veebruar 28, 2010

Miks mulle ei meeldi purjus inimesed

eriti siis, kui olen ise kaine.

Täna õnnestus sõita koju koos perverdist naabrimehega, kes on juba tavaolekus ülimalt ebameeldib, aga täna oli ta veel sigalakku täis ja kui me olime linnas juba kokku põrganud, siis otseloomulikult pidime me kõrvuti istuma bussis ja ma ei oska siiani "ei" öelda ju.

Meie dialoog oli umbes selline, aga koos kordustega võttis ligi pool tundi, mille jooksul jõudsin mina nii kurjaks minna ja end nii räpaselt tundma hakata, et tormasin koju dushi alla:

Ära pane tähele, ma olen veidi purjus. Mee võib vahel ikka purjus olla.
Jah-jah. Ma ei saa sinsut eriti aru.
Aga ikkagi kuidas sul seal meesterindel on?
Kõik on hästi.
Ära valeta. Raudselt ei ole. Räägi siis...
Ma ei taha sellest pikemat rääkida. Kõik on ok.
Vahepeal rääkisime vist taas mehe õigusest purjus olla.
Siis kuulsin, kudias ta Lõuna-Eestis käis ja ikka kõvasti vaeva nägi selle purju jäämisega.
Seejärel kuulsin, et ta oli oma pruudist ilma jäänud ja mõe aja pärast sain selgust, et omal algatusel, kuigi tglt siiski läks naine eksi juurde tagasi.
Seejärel:
Aga kui sa oled hädas, siis ma võin sind alati aidata. Rahaga või nii...
Aitäh, aga ma ei ole hädas.
Ära valeta! Küsi julgelt. Sa oled selline sümpaatne neiu.
Ei, aitäh. Tegelikult ka ma suudan ise ka raha teenida.
Ära sa mõtle, et ma sind pärisorjana pidama hakkan.
Siis jälle mõned kordused...
Kuule! Aga kas sa ei taha mu pruudiks hakata?
Ei, aitäh!
Aga kuule... ma olen ju täitsa mees.
(khm khm) Ei taha su pruudiks hakata, aitäh.
No ma võin sind toetada ja...
Ei!
Seejärel ta märkas, et ma kannan kaasas kefiiripakki.
Kõigepealt ta kritiseeris seda kui piima.
Seejärel lubas kolme minuti mõtlemisaja järel öelda mulle, kuhu mu elu läheb, sest ma olen ju teel. Aga kõik ei ole. Ja et tema teab kõike.
Siis needis ta mu kefiiri ära. Lubas, et järgmised kolm päeva on mul kõht lahti kohe, kui seda puutun.
Et tema ikka oskab sitta keerata.
Miks sa peaksid mulle sitta keerama?
No ega sa pole mulle sõber olnud või midagi.
Urrrgh!
Aga kui sa oled hädas, siis sa ikka pöördu minu poole.
Kuule. Mul on ema ja isa ja kasuisa, kes mind vajadusel aitavad.
Ei aita nad midagi. Ainult mina aitan.
Urrrrrrrrrrrrrrrrrrrrgh!
Mina olen mees ja mis mina ütlen, see on.

Umbes nii see käis. Ma olen üsna kannatlik joodikutega, sest ma olen harjunud nendega, aga see viis küll kopsu üle maksa. Just, muidugi ma tahan hakata mingi pensionäri naisukeseks, sest keegi teine mind nagunii ei aita ja temaga on nii hea, mis sellest, et ta mulle sitta keerata vahel üritab, sest ma pole sõber ega midagi. Sellegipoolest sobib mind terve pooletunnise teekonna jagu jutuga oksele ajada. Ahjaa ta proovis ka põsemusi teha, aga vastu mu nägu õnneks päris tulla ei julgenud.

veebruar 23, 2010

Lubadused, lubadused

Eile rääkisime töökoosolekul, et paastuaeg algas ja et paast ei tähenda alati tarbitavate toiduainete piiramist, vaid pigem enda proovile panemist ja kannatamist. Otsustasin siis, et püüan ka veidi aega eriti tubli olla ja loobun kahest asjast:

esiteks, ei tee ülestõusmispühadeni tahtmisepõhiseid oste;
teiseks loobun magusast (eranditeks on šokolaad, sest jäägem siiski mõistlikeks ja külas pakutav)
ja et asi huvitav oleks, piiran ka alkoholitarbimist kuni kahe klaasi veinini korraga (liiga tihti ma ei usu ka edaspidi jooma hakkavat).



Ahjaa... ärge väga kurjustage, et ma midagi ei kirjuta ja ma kavatsen samas vaimus veel mõnda aega jätkata, sest vastukaaluks uuele kiirele läpakale, suri wifi ruuter ära ja ma tõesti vihkan lauaarvuti taga töötamist. Tulge proovige minu oma ja saate aru, miks.

veebruar 20, 2010

Ei saa korraga kahes suunas joosta

Ma ei saa hetkel isast aru.
Kuidas ta saab korraga muretseda, et mida küll temast kirjutatakse tungivalt nõuda võimalust artiklit lugeda ning toimetada ja samal ajal süüdimatult nagu väike laps ajalehe fotograafile kõigist minevikusaladustest pajatada?

Kas ta ise ei näe vastuolu?

Kusjuures mina ei ole kunagi siia kirjutanud ega rääkinud ka kaugeltki nii palju ajakirjanikule meie loo jaoks. Aga eks varsti näeb, mis sellest välja tuli.

veebruar 17, 2010

Kuidas mitte millestki võib saada midagi nii suurt ja miks ei ole mõtet hormonaalse naisega jännata

Eile õhtul suutsin vist taaskord sama reha otsa astuda. Ikka selle, mille otsa lubasin enam mitte astuda. Aga vahel tundub see olevat hoopis teine reha ja ongi väga raske neid rehasid ära tunda.

Ehk siis inimkeeles vaidlesin Temaga oma ebakindluse tõttu ja rääkisin samal ajal oma Sveitsi sõbraga ja suures vihahoos ja tahtes tõetada, et mul on õigus ja ma ei ole paranoiline või vähemalt ei ole ma oma arvamuste ja kahtlustega üksi, kopeerisin lõigu Sveitsi sõbra kommentaari Tema aknasse ja ei teinud selelst saladust ka kummagi sõbra ees. Ja teate, mis tulemus oli? Mõlemad vihastasid end seaks. Mul oli tunne, et maailm kukkus täiesti jabural põhjusel sekunditega kokku. Ja täpselt minu pea kohal. Üks läks keema. Teine ei näidanud nii väga oma tundeid välja, aga ütles hoopis diplomatilisemalt, et peab vist edaspidi minuga rääkides oma sõnu valima. Teine mängis mõttega, et jäin tast just ilma teise tõttu. Ja mina mõtlesin vaid, et OMG OMG Omg. Mida ma oma mõtlematuses tegin. Ja pisarad hakkasid voolama. Nii halb oli kuulda pärast pikka vaidlust, kus väitsin, et Teda on väga raske usaldada, et hoopis mina olen see ebausaldusväärne. Ja nii tohutult kurb oli mõelda, et jäin ilma oma maandamiskohast. Meil kõigil on need ju. Kes teeb sporti, kes joob, kes blogib. Minul on lisaks kõigele eelnevale vaja ka oma asjad läbi arutada teistega. Et aga Eesti on väga väike, siis kõike ei saa rääkida kohalike sõpradega. Keegi saaks ikka haiget. Ja siis ma olen nii kaifinud seda, et mul on inimene kaugel, kes mõnu ja huviga kuulab kõike, mida mul öelda on ja toetab ja pakub välja arvamusi ning lahendusi. Ja nüüd ma kartsin, et olen temast ilma. Ja sellegipoolest väga egoistlik hirm oli. Rääkimata siis veel Temaga tülli minekust. Päriseks. Ma lihtsalt ei kujuta seda ette. Me oleme nii kaua seotud olnud, et ei tea enam, kuidas teisiti saakski. Ja nii ma siis nutsingi end vaikselt pandakaruks. Vaikselt südamest nutmine on minu meelest veel kõige hullem. Vaikuse valu.

Ometi sai kõik korda enne lõplikku uinumist mõnetunniseks jäänud ööks, aga ma nutsin ka pärast leppimist. Algul, sest mul oli nii kurb ja ma olin nii vihane enda peale, aga käitusin veidi, nagu nemad oleksid kõiges süüdi. Siis nutsin õnnest, et kõik läks hästi. Ja siis teadmisest, kui lähedal olin kahe väga hea sõbra kaotamisele. Ja nüüd võiks nutta teadmatusest, kuidas selliseid olukordi tulevikus vältida.

Aga midagi head on selles ööpäevas ka olnud. Ma kirjutan seda posti oma tuttuuel läpakal:)

No mida meest!:D

Teen mina siis täna korraks töölt poppi ja keda ma näen? Meie väikse Eesti esimest meessoost superstaari. Olen selles oma lühinägelikkuse juures umbes 90% kindel. Ja kuulsused ei näe tegelikkuses kunagi välja päris samasugused nagu telekas ka.

Ma ei saanud algul arugi, et see on keegi, keda ära tunda võiksin. Mõtlesin, et mingi hull tüüp... üheteist miinuskraadiga käib ringi õhukese villase mantli väel, hõlmad laialt lahti. Ikka väga hull tahtmine oli talle öelda: pane riidesse, Ott! Või kui otsustad siiski külmetada stiilsuse nimel, siis riietu täispikkuses peegli ees. Ehk on efektsem!?

P.S. Mul ei ole mitte midagi muidu Otti ja tema võidu vastu:D Ainult selliste vanity fair tüüpi asjade vastu.

veebruar 15, 2010

Mingi must päev?

Juba öö oli kehv. Mu kõht valutas ja ma ei saanud magada korralikult. Kaasa ei aidanud ka pool viis tulnud sõnum, et mu kolleeg jäi haigeks ja ei tule. Ega kella viie ja poole kuue vahel tulnud kõned, et kaks kolleegi neljast on lausa haiged. Ja meil oli planeeritud nagunii väga suurejooneline päev.

Õnneks siiski läks tööl käik väga hästi.

Aga siis keset päeva sain hirmuäratava kõne, et üks mu parimatest sõbrannadest on haiglas ja ootab oppi. Erakorralist. Ei osanud kohe kuidagi käituda ega midagi teha. Oli hull tahtmine joosta haiglasse ja osta kokku kõike head ja paremat, aga mul oli tõeline kimbatus, sest ta ei tohi ju midagi head süüa. Ja ei hakkagi tohtima. Enamust. Et mida ma talle siis viin? Kuidas lohutan? Üritan homme mõne karvase loomaga minna külla talle. Siis vähemalt on endal enesetunne parem.

veebruar 14, 2010

Seekord sõbrapäev uute sõpradega

Oli veidi omamoodi. Veetsin eilse õhtu ja tänased öötunnid poolenisti vanas ja poolenisti uues seltskonnas ja väga tore oli. Sain muuhulgas tuttavaks ühe huvitava poisiga, kes elab üksi tõeliselt naiselikus korteris ja rääkis, et tahaks endale seltsiks varjupaigast kassi või koerapoega võtta. Minu meelest on omapärasus väga tervitatav nähtus.

Igatahes, tegime koos Hiiu ja Nõmme pubidele tiiru peale, katsetasime Hot Shot'e. Palju. Ja laulsime kõva häälega, kohti valimata. Väga fun oli.

Ja täna käisime Annikaga kinos sõbrapäeva staarifilmi vaatamas. See oli ka hea. Ja proovisime lõpuks Ben & Jerry'se jäätist, mis oli ka väga hea, aga nii magus, et suutsime sellest pindist kahe peale kolmandiku vaid ära süüa. Katsetan teinekord veel, aga ma ei saa aru, mismoodi ma ei suutnud jäätist süüa. Ma suudan alati ja palju rohkemgi. Igatahes oli küll hoopis teistsugune.

Soovin kõigile head sõbrapäeva!

veebruar 13, 2010

Kõrvad liiguvad

Nõme Facebook'i test täiesti suvaliste küsimsutega, aga kõrvu liikuma panevate vastustega. Kes ei tahaks ka täiskuu olla?:D

Täiskuu
Sa oled müstiline täiskuu. Sa oled sügav inimene, tunneteinimene ja Sinus on midagi ürgset, Sinus on salapära. Sa köidad vastassoost isikuid ning kui keegi Sinusse armub, siis niimoodi, et välja ta sellest ei pääse - või - välja ta sellest ilma haavadeta ei pääse. Sa oled ilmselt pigem ööinimene ja nagu täiskuugi võid mõjuda müstiliselt ja ka muudmoodi. Sul on ilmselt elav kujutlusvõime ning Sa ei karda seda kasutamata jätta. Mõnedele inimestele võid Sa tunduda imelikuna kuid need, kes Sind tegelikult tunnevad ei kujutaks oma elu enam ette ilma Sinuta. Kui mõni teema hakkab Sind huvitama, siis Sa uurid, analüüsid selle põhjalikult läbi ning lisad oma suurde teadmistepagasisse.

veebruar 11, 2010

Täna pidime kaklema selle üle, kellele jätkub lapsi:D

Ei mäleta, kas meil on üldse varem olnud tööpäeva, kui hommikul tuleb kaks last ja lõunaks veel üks. Võib vist ütlematagi jätta, et üsna kerge päev oli. Ei olnud ka ühtegi murelast. VÕi noh... üks poolenisti murelaps käitus äratundmatult hästi ja lasteaialikult. Isegi tema mängus olid juba sees tema lasteaeda minekud. Ja rõõm on tõdeda, et üks laps ja üks pere on leidnud meie juures enda jaoks kodu, mida neile eelmine lasteaed pakkuda ei suutnud. Juba esimesest päevast peale pidi kõik väga teistmoodi olema. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et järjekordne harjutamisperiood on möödas ja - pange tähele - meie rühmas ei käi enam ühtegi last, kes ei magaks. Kõik magavad. Ei julge veel öelda, et iga päev, sest ei taha ära sõnuda.

Ja meie lastega saab nalja. Ja nad on muutunud meiel üle mõistuse kalliks nende kuudega. Ei taha enam isegi nendest lastest loobuda, kes selgelt veel lasteaiaks valmis ei ole. Ja eriti kurb on mõelda, et meie põhiseltskond ligub sügisel edasi suuremate rühma. See tundub juba väga varsti olevat.

Värsket sadistlikku nalja ka:
Üks poiss muudkui mangub õpetaja juures: lähme lõikame käärdega, lähme lõikame kääridega.
Viimaks täpsustab ka: lähme lõikame selle sõrme ära!

Nad olid enne teise õpetajaga lõiganud narmendavat nahka ettevaatlikult sõrme pealt:D

veebruar 10, 2010

Tegin kõigi elu veidi lihtsamaks

Kuna ma ise ei viitsi enam sattuda vigase lingi lehele, klikates mõne oma poste kommenteerinud inimese nimel, siis lasin kommenteerimise vabaks. Eks siis tuleb tõenäoliselt veidi rohkem rämpsu kustutada, aga enam ei diskrimineeri mitte Google'it kasutavaid inimesi. Over and out tänaseks:)

Pai auto, pai, auto

Ma ei saa. Mul on kohe nii hea meel, et mul on just selline auto nagu on. Et ta näeb hea välja ja läheb käima ka sellisel talvel, mis siis, et alati uksi lahti ei saa:D Aga ta on mind aastaid väga truult teeninud. Ja täna... täna ta tõestas, et on üle ka isa uhkest suurest maasturist, kuhu meie uus suur telekas ei mahtunud. Ja ta tõi mu ka kiiremini koju. Ma ei saanud ju mitte võistelda kiiruses. Kusjurues kiirust ei ületanud. Aga talle ei öelnud ka, et võistlus on. Valisin lihtsalt teise tee ja olin temast väidetavalt justkui postist mööda sõitnud. Tõesti ei teinud meelega. Aga hea meel oli küll, kui jõudsingi tükk maad varem koju.

Et siis... nüüd on meil ka üleelusuur telekas. Naine, nagu ma olen, lasin endale kaks tundi igasugust tehnikat näidata onu töövälisel ajal ja siis igasugustest parameetritest hoolimata ostsin hoobilt ära selle ainsa, mille ta kastist välja võttis, sest see nägi lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiii hea välja. Ja näeb ikka veel. Kui keegi nüüd seletaks mulle ära, mismõttes kanal 11 mono on ja ainult sahinat hääle asemel edastab? Ja veel olulisem, kuidas sellest lahti saada? Teised kanalid on ju korras. Ja meil on kodus justkui kino. Kusjuures see ei näe siin üldse halb välja. Suur on ta küll, aga sobib siia.

Igatahes, läksime ostma arvutit, mida võib-olla saan ka, aga võib-olla mitte - ei julge midagi arvata - ja tulin tagasi telekaga emmele. Mitte, et ta sellest hetkel veel väga vaimustuses oleks. Aga millal enne ta mõnest uuendusest alguses vaimustuses olnud on eks:D

No ja nüüd jään ootama, kas ma saan ka roosa arvuti või mitte. Ja kas see tuleb kätte normaalse hinnaga või mitte. Muidu aga on vist kiire hullumeelne haigus möödas ja ma jälle ohutu inimene. Päris nõme ol itäna tööl, kui mitu vanemat küsisid mu käest, et kas kõhugripp on möödas ja ma ei saanud ju vastata, et mina ei tea. Vähemalt inimesetunne on taas. Päris korras veel kõht ei ole, aga võib-olla see võtabki aega. Las keha võitleb.

Ahjaa... isa lubas kotitäie kassipoegi meile tuua:D

veebruar 07, 2010

Mul on käitumisraskused

Mu võtmekimp on nii kerge, sest juba paar nädalat on seal poole vähem võtmeid. Ja mu öökapi peal on ikka veel pildid "meist". Ma ei oska nendega midagi teha ja hakkan aru saama, kuidas Katsil nii kaua seisis pilt eksiga samamoodi kapi peal. Isegi siis veel, kui elus oli juba uus mees. Ja ma vist peaksin minema oma asjade järgi koju, mis ei ole enam minu kodu mitte üheski mõttes. Nii palju on veel neid minu jaoks imelikke asju, mis kaasnevad kahe inimese lahutamisega või lahku minemisega. Teeb hetkel sama välja.

Aga muidu, tahaks rääkida oma parimale sõbrannale oma päevast, aga enam ei julge, sest on suur tõenäosus, et ta solvub jälle ja seekord on tal seda lihtsam peita, mis tähendab, et negatiivsed tunded hakkaksid jälle kuhjuma.

Aga homme näen vist isa, ehk saan ka vanaemale lõpuks oma pildid ära viia ja äkki julgen ka isale rääkida oma lubadusest anda intervjuu Nipiraamatule? Vist peaks. Eriti, kuna see puudutab teda. Aga ma mõtlesin välja, kuidas talle seda serveerida. Mitte, et see mind pingelises olukorras aitaks või nii... Loodetavasti talle sobib.

Kui järgmine kord abiellud...

Täna oli siis see irooniline päev, kui käisin pulmas tööl. Iroonia seisneb ka selles, et täna oleks olnud taas meie-päev, üks aasta. Aga ei ole. Ise otsustasin nii.

Igatahes, kokkuvõttes oli tore ja läks hästi ning ma veendun aina rohkem, et uute seltskonda tuleb sulanduda orgaaniliselt, mitte kohe kellelegi peale lennata. Algul oli küll hirm, et ma ei saagi lastega kontakti, sest kuidagi juhtus nii, et paljud olid tulemata jätnud ja just minu lauast. Teine laud aga oli ääreni lapsi täis. Ja siis ma istusingi tükk aega üksi pikas lauas. Tundus üsna lootusetu olukord, aga siis meelitasin enda kõrvale paar pisikest. Kommitädi olen:D Tegelikult mitte. Mitte üheski mõttes. Aga kui juba nendega kontakti saavutasin, läks ka teistega lihtsamalt ja suutsime oma kavast kinni pidada peaaegu sajaprotsendiliselt.

Aga mõne asja puhul oleks tahtnud ikka öelda, et kui järgmine kord abiellud, siis...

veebruar 05, 2010

Üks vihane postitus ka

Otsustasin eile, et ei sekku enam võimaluse korral teiste suhetesse. Ei püüa neid aidata ja läbirääkijat mängida. Ei püüa lahendada segadusi info abil, mis mul on käes ja kõigil osapooltel mitte. Sest see viib ainult segaduste ja pahandusteni. Lõpuks saan ikka ise vastu pead, et miks ma kellelegi midagi edasi rääkisin? Kullakesed, palun vabandust, kui teid kuidagi solvanud olen, aga ma ei räägi kunagi midagi edasi õelusest ja peaaegu kunagi ei räägi ka vormis, et X ütles su kohta nii või naa. Pigem siis räägin, mis tundeid keegi teistes tekitada võib vms. Aga nüüd on kõik. Vist. See, et te kõik olete minu sõbrad, mulle väga meeldib, aga ei tähenda automaatselt seda, et te peaksitegi omavahel ka parimad sõbrad olema. Pole oluline minu jaoks. Kui tahate - palun väga. Kui ei - oma valik!

Nägin täna digimuutumist

Kirjutasin vist ka mõni kuu tagasi, kuidas ajal, kui S Tallinnas oli, me Kaubamajas ühe kolepaha müüja otsa sattusime ja S nii vihastas, et läksime kaebekirja kirjutama.

Noh... seekordse külastuse ajal märkasime oma pahameeleks, et ka suure masu ajal töötab see tädi sama koha peal ja läksime meelega mujale kassasse maksma.

Aga... AGA täna! Täna ma tahtsin jsut sinna minna ja täitsa uskumatu, milline erinevus oli. Nagu oleks tegu kaksikutega. Üks tädi enne mind veel kiitis teda, et nii tore, et müüja viitsib veel reede õhtulgi klientidele naeratada ja müüja vastas, fake-naeratus näol, aga siiski - et eks me kõik oleme endale ise ametid valinud. Mul oli täiesti hämming. Kas ta käiski meie soovitusel klienditeeninduse aluseid lõpuks õppimas? Muudkui oli "aitäh" ja "palun" ja "kuidas ma saan aidata" ja "ilusat õhtut".

Mulle endale meeldib, kui suudan mõne lihtsa, aga mitte kohustusliku lausega müüja tuju heaks teha, aga veel rohkem meeldib, kui müüja suudab oma käitumisega süstida minusse energiat ja jätta ennast meelde nii.

S, usud või?

:D

Lõpuks ometi hakkab see blogi mulle ka au ja kuulsust tooma:D

Ja kõik teavad, kui edev ma olen...:P

veebruar 04, 2010

Äkki siis juba ühendaks ülikooli ka sõimerühmaga?

Reageerin üle? Vaevalt. Kuulsin hommikul Terevisioonist, et haridusministril on tulnud mingi rumal mõte, mis kavatsetakse seaduseks vormistada. Ma olin veel väga unine, aga meelde jäi, et edaspidi ei jagata lapsi lasteaiarühmadesse vanuse kaupa ja ka ei liiguta ühest rühmast teise. Väga loodan, et see on mõeldud lihtsalt kui soovitus ja võimalus, mitte kohustus. Sest see oleks nõme. Ja ma imestan, et nii nõme mõte saab üldse tulla haridusvaldkonna inimestel.

No olgu. Võiks kuidagi kasutada ära lasteaedade üksikud vabad kohad ja täita need soovijatega ilma rangeid reegleid järgimata. Aga kui tahetakse säilitada siiski ka mingi hariduslik aspekt, mitte muuta lasteaedu karjatamisasutusteks, siis mõelgu kohe heaga ümber.

Isegi lastevõõrad inimesed peaksid aru saama, et kaheaastane ja koolieelik on oma arengult väga erinevas kohas. Ei ole ju mõtet inglise keelt ja lahutamist õpetada pisitibudele, kes veel rääkidagi ei oska. See võib-olla kiirendaks nende arengut, aga samas võib liigne surve ka arengu üldse peatada. Samas kuueaastane, kes peab päevast päeva kordama värve ja lihtsaid sõnu, sureb igavusse ning tema potentsiaal jääb rakendamata.

Rühmade vahetamisest nii palju, et mulle ka ei meeldiks, kui minu lapsel oleksid igal aastal uued õpetajad, uued rühmaruumid ja täiesti võõrad rühmakaaslased. Selles mõttes tõesti ei peaks rühmi vahetama, aga teatud stabiilsuse tagamisel on täiesti mõeldav ja isegi soositav kerge liikumine. Meie lasteaias näiteks liigutakse üldjuhul edasi koos oma õpetajatega, aga kohati vahetuvad ruumid. Meie pisikesed küll lähevad edasi täiesti uude keskkonda, kuhu õnneks tuleb kaasa ka hulk vanu rühmakaaslasi. See on aga paratamatus, sest meie kui sõimekate õpetajad jääme ka veel sügiseks mitte lasteaiaküpseks saajaid edasi õpetama.

Niisiis... kes on minuga nõus, et suvalise eralastehoiu põhimõttel laste liitrühmadeks jagamine on kole rumal mõte?

veebruar 03, 2010

Arstide ringkaitsest

Usun, et te kõik olete sellest kuulnud. Ja samas on loogiline nii see, et kõik teevad vigu kui ka see, et neid vigu on vahel väga raske tunnistada. Eriti kui tunnistamisel võivad olla drastilised kogemused.

Tunnen kaasa neile, kes nagu meie peregi on kannatanud arstide vigade ja veel vigasema suhtumise all ja loodan, et need, kes ei ole, pääsevadki sellest.

Tänu oma tutvustele ka arstide hulgas, olen kuulnud küll lugusid sellest, kuidas kolleege kaitstakse või lihtsalt patsiente ja nende lähedasi lolliks tembeldatakse. Parim kaitse on ju rünnak. või siis täielik eitamine.

Täna aga sain jälle kulda ja näha ühe arstide vea tagajärgi. Üks meie rühma laps käis just uuringutel ja oli sunnitud ka sondi neelama. Ma mäletan, et kui mina seda paar aastat tagasi tegin, tundus see ikkagi nagu vägistamine. Olenemata sellest, et ma teadsin, mida minuga tegema hakatakse ja kui vajalik see on. Aga mina ei olnud kahene. Nii väiksed lapsed pannakse minu teada selliste protseduuride ajal magama. Ometi läks meie rühma lapsega midagi valesti ja rahuliku une asemel veetis ta pool tundi röökides ja nüüd on täiesti liimist lahti. Ikka väga valus on vaadata lapse vahelduvaid näoilmeid ja seda, kuidas ta tervet kätt omale suhu toppida üritab nüüd. Ta ei julgenud täna isegi kaisus magama jääda. Ma vist ka ei julgeks.

No õnnetusi juhtub eks. Ka Eesti parimates haiglates. Aga ma vist ei tuleks kunagi selle peale, et lapse karjumisele reageerinud ema sõimama hakata. Ja selle ema asemel ei laseks ma sel olukorral lihtsalt unustusse vajuda, vaid võitleksin enda ja kõigi teiste laste huvide eest. Et kellelgi teisel nii ei läheks. Mul on nii kahju hetkel sellest lapsest lihtsalt.

Aga muidu oli täna huvitav päev. Näiteks üks meie väike preili, kes vahel küsibki pärast sööki kohe tuttu, ei jõudnud täna ära oodata, kuni kõik söödud jõuavad ja pani pea ühele lauanurgale. Umbes minuti pärast hakkas kostma norskamist. Isegi teistel lastel oli hämming ja nii naljakas.

veebruar 02, 2010

Ma ei või... ma olen ikka nii nõme:D

Ma vihastan, kui inimesed püüavad momentaalselt mu uuestiavastatud vallalisusest kuuldes seda kui probleemi lahendama hakata. Minu meelest see pole probleem. Aga kui mu värske eks ütleb, et käis just tuttava neiuga jalutamas, siis mõtlen ikka, et JUBA?

Nojah... lohutan end ühe eelmisel nädalal saadud laheda komplimendiga. Nimelt öeldi mulle: "Isegi kui sa oled psühh, ma olen ikka su sõber edasi!" Või juba kordan ennast?

Aga me võiks juba jõuda eksiga sinna faasi, et ma ei peaks teda eksiks nimetama, vaid sõbraks, sest ma igatsen ta järgi, kuigi me räägime päris palju ka praegu omavahel, ja et me võiks vabalt üksteisel külas käia ja koos ajaveetmist nautida ilma, et imelikke kohti oleks ja et ma ta lähedaste silmis ka rahvavaenlane ei oleks. Ja mul on tõeliselt kahju, et ma neile võib-olla enam kunagi külla ei satu. Isa ütles ka täna, et nojah... ega ma vist enam tema kanti ei satu.

Aga muidu olen ikka mingi täiesti eluvaba chick, kes käib tööl ja siis võtab vabatahtlikult enda kanda veel paberimajanduslikke tööülesandeid ka. Mind õigustab see, et mulle meeldib süsteemi loomine ja seda on vaja teha, aga samas... võiks ju mõnele sõbrale helistada...

veebruar 01, 2010

Võib-olla rumal küsimus...

Hakkasin eile mõtlema, et vanasti naised tööl ei käinud ja kasvatasid kodus lapsi ning meest eks? Aga kes pidas üleval vallalisi naisi? Või see käiski nii, et vallalised otsisid meeleheitlikult partnerit ja leppisid, kellega iganes, et mitte välja surra? Kas paljud suridki? Või jäid nad meessugulaste ülalpeetavateks?

Kas keegi hariks mind?