jaanuar 31, 2009

Matsi monoloog

Käisime täna Sandraga Bangkokis. Mitte küll linnas, aga Tallinna söögikohas. Väga mõnus oli: hea teenindus, hea toit ja kiiresti valmis ning terve restoran vaid meie kahe päralt.

Proovisime mingit superhead asja - nimeks tamariini jäätee. Kas keegi teab, kas see ongi loomu poolest hästi mõnusalt hapu? Seda oli ka kõvasti suhkrustatud ning kokkuvõttes tuli maksimaalne fiiling mitmes suunas.

Aga miks ma mats olen?
Sest meile toodi kahe peale viis taldrikut, seitse kahvlit ja viis lusikat ning me määrisime neli taldrikut ning hunniku relvi ära. Samuti suutsin ma ühe riisinuudli üle laua lennutada ja kastet igale poole tilgutada. Kevadrulli ampsu küljest kaotasin pidevalt tšillikastmesse kapsa tükke ning siis tekkis küsimus, et kuna see oli juba enne väga erinevaid arusaamatuid tükke täis, siis kas see on ka korduv kasutatav? Tegelikult oli see ikkagi nali ja sellele kohale ei taha ma mingil juhul antireklaami teha. Hoopis rääkida väga positiivsest kogemusest ja samal ajal komemnteerida enda rumalust. Äkki on kunagi naljakas?

Sõime mingid kuivpraetud riisinuudleid. Kas keegi seletaks mulle ära, kuidas kuivpraadimine käib ning kuidas nuudlindused ikka pehmena lõpetavad? Samuti mismoodi riisist nuudleid saab? Aga tegelt ei saa ma sellest ka päris hästi aru, kuidas muust jahust nuudleid saab. Ei ole ma ekspert ei kokanduses ega majanduses. Ühte tean juba ammu ja teist tõestan endale juba neli nädalat ühel õhtul.

Mis ma, mats, veel tegin? Sõin nii, et terve nägu oli täis, muidugi:D Ma tegelikult ka oskan pulkadega paremini aasia toitu süüa, aga seekord meile nii peeneid relvi ei usaldatud. Teate, mis oli naljakas? See pambustoru, mille Sam üle aasta tagasi lahti tõmbas, on ikka veel kipakas.

Aga väga tore oli meil, matsidel, kes me selle suure nõude kogusega midagi teha ei osanud, seal.

Kohtingu etikett - 1. osa

Mehed, kelle nimi algab R-tähega - palun ärge lugege seda edasi!





Kohtamas käimine on selline imelik asi, mis on ühest küljest väga loomulik ning toimunud erinevas vormis tuhandeid aastaid, aga samas ei ole siiani sellekohast korralikku terminoloogiat. No tule taevas appi! Mis käimine? Mis sebimine? Kes üldse tahaks viimast sõna enda kohta kasutada? Mina küll mitte. Inglise keel on veidi etem selle koha pealt, aga ikkagi - mis mõttes nad räägivad, et we're seeing each other? Et nagu pidevalt jõllitavadki üksteist v? Seda võiks ju ka ahistamiseks pidada. Mis sest, et vastastikuseks.

Täna tahan rääkida kohtamise kokku leppimisest - kuidas see käima peaks. Seda seetõttu, et hetkel on see aktuaalne teema. Ometi ei taha ma kedagi õpetada, sest selgus, et ma isegi ei oska. Ja kui ma hakkasin mõtlema oma kohtamise minevikule, siis pole ka mingi ime. Polegi korralikult kohtamas käinud.

On üksikuid näiteid korralikest kohtingutest, mis eeldavad kino või restorani või lilli ja pimedas kohtumist ja eraldi planeeritud erilist kokkusaamist, aga enamasti on suhted arenenud ikka loomulikumalt. Ja mina ei ole kunagi olnud see tüdruk, kelle ees mehed roomavad, keda pidevalt kontsertidele kutsutaks või pehemete mäguasjade ja lilledega üle kallataks. Üks mu parim sõbranna on aga täpselt selline. Ja ta ongi korralik tüdruk. Ka füüsiliste suhete statistika koha pealt. Tema kõrval olen ikka paras lits.

Enivei, mul on üks kogemus, kus poiss sõitis minu telefoninumbri saamiseks vale bussiga vales suunas tükk maad ja siis me tõesti käisime esimesel kohtamisel kinos. Mul oli kange pissihäda, nii et minu jaoks polnud see suurem asi elamus, aga ega see ka ei lõppenud tüüpilise kohtinguna. Tüüp sai juba esimesel korral mind minimaalsetes hilpudes näha, sest me läksime edasi randa. Ja siis ma olin alles 14.

Siis on mõnel korral olnud selliseid hämaraid söögiaegu, kus tegelikult kumbki toitu eriti ei puutu, sest närv on sees liiga suur. Enamasti siiski on aga olnud õhtusöögid ilma selle närvilisuse faktita, sest tunded on olnud neutraalsed ja seega pinged maas.

Siis on minu mineviku mehed loonud kogemata traditsiooni, et minuga tuleb millegipärast kokku saada Viru tänaval lilleputkade juures ning siis mulle Geisha't kinkida. Vabandust väljenduse eest, aga WTF? Kui juba lilleputkad on ümber ringi, siis osta neiule lilled! Kohe palju efektsem. Hea meelega sellest tradistioonist kinni ei hoiaks.

Siis on olnud üks variant, kus mulle sealt samast mööda minnes osteti meeletult ilus punane roos, aga see oli sõbraroos, mis läks üsna varsti teiste abiga katki. Ning üks eriti armas variant oli see, kui ma nägin kogemata pealt, kuidas noromees läks häbelikult mulle pikka tulipunast roosi ostma. Hästi armas.

Ja siis on olnud selliseid häbelikke kaealast-käest kinni kohtumisi, mida ma kohtinguks ei nimeta, aga kus on kõige suurem see piinlikkuse osa, et mis edasi saab või kas üldse saab või mida üks või teine tahab. Heh! Mul tulevad juba sellele mõeldes kõhtu liblikad ja toit tahab tagasi tulla kõhust. Nothing yucky, aga lihtsalt armastus võtab isu. Üleüldse avastasin, et ma olen see tüüp, kellel kaob isu armudes, mis tähendab, et välimus paraneb alles siis, kui keegi on juba huvi välja näidanud, mis on selles mõttes hea, et minust ei saa seda suhte jooksul aina rohkem käest ära minevat mutti. Aga samas oleks ju lihtsam jõuda sinna vastastikuse meeldimiseni, kui ma suudaksin bioloogiliselt töötada hea välja nägemise poole juba vallalisena.

Enivei. Pikk jutt juba kirjas, aga õigest teemast veel ei midagi. Meenutan siin veel kohtumiste kokku leppimisi. Mõni on olnud msn-s, mis on hästi mugav, sest annab aega rahulikult mõelda ning reaktsioone peita. Samas aga pole nii eriline. Siis on sõnumid, mis on veidi armsam variant ja telefonikõned, mis on väga isiklikud ning erilised, sest live's on juba raskem teist petta, aga neid klassikalisi "kas sa tuled minuga välja?" asju on ikka väga vähe juhtunud. Eriti nendega, kes tegelikult ka meeldivad.

Küsimus ongi selles, et kuidas see päriselt käima peaks? Filme oleme ju kõik näinud, aga Eesti ei ole USA ning mina ei ole "Seksi ja linna" tibi. Seega on see tõeliselt haruldane ja praktikavähesus teeb need olukorrad alati eriliseks ning mind ennast kohmetuks.

Kuidas siis peaks selle-laadsele küsimusele vastama? Kas lihtsalt "jah" ning ära jalutama? Kas numbrite vahetamine saaks kunagi olla mitte piinlik?

Kui kutt ei meeldi, siis on ju lihtne. Jalutad lihtsalt edasi, nagu poleks küsimust kuulnudki või ütled, et oled kinni, kui tüübist kahju hakkab või mõtled mõne muu rabava vale või õige põhjenduse välja, miks te siiski ei saa koos olla. Asi on minus, mitte sinus teema.

Aga kui mees/poiss siiski meeldib? Ja kui ta väga meeldib, siis mis variante veel on peale kiire "jah'i"? Kelmikas nokkimine? Poisi kiusamine? See tundub lõbus variant, aga on ka ohtlik, sest isase ego võib riivatud saada ja ta võib kutse lihtsalt tagasi võtta. Sel kohal on ka kõige kergemini kriitikat võtvad tüübid ju hellad. Mõtlesin veel, et huvitav, kui palju suhteid jääb ära nendest, kus inimestevaheline kahepoolne meeldimine on olemas vaid sellepärast, et kumbki pool ei julge teisele oma tunnetest rääkida? Usun, et päris palju. Endal on küll mõned sellised kogemused.

Missuguseid variante veel on positiivselt vastamiseks? See kiire "jah" on ju ka ohtlik, sest liigne agarus on kuudlavasti hirmuäratav. Peaks siis ütlema, et "vaatab" või? Või, et elame-näeme. Või lugema ette (olematuid) teisi kohtinguid samast nädalast päevade või tundide kohta, millal sulle ei sobi?

Kindlasti on veel variante ja ise kutsumisest ma ei räägigi, sest ma ei ole kaugeltki veel mitte selles eas ja julguseastmes. Kui julgen mehe ise tantsima kutsuda, on hästi. Kui juba saan kaks eitavat vastust, siis jätan ka sellise ürituse üldjuhul katki.

Igal juhul mina olen vastik jobu, kui asi sellisele kutsele vastamisse puutub. Ehmatan, põgenen, mängin ükskõiksust jne. Au ja kiitus neile, kes siiski julgevad minuga peale seda midagi arendama hakata!

Over and out!

Ma olen mehe nägu!

Eile õhtul tuli Sandra mulle külla üle poole aasta või nii ja siis me käisime Cashflow'd mängimas, hiljem oli põhjust veiniga tähistada ja kui juba vein all oli, tegime netis lollusi. Näiteks S teab ühte lehte, kuhu saab oma näofotosid üles laadida ja siis otsitakse välja sinuga kõige sarnasemate kuulsuste fotod. Proovisime päris mitme enda ja ka mitme tuttava piltidega.

Minu tulemused olid osaliselt väga meelepärased, aga samas päris mitme mehega sarnanen ma ka. Õnneks mitte ühege tõelise tegijaga. Ja CHRi kõige kenamal pildil on ta täpne Robin Williamsi koopia, kuigi ma viimast küll seksikaks ei pea.

Ühesõnaga mina sarnanen väidetavalt väga Kirsten Dunstiga. Samuti Alexis Bledeli ning Christina Ricciga, kes mõlemad mulle väga meeldivad. Irooniline on see, et olen kunagi kasutanud üht teatud Ricci pilti ka oma msni display-pildina. Kõige naljakam seos oli minu ja Kim Cattralli vahel. Aga eks teie öelge. Ma ei oska peegli asemel isegi seda hinnata, kas ma olen paksemaks või peenemaks jäänud või kogu aeg sama olnud.

Naljaga selleks korraks kõik.

jaanuar 30, 2009

Oo õudust! Tõmmake mu küüned välja. Ainult mitte suusatamist!

Tegelikult ma siiski hoiaksin küüned ka alles. Ema vedas mu täna suusatama. Ta ise sai kusagil eelmisel nädalal tuttava käest omale heast peast suusad ja on juba paar korda käinud. Mina aga suusatasin täna põhimõtteliselt elus esimest korda. Eelmine kord oli umbes kümme aastat tagasi, enne seda aga sõitsin vaid nende tillukeste uisu sugulastega.

Kui ma nüüd aus olen, siis oli ikka mõnus ka, aga viieteist minutiga umbes pool kilomeetrit läbida ise üleni higiseks minnes ja samal ajal oma kuu aja kiljumise limiiti täis tehes ei saa just suusaseiklusega uhkustada. Aga ma räägin muljetest ikka. Siin on ju palju piinlikumaidki asju kirjas:)

Niisiis tegime kodu metsas tiiru. Ma ei tea, mida küll naabrid minust nüüd arvata võivad, aga esimene kord on ikka esimene kord. Kusjuures, oli isegi õudsem kui kümme aastat tagasi. Siis sõitsin kükkis alla umbes neljakümne viie kraadistest kümnemeetristest mägedest ja häbenesin, et ikka ümber kukkusin. Täna aga oli kümneseintimeetrine tee langus mõnusaks mäeks ja neljakümne sentimeetrine tavamõistes lauge kraav see, mille kukkumata ületamise üle, võisin uhke olla. Nii õudne siiski veel ei olnud, et oleksin muud teed otsima hakanud, aga püsti ma neist kraavidest ka läbi sõita ei julgenud. Naerge, kui tahate. Mul on endal ka naljakas, aga mis ma ikka elu häbenen:D

Naljakas oli see, kuidas kogu aeg jalad risti läksid või käisid sellised jala välja väänamise liigutused, millega äärepealt külili kukkuma pidin. Samuti tundus mulle liiga võimatu suuskadega kuhugi poole tahtlikult keerata. Ikka läks nii, et toetasin siis ühe suusa risti üle teise või ühe kepi suusa peale. Ma ei saa veel aru, kuidas suuskadel kõndimisest kiiremini rada läbima peaks. Mina tulin jala palju rutem tagasi.

Korra käisin kõhuli ka. Ja mitte ühes neist ohtlikest kraavidest, vaid suhteliselt põhjusevabalt. Oli ülikerge tõus ja minu jalas sõitsid suusad sama vabalt mõlemas suunas. Sel hetkel läks neil kogemata lihtsalt rallikäik sisse ja ma sain teada, mis tunne on, kui suusasaapad varbaid painutavad. Muidu polekski haiget saanud. Jumalad kaitsevad pekiseid ja/või kobasid:D Võib-olla joodikuid ka. Aga vähemalt ma ei saanud haiget.

Kunagi vast tuleb katse kaks ka. Ainult ei tea, kas sellel aastal.

jaanuar 29, 2009

Ma ei ole hea inimene

Vähemalt mitte nii hea kui olla tahaksin. Samas ei ole ma ka nii halb inimene, et läheksin üle laipade ainult enda õnne nimel. Olen mingi tobe vahepealne. Pakun, et seetõttu ei liigu ma ei vaimselt ega ka näiteks karjäärialaselt eriti edasi. Tammun lihtsalt paigal.

Miks ma sedasi soiun? Sest avastasin just, et esiteks ei ole ma üldse nii tolerantne, kui mulle mõelda meeldib. Mul ei ole mitte midagi teiste rasside vastu. Ega ka ühest soost paaride vastu. Ega kõigi venelaste või keskerakonna vms. Aga ma olen väga kriitiline näiteks paaride dünaamika osas. Minu jaoks on alati parimal juhul kole, äärmisel juhul jube pilt see, kui näiteks tüdruk on poisist oluliselt suurem või ka see, kui poiss on oma armsamast suurem. Mis mulle tradistioonina meeldib, aga mulle ei meeldi äärmused. Nägin täna üht armunud paari, kus neiu ei ulatunud oma nima noormelehe kurgu alla peitma, vaid maandus kuskil keset rinnakut. No tobe oli. Ja ma pidin end väga kontrollima, et terve aeg neid lihtsalt mitte vahtida. Aga ma vähemalt aiman, miks mul sellega nii suur probleem on. V ja K pärast. Seekord vähemalt oli tegemist kergema juhusega, sest ei olnud märgatavat vanusevahet proportsionaalsele vahele lisaks. EI hakanud mõtlema noormehest kui lapseahistajast.

Ja sel ajal, kui ma tolerantsusest mõtlesin, pöördus abipalvega minu poole üks vana naine. Mõtlesin, et ta küsib mult kella või uurib bussiterminalis kehtiva süsteemi kohta, sest seal me olime, aga minu üllatuseks küsis ta mult hoopis leivaraha.

Ma olin millegipärast nii liigutatud. Ja nii kurb hakkas. Ta oli nii armas ja viisakas, mitte vastikult pealetükkiv. Ja mul olid veel tükk aega süümekad, sest ma ei harrasta ju sularaha ning ei saanud isegi koos sentidega vist talle leiva jagu raha kokku. Heal juhul Kinder Delice'i jagu. Aga seda ta vist ei taha ning alels siis, kui ta oli juba eemale läinud, tuli mul meelde, et mul on kotis Kaubamaja superhea ühepajatoit, mida ma nagunii soojalt süüa ei oleks jõudnud, sest mul ei olnud relvi ja kodu oli kaugel. Kõht aga sai juba snäkiks mõeldud küpsistest täis.

Minu küsimus on osaliselt ajendatud nendest situatsioonidest ja samuti ka ühest mõne peäva tagusest vestlusest Temaga. Me rääkisime egoismist ja altruismist. Mina olen seisukohal, et puhast altruismi ei ole olemas. Alati on mingi omakasupüüdlik motiiv.

Ka nüüd ju oli mul endal arvatavasti palju rohkem rõõmu sellest, et sain aidata kui sellel vanal proual neist mõnest kroonist, mis mu rahakotis nagunii üksindusse surnud oleksid. Seega, kas saab olla tõeliselt hea inimene, olemata altruist? Või kas inimene võin ennast heaks pidada ka siis, kui ta ei tee teistele (meelega) kahju ja teeb head, saades selle eest vastu suurepärase enesetunde? Ja kuidas teie endast arvate? Kes peab end heaks inimeseks? Ausalt.

jaanuar 28, 2009

Kes meist tegelikult erivajadusega on!?

Viimasel ajal vaatan KMi ja mõtlen, et tema on autist, aga mina olen see, kes aru ei saa. Äkki on probleem minus? Kui ta räägib mulle oma mõtetest, ajades, minu meelest, silbid sassi, või kasutades korduvalt sõnu, mille olemasolus on tema kindel, aga mida mina ei mõista, siis mõtlen tõesti, et äkki on minus viga. Eriti tuleb see välja siis, kui ta inglise keeles räägib ja veel rohkem kui jutt käib eriotstarbelistest sõidukitest.

Mõnikord mul on tunne, et ma peaksin end harima rohkem ja vaatama pidevalt samu filme ja multikaid, mida tema vaatab. Muidugi mitte temaga ühest arvutist. See ei oleks lihtsalt võimalik. Ja üks päev alles osutati mulle enenägematut au Imeliste mängus P-tähte vajutada. Sellel on oma funktsioon. Ma nii tahaksin mõista teda. Eile oli juba niigi väga suur läbimurre, sest elus esimest korda rääkis ta päriselt oma mõtetest. Ta on üldse kõvasti arenenud peale Egiptust ja selles mõttes on mul hea meel, et ta tagasi läheb.

See tuli nüüd väga segane jutt ja üldse mitte selline, nagu ma tahtsin. Aga küsimus jääb, et kes siis tegelikult on normaalne ja kes mitte? Kes on loll? Kes on hull? Kes on imelik? Ma küll ei julge sajaprotsendilise kindlusega öelda, et mina ei ole.


Ahjaa. Õpetage mind ütlema "ei". Mina ei oska. No kuidas ma saan öelda "ei" asjale, mis koristab ära minu elamise ja siis mulle veel massaaži ka teeb?

jaanuar 27, 2009

Teeks pai

Ühe ettevõtte egole. Mulle endale tegelikult paid ei meeldi. Vähemalt mitte pai saada füüsiliselt. Kõik teised variandid sobivad. Aga minu pead palun ärge katsuge. Igaks juhuks mainin:D

Ühesõnaga, täna käisime KMiga minu kodumäel kelgutamas - vist esimest korda sel aastal - ja mäe otsas avastasin, et ühelt seal asuvast kahest kanalisatsiooni vms augult on kaas pihta pandud. Ja see oli nii creepy, et ma ei julgenud eriti uudistadagi. Ca kümme meetrit puhast kukkumist. No mul oli tõsiselt õudne. Mitte niiväga KMi pärast, sest tema oskab loomu poolest ohtusid üsna hästi vältida, aga teiste laste pärast. See on paljude laste lemmik kelgumägi. Ja mis siis kui keegi sealt alla kukub? Põhjatusse auku, kus võib olla ka vett. On vähetõenäoline, et ta kukkudes viga ei saa või et ta sealt välja saab.

Niisiis ajasin asju ja võin linnukese kirja panna, et täna on igapäevane tegelikult mitte nii igapäevane heategu tehtud. Kõigepealt olin nõutu, sest see mägi, mille otsas lahtine kaev on, on veider. Mingi arusaamatu vana tehismägi. MIna pakusin pommivarjendit, mis võib seal ka vabalt olla, aga pärast selgus, et seal kuskil on ikkagi vähemalt 120 kuupmeetrit vett tuletõrjele. Jaiks. Võiks arvata, et ma elan soos.

No envei parim mõte, mis mulle pähe tuli, oli Tallinna Veega ühendust võtmine. Võtsingi siis. Sain nelja toreda onuga tuttavaks. Ju nad mind vähe blodiks pidasid, aga mitte nii blondiks, et minu üle naerda. Muudkui helistasid ja uurisid ja tulid paari tunniga õhtusel ajal kohale. Vist tund tagasi ehk üheks apaiku alles läksid ära. Ja seda hoolimata sellest, et peaaegu kohe sai selgeks tehtud, et need drenaažid - paar päeva tagasi ma ei osanud vastata, mida see sõna tähendab ega arvata, et seda kunagi vajan - ei kuulu Tallinna Veele. Aga onud andsid endast parima ja elasid isegi üle selle labürindi, mis minu koduni toob. ma vist peaksin tulevikus alustama tee juhatamist sellest, et: Suurt korstent näete? tean, et grammatiliselt vigane, aga mõte on selline.

No enivei. Nüüd on ka linna üldkitutelefonile probleemist teada antud ja loodetavasti saab siiski enne suve või õnnetusi probleem lahendatud.

Aga siis pai ja tänu ASile Tallinna Vesi operatiivse abi eest!

jaanuar 26, 2009

Veebibuliimikule on oma okse kõige armsam

Ja palju muud ka.

Aga see mõte tuli sellest, et kõigile meeldib oma blogi. Kellelegi ei meeldi kõigi blogid. Alati ei meeldi ka sõprade blogid, aga neid loetakse veel uudishimust. Võõra inimese ebasobivas stiilis blogi aga küll lugema ei kiputa. Nakatasin Tema paar päeva tagasi blogimispisikusse ja lugemispisikust on saanud kirjutamispisik. Temast endast aga väike terrorist, kes ütleb: Loe mind! Nõuab pigem. Ise ei lisa mind lemmikutessegi. Jah, olen lapsik. Aga keskenduge teemale. Mõelge ise edasi. See konkreetne näide pole nii oluline.

Täna mõtlesin veel, et mis siis, kui kusagil kauges hüpoteetilises tulevikus oleksime Tema ja mina... meie? Mis siis saaks? Kujutan ette, et palju tülisid ja kirglikku leppimist. Vaidlemist ma tegelikult armastan. Tema vist ka. Vähemalt minuga vaidleb:D aga kas see oleks väga self-destructive? Ja kui kiiresti see töötaks? Kas me jääksime kasumisse? Kas meist jääks üldse midagi parandamisväärset alles? Kindel olen selles, et kindlasti ei oleks igav. Aga kas nii peabki olema? Kas see ongi parim variant kõikidest võimalikest? Kas saaks ilma tühiste tülide ning kergekäeliselt haiget tegemiseta? Siis ma ütleksin jah. Aga hetkel ma veel mugavussuhet ka ei taha. Ei ole ma veel selles eas...

Veel mõtlesin palju asju.

Näiteks seda, et Eestis on ikka liiga palju rikkaid. Täna ilmes ka tõestusmaterjal. Minu ees seisid foori taga reas kõrvuti kolm maasturit. No nuta või naera. Ja ma pole isegi keskkonnainimene.

Ja seda, et ma olen vist veel kaotamas kahte sõpra. Ühte seepärast, et ta solvus mu peale, sest arvas, et unustasin ta sünnipäeva ära. Tegelikult ju unustasingi, aga vaid üheks päevaks ja siis lihtsalt oli häbi sõnumit saata. Tahtsin asja näost näkku heaks teha. Heaks tegemine vist õnnestus, aga kohtunud pole me ikka veel.

Ja teist sõpra, tegelikult mõlemat, taaskord minu elus kauguse tõttu. Huvitav, kui ma siiski võtan jalad kõhu alt välja ja lähen Eestist õneks ajaks ära, kas siis ma tulen tagasi üksindusse? Teise sõbra puhul mulle tundub, et ta ei hooli meie sõprusest enam. Imelik on kuulata, et tal on uued "super" sõbrad. Mis on ju tore, kuigi olen veidi kade, sest mul ei ole tuttuusi supersõpru. Aga valusam on see, et tal on nüüd minu ees saladused. Midagi, mida pole ammu olnud. Ja kui julgen küsida nende kohta, saan vastuseks ignoreerimise. Ta tõenäoliselt loeb seda. Ja ongi hea. Saab vähemalt teada, mida ma mõtlen, sest teisiti tundub, et tal ei ole aega/tahtmist kuulata ära, mida ma mõtlen.

Pedantlusest tahtsin ka kirjutada. Õigemini kohati pedantlusest või poolpedantlusest. Aga teinekord...

Aga täna oli Väga Tähtis Päev. Peale selle, et nägin last köögipõrandat lakkumas, oli mul tööintervjuude viimane voor. Ma ei julge midagi öelda, aga mul oli meeletult huvitav. Kõigepealt oli ürituse planeerimise grupitöö. Ja siis oli veel huvitavam kriisikommunikatsiooni individuaaltöö. Just sel teemal, mille kohta end hiljuti harima pidin. Tema tõttu. Andis mulle kogemata väikse eelise. oskasin numbreid nimetada:D Aga mulle nii meeldis mu eriala praktilist külge proovida. Nagu päris. ja tundub, et otsustajatele, kes olid tähtsad ja keda oli üllatavalt palju, aga kes olid ka üllatavalt toredad, minu mõtted meeldisid. Ma loodan, et teiste mõtetest rohkem. Aga kardan, et äkki siiski mitte. Äkki nad ei julge mind seda tööd tegema panna, kuigi mina ise ja minu ideed neile meeldisid vaid sellepärast, et minu konkurendid on minust tunduvalt vanemad ja kogenenumad. Mida ei saaks neile teoreetiliselt ette heita, aga praktiliselt - oi, kuidas saaks. Ma usun ikka veel, et see on minu jaoks õige töö. Ja mina selle töö jaoks. aga ma kardan seda kohtuotsust. Kuigi mul on nüüd hulgaliselt suurepäraseid soovitajaid. Ikka kardan. Kardan tegelikult mõlemat võimalikku otsust. Meil oli täna nii hea grupitöö meeskond. Ja need teised kaks on ka nii toredad inimesed. Ja targad. Ja andekad. Vähemalt esmamuljel. Mul on kindlasti kahju, kui nemad seda tööd ei saa, aga mul on juba praegu täielik paanika, mis siis saab, kui mina seda tööd ei saa.

jaanuar 25, 2009

Mida kõike meeste pärast ei tehta

Ma kirjutan täna vist kõik oma mõtted ära:D Ja eraldi postitustena.

Seal mänguklubis, kus nüüd juba kolm korda käinud olen, on üks hästi armas kutt. Muideks, võitsin seekord esimest korda. Ja mitte vaid ennast, vaid üldse kõiki. Aga tegelikult see kutt või poiss või mees... ei olegi nii klassikaliselt nunnu. Tükk-haaval ei ole ta üldse ilus. Aga temas on midagi ja ta on tore. Ja ma sain sellest aru tõesti juba esimesel silmapilgul. Ja tegelikult ei teagi, kas ta tegelikult on see, mis ma arvan või mida tema arvab või kas ta mitte hõivatud ei ole või kas ma isegi küsida julgeks. Me pole veel kuigi palju rääkidagi jõudnud.

Enivei... mida ma siis tegin. Ma tormasin elu eest Tartust Tallinnasse tagasi, et jõuda mängima ja pärast Annile õnne soovima, sest mõlemad on juba ise toredad tegevused, aga bussiga liiklemine ning sihtkoht Mustamäe andsid mulle võimaluse talt küüti paluda. Millega ta ka nõustus. Aga mis ise ei jõustunud, sest ma olin nii väsinud pingest ning magamatusest, et mu silmad ujusid ja tegemist oli eriürituse tõttu pikemaks kujuneva õhtuga. Kuhu ta ka jäi. Ja mu ristiema helistas mulle ise, et tuleb mulle järgi. Ja nii läkski. Mis oli superhea, aga millest oli ka superkahju.

Aga tema pole ainus isane, kelle heaks ma praegu pingutanud olen. Ja ma pole üldse kindel, et teine selle rohkem ära teeninud on. Sest ta suudab mind nii tihti lausa nutma ajada. Laul ütles praegu "am I crazy?". Minu mõte. Võib-olla olengi. Et istunn ööd läbi teiste muresid kuulates, kuigi riskin sedasi enda elu kehvemaks tegemisega. Sest mul oleks teisigi asju teha vaja. Nagu õppida ja magada jne. Ja siis täna ta tegi mulle nii haiget. Ise ta ei saa arugi sellest. Ja ma ei oska seda paremini selgitada. Ja ma ei oska ka selgitada, miks ta suudab mulle ikka ja jälle haiget teha ja miks ma lasen. Miks ma vaevun temaga suhtlema. Miks ma tahan teda ikkagi aidata ja niisama temaga rääkida, kuigi ta on mulle minevikus haiget teinud rohkem kui keegi teine. Ja nagu näha... ei ole see veel lõppenud. Kas keegi oskab seletada?

Hullud kaslased

Mulle kiisud meeldivad. Aga Annika oma ei ole just üks minu lemmikutest.

Avastasime Kitukaga, et meile mõlmale meeldivad minu sädelevad saapad. Aga ma ei osanud oodata, et need talle nii hullupööra meeldivad, et ta sealt tükke enda jaoks välja rebima hakkab. Mida ta tegigi.

Ja alles siis Ann ütles mulle, et seepärast nende jalanõud ongi kapis. No gee... tnx hoiatuse eest.

Aga vähemalt ei ole neil koera vaja. Sest vähemalt ükski kuri enda välimusest lugu pidav naisterahvas neile külla minna ei taha. Kass lihtsalt teeb üks-null. Nii kingade kui enda nahale.

Maria õllekastmes

Käisime R-iga eelmisel nädalavahetusel väljas. Minuga tahtsid uuesti kokku saada ühed CSikad ja siis pubitasime linna peal. Üsna kiiresti aga tekkis tahtmine suurest mitmekeelsest seltskonnast lahkuda ja läksime R-iga edasi teise kohta, kus oli parem muusika ja muidu mõnsam. Kuigi varem olen ma neid pubusid just teises järjekorras eelistanud. Aga mu viimane eelistus on vist hiljuti ka omanikku, nime ja stiili vahetanud. Hea ja puhas oli. Ja tantsida oli tore.

Aga jamasid oli ka. Ühel hetkel kui R baaris jooki tellimas oli, sain ootamatult märjaks. Keegi, keda ma isegi ei näinud, viskas kahe chicki ja minu pihta oma liitrise õllekannu tühjaks. Kuigi ma ei tea miks ja mina vist ei olnudki sihtmärk, sain ikka väga märjaks, aga näha polnud kedagi, kelle peale karjuda. ja ega ma pole karjuv tüüp ka. Läksin siis hoopis wc-sse end kasima. Aga kui tagasi jõudsin, nägin neid samu pisikest kasvu chicke jalgadega mingeid mehi ründamas. Üsna õudne oli. Ühtegi turvat ma ka ei leidnud. Ma lihtsalt lootsin, et need tüübid naisi vastu ei löö ja õnneks ei löönudki. Aga ma saan neist täitsa aru, et nad olid kurjad. Kuigi pärast selgus, et vist ka vale inimese peale.

Ja üks imelik nõme asi juhtus veel. Vahepeal tantsisime R-iga ja meiega liitus veel üks võõrs tüüp. Me ei hakanud teda ära ajama, aga tal kulus vaid pool minutit vms et minu tagumikku käperdada. Ma olin liiga hämmingus, et midagi teha. Ja samas ei olnud selles ka midagi uut. Klubis käperdatakse ka lihtsalt möödumisel naisi. No biggie... aga R tegi nii kurja nägu, et tüüp kadus hetkega:D No imelik ka ju. Tema ju ei teadnud, et me oleme just friends. Kuidas ta siis julgeb mehega tantsivat naist käperdada? Peab alles purjus olema. Või enesetapjalike kalduvustega. Tema õnn, et R ei ole kakleja tüüpi. Erinevalt teisest R-ist, keda ma tollel õllekastmesse sattumise hetkel igatsesin.

Üks armas asi oli ka. Vahepeal tantsis meie kõrval üks geipaar. Mis iseenesest ei olegi oluline. Lihtsalt R kommenteris, et talle ei meeldi geid ja see tõmbas mu tähelepanu. Nad olid lihtsalt nii armsad, kaelast kinni tantsides. See oli ilus. Usute? Vahepeal mulle tundus, et nad on väga täis, sest üks neist pani kõrva vastu suurt kõlarit ja kuulas nii tükk aega. Teine aga lasi sel lihtsalt juhtuda. Siis aga avastasin, et nad räägivad viipekeeles ja seega vähemalt üks neist on kuulmispuudega. Ja see tegi kõik veel armsamaks. Hakkasin asju teise nurga alt nägema. Kuidas üks toetas endale kallist inimest. Ja ikkagi. Nad tantsisid. Ka ilma kaelast kinni hoidmata. Ja rütmi. Siiani olen veidi kade sellise suhte peale.

Töö toob leiva majja...

Mäletate, ma rääkisin natuke aega tagasi ühest väga põnevast tööpakkumisest aga täpsustada ei julgenud? Ei julge praegugi, aga julgen öelda, et olen ennast hulga proffide kõrvalt võidelnud top kuude teise intervjuu vooru, mis toimub homme. Ma oleksin väga tänulik, kui mulle pöialt hoiaksite. Ma tunnen, et just see on minu jaoks õige koht ega julge veel mõelda, mis saab kui taaskord kellelegi alla jään. Naljakas on see, et ma ei taha isegi töökuulutuste portaale vaadata, sest see tundub antud töö petmisena:D

Aga õudne osa on see, et KMi ja tema ema planeeritud nädalasest puhkusest saab kohe-kohe vist päriseks Egiptusesse kolimine. Mis on tore. Nende jaoks. Mul on nende võimaluse üle tõeliselt hea meel. Aga mul on tõeline paanika hinges, sest nädala pärast ei ole küsimus enam elukvaliteedi parandamises, vaid ellu jäämises, sest kui see väike töö ära kaob, ei jää mulle enam üldse mingit mänguruumi järele. Ema võttis ka viimased finantsid tagant ära ja ma ei usu, et saan pikalt hakkama ainult Peedu toetusega. Proovige ise elada nii, et teie sissetulekust kaob ära üle poole.

Kuidas ma siis reageerisin sellele halvale uudisele? Läksin ostsin omale uued kõrvarõngad ja kingad. Sest ma ei usu sellesse, et peaksin viimaseid sente säästma. Kui juba, siis juba täiega. Täitsa viimase raha annetasin ära ning enne tegin kasutuid oste, mis pole küll täiesti kasutud, sest teevad mu tuju mõneks ajaks paremaks. Mõned söövad murede korral. Mõned joovad. Mõned teevad lausa narkot. Mõned suitsetavad paki järjest. Mina söön shokolaadi ja ostan kõrvarõngaid. Aga tegelikult teen ma seda ka siis, kui mul on hea tuju. Ja siis kui mul on lihtsalt rohkem vaba raha. Ja siis kui ma näen midagi erilist, mida ma tõeliselt tahan oma kollektsiooni. Ma lihtsalt ei ole see inimene, kes saaks hakkama ühe tagasihoidliku ja ühe silmapaistva kõrvarõngapaariga. Minu ligi sajast paarist koosnev kollektsioon ei ole minu meelest ka kaugeltki veel täiuslik. Kuigi mu ehtepuu hakkab täis saama ning vana probleem nende paigutamise osas on tagasi. Aga mul on võimalus veel kunagi hakata väärtmetallidest ja kividest tehtud kõrvarõngaid ostma hakata. Hetkel on ainus tingimus erilisus. Ja muidugi see, et päris kõrvu ei värviks. ja palun ärge kritiseerige mu otsuseid eks. Ma saan seda kodus ema käest pisiavalt ja rohkemgi.

Elu õppetund nr 25467: kuidas kõrvaklappi riidesse panna

Numbriga võin küll eksida, sest lugemine läks ammu sassi, aga probleem on võetud elust enesest. Üskuge või mitte. Aga minut kõrvaklapid on kaoetud pehme tekstilliga. Mis on mõnus, sest nii ei ole valus ja muidu mul on alati valus. Aga eile oli ühelt kangaosa maha tulnud ja nii ma siis riietasingi kõrvaklappi. Tehnika on siiski üsna labane. Venitada palju ja hoida õigest kohast kinni. Aga vähemalt õppisin eile midagi uut.

Kõigest...

On olnud väga raske nädal. Nii väsitav vaimselt ja füüsiliselt, et kuidagi ei ole jaksanud blogida. Aga samas on olnud hea nädal. Olen aidanud päästa elu ja see on mega tunne. Olen saanud noortemagistriks ning sain sealt ettevõttest, kuhu kandideerisin, positiivse vastuse. See tähendab küll alles viimast vooru:( Ja sain edukalt kaitstud oma seminaritöö. Üllatav kommentaar oli veel, et sellest võiks kerge pingutusega saada ka bakatöö. Mis oleks super, sest ma ei suutnudki välja mõelda, kuidas ühendada olemas olevat materjali juhendaja välja pakutud bakatöö teemaga.

Raske oligi see nädal põhjusel, et veetsin peaaegu kõik ärkvel oleku tunnid seminaritööd kirjutades ning samuti seetõttu, et mu hea sõber on hädas (aga nüüd vähem). Kokku olen sinna töösse vist pannud kahe või kolme nädala jagu aega. Ja mitte arvestusega kaheksa tundi päev, vaid 24 tundi päev. Ometi ütles juhendaja mu töö kohta, et tema minu asemel ei näitaks selle teooriaosa enam kunagi kellelegi. Kuigi ta oli seda kaks korda ka varem näinud ega olnud midagi sellist maininud. Aga ta vist vihkab mind. Mis on lihtsalt super, sest me jätkame veel koos mitu kuud. Õnneks sain kokku ikkagi B. Ja ma peaksin õnnelik olema. Osaliselt olengi. Aga kokkuvõttes - ei. Sest üks meist sai A. Aga ka muidu... mulle ei mahu pähe, et minu tööd peetakse vähem kui suurepäraseks. Ka siis, kui see ei ole seda. Kogesin seda viimasel nädalal korra veel, kui üks tõlkefirma, kuhu kandideerisin, hindas mu proovitööd vähemaks kui B. Täpsemalt ei tea. Pärast märkasin küll ühte trükiviga ja paari soovitatavat artiklikohta, aga midagi hullu ei olnud. Kindlasti leidsid nad andekamaid tõlke, aga ikkagi. Ego!!!

Aga selle sõbra aitamisega olen ma väga rahul. Ma tean, et ma tegin ära midagi väga olulist, ning keegi ei saa kunagi seda teadmist mult ära võtta. Aga ma ei räägi teile ega ka kellelegi teisele sellest lähemalt. Ei ole lihtsalt minu asi rääkida. Ja täna tegin korra veel head. Kindlasti paljud teist on kuulnud Võsa-Petsi üles korjatud lugu kolme lapse emast, kellel ei ole kaks kuud olnud juba üldse raha. See jäi mind kohe piinama, aga saates ei jagatud naise kontonumbrit. Mõtlesin isegi kirjutada sinna ja küsida, aga mõtteks see jäigi. Aga tänaseks oli see number ikkagi avalikustatud ja minu viimase kuu plaanitud säästudest, mis nagunii olid sõrmede vahelt juba välja pudisenud, läks viimane osa sellele arvele. Ja nii hea on olla.

Üldse on olnud tore selle sõbraga pikalt rääkida. Kõigest. Ma ei saa sinna midagi parata, et ta on ainus inimene minu elus, kellega ei loe ei kaugus ega pikad pausid suhtluses. Kõik jätkub alati samast kohast ja kunagi pole võõrastamist. No me pole enam tegelikult selles eas ka. Vist.

Noortemagistrist nii palju, et see on kodutütarde organisatsiooni tiitel. Paar aastat tagasi kirjutasin neile töö seltskonnamängudest, aga see jäi kaitsmata. Vist juba rääkisin sellest paar posti tagasi. Ja siis esmaspäeval - vist - helistas mulle minu juhendaja: Tead. Ma andsin su töö paarile inimesele lugeda. Ja nad kõik ütlesid väga hea. Ja me otsustasime, et sa ei peagi hakkama seda kaitsma. Et palju õnne! Oled nüüd noortemagister!

Täna käisin siis ka vastava diplomi ning rinnamärgi järel. Märk on nunnu. Seal on M-täht. Ma luban endale luksust mõelda, et see tähistab Mariat, mitte magistrit. Nii et sel nädalal ai lausa kaks tööd lõpetatud.
Aga tööasjust räägin homme edasi.

jaanuar 15, 2009

Tavapärasele kirumisele vahelduseks kiidan head teenindust

Ja nii ongi.

Käisin täna... vist teist korda oma elus... Tallinna Bershkas ja ma lihtsalt pean sealset teenindajat kiitma.

Nagu mujalgi, on ka seal hetkel allahindlused ja ma leidsin suurepärase variandi poolpidusest valgest kevadjopest, mis aga - minu ülimaks kurvastuseks - oli ainus vajalikus suuruses ning kaetud tumedat värvi laikude ning triipudega. No kujutage ette riidevärvi või purpurset juuksevärvi oma endistel lumivalgetel riietel. Mul ei olnud küll julgust see ära osta lootuses, et ehk tuleb pesus välja.

Läksin siis igaks juhuks müüjalt küsima, kas seda võiks ka laos olla ning olin juba valmis vaadanud selle jope pruuni värvi sugulase, mis oli ka armas, aga ei loonud samasugust säravat efekti kui valge.

Aga müüja pakkus mulle ise kohe sellist diili, et kuigi tegemist oli alla hinnatud kaubaga, võin selle kolmekümne päeva jooksul taastada, kui pesus värvikahju maha ei tule ja ka siis, kui valgendaja asja hullemaks teeb. Samas pani ta minu jaoks hoiule selle pruuni variandi, et mul vajaduse korral ikka oleks midagi, mille vastu see välja vahetada. Ta jooksis ka korra ikkagi lattu kontrollima, kas mingi ime läbi on seal veel mõni minu suuruses samasugune valge jope alles, aga siiski ei olnud. Ja pärast jooksis t veel korra minu pärast ringi, sest jope hinnaga oli mingi segadus minu kasuks, aga siiski otsest kasu mulle ei tekkinud. Ja last but not least kirjutas ta ostu sooritamise järel oma käega minu tšeki taha garantiikirja.

Kui vaid mujal poodides ka sellist suhtumist kohtaks. Ja kõige parem on see, et võtsin just jope pesumasinast välja ning see värv tuli mingi ime läbi maha. Juuksevärvi puhul olen aga juba kogenud, et imesid ei juhtu.

Ega ma muud ei tahtnudki, kui Bershkale aitäh öelda!

***


Täna oli muidu ka produktiivne päev. Sain mingi ime läbi ja meeletult väikses ajavahemikus ära tehtud lausa kuus intervjuud oma seminaritöö jaoks. Ja poisse oli algselt viis. Aga nad paljunesid ja mulle tundub see levat positiivne nähtus. Ning nüüd võin kergemalt hingata. Mitte küll veel päris vabalt, sest poisid on poisid ja pooled unustasid oma vanemate load koju. Aga küll ma need neilt välja pigistan:P

Ja avastasin, et see põlvkond on üllatavalt asjalik ning tark.

Täna käisin ka uuesti Cashflow'd mängimas ja jälle oli tore, kuigi seekord täiega kaotasin. Aga seltskond oli hea ja mängida on fun ning mis kõige olulisem - ma tunnen, et olen nende kahe tunniga õppinud rohkem kui TÜ kahe majanduskursusega.

Yay! Vaadake, kuidas blond beib areneb:P

jaanuar 14, 2009

Naturaalmajandusest tänapäeva Eestis


Ma olen siia võlgu ühe teksi, aga minuga ongi viimasel ajal nii, et kogu aeg mõtlen, kuidas ühest või teisest oma elu killust blogida tahaksin, aga teostuseni kulub mitu päeva. Kui üldse lõpuks kirjutan.

Nimelt, ma olen kunagi vist kirjutanud siia, et meie maja ees Tallinnas käib kaks korda nädalas üks talumees oma naise ja kaubikuga maapiima, kohupiima, liha ja kartuleid müümas, mille üle kõik vanemad inimesed ja tihti minagi õnnelik olen, kuigi iga kell vahetaksin piimaauto jäätiseauto vastu, mis regulaarselt Reijo maja juures käib. Kujutage ise ette ärkamist jäätiseauto ülisärtsaka laulu peale. Eriti palaval päeval. Aga teema juurde tagasi.

Paar päeva tagasi sõitsin bussiga linnast koju ja minu vastas istus üks minule täiest võõras jõuluvana moodi mees. Ühel hetkel me haigutasime täpselt korraga ning edasi hakkas jutt jooksma. Algul mõtlesin, et ta on mingi imelik, sest ta märkas, et mul on rist kaelas ja küsis mult ootamatult, et kas see kaitseb ka mind. Aga kokkuvõttes oli ta tore. Mu ema oli sel hommikul katsetanud elus esimest korda lihapirukate tegemist (muideks, ta suutis hakklihamasina, mille ta hiljuti odavalt ostis, metallist kohast puruks väänata lihaga) ja neid tuli oodatust palju rohkem - tervelt kuuskümmend. Ma siis helistasin bussist Reijole, et küsida, kas ta tahab tulla appi sööma ja onu kuulis pealt ningkohe küsis, kus pirukaid jagatakse.

Ma jäin üsna reserveerituks, aga muidugi viisakaks, kuni ühel hetkel selgus, et ta on mesinik ja elab minu kõrval majas. Pakkusin siis välja, et teeme vahetust, sest mesi on ju nämma ja pirukaid oli igal juhul liiga palju, kuigi... praegu (kaks päeva hiljem) on nad kõik otsas, olles olnud meie hommiku-, lõuna- ja õhtusöök.

Ja siis juhtuski nii, et ta käis kodust läbi ning tuli meega meile külla. Muidu tore onu, aga ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja nii kaua, et ma juba tõesti mõtlesin, et üks meist peab varsti kodust lahkuma. Kas tema või mina. Aga siis ta läks.

Et tulla tagasi järgmisel õhtul. Me vist kogemata kodustasime ta ära ja see ei ole naljakas. Eriti. Ta tuli tagasi ja küsis, kas tahame melonit või õlut - mõlemad oli ta linnast kaasa toonud ja koju minemise asemel otse siia tulnud. Ettekäändeks oli abipalve, et aitaksin tal autoga mõni päev taara ära viia, mis ei oleks ka mingi probleem, aga tegelikult tal vist oli igav, sest ta sättis end siia jälle sisse ja mina jätsin kõik oma tegemised jälle pooleli ja ema klõpsutas kanaleid kuidagi demostratiivselt, et näidata, et meil on tegemist ja külastusaeg on läbi, aga onu vaid vaatas ka kõike rõõmuga ja kommenteeris, et oi kui huvitav ja oi kui tore ja et seda või teist ta just tahtiski näha. Ühel hetkel tuli talle vist siiski meelde, et ta ei ela siin, aga on oht, et ta selle jälle ära unustab varsti.

Muidu ju tore onu, aga ma tõesti ei taha, et ta meile koliks ja ema vist peab ka teda liiga vanaks ja joogiseks, et omale võtta. Kuid mõlemal korral on ta umbes viis korda teinud lahkumisest juttu, enne kui tegelikult ära läheb.

Aga see on ikkagi lahe, et nüüd me tunneme mesinikku ja suur osa toiduainetest tuuakse koju kätte. Seepärast see naturaalmajanduse teema.

jaanuar 09, 2009

Lõhken, kui kohe kõigest rääkida ei saa!

Samas jälle ma ei tea, kas julgen kõigest rääkida. Kohe on selline tunne, et kui julgen mõnest tänasest asjast kellelegi rääkida või kirjutada või isegi mõelda, siis lendavad kõik plaanid vastu taevast. Then again, ma mõnele olen juba rääkinud. Muidu oleksin ammu lõhkenud. Loodan, et see veel ei too mingit halba õnne kaasa:)

Niisiis, esiteks käisin täna jälle ühel tööintervjuul. Jälle on vale sõna, aga ma ei suuda paremat ka praegu välja mõelda. Minu jaoks on need alati põnevad. Ükskõik kui ebatõenäoline ka pole, et see jääbki mu viimaseks kokkupuuteks nende võimalike kolleegidega. Ikka olen mõttetult? optimistlik ja loodan, et seekord veab. Seekord olen uhke enda üle, et nii kaugelegi jõudsin - ja on ka kuhjaga põhjust - aga samas arvan, et see võibki olla õige koht minu jaoks. Kui varem on mõnikord tulnud psühholoogiliselt mõelda endale koht sobivaks, siis seekord oli algusest peale selge, et just seda tahangi teha ja kui asjad siiski lähevad halvemuse poole... ma ei taha sellele praegu veel mõelda. Laske ma unistan veidi veel.

Täna juhtus veel huvitavaid asju. Käisime Annikaga pärast kinos - mina üle ei tea kui pika aja. Võib-olla aastate - ja kui kassasse piletit ostma suundusime, ootas meid ees oma küünarnuki toele magama jäänud müüja. See oli nii naljakas. Pidi alles igav päev olema. Ma tean päris paljusid inimesi, kes loengutes ja mujal probleemideta magavad, tean isegi mõnda, kes selleks ettevalmistusi teevad ja nt patja kaasas kannavad, aga mina pole sedasi kunagi suutnud. Täna oli dilemma, et mida siis teha? Kas pöörduda kõrvalkassasse või ajada ta üles? Oli arvata, et see tekitaks talle piinlikkust. Meile ta ju tegelikult kahju ei teinud, aga mõne sekundi pärast ärkas ta ise ka ja kogus end üllatavalt kiiresti. Võib-olla ta ongi selliste situatsioonidega harjunud, aga tahaks loota, et siiski mitte. P.S. kui seda loeb mõni tema boss, siis have mercy! Kõik on inimesed ja ma ei kirjuta seda kui kaebust, vaid kui naljakast kogemusest enda elus jälle.

Neid naljakaid kogemusi oli täna veel. Kui kinost koju läksin, nägin illustreerimata pilti tõelisest sõprusest. Kolm sõpra urineeeeeeeeeeeerisid Balti jaamas kõrvuti ja neljas, kellel vist ei olnud parasjagu pissihäda ootas neid kaugemal. Asja tegid naljakaks faktid, et tegemist ei olnud mingite parmudega, vaid täitsa mõistliku mulje jätnud eesti noormeestega ja nad kergendasid end mitte nagu enamus koeri ja mehi vastu seina või posti, vaid ühes suvalises avatud suunas, kuigi lähedal oli ka pime nurk ja sein. Tüübid lihtsalt olid suvalises kohas asendi sisse võtnud ja pakkusid etendust (kas esietendust?) mööduvatele trammiga liiklejatele. Weird, aga elu ongi imelik. Mulle veel meeldib elu juures see omadus, et ta alalõpmata mind millegagi üllatada suudab ja ma ei ela ju isegi mõnes meeletult suures ja kirjus maailma pealinnas nagu New York vms.

Ühe avastuse tegin ka täna. Ärge nüüd naerge, aga otsustasin niisama kogemuse mõttes vaadata, mida Hannah Montana endast kujutab ja kui see välja arvata, et Miley on väga pudikeelne - vähemalt esimestes osades - siis see on supernaljakas ka minu (vanuste) jaoks ning ma ei saa enam pidama.

Vist tänaseks kõik. Head nädalavahetust!

jaanuar 08, 2009

Huvitavast õhtust

Positiivset reklaami võib teha eks, Peeter!?
Käisin kõvast blogtrees reklaamitud Cashflow mänguklubi avaüritusel ja sain meeletult positiivse elamuse. Ei oleks oodanudki, aga nüüd olen täiesti kindel, et kui nad võtavad, lähen tagasi nädala pärast ja nädal peale seda nii kaua, kuni see võimalik on.

Miks ma sinna läksin? Kõik sai alguse sellest, kui Inc mulle suve lõpus AmWay'd pähe määrida proovis. ma ei võtnud too kord vedu, aga lubasin talle, et loen läbi raamatu "Rikas isa, vaene isa". Mitu kuud piirdusin vaid ostetud raamatult tolmu pühkimisena, kuni ühel hetkel igav oli ja ossaa poiss! kui huvitav raamat see oli. Kohe tekkis väljapääsmatu tung ennast majanduse valdkonnas edasi arendada, aga see tung vajus tagasi koomasse üsna ruttu. Kuni... KUNI ma komistasin Cashflow blogi otsa ja komistasin veelkord. Alles selle aasta alguses tuli mõte, et tahaksin ikka seda mängu proovida ja liitusin listiga. Mul polnud veel õrna aimugi, et uus hooaeg kohe algamas on ja sain selles teada alles kutse kujul täna välja ilmuda ja head sõbrad kaasa võtta.

Mõeldud, tehtud. Kahju, et Inc ise ei tundud, aga tema probleem, mitte minu. Steni ja Riffiga, keda mõlemat polnud sada aastat näinud, oli vägagi tore. Ja kuigi see mäng ajas mul mitu korda juhtme kokku, olid meil väga toredad ja ka täitsa kenad lauanaabrid ja asi lõppes minu võiduga. Vahefinishis küll, aga vist ainult üks mängija suurest seltskonnast jõudis päris võiduni.

Ja usun, et mina olin ainus algaja võitja. Kohe kindlasti ainus meie lauast ja ka kogenud mängijate seast. Ja kõik juhtus viimasel hetkel ning suuresti tõnu õnnele, aga sellest piisas, et panna mind tahtma tagasi minna. Loodan, et poisid tulevad ka kaasa. Koos oli toredam. Tahan veel! Nagu väike laps jäätist:D Mis sellest, et ma ei saa veel kõigest aru ja lauatäis meessoost mängukaaslasi pidas mind nii blondiks, et mulle igasuguseid asja hakata seletama lausega: kujuta ette, et sa lähed shoppama. Nende kannatlikkuse eest olen ikka tänulik ja ükskord tõestan neile ära ka, et ma polegi nii blond.

jaanuar 06, 2009

Kokkutulekust

Möödunud pühapäeval saime üle kes-teab-kui-pika aja kokku vanade "kodukanade" ja "kodupoegadega", nagu Annika ütleks. Üllatavalt tore oli. Ma ei kavatsenudki minna, kuni Katsu mulle pool tundi enne aega, mis kohal olema pidanuksime, helistas ja mu ümber veenis ja mul on väga hea meel, et läksime.

Mõned asjad olid muutunud ja mõned üldse mitte. Näiteks kaks väga toredat inimest suurendavad juba mõne kuu pärast oma pere kolmeni. Ja üks minu jaoks võõram isik õpib Cambridges ja oli ka ühe LAV päritolu toreda koolivenna kaasa võtnud. Jah, nad õpivad SELLES Cambridges. Kuigi nende väitel pole see tegelikult üldse mingi püha koht. Mina tahaksin küll seal õppida, kui sobivat eriala oleks. Ja üks hästi tore ... poiss? oli sattunud eelmisel aastal tõsiselt imelikku jõhkrasse autoõnnetusse ning alles hakkas taastuma. Ja isegi Miina oli Taanist kohal ja Mallu, keda ma peale vist üheksandat klassi näinud ei olnud. Samaks aga oli jäänud üks tüdruk, kellega meil kunagi eriliselt sooje suhted pole olnud. Paljudele meeldib ta väga, aga mulle tundub ta liiga võlts ms Goody-Two-Shoes olevat. Vabanda, kui seda loed! Lihtsalt loogiline, et kõik ei sobi kõigiga. Enivei, ta on alati olnud tüdruk paljude boyfriendidega. Seal organisatsioonis vist ei olegi poisse või juhendajaid, kellega tal ei oleks mingisugust suhet olnud ja seda olenemata tema täiesti mitte midagi ütlevast välimusest. Vabandust veel kord, aga see on minu jaoks lihtsalt huvitav. Ja huvitav on see, et nüüd, kui me polnud aastaid kohtunud, oli ikka sama seis ja tema vahetamas õrnu pilke ja puudutusi ühe endise kodupojaga. Ime, et neid veel jätkub. Või on see mitmes ring? ma pole ka kunagi julgenud talt küsida selle kohta. Või selle kohta, miks mehed nagu liblikad tema ümber on. Kohati teeb kadedaks, aga kohati tundub hale.

Ahjaa, kõige suurem uudis on, et Anx rääkis, et minuga tahab teha nende organisatsioonide ühine ajakiri persoonilugu. Jah, minuga. Ma ka ei saa päris hästi aru, miks, aga ongi viimane aeg, et ma kuulsaks saaksin:D

Natuke ebameeldiva üllatusena tuli aga välja, et see sama ajakiri on juba üle aasta ilma mind isegi informeerimata avaldanud mänge minu kunagisest pooleliolevast magistritööst. See ju küll ajakirjanduseetikaga kokku ei lähe. Vähemalt oli enamasti siiski minule viidatud, aga üsna vabasid tõlgendusi oli ka minu nime alla koondatud. Olekski lihtsalt aus, kui ma nüüd selle eest ka veidi credit'it saaksin, aga nad tahavad rääkida ka minu kui kodukanaga ja ma tõesti ei tea, kas ma olen just kõige etem kõneisik selles valdkonnas. Saab huvitav olema, ma loodan. Ja me rääkisime ka, et võiks ja peaks siiski selle töö ära kaitsma ning võimalusel raamatuks köitma. Siis oleks mul tõesti põhjust enda üle uhke olla ja sellest sünniks kasu ka rohkematele.

Üks teemast mööda asi ka. Ma olen viimane kuu aega vms lugenud Kaja Saksakulm Tampere raamatut "Praktiline suhtekorraldus", kus on ka intervjuud Eesti proofidega. Üllataval kombel on mul isiklik seos juba väga paljudega neist. Enamasti siiski nii nõrk, et minu jaoks on nende intervjuud huvitavad ja panevad muigama, aga nemad vist ei arva minust midagi. Mõni tõenäoliselt ei tea ega mäletagi.

Kõige huvitavam oli aga see, et seal on ka minu suvise ülemuse intervjuu ja ma sain sealt nii palju ut ja huvitavat teada tema kohta. Arvamus temast tõusis ka kohe väga palju. Nüüd on kahju, et me ise sellistel teemadel ei rääkinud ega uurinud teineteise tausta kohta. Meie suhe jäi rohkem selliseks need to know basis suhteks, aga kes teab - võib-olla tulevikus oleme jälle kolleegid aga siis juba võrdsemas seisuses ka!? Ma ei saagi ju odata praegu, et viieteist aastase praktikaga inimene mind samaväärseks peaks, sest me selgelt ei ole seda.

jaanuar 01, 2009

Üks parimaid aastavahetusi

Ma ei tahtnud sellelt aastavahetuselt ei suurt seltskonda ega kärtsu-mürtsu. Tahtsin sõpru, nalja ja elavat tuld ning sain ka kõik kolm. Võimalik, et tegemist oli ka kõige parema aastavahetusega, kuigi Siimuga tutvumise aastavahetus kandideerib ka selleks ja üks ammune aastavahetus, kui Annikaga, suur vahukas käes, mööda Nõmmet ekslesime ja kõigile head uut soovisime. Halvima aastavahetuse tiitlile kandideerivad kaks eelmist aastat jällegi, millest ühe veetsin oksendades ja köögi põrandal koera kõrval kägaras olles ja teise poolenisti nuttes ja kartes, sest R helistas mulle, et öelda edasi kaks lauset: Head uut aastat! Ma lõikasin oma veenid läbi.

Aga see on kõik minevik ja ma tahan rääkida olevikust, sest peab elama siin ja praegu, mitte minevikus ega ka tulevikus. Sel aastal vahetasime aastat koos Annika ja Veikoga ühe Veiko sõbra linnalähedases suvilas. Muidugi oli ka hulgaliselt võõraid inimesi, aga mitte nii palju, et ebamugav oleks.

Selle koha tegi eriliseks see, et seeon täpselt samuti Pirita jõe ääres nagu minu kodu, aga isegi veidi lähemal ja see, et kui tavaliselt võib maamaja seintelt leida karunahku, siis seal olid seinale naelutatud erinevas suuruses mõmmikud ja see jääbki vist mulle nalja tegema.

Oli naeru ja nalja, nuttu ja pisaraid. Oli võltse ja siiraid naeratusi ning sama lugu oli ka pisaratega. Halvast poolest, kaks megabeibe, keda ma lähemalt ei tunne, käisid terve õhtu korda-mööda mingite meestejamade pärast kuskil poolavalikus ruumis nutmas ja siis muidugi pugesid kõik isased püksist välja, et neid lohutada. Ma saan ju aru, et selline imelik ajastus võib küll emotsioone paisutada, aga no sellist tsirkust pole ma veel enne näinud, et chick nutab pool aega mõni päev varem lagunenud pika suhte pärast ja õhtu lõpuks unustab end täiesti võõra tüübi kaissu ja kurku. Kõik oleme noored ja lollused on lubatud ja ka nende tüdrukute vastu pole mul midagi, aga see paistab vägagi silmakirjalikuna.

Nalja sai aga hoopis rohkem ja endal otseselt midagi kurba ei juhtunudki. Tantsisime nii, et kõigi oli lõbus ja meelitasime jalga keerutama ka need, kes järgmisel hommikul mäluaugus olles väitsid, et ei oskagi tantsida ega tee seda kunagi. Mina käisin saunas ka. Koos poistega. Ükski teine tüdruk ei tahtnud või ei julgenud. Ei tea, ei huvita tegelikult ka. Saun on lihtsalt ülimõnus ja ma jätan harva kasutamata võimaluse laval higistada. Seekord oli saunast kasu ka. Rääkisime Veikoga lahti eelmise korra segaduse ja joobes olekus oli lihtsam ka üksteisele otsa vaadata ja mõtteid vahetada. tuli välja, et mina polnud ainus, kellel situatsioonist A situatsioonini B teisele piinlik otsa vaadata oli.

Annikaga saime üle tüki aja pikalt rääkida. Kõigest. Ka väga kurbadest teemadest ja täitsa uutest teemadest ja muidugi ka väga lõbusatest teemadest. Jõime rummi ja jäime väga ruttu täis, aga olla oli ikkagi väga hea. Ilutulestikku ma ei näinudki, sest kellelgi polnud aega seda vaadata üksteisele õnne soovimise kõrvalt ja see kestiski mingi kaks sekundit. Ma ei kujuta ette, et isa kunagi enda raha niimoodi õhku lasta tahaksin, nagu Veiko jt.

Ja seal peol sai veel väga häid kokteile, sest üks V sõber armastab jookide segamist nagu paljud söögitegemist. Üritasime teda ära kaubelda Anni sünnipäevale baarmeniks tulema, aga ta on koos V-ga hetkel laigulistemaal ega tea, kas vabaks saab.

Jälle kord juhtus õhtu lõpuks nii, et mul ei olnud und ja kõik peale minu ja koha omaniku magasid. Meist läks V esimesena ja maandus kohe peremehe isiklikus voodis, kust Ann ta ettenägelikult välja tõstis. Edasi aga läks imelikuks, sest Ann läks ise ka varsti magama V juurde uude kohta. Mõne aja pärast aga, kui me peremehega üles läksime, oli hoopis Ann jõudnud peremehe voodisse (siiani keegi ei tea, kuidas) ja V sobivas kohas. Peremees tahtis Annu juba voodist välja tõsta, aga ma ei lubanud ja siis tuli V-l tagasi vanasse kohta kolida. Minul polnud ikka veel und, aga kell oli 7 ja ma ei tahtnud üksi ka üles jääda - jälle! - ning siis läksime H-ga koos väga kitsasse voodisse magama ja minu üllatuseks mahtusime ära ka. Kui ei oleks mahtunud, ei teagi, mis saanud oleks, sest mujal ruumi polnud. Kusjuures tema kaisus oli väga hea magada ja ma olen kaisu osas üsna valiv. Seal aga polnudki teisiti võimalik, kui tihedalt üksteise vastas. Ju see teda ärritas ka.

Avastasin, et H on ülim optimist. Minule iga natukese aja tagant tõrjetest hoolimata kuidagi ligi ajamast ei takistanud teda miski. Mina aga panin selle võimaluse plussid ja miinused ritta ja avastasin, et miinused võidavad. Esiteks on ta liiga noor. Nad on mu peaaegu-väikevennaga ühevanused lause ja see oli liiga räige seos. Teiseks ta oli purjus ja meie peole jõudes kellegi teisega koos. Mina ja jäägid aga ei käi kokku. Kolmandaks ma ei ole üheöösuhte tüüp. Ma ei ole pika suhte tüüp ka, aga tahaksin pigem see olla. Üldse oli seal imelik. 90% isastest arvas, et kui purjus peaga olen mina nende tüüp, siis on nemad kindlasti minu tüüp ka. Huvitav, miks nad küll sedasi arvasid? Ei ole ju nii. Ma tegin saunast leitud konnale musi, aga purjus konnadele mitte. H plusse on kaks - minu maitse nii pealt kui seest, aga mitte pikas perspektiivis. Mis pidi te otsustanud oleksite?

Enivei, hommik oli peale neljatunnist magamist üllatavalt ilus ja ühena vähestest ei rikkunud mu head tuju ka valutav pea või lünk mälestustes. Mis ma veel oskan öelda? Tore oli ja teinekordki võiks nende inimestega pidutseda. Ainus halb asi oli see, et ma ütlesin reijole viimasel minutil ära, et ma ei lähe siiski nende kodurahu rikkuma, sest Sandrata oleks liiga imelik olnud ja hiljem selgus, et kodurahu oli seal liigagi palju, sest R oli kuidagi üksi jäänud hoopis ja siis oli mul väga paha tunne, aga midagi teha ka ei saanud.

Sõbrad, ilusat uut aastat teile!