestikeelsetele küsimustele adekvaatselt vastata ja kui ma lõpuks uue retsepti ja rohu kätte sain, siis selle kasutusjuhendit lugedes selgus, et arst on oma töö täielikult tegemata jätnud. Ta oleks pidanud kontrollima, kas minu minevik üldse sobib kokku antud rohtudega ja ei saanud ka olla, et ta minu varasemaid haigusi peast oleks teadnud. Minu kaart oli ju vaid üks valge leht. ja temaga me varem kohtunud ei olnud. Nüüd mõtlen, et rohkem ei kohtu ka. Sest ma jooksin päev otsa mööda linna ringi tema pärast. Mitu korda suutsin ärevusest ka bussist maha jääda, peatusest mööda sõita või lausa valele bussile istuda. Ikka korralikult kirusin end auto koju jätmise eest.

Eks varsti näeb, kas rohi mõjub või kuidas ta mõjub, aga hullult tahaks mõne ta targema kolleegiga rääkida.

Virin over and out. Tegelikult on elu hetkel ilus. Väga ilus.

aprill 13, 2009

Arvake, millest jutt käib:D

ma mõtlesin, et kuidas see täpsemalt võiks välja näha
Mia says:
no proovi
siuke üsna voolav veel
limane. kõlab vastikult, aga on hea
Imeline Lendorav says:
lima on seal hea jaa
Mia says:
ja suhkruga
Imeline Lendorav says:
mulle endale meeldib ka limane
aga panen mõlemat, soola ja suhkrut
Mia says:
issand kui haige vestlus:D

aprill 12, 2009

Episood Meet the parents

Iga tõsisema suhte puhul jõuab paratamatult mingil hetkel kätte aeg tutvuda teineteise vanematega. Minu vanemad on kõiki mu nö "poisse" näinud, kuigi ma pole neid kunagi presenteerinud nii otseselt, et saa tuttavaks - see on minu uus poiss ... (nime koht). Aga minu ema teab nagunii peaaegu kõiki minu sõpru ja kasuisa on ka näinud tähtsamaid.

Mina ise olen ka kohtunud kõigi vanematega mingil hetkel. Ja ma küll alati närvitsen veidi, et mida nad küll minust arvata võivad või kuidas me läbi saama hakkame. Eriti veidrad on need korrad, kus ma ei ole mingil hetkelisel visiidil, vaid näiteks kohtun poisi/mehe emaga peale nende katuse all ja nende armastatud järeltulija voodis magamist. Või vahetult enne seda. Muidugi ma ei tea, kuidas sellised situatsioonid vanemate suhtumist minusse on mõjutanud, aga läbi olen saanud kõigiga hästi. Kusjuures praegu meenutan piinlikkusega, et ma ei mäleta Siimu vanemate nägusid. Aga me kohtusimegi vaid korra. Ja see oli üldse üks ülimalt totakas suhe. Suhe ainsa mõttega suhtes olla.

Tegelikult tahangi lähemalt rääkida praeguse Silmarõõmu vanematega kohtumisest. Kui eelmine nädalavahetus oli mõeldud tema integreerimiseks minu lähedastega - mis läks väga edukalt - siis seekord teadsin juba nädala jagu ette, et kui vähegi on võimalik, olen kaasa oodatud pühi pidama tema vanematekoju. Ja mul on vaimustus tema vanematest ja ka vennast ja venna tüdrukust, keda tegelikult jbua teist korda nägin. Aga ma ei tea, millise mulje ise neile jätta võisin.

Algusest siis... Silmarõõm ei hoiatanud oma vanemaid üldse ette, et minu kaasa võtab. Ainult vend teadis ja seega ka tema tüdruk, aga vanemad said ikka shokiteraapiat ja ega mulle ka enne minekuõhtut ei öeldud, et see vähemalt ühele osapoolele üllatus olema saab. Ja üllatus ta oligi. Isa reageeris üsna rahulikult. Et kui kaks siis kaks ja kogu lugu. Ei mingit ülekuulamist, kuigi ma mõnes mõttes isegi ootasin igasuguste küsimuste laviini. Ema ehmatas ikka põhjalikult. Kui mind esimest korda märkas, siis lausa pööras otsa ringi ja siis varsti tuli piilus nurga tagant julgemalt, et mis imeloom ma siis olen.

Kui esmane üllatus mööda läks, oli kõik edasi juba ideaalne. Mulle - täiesti võõrale inimesele - öeldi peaaegu esimese asjana, et ma tunneksin end kui kodus, hoolitseti igat pidi, et ma end hästi tunneksin. Uuriti pidevalt, ega mul külm või nälg ei ole. Kas mul ikka on kaasas hambahari ja öösärk jne jne. Meeletult armas oli. Ma oleksin olnud rahul ka külma käesurumisega, aga mind võeti esimesest hetkest peale kui pereliiget. Ja see tunne vaid süvenes. Mulle räägiti entusiastlikult sellest, mida tulevikus koos ette võtta saame ja mida minu auks küpsetada kavatsetakse. Ja üleüldse olid nad väga rahul, et lõpuks on kolmele mehele vastukaaluks jälle kolm naist. Pidi vähemalt võrdustama võitlust telekapuldi üle:D Hiljem selgus, et ma olingi alles teine tüdruk, kelle musi koju vanematele näha viib, mis mind tõsiselt üllatas ja samuti, et vanemad olid talle juba pinda käima hakanud, et oleks aeg tüdruk majja tuua. Loodan, et mind siiski võeti kaasa ikka minu, mitte käsu pärast:D

Kokkuvõttes oli mul meeletult mõnus nädalavahetus, mil jõudsin ka korralikult välja puhata. Vaimselt siis. Sest maganud tegelikult väga palju ei ole. Oli targematki teha. Või vähemalt paremat. Ma nii võitlen praegu endaga, et mitte edasi kirjutada, aga ma tean, et mul on targem seda nii avalikult mitte teha. Vähemalt teate nüüd, et mul on seljataga järjekordne suurepäraselt õnnestunud tutvumisoperatsioon ja asi läheb juba krdi tõsiseks.

aprill 07, 2009

Mida kirjutavad väiksed poisid sünnipäevakaardile?

See kuueaastane, keda praegu hoian, kirjutas "palju õnne" asemel hoopis midagi huvitavamat. Ta kirjutas "I love you" ja paar väga huvitavat lauset minu jaoks. Ta kirjutas, et "You are a strong man" ja "You are a brave man". Minu meelest nii lahe. Pakun, et isal võis väga hea meel olla. Aitasin poisil veel õigesti spellida ka. No kelle rind ei paisuks sellisest kiitusest!? Laste armastus on ikka lõputu. Ka siis kui tegelikult isal ei ole aega eriti isa olla.

Aga täna ta üllatas mind taas. Nad on koos tüdrukuga mulle uue sarja külge õpetanud - H2O. Ja selle tunnuslaulu sõnad on: I'm no ordinary girl... ja siis täna poiss laulis seda kõigest hingest kaasa iga osa alguses. Mis oli jälle nii armas ja muigama panev. Ma ei taha teda siin üldse mõnitada. Lihtsalt lahe on, et lapsed on nii siirad ja kompleksivabad. Nad ei mõtle sellele, mida teised neist arvavad, kui nad teevad seda või ütlevad teist. Nad lihtsalt Elavad suure algustähega.

Pisikesest poisist tahtsin ka midagi kirjutada, aga enam ei tule kahjuks meelde. Seega jääb ära. Aga muidu... minu elu ongi praegu töö, magamine ja kiire mailidelugemine pluss eluks vajalik kommunikeerumine significant othersitega.

aprill 05, 2009

Temast...

Sest ma ei saa Temast üle ega ümbert. Vahel nii tahaks, et teda poleks minu elus, aga enamuse ajast tahan, et teda oleks rohkem. Eriti näost näkku. Enivei.. põhjus, miks ma jälle obsessin, on see, et me kohtusime täna täiesti ootamatult. Ma teadsin, et ta pidi reedel korraks Eestisse tulema, aga mul ei õnnestunud teda veenda ka mind vaatama tulema. Aga siis juhtus nii, et tal tekkis võimalus üle mitme aasta oma Eesti kodu ja pere külastada ja sinna jääda terveks nädalavahetuseks. Ja ma olen siiani nii kuri, et ta mulle ei teatanud sellest, sest mina tahan teda ka alati näha. Ta küll ütles, et ta ju polnud Tallinnas, aga ta oleks ju võinud vähemalt täna minu jaoks mõne tunni broneerida. Mida ta ei teinud. Kokku saime hoopis nii, et põrkasin eile kasuisa sünnal kokku tema väikevennaga, kes mind olukorrast informeeris. Olime iseenda teadmata teineteisest vaid mõne kilomeetri kaugusel, aga mul ei olnud mobiililevi ja tema telefon oli üldse väljas. Tavanumber vähemalt ei vastanud, sest ta oli ostnud kõnekaardi. Ja ma urisesin ja purisesin esiteks sellepärast, et ta nii jobu on ja teiseks seepärast, et ma ei saanud teha midagi, et asja parandada. Kui ma oleksin ilma Silmarõõmuta seal peol olnud, siis oleksin tõenäoliselt kohe läinud ise teda otsima. Ma olen nagunii absoluutselt igasugustes olukodades tema pärast oma ego alla surunud. Aga nojah... ma ei olnud eile üksi ja ma ei ole ka suures planais üksi. Aga täna sain ma aega veeta oma kahe lemmikmehe seltskonnas. Kolmest. Aga mul ei saa neist kummastki üksigi isu täis.
Õnneks läksid asjad nii, et me kohtusime ikkagi. Sain isegi mõned tunnid temaga omaette veeta. Kuigi seda oli minu jaoks meeletult vähe. Tema jaoks vist mitte, sest tal oli võimalus oma laevapilet hilisema vastu vahetada ja ta otsustas seda mitte teha.
Ja jälle on see koht, kus ma ei tea, kas rõõmustada, et kohtusime või nutta, sest jooksen pidevalt peaga vastu seina, mis temasse puutub. Vahel mõtlen, et olen muutumas naisahistajaks. Vahel, et olen tema pikaajaline sotsiaalne eksperiment, mänguasi, kelle tunnetega arvestama ei pea. Sest ta suudab vaheldumisi olla nii armas ja nii ükskõikne; nii ideaalne ja samas nii külm. Vahel tundub, et ta tegelikult ei tahagi mind oma ellu. Sest kammoon. Oma parima sõbraga leiaks ju ikka võimaluse kokku saamiseks. Kui seda tahetaks. Või vähemalt proovitaks. Aga tema isegi ei proovi. Mistõttu mõtlengi, et tegelikult ta ei hooli. Aga siis vahel... kõige ootamatumal hetkel tavaliselt... saadab ta mõne meeletult armsa tähendusliku sõnumi. Ja ta on üks väheseid, kellega ei teki piinlikku vaikust kunagi. Kellega kunagi ei ole igav. See tähendab juhul, kui meil on üksteise jaoks aega. Ja kes peaaegu alati minust aru saab. Kuigi samas... nagu Silmarõõmugagi ei seo meid kuigi palju asju. Peale juhuste. See mees jääb vist minu jaoks alati mõistatuseks. Kahtlen, kas ta üldse kunagi muutub lihtsalt kellekski tähendusetuks minu minevikust. Isegi kui ta ongi jobu. Nii raske oli lasta tal minna. Ja nüüd ma ei teagi, kas nutta, aga ma ei taha tõesti ta pärast pisaraid valada. Seekord ei ole ta seda väärt. Kas üldse keegi on kellegi pisaraid väärt? Kas väärt inimesed üldse ajavad nutma? Nojah... eks me aasta pärast jälle kohtume. Müstikamees...

Indiast

Mul on tunne, et kõik üitavad mind viimasel ajal Indiasse suunata. Tema fännab Indiat. Ja Adil oleks ka õnnelik, kui ta kodumaale satuksin. Ja mõni aeg tagasi mulle ju tehti au pair'i pakkumine sinna, mida ma siis kahjuks vastu võtta ei saanud. Aga eriti täna tuleb mulle indiat igast august. Tema rääkis täna Indiast täitsa teise jutu sees. Ja rssis nägin esimesena Eppu posti, et ta igatseb Indiasse. Ja kõige tipuks tuli mulle konkreetne pakkumine sinna minna täna. Sain esimese aieseci praktikapakkumise ja ma ei osanud arvatagi, et mind üles otsitakse, mitte et mina otsima pean. ja veel nii varsti. Ma ei teadnud, et mu profiil juba ligipääsetavgi on. Aga enivei mulle tehti erialane praktikapakkumine personaalselt Lõuna-Indiasse. Põhimõtteliselt kohe. palk tundub ka normaalne, kuigi mitte eestis elamiseks. Ma pean uurima välja, kas see kataks ära elamiskulud ja siis ma oleksin täitsa nõus, sest ma usun, et elu pakub märke ja neid tuleb märgata ning nendest lähtuda. Ma olen selle pärast ka hästi põnevil, aga kuna ma olen nii uus selles süsteemis, siis tahaksin enne oma nõustajaga rääkida. Tglt ma ei tea, kas mulle ongi juba eraldi nõustaja määratud. Aga ma tean, kes mind aitaks. Mis te arvate? Kas peaksin võimalusest haarama? Ka siis, kui seetõttu kooli kohe lõpetada ei saa?

On olnud huvitavalt raske ja raskelt huvitav nädal

Jah. Just täpselt nii. Mõlemat. On juhtunud uskumatuna tunduvaid asju. On olnud uskumatuid raskusi, stressi ja lihtsat väsimust. Ja naeru ja sõpru. Ja tööd, nii et tapab. Ja uusi tuttavaid. Ja vanu tuttavaid, keda aastaid kohanud ei ole. Ja seiklusi. Ja pättusi. Ja üks väga eriline sõber. Ja üks teine väga eriline inimene, kelle jaoks mul küll, häbi tunnistada, eriti aega pole olnud, aga ma plaanin enda käitumist parandada.

Üritan siis oma segast mõttelendu veidi lahti ka kirjutada. Meeletult hea Aerosmithi lugu käib taustaks ja segab mind küll keskendumast ja natuke vesine olen ka nagunii. Ja mitte ainult nohu pärast, mis mui jälle ka on. Aga ma olen täna olnud korraga nii õnnelik ja õnnetu ja hetkel lausa kõhus keerab. Sest mõni asi lihtsalt ei ole aus, aga sellest kirjutan edasi. Esimene teema on töö.

Terve selle ja ka järgmise nädala tegelen ühe väga huvitava kliendiga, kellel on väga eksootilisest riigist pärit workaholicust abikaasa ja kolm last, üks neist vaid Emily-vanune. Ja teenijatega kodu seal eksootilises paigas. Aga samas kogu rahast a toredatest lastest hoolimata ning isegi tema kuulsusest ja ilust hoolimata - sest ta on üsna tuntud avaliku elu tegelane tegelikult - tundub tema elu väga raske olevat. Ja ma olen andnud oma parima, et tema koormat kergendada ja pean tunnistama, et seda ka paljus ise nautinud, kuigi minu parimast pole alati piisanud. Olen muutunud nii palju tugevamaks. Vähemalt sele konkreetse pisipoisi nutu suhtes. Ja ka füüsiliselt. Nädalaga on vasaku käe musklid välja arenenud:D Ja kõvasti ingliskeele praktikat olen ka saanud.

Aga ma natuke vinguks ka sellel teemal. Mitmel päeval on abiks käinud ka nende laste eestlasest vanaema, kes peab samuti päev otsa kodutöödega aitama ja ma saan aru, et tal on ka raske ja tal on teisigi lapselapsi, keda hoida, aga ta on ikkagi ülemäära sarkastiline. Ta viskas mulle näkku seda, et ma saan palka lapsehoidmise eest ja tal on pidevalt ka teiste abilistega probleem. Kes ei tee tema meelest piisavalt oma raha eest, kes on lihtsalt lohakas ja laisk jne. Ühel teisel korral ütles ta mulle ka tervituseks, et ta kuulis, et keegi (st mina) ei saa oma tööga hakkama. Ja kui laste ema pole ligi, siis kritiseerib ta ka teda. Süüdistab nagunii päev läbi kodus rabelevat ja tõesti mitte nurgas küüsi viilivat naist lastega mitte tegelemises ning ka lastega pole ta rahul. Elus esimest korda kuulsin, kuidas keegi ütleb seitsmekuusele beebile sellepärast, et ta veel kõndida ei oska, et ta on laisk beebi. nagu wtf? Ma ei ütleks nii ühelegi lapsele vanusest olenemata. Aga näe - tema ütles. Ja tänu talle olen korduvalt sattunud olukordadesse, kus pean kuulama tema muresid ning jään kahe tule vahele, et kas kiita talle takka, et tal on õigus ja minu kliendil mitte või riskida temaga tülli minemisega. Tundub, et ta on kade oma lapse edu peale. Ja kuigi vahel on ta täitsa tore ja aitab mind, suudab ta kõik hea tihti ära nullida.

Selle nädala teine oluline sündmus oli mu kasuisa suur juubel ja selle tähistamine eile õhtul. Nädala sees oli nimelt töö kogu mu elu. Töötasin ja magasin. Polnud aega süüa ega wc-ski käia. Ja te ei kujuta ette, kui lahe pidu see oli. Mingi ime läbi olid nii mu kasuisa kui tema tütremees mõlemad peaaegu kained. Ja uskuge mind, sellise asja tõenäosus on üsna nullilähedane. Ja sel peol õnnestus mul üle pika aja näha väga paljusid toredaid inimesi minu minevikust. Mõnda polnud juba aastaid näinud. Ja ma avastasin enda üllatuseks jälle, et täitsa on võimalik kasuisa noorema pojaga läbi saada ning tema on minust vist lausa vaimustuses. Mul ei tule parem sõna pähe, aga ta oli lausa teistele mind kiitnud. Ja ma tegin veel midagi elus esimest korda. Nimelt võtsin peole kaasa kaaslase, kes ei olnud "lihtsalt sõber" ega häbenenud ka seal teistele meie tundeid näidata. Ja kõik kukkus välja suurepäraselt. Silmarõõm jättis kõigile hea mulje, suutis olla ka iseseisev, kui mina ringi jooksin, lastega mängisin, sest Emmy on tõesti üks maailma laste musternäidis. Nagu kõik selle pere lapsed. Kati võiks vabalt õpetada vanemaid välja. Ja Silmarõõmul oli endal ka tore, mulle tundus. Aga peo kõige parem asi juhtus alles pärast ööbimiskohas. Meile oli reserveeritud toad ühes põhimõtteliselt veekeskuses ja meil oli paketis hommikune ujumine, aga mina ja üks kasuisa vana sõber mõlemad tahtsime hullult kohe öösel ujuma minna. Olime kõik kained ka ja tuju oli mega. Ei tahtnud veel tuttu minna, kuigi teadsin, et saan vaid mõned tunnid magada. Ja meil õnnestuski rääkida sealne vastutav isik ära meid basseini laskma. Nii vägev oli keset ööd täispimedas basseinis. Vaid meie kaks oma kaaslastega. Meeletu adrenaliinilaks. See polnud ju tegelikult lubatud. Aga me käitusime korralikult ja minu jaoks oligi see ainuke võimalus ujuda, sest hommikul poleks mul enam aega olnud. Usun, et see jääb kauaks meelde. Mega. Me nii tahtsime tädile jotsi jätta. Peedu sõps rääkis lausa viiekohalisest preemiast. Aga unustasime, et hommikuks on ta koju läinud ja ujukates meil ju raha polnud. Seega jäi tädi kahjuks premeerimata. Loodetavasti õnnestub see viga kunagi tulevikus parandada:)

Tänasest aga räägin eraldi peatükis. Jälle hakkas kõhus erutusest keerama.