detsember 30, 2019

Kirjad Kahele Triibule 33

Mu pisike,

Tänu sulle on meil olnud väga eriline ja kordumatu aasta. Kui me esialgu viskasime issiga nalja, et kui meie geenid toodavad blonde sinisilmseid beebisid, siis sellest saaks päris hea äri, siis tegelikult ja eriti nüüd - olles sind tundma õppinud - ei vahetaks me sind mitte millegi vastu.

Esialgu ma ei olnud selles kindel, aga sa oled juba mõnda aega kasutanud esimesi sõnu - aitäh ja emme. Esimene on täiesti õiges kontekstis või vähemalt seotud mingi kaubavahetusega. Teine aga on rohkem kui üleüldine kaebus ja nõue millegi suhtes. Sa ütled emmeeeääää, kui sa tahad mind või kui sa tahad, et ma teeksin midagi teisiti, aga ka siis, kui sa tahad, et sinu issi tuleks.

Lisaks tuli sul üllatushammas. Me ei teagi täpselt, millal, aga selgelt jätkad sa Eestis hambumise traditsiooni. Me lihtsalt valmistusime su ülemiste esihammaste lõikumiseks, sest nad nii pungitavad juba igemest ja sa ilastad nii mis kole, kuid paar õhtut tagasi märkasin ma mingeid sakke hoopis su alumisest reast turritamas. Me ei osanud sealt midagi oodatagi.

Sa oled ka aina osavam raamatulehtede keeraja ning paned asju pulga otsa ning pulki aukudesse.

Sulle meeldib kahvliga süüa ja sa pigem näed enne vaeva, et miski saaks kahvli otsa käega pandud ja alles siis paned selle koos kahvliga suhu.

Sa oled järsku nii suur ja tubli ning püüad meid meie tegemistes aidata. Ehk oleksid sa ka enne proovinud, aga meie Rootsi kodus ei olnud sul selleks võimalust eriti? Nimelt sa tuuseldad nüüd pidevalt mähkmetega ringi - viskad neid pesumasinasse või korjad neid ära pesurestilt või hoiuriiulilt. Mitte küll alati vajaduspõhiselt, aga sa püüad. Ka koristustarvetega meeldib sulle asjatada.

Sa said jõuluõhtul lähemalt tuttavaks ühe koeraga ja see oli sinu jaoks esimene kogemus rohkem kui tänaval mõnest mööduda. See konkreetne isend aga oli alguses nii pöörane, et tormas muudkui ringi ja ühel hetkel tuli ja limpsis ka sinu näo üle. Sa ei olnud selleks valmis ning ehmatasid veidi. Edaspidi tõmbus koera lähenedes mõneks ajaks terve su keha krampi, aga hiljem proovisid sa juba talle ka ise pai teha. Kuni teie teekonnad ristusid ja ta sinu kõrval paar korda haukus. Seejärel ilmus su suu õmber taas nutuvõre, aga tegelikult oli ikka põnev ka teda jälgida.

Muidu aga oled sa sama chill beebi nagu ikka. Eranditeks on sinu autotooli kinnitamine ja see, kui ma uneajal su esimese küsimise peale rindu paljaks ei võta ning sinu toidulauaks ei hakka. Aga ausalt. Ma tõesti ei jaksa alati. Ja sina see-eest jaksad iga kell tissitada. Mina olen mõnikord hommikuks hell ja enam ei uinu sa üldse minuga koos ilma tissita.

Päris söögiga said sa vahepeal jälle sõbraks, et siis mõni päev hiljem uut streiki alustada või ongi see me uus elu? Sa tahad seda, mida meie sööme siis, kui meie sööme. Ma arvasin alati, et ma saan olema selline põhimõtteline ema, kes sulle esimestel eluaastatel rämpsu ei tutvusta, aga nüüd oled sa saanud maitsta alla aastasena nii burgerit kui pitsat ning meie eest salaja ka präänikut ja arrakipalli. Sööme siin kõik koos minu põhimõtteid.

Ahjaa... sa oled tõeline eestlane, kellele maitsevad hapukapsas ja verivorst. Ja muidugi must leib!

Ootame huviga, mida järgnevad nädalad, kuud ja aastad sinuga kaasa toovad.

Armastusega,
Emmeäääää

detsember 17, 2019

Kirjad Kahele Triibule 32

Mu kallis,

Sa oled meid viimastel nädalatel muretsema pannud. Meie kõigesööjast sai järsku mittesööja ja ma ei tea, kas see on seotud meie kõigi haige olemisega või lihtsalt mingi uutmoodi periood.

Samas oled sa sama vapper nagu alati. Sa said minult mingi tobeda ülemiste hingamisteede viiruse siis, kui mulle tundus, et sina ja su issi pääsesite seekord. See küll läks üsna kergelt, aga igal öösel pidime me korra ärkama ja vannituppa koperdama, et sulle nohurohtu panna, sest sa lihtsalt ei saanud enam hingata. Õnneks hakkad sa avastama soola väärtust, nii et meresoolalause sulle ninna pritsimine ei ole enam piinamine su meelest, kuigi nüüd jälle hakkad sa taas vastu võitlema. Külmetusviiruse otsa saime me kõik kõhuviiruse. Sul läks õnneks kõige kergemalt, aga me teised siin pidime leiutama mänge, mis laseksid meil endal su kõrval kõveras vedeleda. Õnneks oli taas kogu õudus päevaga möödas. Ja kirsina koogi peal kukkusid sa samal nädalal esmakordselt me kõrgest voodist alla. See oli täiuslik torm ja kokku langesid asjaolud, mis võimaldasid teoks saada sellel, mida ma olin ammu kartnud.

Tavaliselt magan mina voodi välimises servas ja teises ääres on sein. Sina oled veel minu ja issi vahel ja pärast mind on meie voodi vastu lükatud sinu võrekas, et kui sa ka minu peal turnid, siis on sul ees veel üks barjäär. Sel hommikul aga, kui ma hetkega sügavast unest su kukkumise peale ärkasin, oli issi maganud välimises servas ja juba oli ta läinud ka voodist ära dušši alla. Tavaliselt ärkad sina esimesena, aga seekord läks teisiti. Ka võrevoodi ei olnud millegipärast päris oma koha peal. Ja siis sa ärkasid, ründasid mu tisse nagu ikka ja kui sa lõpetasid, uinusin ma taas teadmises, et meil on öö ja ju sa seal meie vahel turvaliselt taas ära kustud. Kuni käis üks mats ja ma sain ka, silmad kinni, kohe aru, mis oli juhtunud. Ma hüüdsin su isa järele nõudlikul toonil ja mõne hetke pärast olid sa mu süles ning isegi ei nutnud eriti, nii et see oli vist väga õnnelik õnnetus. Ise ei õppinud sa sellest küll midagi, sest sa jätkuvalt ronid voodi äärele ja oma voodis magamisest võime meie vaid und näha.

Muidu aga läheb elu edasi nagu ikka. Me käime sinuga avatud lasteaedades ja mängutubades, aga ka seltskonnas oled sa teisiti käituma hakanud. Enam ei torma sa kohe kõike ja kõiki uudistama ja viimastes laulutundides oled pigem meie süles või kaisus püsinud, mis ei ole üldse sinulik, aga eks me naudime ka neid hetki.

Sa oled Mowglilik poiss, kes ronib üles väga järskudest suurematele lastele mõeldud atraktsioonidest ning su koordinatsioon paraneb päev päevalt. Oleme nüüd mõne korra saanud tunnistada, kuidas sa seisad paarkümmend sekundit, kui sind maha toetada, aga ise sa veel tugedest lahti ei lase. Õnneks, kui sul ka pole tuge, siis sa oskad väga kontrollitult kükitada ega kuku naljalt.

Täna suutsid sa esimest korda rõngaid pulga otsa panna ja ka mitu ampsu suutsid ise kausist lusikaga suhu toimetada, kuigi seal on sul veel pikk tee minna iseenda toitmiseni.

Sa alustasid detsembrikuud plaksutamisega ning oskad nüüd ka lehvitada, kuigi ei praktiseeri seda tihti. Sa oled jätkuvalt suur flirtija ning sulle meeldib peitust mängida.

Mulle tundub, et sa saad jutust aina rohkem aru. Täna näiteks tegid sa käsu peale mulle patsu. Lisaks oskad sa enamasti lambid üles leida ja nende peale osutada. Sa tead, kes on Eros ja Nokia; mida tähendab tule ja vaata ja piim. Samas vahel ei reageeri sa samadele asjadele üldse, aga ju sul on siis midagi muud mõttes.

Sa toimetad pidevalt hästi asjalikult ringi, võtad asju sahtlitest ja vahel paned midagi tagasi ka. Ja sa oskad nõuda nüüd asju ning kui sa midagi ei saa, siis me veel kuuleme sellest. Eriti, kui tegu on minu telefoni või tissiga.

Samas me ei saaks sind vist rohkem armastada ega jumaldada. Sa oled meile kõige kallim. Kõige armsam laps, keda me teame. Ja kui sa rahulolevalt naeratad, siis saad sa kõik oma kapriisid andeks. Juba me olemegi su tuhvlialused.

Armastusega,
Emme

detsember 02, 2019

Mulle paluks täpselt sama!

Ehk elu kümnekuusega.

Ta tahabki täpselt sama, mida meie. Ja enamasti on see armas, aga mitte lõputult.

Ta tahab sama toitu. Ka siis, kui see beebile ei sobi. Sama kahvliga, kuigi see on terav ja meie baktereid täis. Meie voodis magada, sest tema jaoks on "meie" midagi muud, kui me Lemmikuga mõtleme. Samamoodi suule musi teha, nagu issi emmele teeb. See on vist kõige uuem nähtus. Olla sealsamas kus meie, olgu selleks või WC. Mängida meie telefonidega isegi, kui ekraan on must. Teha Nokiale pai nagu emme, mis siis, et Nokia ei taha temalt paid. Ja ma kujutan ette, et see on alles algus. Lihtsalt ma ei tea, mis tuleb järgmiseks, aga ootan huviga.

Olengi vana!?

Mind on viimastel nädalatel tabanud mingi shoppamishullus taas. Ei jaksanud isegi musta reedet ära oodata ja sel konkreetsel päeval vist midagi ei ostnudki, aga viimase aastaga on enamik minu ostlemist internetti kolinud. Mitte, et üldse nii väga kõiki neid oste vaja ei oleks või raha näiteks beach house'i tarbeks rohkem vaja poleks...

Igatahes, täna sirvisin mingeid kleite telefonis ja jube ägedad tunduvad bleiserkleidid. Mingi uus trend? No on ilusad sihvakate noorte modellide seljas. Igaks juhuks siis, endal juba sõrmed sügelemas tellima hakkamise osas, näitasin Lemmikule ja küsisin, kas ma olen tema meelest minikleitide kandmiseks liiga vana. Ta küsis, et kus ma seda kanda kavatseksin. See aga selline veidi kontorilikum ese. Ja siis pärast lühiajalist vaikust, vastas ta jah. No selge. Ju siis olengi. Kahju.

Eks ma ise ka tunnen, et päris kõike ei sünni enam selga panna ja osa asju ei tahakski. Proovin natuke ka lahti lasta oma kampsunite fännamisest. Mul on neid kolm kummutisahtlit täis ja võiksingi päevast päeva nendega käia, kui õues on külmemad ilmad. Samas proovin välja pookida neid, millega naba vahel välkuma kipub ja ei taha enam iga päev kehasse riideid. No enam ei tundu kohane lihtsalt. Pekid pekkideks. Nii hull ka asi pole. Ja ausalt, ma pole kunagi meelega ostnud mingeid nabakaid kampsuneid, nagu praegu moes on. Ma olen lihtsalt keskmisest pikem ja nii kipub minema.

Ostsingi siin kokku veidi kontoripluuse ja kaevasin välja ka vanast ajast pärit viisakamaid pükse, mis igasuguste ootuste kiuste mulle taas jalga sobivad enamuses. Ei sobinud enne rasedustki. Ma siis nüüd naudin, kuni kaheksa tunni kaupa kontoritoolil istumine need taas liiga kitsaks muudab. Samas ostsin täna omale ka veidi nahka meenutavad teksad. Kõrge värvliga. Sest selliseid lihtsalt pakuti ja ma olen aastaid mõelnud proovida. Eks näis, kuidas need jalas on, kui kohale jõuavad.

Ma liigun kuidagi vanuse kasvades kahes vastassuunas korraga - vabal ajal aina mugavamate riiete ja tööl viisakamate poole, kuigi ma tõesti ei mõista, kuidas kõikidel neil viisakatel daamidel õhukestes kontoripluusides talvel külm ei ole. Mul on kampsunitegagi.

Vanuse defineerimine on aga üsna keeruline. Näiteks olen pool aastat roosade juustega ringi käinud ja ainult kiita saanud. Samamoodi oma värviliste jopede ja jakkidega. Keegi oli lausa me firma receptioni neiult küsinud, et kes selle kauni kollase jope omanik on. Mina! Nendest ma ei kavatsegi veel välja kasvada. Üheski mõttes. Ehk läheb mõni äge miniseelik ka ikka vahel selga veel.

Samas mõned asjad las jääda sinna kahekümnendatesse. Näiteks läbikumavad riided. Hot pantsid? Kuigi veidi igatsen neid. Seksikad - or so I thought - tantsuliigutused, mis nüüd rohkem piinlikkust tekitavad tagasi mõeldes. Mõneti olen ma ikka mina ja vanus on ju vaid number. Nagu ka emadus tähendab seda, et mul on laps. Muud midagi. Või vähemalt peaks see nii olema. Ometi kogunevad mu kappi ka pikad kampsunid, mõistlikud saapad ja emade joped ning isegi juuksed on poole lühemad. Elus esimest korda vaatasin saapaid valides, mitu cm neile kontsakõrguseks öeldakse, mitte ei otsustanud pildi järgi, et ah. Tunduvad mugavad küll. Kusjuures, olenemata kontsa puudumisest olid ikka kõvad ja sain villid, aga see on juba teine lugu.

Mu väike inimene aga õppis täna plaksutama.