On olnud väga raske nädal. Nii väsitav vaimselt ja füüsiliselt, et kuidagi ei ole jaksanud blogida. Aga samas on olnud hea nädal. Olen aidanud päästa elu ja see on mega tunne. Olen saanud noortemagistriks ning sain sealt ettevõttest, kuhu kandideerisin, positiivse vastuse. See tähendab küll alles viimast vooru:( Ja sain edukalt kaitstud oma seminaritöö. Üllatav kommentaar oli veel, et sellest võiks kerge pingutusega saada ka bakatöö. Mis oleks super, sest ma ei suutnudki välja mõelda, kuidas ühendada olemas olevat materjali juhendaja välja pakutud bakatöö teemaga.
Raske oligi see nädal põhjusel, et veetsin peaaegu kõik ärkvel oleku tunnid seminaritööd kirjutades ning samuti seetõttu, et mu hea sõber on hädas (aga nüüd vähem). Kokku olen sinna töösse vist pannud kahe või kolme nädala jagu aega. Ja mitte arvestusega kaheksa tundi päev, vaid 24 tundi päev. Ometi ütles juhendaja mu töö kohta, et tema minu asemel ei näitaks selle teooriaosa enam kunagi kellelegi. Kuigi ta oli seda kaks korda ka varem näinud ega olnud midagi sellist maininud. Aga ta vist vihkab mind. Mis on lihtsalt super, sest me jätkame veel koos mitu kuud. Õnneks sain kokku ikkagi B. Ja ma peaksin õnnelik olema. Osaliselt olengi. Aga kokkuvõttes - ei. Sest üks meist sai A. Aga ka muidu... mulle ei mahu pähe, et minu tööd peetakse vähem kui suurepäraseks. Ka siis, kui see ei ole seda. Kogesin seda viimasel nädalal korra veel, kui üks tõlkefirma, kuhu kandideerisin, hindas mu proovitööd vähemaks kui B. Täpsemalt ei tea. Pärast märkasin küll ühte trükiviga ja paari soovitatavat artiklikohta, aga midagi hullu ei olnud. Kindlasti leidsid nad andekamaid tõlke, aga ikkagi. Ego!!!
Aga selle sõbra aitamisega olen ma väga rahul. Ma tean, et ma tegin ära midagi väga olulist, ning keegi ei saa kunagi seda teadmist mult ära võtta. Aga ma ei räägi teile ega ka kellelegi teisele sellest lähemalt. Ei ole lihtsalt minu asi rääkida. Ja täna tegin korra veel head. Kindlasti paljud teist on kuulnud Võsa-Petsi üles korjatud lugu kolme lapse emast, kellel ei ole kaks kuud olnud juba üldse raha. See jäi mind kohe piinama, aga saates ei jagatud naise kontonumbrit. Mõtlesin isegi kirjutada sinna ja küsida, aga mõtteks see jäigi. Aga tänaseks oli see number ikkagi avalikustatud ja minu viimase kuu plaanitud säästudest, mis nagunii olid sõrmede vahelt juba välja pudisenud, läks viimane osa sellele arvele. Ja nii hea on olla.
Üldse on olnud tore selle sõbraga pikalt rääkida. Kõigest. Ma ei saa sinna midagi parata, et ta on ainus inimene minu elus, kellega ei loe ei kaugus ega pikad pausid suhtluses. Kõik jätkub alati samast kohast ja kunagi pole võõrastamist. No me pole enam tegelikult selles eas ka. Vist.
Noortemagistrist nii palju, et see on kodutütarde organisatsiooni tiitel. Paar aastat tagasi kirjutasin neile töö seltskonnamängudest, aga see jäi kaitsmata. Vist juba rääkisin sellest paar posti tagasi. Ja siis esmaspäeval - vist - helistas mulle minu juhendaja: Tead. Ma andsin su töö paarile inimesele lugeda. Ja nad kõik ütlesid väga hea. Ja me otsustasime, et sa ei peagi hakkama seda kaitsma. Et palju õnne! Oled nüüd noortemagister!
Täna käisin siis ka vastava diplomi ning rinnamärgi järel. Märk on nunnu. Seal on M-täht. Ma luban endale luksust mõelda, et see tähistab Mariat, mitte magistrit. Nii et sel nädalal ai lausa kaks tööd lõpetatud.
Aga tööasjust räägin homme edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar