veebruar 25, 2019

Kuus nädalat sees ja väljas

Triibu sai täna kuuenädalaseks. Kuues nädal oli jooksmas ka siis, kui ma sellest rasedusest teada sain. Nii sürreaalne tundub, et ta juba siin ja nii kaua meiega on olnud.

Kõik ei ole päris lust ja lillepidu, aga mingit erilist kaost ka ei ole. Nüüdseks on Lemmik juba ka kaks nädalat tööl olnud ja kuigi ma väga kartsin kahekesi jäämist, sest meie nunnu tahab kogu aeg süles olla, siis oleme ellu jäänud. Niisama nägemisulatuses olemine või isegi mõne kehaosaga tema vastas olemine ei ole piisavad. Peab saama süles olla praktiliselt ööpäev läbi. Muidu ei tule ka uni ja isegi süles ei ole midagi garanteeritud. Kui juba nutt peale tuleb, siis ikka sekundiga nullist sajani. Ta küll ei röögi eriti kõvasti, aga ennast ikka üleni punaseks ja hingetuks. Ei mingit poole vinnaga nutmist. Ja seda on ju emal nii paha kuulata. Ma vahel pean, sest lõputult ei saa pissilkäimist ja söömist edasi lükata, kuid hommikusöök toimub kas süües ja samal ajal ise söögiks olles või lauskarjumise taustal. Lõunasöögiks on hetkel heal juhul mõni puuvili või jogurt, mida käigu pealt tarbida saan.

Kui Lemmik koju jõuab, siis on lootust korralikult süüa, aga ma loodan, et ta kasvab veidi iseseisvamaks ja noh... kui mõned kilod nii kogemata mu kehalt protestiks lahkuda otsustaksid, siis ma ei jääks neid taga nutma ka.

Magamisest ta ka jätkuvalt, erinevalt oma vanematest, eriti lugu ei pea. Kusjuures tundub, et asi läheb isegi veidi hullemaks, sest aina raskem on saada teda oma pesasse jääma. Samas on ju nii armas, kui ta mu rinnal magab ja ema instinkt töötab piisavalt, et leiaksin tunde hiljem isegi luti oma kurgu alt samast kohast. Kui see pole maha veerenud, siis on vist lapsel ka üsna ohutu, kuigi rootsi ametnikud ei nõustuks.

Aga positiivsest. Eelmisel nädalal õppis Triibu päriselt naeratama ja armsamat asja ei ole olemas. Nüüd ta selgelt ka näeb paremini ning uudistab ringi. Lemmikasend on süles pikali olles pea kuklasse ajada ja siis pea alaspool paremale ja vasakult kordamööda vaadata.

Oleme mõned korrad näinud teda isegi asju haaramas. Esimesed viis nädalat ta justkui ei näinudki oma mähkimislaua kohal rippuvaid mänguasju. Lisaks on ta korralikult kosunud ja aina osavam ja tugevam.

Lõpuks on ta ära näinud ka 3/4 oma vanavanematest ja suurema osa teistest lähedastest. Eile oli tal ka elu esimene kohting - õhtusöök neli kuud vanema neiuga. Kumbki siis oma ema rinnal. Oli tore moment.

Ootame huviga, mida järgnevad nädalad kaasa toovad.

veebruar 15, 2019

Sotsiaalmeedia on imetajatele

Olles nüüd kuu aega ööd ja päevad ilma igasuguse rütmita meie pisikest rinnaga toitnud, tahaks ma veidi muljeid kirja panna. Esiteks sotsiaalmeedia. Minu meelest on see üks parimaid viise öösel pimedas end tegevuses ja seega ärkvel hoida, kuni laps pikalt sööb või ei ole veel nii sügavasse unne vajunud, et saaks ta oma voodisse tõsta ja ise magada. Jah, ma tean, et peaksime silmsidet hoidma ja bondima imetamise ajal ja teeme seda ka üldjuhul nii kaua, kuni ta silmad lahti on, aga enamasti ei ole ja mul on ka raskusi nende lahtihoidmisega, kui päevast päeva mind tunni-kahe-kolme tagant söömiseks üles aetakse. Ma tunnistan, et mul on vaja mingit abi. Niisiis scrollin Facebookis, sest tänu emade gruppidele on alati ka keegi teine üleval ja postitab midagi. Kui seal igavaks läheb, siis piilun Instagrami, aga ma jälgin nii väheseid, et see ammendab end kiiresti. Siis vaatan üle blog.tr.ee ja ehk peaks ka Netvibesi telefoni tõmbama, sest arvutis olen oma RSSiga lootusetult ajast maas. Siis loen veel Eesti uudiseid ja vahel surfan veebipoodides. Kella kahesed tellimused meilt ei ole enam üldse utoopilised.

Rääkides aga üldiset rinnaga toitmisest, siis ma olen vist imelik. Alustades sellest, et ma vaaan lolli näoga otsa kõikidele, kes küsivad, millal piim tuli ja lõpetades näiteks enda siiani normaalselt tundmisega. Ma nimelt tõesti ei tea, millal see piim tuli. Laps tundus söövat algusest peale ja mul küll mingit klõpsu ei käinud, et just nüüd tuli mingi suur piimalaadung. Lisaks ei ole mu rinnad olnud eriti kõvad ega valusad. Jah, on väike vahe, kas laps on just ühest rinnast söönud ja teisest mitte, aga mingid kõvad melonid küll ei ole. Samas ei ole ka piimapuudust, sest meie tüübil jätkub ka regulaarselt väljaoksendamiseks - või mis on kõvasti - ja ta on viimastel nädalatel 300 grammi kaupa juurde võtnud ning enam pole nii kilu.

Mingit hullu piina pole ka - õnneks - imetamine endast minu jaoks kujutanud. Olin sõbrannade hoiatuste põhjal valmis kuu või kahe jagu piinaks, aga siiani pole seda tulnud. Jah, mõnikord on rinnad veidi hellad ja alguses oli üks päev, kus mul oli hullult külm ja väike palavik ning nibu justkui kergelt korpas, aga järgmisel päeval oli kõik taas hästi. Üks rind on siiani hellem kui teine ja sellega pean vahel kaasa aitama, et laps ilusti rinnast kinni saaks, aga ei mingit tilkade väljapumpamist, et ta lõhna tunneks või rinna pehmemaks pumpamist. Seega ei ole ka mingeid kannatusi, kui ta juba mõni tund söönud ei ole. Samas ega ta pikki vahesid ei pea. Iga päev on vähemalt üks periood, kus ta tunde järjest väikeste vahedega muudkui sööb. Seda tilgaasja proovisin päris alguses, aga laisale minule sobib, et ta õppis ise ka ruttu ära, mis on mis. Käsitsi pumpamine on nii ebamugav.

Siis veel teised emad räägivad lekkimisest. Mina lekkisin vist kummastki rinnast ühel päeval natukene. Olen saanud ühe rinnapadja siiani ära kasutada. Ülejäänud seisavad. Ei tea, kas julgen ära anda või on veel oht, et hakkan millalgi tilkuma nagu vanad torud?

Mugavate asendite osas aga tuleb mul veel veidi tööd teha. Asi on kõvasti parem ergonoomilisuse seisukohast kui päris alguses, sest siis olin tõesti ise kui kreeka e, et ta ainult sööks. Nüüd vahel kummardan veidi ette, et ta nibu kätte saaks ja siis võin poollamavas asendis üsna mugavalt edasi toita. Samas päris pikali söömine meil väga hästi välja ei tule. Võib-olla on selleks suuremaid tisse vaja, kuigi mul on juba vahelduseks pornostaari tunne. Külili imetamisses on meil ka veel arenguruumi. Ühe tissiga õppis ta selle kohe selgeks. Teisega saab ka nüüd hakkama, aga minu jaoks see küll mugav lahendus ööseks ei ole, sest ma kardan, et ta lämbub ära. Meil on nii pehme voodi ka, et ta keerleb seal iga meie liigutuse peale. Lisaks ei jäta ta ise ruumi eriti oma nina ja rinna vahele ning pimedas on mul raske jälgida, et seal siiski oleks vähemalt millimeeter. Pean pidevalt kange olema, et end temast eemale hoida, aga ta pigem tuleb järgi mulle ja seega ei mingit ise samal ajal magamist. Ehk see läheb kergemaks, kui ta rohkem oma kaela ja pead kontrollima õpib.

Üldjoontes olen ma rahul, et imetamine toimib ja selle kasuks otsustasin. Ta on meil sellien tissifänn, et mind koheldaksegi suuresti kui piimakombinaati ja tiss lahendab ära enamiku muredest kiirelt ja kohast hoolimata. Endal on ainult naljakas mõelda, et terve elu oled oma rindu teiste eest katta püüdnud ja nüüd ei kulunud nädalatki, kui sain oma rinnad teiste ees letti lüüa. Kulus vaid kaks nädalat, kuni pidin teda võõra mehe kõrval söötma. Kui aga esimesest mentaalsest blokist üle saada, siis ainus mis loeb, on see, et minu laps on rahul. Kui keegi tahab vahtida, siis lasku käia. See on ainult rind ju.

veebruar 14, 2019

Kirjad Kahele Triibule 17

Mu kallis,

Täna said sa ühekuuseks. Juba! Kuidas???

Ma ikka veel ei tunne, nagu ma teaksin, mida ma teen ja sa hoolitsed selle eest, et me liiga mugavaks ei muutuks, aga suures plaanis tundub mulle, et meil läheb päris hästi. Loodan, et sa arvad sama.

Sa oled tõeline rinnalaps. Kui sa saaksid, siis sa ainult rinna otsas oleksidki. Vahepeal aga pean ma siiski sinu ligipääsu piirama, et mu tissid ellu jääksid. Magamisest see-eest ei arva sa eriti midagi. Sa peaksid praegu magama ca 15-16 tundi ööpäevas ning üleval olema korraga vaevu tunnikese. Sina aga võid olla järjest üleval - viieminutiliste power napidega - vahel lausa kuus tundi jutti. Kolm tundi ei ole midagi erilist ka mitte keset ööd.

Kui sa söömise ja unega võitlemise vahel aega leiad, siis sa oled väga armas laps. Kõige armsam on see, kuidas siis, kui sa eluga rahul oled - enamasti süles ärgates - tõstad korraks kulmud nii kõrgele, et terve su otsaesine on kortsus, muigad mõnusalt ja sirutad oma kaela välja. Siis meenutad sa mulle enim kilpkonn Shifut Kung Fu Pandast multikast. Maailma armsaim vaatepilt. Nagu ka see, kuidas sa vahel naeratad, mu nibu suus, kui sul kõht täis ja tuju hea ning uni tulemas.

Sul on praeguseks juba ports hüüdnimesid: Triibu, 2Stripes, Konnapoja, Kilpkonnake, Donatello, Smush Face... Arvatavasti lisandub neid veel.

Meil ei ole veel mingit rutiinipoegagi. Elame päeva korraga ja su emme loodab, et igasse päeva mahub ka vähemalt enam-vähem viisakas kogus und meile mõlemale. On küll raske, kui sa oled üleval järjest kauem kui unemaal ja vahel sul seetõttu veab ja saad jääda mu rinnale magama, mis on nunnu aga ohtlik. Aga... sa oled nii armas laps, et saad hetkel kõik andeks. Sa küll nutad, kui sulle miski ei meeldi, aga siiani on kõik nutud viie minutiga läbi saanud. Issiga kahekesi suudame me su probleemid tavaliselt ära lahendada. Anna meile lihtsalt veidi veel aega atra seada.

Nüüd läheb su issi taas vapralt sinu nunnut riidest mähkut vahetama ja siis läheme tuttu, sest homme tuleb sulle taas Eestist külalisi - sinu Eesti vanaema ja teised, kes sind kindlasti armastama hakkavad.

Meie ootame huviga, mida sa meile järgmisel kuul ja edaspidigi õpetad.

Kalli-musi-pai!
Emme

veebruar 06, 2019

Isside uni

Kui me raseduse ajal erinevatel koolitustel käisime, siis meile räägiti, et emad reageerivad ka läbi une kõigile lapse häälitsustele ja enam-vähem nii ongi ükskõik kui väsinud ma ise ka ei oleks. Isade uni aga on midagi eriti kummalist.

Esimestel päevadel, kui me tõesti olime mitmeid öid magamata, oli see rohkem arusaadav, et Lemmik lihtsalt ei kuulnud beebit samas ruumis magades. Nüüdseks aga on paar nädalat möödunud ja vahel ta reageerib. Vahel mitte. Näiteks ühel ööl vahetasin vannitoas Triibu mähkmeid ja ta protesteeris tavapäraselt häälekalt. Järsku pistis ukse vahelt pea sisse murelik issi. Järgmisel ööl aga olin ma lõpuks lapse magama saanud ja julgenud hiilida vannituppa, et pesta hambaid ja käia kiiresti dušši all. See võis kokku võtta aega umbes seitse minutit. Ühel hetkel kuulsin ma läbi veevulina, et Triibu nutab oma voodis. Kuna mina kuulsin, siis olin täiesti kindel, et tema kõrval maganud issi juba tegeleb Triibuga. Seega arvasin, et ma võin rahus end edasi seebitada, aga igaks juhuks siiski ei venitanud.

Kui ma siis vee kinni panin, siis kuulsin, et Triibu on juba päris õnnetu ja muudkui nutab. Keerasin sis endale kiiresti rätiku ümber ja läksin vaatama, mis toimub. Minu üllatuseks aga magas Lemmik hambad laiali, karjuva lapse kõrval. Täiesti müstika!

Samas me mõlemad usaldame üksteist nii palju, et kui üks meist hoolitseb lapse eest, siis teine üldiselt suudab magama jääda ka siis, kui laps nutab. Ootamatu nutu peale ärkamine või mitte ärkamine aga on minu meelest midagi muud. Kuni ma ei tea, et temaga on kõik hästi, ma ei maga.

Uni... see on üldse selline naljakas asi. Ma olen ülirahul nüüd, kui saan järjest üle kahe tunni magada. Kolm tundi on juba tõeline luksus. Nelja pole veel olnud. The new normal. Muidugi ei ole see lihtne ja vahel on nii raske ärgata, aga siis ta naeratab kogemata ja raskused ununevad.

veebruar 01, 2019

Identiteedist

Lihtsalt tahtsin kirja panna, et kulus vähem kui kaks nädalat enne, kui avastasin end üksi kodust (poisid olid juba ees õue läinud) omaette pobisemas "kus on emme kindad?". Mitte, kus on Maria kindad või minu kindad või kus kindad on. Ei, emme kindad. Seda, et ma iseendaga rääkida võin, ma täna üldse ei aruta.

Muidu aga Lemmik tuletas mulle meelde, et nüüd peaksime me olema ka minu definitsiooni järgi perekond. Ja tal on õigus. Vähemalt minu subjektiivse lähenemise kohaselt on imelik pidada vaid kahte paari heitnud täiskasvanut perekonnaks. Kui, siis leibkonnaks. Perekond aga sünnib koos lapse või lastega. Täiskasvanud aga käivad nii tihti kokku-lahku-kokku. Kas siis iga suhe moodustab perekonna? No ma ei tea...

Muidu aga on meil siin jätkuvalt hullumeelne unegraafik ja käed tööd täis. Samas Triibu on armas ja kui välja arvata kaks kehva ööd, kui tal vist gaasid olid, siis ei ole meil põhjust kurta. Eile käisime esimest korda ka avalikus kohas temaga. Nimelt lapsekandmisüritusel, sest tahtsime veidi nõu ja julgustust tema enda külge sidumise osas ja seda saime ka. Lisaks nii palju aawsid ja ooosid, et meie nunnu oli vaid 17-päevane. Temast vanuselt järgmine tüüp seal oli neli kuud vanem. No ja kui me juba riskisime avalikus kohas käimisega, siis Lemmik arvas, et kui läks trumm, siis mingu ka pulgad ja käisime isegi Mios ära uusi madratseid vaatamas, sest meie voodi on nii mõnusalt pehme, et pisike veereb seal ringi iga meie liigutuse peale. Kahjuks aga tulime tühjade kätega tagasi ja peame edasi mõtlema lahendustele, et tal meiega hea ja turvaline oleks, sest ka tema eelistab üksi magamisele kaisutamist.

Muide, emme kinnastele on tänasega lisandunud ka päris emme saapad ja emme jope - üks esimesi vist minu jopedepargis, kus pepu kaetud on.