Kes luges, see teab, et minu esimene emadepäev ei olnud just imeline. Õnneks ei pidanud ma terve aasta järgmist ootama, vaid ainult kaks nädalat, sest Rootsis tähistati seda mai viimasel pühapäeval.
Seekord päev juba algas hästi. Meil oli mitmeid plaane, kaasa arvatud läbiräägitud õhtusöök (vana)emadele, aga hommikul ei tulnud mulle meeldegi, et mingi eriline päev oleks. Olin hoopis see, kes väljus voodist esimesena ja kuna mul oli nälg, tegin võikud valmis ka Lemmikule ning viisin need voodisse. Ta siis naeris, et nii tore emadepäeva hommikusöök (isale). Sõime me aga lõpuks siiski elutoas, Triibut mängimas vaadates, kus ta aegamööda aga meie mõlema silme all esimest korda end seljalt kõhule keeras. Vot see oli lahe emadepäevakingitus.
Samasse päeva jäi ka Triibu esimene sukeldumine ja date kolme neiuga - kõik temast mõne päeva jagu nooremad. Seal tekkis kohe armukolmnurk, kus üks neiu ei suutnud oma käsi kuidagi Triibust eemale hoida, aga Triibut huvitas hoopis üks teine ja lisaks mitmed täiskasvanud.
Date läbi, tulime koju riideid vahetama. Triibu sai selga tumeda ülikonna, millega käib kaasas isegi siidine taskurätt. Kui me need ülikonnad saime, ei mõistnud ma, miks neid vaja peaks olema ja olin veendunud, et ise ma küll neid ei oleks ostnud, aga nüüd on ta paar korda juba suutnud erinevates ülikondades täiskasvanuid võluda. Käisime ühes meie jaoks uues restoranis ja õnneks oli seal rahulik ning hämar. Triibu sai isegi ühe väikese uinaku teha ning magas, pea punasel sametpadjal.
Mul on nii kummaline mõelda, et ta on juba 19+ nädalat meiega veetnud. Kõhuaeg tundus lõputult pikk ja tegelikkuses oli ju vaid kaks korda pikem. Varsti hakkab ta juba inimtoitu sööma ja siis kindlasti istuma ja kõndima jne... Vahel ma tahaks lihtsalt aega peatada, aga samas on nii põnev jälgida tema arengut.
Homme reisime esimest korda Eestisse. Olen terve ilma kaasa pakkinud ja veidi närvis, kuidas see läheb. Kuidas ta magab võõrastes kohtades ja kas võin meie unerutiinile head aega öelda. Eks te varsti kuulete.
Seekord päev juba algas hästi. Meil oli mitmeid plaane, kaasa arvatud läbiräägitud õhtusöök (vana)emadele, aga hommikul ei tulnud mulle meeldegi, et mingi eriline päev oleks. Olin hoopis see, kes väljus voodist esimesena ja kuna mul oli nälg, tegin võikud valmis ka Lemmikule ning viisin need voodisse. Ta siis naeris, et nii tore emadepäeva hommikusöök (isale). Sõime me aga lõpuks siiski elutoas, Triibut mängimas vaadates, kus ta aegamööda aga meie mõlema silme all esimest korda end seljalt kõhule keeras. Vot see oli lahe emadepäevakingitus.
Samasse päeva jäi ka Triibu esimene sukeldumine ja date kolme neiuga - kõik temast mõne päeva jagu nooremad. Seal tekkis kohe armukolmnurk, kus üks neiu ei suutnud oma käsi kuidagi Triibust eemale hoida, aga Triibut huvitas hoopis üks teine ja lisaks mitmed täiskasvanud.
Date läbi, tulime koju riideid vahetama. Triibu sai selga tumeda ülikonna, millega käib kaasas isegi siidine taskurätt. Kui me need ülikonnad saime, ei mõistnud ma, miks neid vaja peaks olema ja olin veendunud, et ise ma küll neid ei oleks ostnud, aga nüüd on ta paar korda juba suutnud erinevates ülikondades täiskasvanuid võluda. Käisime ühes meie jaoks uues restoranis ja õnneks oli seal rahulik ning hämar. Triibu sai isegi ühe väikese uinaku teha ning magas, pea punasel sametpadjal.
Mul on nii kummaline mõelda, et ta on juba 19+ nädalat meiega veetnud. Kõhuaeg tundus lõputult pikk ja tegelikkuses oli ju vaid kaks korda pikem. Varsti hakkab ta juba inimtoitu sööma ja siis kindlasti istuma ja kõndima jne... Vahel ma tahaks lihtsalt aega peatada, aga samas on nii põnev jälgida tema arengut.
Homme reisime esimest korda Eestisse. Olen terve ilma kaasa pakkinud ja veidi närvis, kuidas see läheb. Kuidas ta magab võõrastes kohtades ja kas võin meie unerutiinile head aega öelda. Eks te varsti kuulete.