mai 28, 2019

Emadepäeva do-over

Kes luges, see teab, et minu esimene emadepäev ei olnud just imeline. Õnneks ei pidanud ma terve aasta järgmist ootama, vaid ainult kaks nädalat, sest Rootsis tähistati seda mai viimasel pühapäeval.

Seekord päev juba algas hästi. Meil oli mitmeid plaane, kaasa arvatud läbiräägitud õhtusöök (vana)emadele, aga hommikul ei tulnud mulle meeldegi, et mingi eriline päev oleks. Olin hoopis see, kes väljus voodist esimesena ja kuna mul oli nälg, tegin võikud valmis ka Lemmikule ning viisin need voodisse. Ta siis naeris, et nii tore emadepäeva hommikusöök (isale). Sõime me aga lõpuks siiski elutoas, Triibut mängimas vaadates, kus ta aegamööda aga meie mõlema silme all esimest korda end seljalt kõhule keeras. Vot see oli lahe emadepäevakingitus.

Samasse päeva jäi ka Triibu esimene sukeldumine ja date kolme neiuga - kõik temast mõne päeva jagu nooremad. Seal tekkis kohe armukolmnurk, kus üks neiu ei suutnud oma käsi kuidagi Triibust eemale hoida, aga Triibut huvitas hoopis üks teine ja lisaks mitmed täiskasvanud.

Date läbi, tulime koju riideid vahetama. Triibu sai selga tumeda ülikonna, millega käib kaasas isegi siidine taskurätt. Kui me need ülikonnad saime, ei mõistnud ma, miks neid vaja peaks olema ja olin veendunud, et ise ma küll neid ei oleks ostnud, aga nüüd on ta paar korda juba suutnud erinevates ülikondades täiskasvanuid võluda. Käisime ühes meie jaoks uues restoranis ja õnneks oli seal rahulik ning hämar. Triibu sai isegi ühe väikese uinaku teha ning magas, pea punasel sametpadjal.

Mul on nii kummaline mõelda, et ta on juba 19+ nädalat meiega veetnud. Kõhuaeg tundus lõputult pikk ja tegelikkuses oli ju vaid kaks korda pikem. Varsti hakkab ta juba inimtoitu sööma ja siis kindlasti istuma ja kõndima jne... Vahel ma tahaks lihtsalt aega peatada, aga samas on nii põnev jälgida tema arengut.

Homme reisime esimest korda Eestisse. Olen terve ilma kaasa pakkinud ja veidi närvis, kuidas see läheb. Kuidas ta magab võõrastes kohtades ja kas võin meie unerutiinile head aega öelda. Eks te varsti kuulete.

mai 22, 2019

Aasta aega uut elu

Eile sai aasta täis päevast, mil saime teada, et meiega liitub Triibu. Veel mäletan ma üsna hästi, mida tegin ja tundsin. Mitmeid teste, üllatust, rõõmu ja šokki, et nüüd ongi nii ja teoorias lapsevanemaks saamise idee meeldivus tuleks kiiremas korras praktikaks ümber vormistada. Tol hommikul olin ma nagunii planeerinud kodust töötada ja oligi hea, sest totter naeratus ei tahtnud mu näolt kaduda. Vaiksematel hetkedel googeldasin erinevaid asju nagu testide usaldusväärsus ja toitumisnõuded ja pidin järjest käest ära panema Lemmiku sünnipäevapeo jääke, sest selgus, et keeldude nimekiri on üsna pikk.

Tänaseks on Triibu neljakuune ja ma tunnen end emarollis aina kindlamalt. Jah, ikka veel pole mul vahel aimugi, mida ta tahab ega märka ma ka kõiki tema signaale, mida teised vahel avastavad, aga enam ei karda ma veeta temaga päevi kahekesi ega üksildust/igavust. Meil on tekkinud terve trobikond uusi tuttavaid - kummalgi omaealisi minu rõõmuks. Koos käime mängutubades, jalutamas ja vahel ka mingitel eriüritustel ja nii tore on. Eriti nüüd, kui ilmad on ka ilusaks läinud. Aastaga on elu päris palju muutunud. Näiteks meigipotsikud kuivavad ja käekotid ning kingad on kurvalt kappidesse ära pandud. Pole lihtsalt vaja ja kui ka tekib tuju end veidi ilusaks teha, siis piisab riptsetuššist ning silmapliiatsist. Samas meie oleme ikka meie ja õhtud mööduvad suht samamoodi kas lemmiksarju vaadates või nüüd juba ka isegi lauamänge mängides. Ma küll ei ole enam täielikult oma aja peremees, aga Triibu on üsna vapper reisisell ja temaga saab igal pool käia. Viimasel nädalal ta aga on veidi kummaliselt käitunud ja ärkas eile öösel näiteks kell 9, 11, 3, 5 ja 7, mil minu närvid juba üsna pingule olid tõmmatud ja palusin Lemmikul ta oma hoolde võtta. Seda oli palju pärast paari nädalat head elu, aga tuletas mulle meelde, et ma ei tohiks vinguda, kui saan jutti vähemalt 3-4 tundi magada. Päev see-eest oli taas mõnus, kui välja arvata, et sama kaua on kestnud tema esimene tissistreik, mil öösel süüakse tihti ja mõnuga ning päeval tõmmatakse end rinnahoidja avamise klõpsu kuuldes vibuks ning pistetakse röökima. Loodetavasti ka see möödub varsti.

Ma arvan siiani, et on raske olla valmis vanemduseks, aga see ei ole midagi ületamatut. Mind aitab palju enda igasuguste lasteteemadega kurssi viimine ja hea partner, kellega võin alati arvestada. Ma ei pea teda paluma ka vahel lapse eest hoolt kanda. Ta teeb seda nagunii igapäevaselt ning peab Triibuga pärast tööd veedetavat aega lõõgastavaks. Minul on siiski kandev roll ja mõned asjad töötavad hetkel veel ainult minuga, aga me mõlemad soovime, et see muutuks. Laupäevaks olen ma kutsutud ühele tüdrukute õhtule ja siis tuleb poistel mõnda aega omapead hakkama saada. Ma ei ole veel olnud temast eemal üle kolme tunni, aga ju nad saavad hakkama. Huvitav saab olema pigem see, kuidas tunnen mina end minu ja mitte emana teiste noorte naiste seltskonnas.

mai 12, 2019

Emadepäev pooliku Pucko ja pettumuspisaratega

Ma väga tahaksin, et oleksin saanud oma esimesel emadepäeval kirjutada armastusest nõretava postituse oma imelisest perest, sest mul ju on see, aga ma ei suuda.

Nimelt, minu emadepäev algas nii, et varem ärganud ja lapse võtnud Lemmik tõi ta mulle tagasi kommentaariga, et peab vetsu tormama. Ma siis pool naljaga, aga samas ka pooltõsiselt pärast kommenteerisin, et ma arvasin, et ta tahtis mulle hommikusöögi voodisse tuua, mitte lihtsalt kõhulahtisust lahendama minna. Seepäevale toodi mulle poolik Pucko kakao hommikusöögi nime all, mis olekski igati hea variant igal muul päeval, aga mitte täna. Jõin selle ära, kogusin end mõne hetke ja ajasin end püsti. Ma ei taha olla lihtsalt hääletu naine, kes on selgelt pahane, aga teeskleb, et kõik on korras ja kuigi see polnud kerge, ütlesin välja, et oleksin emadepäeval oodanud midagi muud. Seepeale tunnistati mulle, et tähtpäev oli meeles küll mõned päevad tagasi, aga enam mitte ja, et I didn't get you anything either. Rohkem ei olnudki vaja. Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin, sest ta pole kunagi eriline kingituste tegija olnud, aga kellegi kohta, kes elab internetis ning olles ka veidi rääkinud emadepäevast, ei uskunud ma, et ta selle täiesti ära unustada võib. Pisarad hakkasid voolama ja neid ei peatanud ka embus vaikuses. Ma tean, et päev on veel pikk ja Rootsis "tähistatakse" emadepäeva teisel kuupäeval. Jutumärkides, sest see ei ole siin eriline püha. Samas ta teab, et Eestis on. Ja, et ma olen täiega igasuguste sündmuste tähistamise usku.

Otsustasin proovida end kokku võtta ja minna duši alla pettumust maha pesema. See ei olnud nii lihtne. Duši all meenus hoopis, kuidas minu peikasid on suuresti ühendanud see sama muster. Ma pole kunagi saanud olla see tüdruk, keda kingituste ja lilledega üle külvatakse. On olnud isegi sünnipäevi, kus mu kallim ei liigutanud lillegi. Sõna otseses mõttes. Samas, kui minu elukaaslane on suurepärane partner ja isa 360 päeva aastas, siis see on ju tunduvalt parem, kui oleks mõne päeva jagu erilist käitumist ja vapustavaid kingitusi/üllatusi. Kindlasti on ka selliseid peresid? Samas tundub mulle üksteise meeles pidamine üsna standardne. Igatahes, dušš mu pettumust maha ei pesnudki. Vannitoast meelitas mu välja hoopis kakale tulnud kass.

Teises toas ootasid aga rõõmus laps ja pannkooke tegema hakanud mees, nagu pea igal pühapäeval. Seda ei ole ju vähe. Ei tohiks ju olla, eks? Aga millegipärast erinevalt igasugustest Valentinipäevadest ja aastapäevadest, mil ainult mina tulen selle peale, et teisele midagi erilist korraldada, tegi emadepäeval ära unustamine eriti haiget.

mai 11, 2019

Kirjad Kahele Triibule 21

Mu kallis päikseke,

Päevad sinuga on täis rõõmu ja helgust. Ja vahel ka veidi nuttu, aga enamasti siiski naeru ja lalinat. Nüüd katsetad sa aina uusi helisid ning vähemalt ühe korra olen kuulnud sind ka konkreetselt naeru lagistamas (töö juures Jamesiga).

Sa armastad vett, olgu selleks siis näo pesemine, vanniskäik või beebiujumine, millega just alustasime. Duši all keskendud sa nii kõvasti, et sinu suust ei tule piuksugi välja ja sinu vasak käsi on nii kõvasti rusikasse pigistatud, et läheb lillaks, aga kui voolav vesi peatub, hakkavad su jalad hoogsalt vannis sulpsu lööma ja nägu läheb naerule. Kui mõne sulpsuga satub veel vett suhu, on eriti tore.

Sa üldse tundud pendeldavat tõsise keskendumise ja kõigiga flirtimise ja naermise vahet. Sel nädalal osalesime me mingis performance art beebipildistamises, kus sa lausa kolmele tädile naeratusi kinkisid ja täna, kui käisime sulle passi tegemas, saime sinust lausa esimese katsega väga hea pildi, kus sul on kaval muie ning pilk suunatud otse kummalisesse kaamerasse.

Viimastel päevadel räägid sa väga palju ning mängid aina pikemalt ka omaette või chillid vankris rahulikult ka ärkvel olles. Samas magad sa taas kuidas juhtub, aga minugi poolest, kui sul nii hea on. Ööde kohta aga sama reegel ei kehti. Õnneks sa seda vist mõistad ka, sest magamaminek käib üldiselt meil väga rahulikult ja mõnusalt. Mõnikord sa lalised ja kingid naeratusi mulle mõnda aega. Teinekord aga püüad mu sõrmi endale suhu tirida lutsutamiseks/hammustamiseks või keerad lihtsalt pea ära ja sulged silmad. Juba kolmandat nädalat aga magad sa enamasti ühe 5-7 tunnise une jutti.

Sa oled üldse suur sõrmede närimise fänn. Naerame juba, et kasvatame siin kannibali, sest igal võimalusel lased sa neil hea maitsta. Sobivad nii enda kui teiste omad. Oleme nüüd paar päeva proovinud aidata sind treenimise eesmärgil istesse tõmmata, aga sina keerad asjale veel oma vindi peale, tehes istessetõusule otsa kätekõverduse - ikka selleks, et me sõrmed omale suhu saada. Ma ei taha teadagi, mis siis veel saab, kui sul hambad olema saavad.

Kõik räägivad, et sa oled väga tugev ja stabiilne tegelane ja sa oled ka. Lihtsalt mul on vähe võrdlusmaterjali, aga sa võid lõputult kõhukotis välja sirutatult chillida, üsna pikalt ka kõhuli olla või niisama end süles sirgelt püsti hoida. Ma pole veel näinud, et sa annaksid märku püsti või istuli olemisest tüdinemisest. Ka jalgadega lükkad sa end juba edasi või keerutad kuidagi ringiratast, aga veel mitte küljelt küljele. Maailm muutub aina huvitavamaks. Mõni ime siis, et sul pole aega magada.

Ootame huviga, millega sa meid järgmiseks üllatad!

Armastusega,
Emme

mai 07, 2019

Huvitavad eluringid

TMI hoiatus!

Avastasin eile, et minu reproduktiivelus esinevad teatavad kordused. Nimelt meenus, et kõige esimest korda algasid mul päevad siis, kui ma olin neliteist. Tegu oli talvise kooliveerandi esimese päevaga ehk samuti 14. jaanuariga ja ma olin nii tänulik, et need hakkasid peale varahommikul ja mitte koolis mõne piinliku punase laiguga. Selle aasta 14. jaanuaril aga juhtus vast minu elu kõige tähtsam sündmus - sündis Triibu! Omamoodi ring sai täis. Tehniliselt küll oli tegu ühe palju-palju hilisema ringiga, aga ikkagi.

Muuhulgas, käima läks ka kuues aastaring Rootsis elamist ja õigel päeval ei tulnud see mulle meeldegi, aga kes see ikka jaksab iga asja aastapäevi meeles pidada!? Igatahes, erinevalt mitmetest mu siinse algusaja sõpradest ei olnud ma üldse kindel, et siia kauemaks kui planeeritud aastaks jääda tahan. Aga võta näpust! Tulin ma üksi, vedades järel kahte suurt ja ühte väikest kohvit. Varsti kolivad lõpuks siia ka minu viimased Eestis olevad asjad ja enam ma ei oska ennustada, millal kui üldse minu tee Eestisse tagasi viima peaks. Jah, on raskem hoida suhteid sealsete sõprade ja perega, aga sellevõrra tähenduslikumad on taaskohtumised. Ausalt öeldes, mul on hetkel päris hirm selle üle, kuhu poole Eesti tundub suunduvat. Või vähemalt võimulolijad. Mina ei karda inimesi, kes erinevad minust oma päritolu, religiooni, seksuaalsete eelistuste jms poolest. Küll aga kardan ma neid, kes erinevad minust tunduvalt oma väärtushinnangute poolest. Ma küll mahun vist veel EKREkate heakskiidetud inimtüüpide kitsastesse raamidesse, aga nemad ei mahu minu omadesse oma õõvastava vihkamisega. Jah, mina olengi tolerast, aga ei vihka ma neidki. Lihtsalt eelistan hoida võimalikult kaugele eemale. Aga kuidas me nüüd poliitikani jõudsime?

Lähen tagasi nende inimeste juurde, kes on pakkunud mulle võõral maal ainult tuge ja armastust. Viimase viie aastaga olen ma töötanud kahes ettevõttes kolmel ametikohal, elanud seitsmes kohas, leidnud, kaotanud ja kiindunud inimestesse, olnud neljas suhtes, saanud emaks, kaasaks, miniaks, vennanaiseks. Ootan huviga, mida järgmised viis aastat toovad.

mai 02, 2019

Animal abuse

Lemmik lasi just Triibu ilal tilkuda otse Erose kohevasse kasukasse. Mina emana vangutain muidugi etteheitvalt pead, aga tegelikult kassid alustasid. Või vähemalt Nokia, kes juba pikemat aega tundub elavat jooksuaja rütmis. Tema igasugustesse anumatesse pissimine ei üllata meid enam ammu, aga viimasel ajal on ta ette võtnud Triibu asjad ja korduvalt täis pissinud tema mängumati. Ma alguses vabandasin teda välja, et ju on matil küljes ka lapsepissi lõhn, aga nüüd said tabamuse ka kandelina ja isegi lapse tutikas vanaema tehtud müts. Kurjaks ajab.

Samas ma saan ka Nokaist mõnes mõttes aru. Tema peab juba aastaid koos elama oma dominantse ja ahistamiskalduvustega eksiga. Ise ju ka ei tahaks sellistes tingimustes elada. Lisaks on ta ka füüsiliselt väiksem ja nõrgem ning Eros varieerib oma käitumist ingoreerimise, tahtmatute lähenemiskatsete ja lausvägivalla vahel. Me küll püüame vahele astuda, kui vaja, aga tihti on kahju hetkega tehtud. Ja ju on beebi ka kirsiks toril kassileedile, kes kord ise ema oli, aga oma lastest ilma jäi.

Mõnes mõttes on meil siin nüüd loomade ahistamisega ring täis. Igaüks ahistab kedagi.