juuni 30, 2012

Suvi, see kummaline, Eesti moodi

Ma olen vahepeal ikka väääääääääääga mitu korda mõelnud blogimise peale, ent ometi kunagi ei jõua selleni. sama teema on koristamisega ka. Aga nüüd püüan siis ennast kokku võtta. muljeid on ju päris palju phe kognunenud.

Võin vist alustada Aneti sünnipäevast. tegemist on siis minu kolleegi kuueaastase tütrega, kelle peol aasta varem mänge tegemas käisin ja kus kutse uuele üritusele välja teenisin. Seekord ilma töökohustusteta, kuigi mängida tahtsid nad ikkagi. Seekord ähvardas lausa üht väikest preilit kutsest ilmajäämine, et sünnipäevalaps minu tähelepanu jagama ei peaks, aga lõppkokkuvõttes oli neil kõigil seal pisiavalt tegevust ilma minutagi. Nimelt oli kohale toodud suuuuuuuuuuuuuur batuut koos liumäega.

Lapsed elasid selle otsas kahtlasest ilmast hoolimata. Hommikune päike muutus õhtuks lausa vihmaks ning ma isegi ei kaalunud lastega ühinemist, kuna vahetusriideid ega midagi ei olnud ka külmavõitu oli ka, aga üks hetk rääkis Piret mu siiski ära ning läksime samuti lastemäge vallutama. esimese liuga olin läbimärg, aga hammas oli verel ja nii me siis kilkasime ja liuglesimegi seal vihma kiuste. Ülimalt tore oli meelde tuletada, kui toredad on lapsikused. Lisaks saime pärast saunas end üles soojendada ja Piet andis aeg-ajalt mulle uusi kuivi riideid. Teades ise ka, et kuivaks jävad nad vaid hetkeks.

Jaaninädal oli ka huvitav. Õppisin telefoni positsioneerima nt, kui suutsin selle kas autosse sisenedes või sealt väljudes ära kaotada ja avastasin selle alles palju tunde hiljem koduväravas avamiseks telefoni otsides. Sel õhtul jättis süda ikka pris mitu lööki vahale ja ennast kiruda sain palju. ei mahtunud pähe, kuidas alles ostetud mänguasi mind juba hüljata võis, aga positsioneerimisest oli abi ja kuigi esialgu ei paistnud pilli siiski kusagil, astusin hetk enne allaandmmist lähedal olevasse spordikeskusesse sisse ja selgus, et keegi hea inimene oligi parklast minu mobiili leidnud. Te ei tea, kui hea meel mul oli.

Ka järgmine päev oli seiklusrikas. Läksime Annikaga koos esmakordselt uisutama. Nägin, et uisul ja uisul on suur vahe ja et minu investeering tasus end ära. Jube raske oli sõita tema tempos ka minu hirmu ja tasakaalutuse kiuste. Minu omad jälle ei tahtnud kuidagi lõpetada veeremist. Aga alles sõidujärgne osa oli see närvesöövalt põnev. Nimelt olime autodega kakumäeni liikunud ja nüüd hakkas mu signapult korralikult jamama. Ometi on mõlema puldi patakaid alles hiljuti vahetatud. Sellegipoolest suundusin Selveri kingaparandusse, kus olev silt ka patakatega tegelemist lubas. Seal töötav umbvenekeelne tädi aga küll minus erilist usaldust ei tekitanud. Seega pidasin vajalikuks teda hoiatada, et tuleb ruttu teha. Tema aga arvas, et mul on lihtsalt kiire ja kiskus mulle märkamatult vana pataka välja, et siis mi-nu-teid sellega tõtt vahtida. Kui nägin, mida ta teinud oli, pidi mu palgeilt ikka paras õudus paistma, sest tädigi ehmatas. Ometi ei olnud ta jõudnud otsusele, kas sama suurusega patakad on ikka samavõrdsed, kui identset kirja peal ei ole. Ma olin selleks hetkeks juba ülikuri. Tõin talle hoopis autost asenduspataka, kuid nagu arvata võiski, ei sobinud enam ükski. Samuti ei suutnud ma immoka salakoodiga seda maha saada ja seega olingi totakas kohas lõksus.

Annika oli juba ära läinud ja mul sulas autos jäätis, kuid mul ei olnud eriti muud valikut, kui oodata, mis Peedu mind päästma tuleb. See võttis ligi tunni ja siis tuli mil sõita tagasi koju teise puldi järele ning minna uuele ringile. Õnneks see aitas, kuid nüüd hakkas ka teine pult tõsiselt jamama, nii et mul on totaalne hirm auto kasutamise ees. Miski ei taga, et ma sellega taas kuhugi lõksu ei jää. Seega üritan lähipäevil temaga remonti jõuda.

Jaanid olid ka huvitavad. Reedel sain isegi veidi rannas lebutada ja enda üllatuseks kleidijutid jalgadele. Uue kleidi, mida ema jälestas ja mis rohkelt komplimente pälvis. Hiljem rääkisime Lauraga naistejutte ja jutustasin talle Päiksekese ootamatust Sheldoni-naeratusest. Soovitan ise teda kodu-Selverisse vaatama minna. tegemist on noore meeskassapidajaga, kelle ükski lihas ei liigu klienti teenindades. Ka mitte kohustuslike fraaside ütlemiseks. Aga võib-olla tema tööjuhend ei eeldagi inimestega suhtlemist? Ühel päeval aga kui polnud veel üldse minu kord maksta, vaatas ta ootamatult mulle otsa ja naeratas. Olin just mõelnud sellele, kui kummaline ta oma ametis on ja tundus, et ta luges mu mõtteid. Aga vb ol isee lihtsalt tahtmatu tõmblus? Anyhow, naiste jutud lõppesid Vana Tallinna ning ootamatu kustumisega minu voodil. 

Päris jaanipäeva ilm oli nii kohutav, et ma ei mäletagi teist sellist. Ometi tundsin vajadust panna selga suvine Indiast toodud pikk seelik ja muu kokkusobiv, mis sekunditega märjaks sadas ja igale poole kinni jäi, kui sadat kotti Veiko autosse tassima pidin. Ta ei rõõmustanud väga, sest sinna tuli ju mahutada viis inimest pluss asjad, et sõita üheskoos Metsavenna tallu. Peale minu ja viimasel hetkel liituda otsustanud Aivari oli meie autos veel Ann, Veiko ja Sants. Lisaks mikrobussitäis nende sõpru, kellest enamust juba teadsin. Lisaks mõned vääääääääääääga kahtlased tüdrukud. No vähemalt üks neist oli nii kirjeldamatult labane ja odav, et poisid pärast spkuleerisid rõveduste üle, mida nad teeksid enne, kui temaga voodisse läheksid. Lisaks naljakad armuhulknurgad tema ümber.

Masendav sõit Eesti teise otsa võttis samuti aega ligi pool ööpäeva. Oli ju vaja sadat pissipausi ning teise auto järele oodata. Ikka päris mitu korda kahetsesin kodust väljumist, sest mõte padukaga telkimisest või üldse telgi püstitamisest tundus nii kirjeldamatult vastik. Seega hävitasin aktiivselt Anni siidrivarusid teel.

Läbi mingi ime oli vihm järele jäänud ajaks, kui kohale jõudsime. kontserdist kuulsin aga vaid ühte lugu, mis tähendas, et põhimõtteliselt maksime teises Eesti otsas telkimise eest 12 eurot. Aga tore oli ikkagi. Kokteilitasime kergelt ja vaatasime, kuidas Veiko ikka ja jälle palgil jõge üritades vette sadas. Lisaks sai kõvasti grillliha söödud.

Teised plaanisid pikemalt sealkandis trippida, kuid mina tundsin end pärast esimest telgiööd ja triiki täis välipeldikuid nii mustana, et tulin koos Aivariga linna tagasi. Teised pidasid vaid ühe öö kauem vastu. Aga vähemalt on nähtud ära, mida nimetatakse legendaarseks jaaniks. Ei olnud nii muljetavaldav.

Sellest nädalast tuleb meelde vaid mõni üksik eredam hetk. Sain hiigelpullile pai teha. Käisin Sammulis, kus lapsepõlvesuvesid veetsime, aga ei tundnud kohta äragi. Sain lõpuks massaaži, mis oli mega. Sandra tuli üle poole aasta siiakanti. Üks vaene tulevane peigmees poleeris eile mu kingi keset Viru tänavat. Jutustasin uue ülemusega kõigest läbisegi.

juuni 17, 2012

Hingega klienditeenindajatest

Me kõik vist teame, et klienditeenindajad ei saa teha oma töd vaid raha pärast. Seda lihtsalt ei tule kätte piisavalt, et see motiveeriks. Samas aeg-ajalt satume kokku siiski selliste kassapidajate, infotöötajate jt, kes on säravad ja sõbralikud olenemata oma ameti negatiivsetest külgedest. Nad ei vala oma viha välja klientide peale ega pritsi sappi igal sammul. Muidugi viimasel ajal tundub, et vastupidist kohtlemist on oluliselt rohkem.

Nüüd aga peangi kiitma Kristiine Prisma infotöötajaid, kes meie tuju heaks tegid oma abivalmidusega olukorras, kus ootasime nähvamist ehk pöördusime poe poole väikse pretensiooniga. Viimasel ajal on juhtunud nii, et olen pidanud mitu korda praakkaupa kuhugi tagastama ja siinkohal võin kiita Prismat ja Jyski kliendisõbralikkuse eest. Mul on ka teistpidine näide Sabo kohta, aga sellest kirjutan kindlasti eraldi ja pikemalt. Seniks vaid sõbralik soovitus kõigile, kes kaalusid sealt midagi ostma minna: MÕELGE ÜMBER!

Kiita tahaksin aga ka meie tööhoone valvureid, kellest üks soovib mulle aeg-ajalt head õhtut, Maria. Kusjuures ta on ise mu nime välja uurinud. Kõigi töötajate seas:) Teine tore onu aga on alati ülevoolavalt sõbralik ning palub mul seal tema juures istet võtta. Te ei kujuta ette, kui heaks need mõlemad tuju teha võivad:)

Antropoloogia radadel... planeerimatult

Sel nädalal sain jälle mitme kogemuse võrra rikkamaks. Mängisin esimest korda elus golfi ja avastasin, et kui juba pallile pihta saama hakata, on päris tore. Huvitav oli ka see, et kaugele meeldib mulle ühtepidi ja lähedale teistpidi lüüa.

Samasse õhtusse mahtus aga oluliselt huvitavam osa. Nimelt kolleegid tirisid mu keset nädalat ühte ööklubisse kaasa. Olin seal käinud küll ja küll Terraariumi aegadel, kuid Arena 3 oli hoopis midagi muud. Ei mingeid purjus turiste ega muud tavalist. Oli hoopis hullem. Hoolimata eranditust dokumendikontrollist uksel, oli sees seltskond, kus poisid veel alles tüdrukutest lühemad. eks arvake siis ise, kui vanad inimesed seal koos olid. Kindel aga on see, et meie kolm olime seal kõige vanemad. Samas aga ka kõige süütumad.

Saime kõvasti naerda purjus laste üle, kes tegid täiesti absurdseid asju. Nt üks noorsand üritas lavale ronida, aga kuna päris iseseisvalt end üles vedada ei õnnestunud, haaras ta imekergest kunstpalmist::D kõhud kõveras, naersime aga hoopis kahe teise samasuguse üle, kes üksteise kukil ringi liikusid. Alumine aga ei suutnud enam arvestada, et trepi alt läbi minemiseks võiks ka ülemise pikkusega arvestada ja niisiis tuli neil ootamatult üksteise kukil limbot teha. Olime täiesti veendunud, et see lõpeb väga halvasti, aga ju see oli see juba teada-tuntud joodikute õnn, et nad isegi ümber ei kukkunud selle tavapäraseid füüsikareegleid eirava triki peale.

Lisaks muule tundsin end kui kibestunud vanainimene. Ei väidagi, et ise samas eas erinevaid piire ei testinud ega püüdnud igati küps ja seksikas näida, kuid seekord tundsime kõik me kolm end imelikult nähes neidiseid eranditult mikrominides sellised liigutusi tegemas, mis enam midagi kujutlusvõime hooleks ei jätnud. Uskuge mind. Asi pidi olema hull, kui mu noor meeskolleeg samuti õudusgrimasse tegi. Absulootselt igal meie küljel ameles keegi nii, nagu nad oleksid ruumis kahekesi. Ka siis, kui keegi täpselt nende kõrval istuma juhtus. Me ei osanud enam kuhugi oma silmi peita ja nii me siis jälgisime seda hoopis teistsugust kultuuri, kus käituti kui loomad ja vahetati partnereid ülima kergusega. Meie kõrvalboksis jõudis üks neiu mõne minuti jooksul kahe erineva kutiga lähemalt tutvumas käia. Või olen siiski mina see vana ja imelik? Aga paratamatult tekkis pühe küsimus, kus nende kõigi vanemad on. Alaealiste spagetipoiste stripikatsed ei teinud asja paremaks ning mingist punktist edasi ei aidanud ka alkoholidooside suurendamine. seega vanainimesed jätsid lapsed pidutsema ning läksid koju.

juuni 07, 2012

Kas tugevaks saabki vaid läbi haigetsaamise?

Sel nädalal kukkus mu maailm jälle korraks kokku. No kohe nii kapitaalselt, et suutsin ka iseend mõne kurvema mõttega sekunditega nutma ajada. Rääkimata siis keerulist armastuslugu täis raamatust, mida parasjagu lugesin.

Võtsin küll ühe vaba päeva, et ei peaks teistele otsa vaatama ja töötasin kodus, kuid väga hullu ei olnudki. Mõned üksikud taskurätikud kulusid vaid. Põhiliselt aga oli tühi tunne ja kurb. Veidi ka viha, kindlasti. Kõige rohkem kardan, et tuleb suur tagasilöök. See ei tundu ju reaalne, et kohe järgmisel hommikul päike särab ning kolleeg suudab korraks isegi naerma ajada. Sellest järgmisel aga on juba nii kiire, kuid lagistan päev otsa, nagu poleks midagi olnudki. Ju siis ei oska ma seda ka õigesti teha. Aga ma eelistangi naeru pisaratele. Mis ei tähenda muidugi üldse seda, et ma pisaraid ei valaks. Küll ja veel. Kuid paljud neist on juba ära tulnud.

Aga nüüd ma siis mõtlen, et kas see ongi paratamatus, et vahel peab haiget saama nii, et see kogu sisemust tugevalt raputab? Kas see ongi ainus võimalus edasi tugevamaks ja paremaks areneda?

Siiski on nii palju asju, mida ma ei mõista ning kahtlen sügavalt, et hakkangi kunagi. Ja mingi osa minust kontrollib ikka veel pidevalt telefoni lootuses leida sõnumiteate. Ning samamoodi ka muid kirjakaste. Miski siiski ootab veel imesid, kuid üks teine osa põeb, et ehk on asi tegelikult lihtsalt selles, et ta silmad avanesid ja ta nägi, et minus ei ole midagi erilist. Mitte nii väga isegi, et keegi teine oleks parem. Veel. Aga lihtsalt, et I am not enough.

Tõesti ei taha jälle otsast alustada. Mitte siis, kui oled tundnud, et leidsidki selle, mis on hea. Ilma loogikata. Ilma ratsionaalsete põhjusteta. Lihtsalt on hea ja töötab. Aga nagu te kõik teate, siis kaugeltki mitte alati ei töötanud ideaalselt. Kaugel sellest. Ja nüüd ka igati kaugel temast...