november 28, 2007

Sajast asjast rääkides

Tahaksin jälle sajast asjast rääkida. Sellest, kuidas ma jääraplika eeskujul hakkasin uurima, mida minu veregrupp sööma peaks ja avastasin, et hommikuks suht mitte midagi; sellest, kuidas autod nüüd majanurkades pargivad - uus ruumi kokkuhoiu poliitika? Sellest, kui lahe on ennast mööda maad rullida ja üldse kontakttantsust; sellest, et talisuplejad=nudistid, aga sõbralikud siiski; sellest, kuidas me täna neljakesi Tartust Tallinna sõitsime - suure liinibussiga; sellest, kuidas mind võitluskunstide harrastajad sõna otseses mõttes nurka surusid; sellest, kuidas me Aivariga Ace of Base'i kontserdile peaaegu hiljaks jäime - tema süül - aga tegelikult jõudsime liiga vara; sellest, kui äge see oli ja kuidas rahvas oma toetust näitas ning kõige selle kõrval Magedast Mari-Liisist; sellest, kuidas enne kontserdile minekut jälle oma auto ära lõhkusin ja sellest, kuidas ma eile Zavoodis ühe mehe nutma ajasin. Millist teemat teie eelistate? Kõike ma vist jälle ei jõua.

Alustain ikkagi algusest.
Veregrupidieedist siis... Sain teada, et ma ei tohiks süüa ühtegi tera- ega kaunvilja, samuti mitte piimatooteid, sealiha, pähkleid, sinepit, apelsine-mandariine jne. Samuti ei ole mul vaja taimseid valke. Aga mis üle jääb? Peale loomaliha ja "käib kah" kana? Järan neid paljalt? Mina nii ei mängi. Keegi ei tohi mult mandariine ära võtta! Või kohupiima ja müslit.

Rääkisin teile vist, kuidas ma kevadel Pärnus nägin üht autot otsapidi majanurgas parkimas? Nüüd see vaatepilt kordus, aga Tallinnas. Üks tüüp oli suutnud nii osavalt parkida, et sõitis ristmikul paikneva maja nurka kinni nii puhtalt, et ristposti, mille vahelt ta veel läbi sõitis, ei puutunudki. Tehke järgi, kui oskate! Aga mis teha, kui Tallinnas muudkui tänaval parkimise hindu tõstetakse ja piirkondi laiendatakse? Tavalisemad parkimiskohad on ka otsas.

Oma viimase loo jaoks käisin peale swingtantsu veel escrima, ja kontakttantsu trennis ning talisuplust pealt vaatamas. Muljeid kui palju.

Escrima meenutas nüride relvadega vehklemist, aga tore oli see, et khotasin seal üht autokoolikaaslast, keda polnud näinud alates päevast, mil endale ühikakohta broneerimas käisin. Kergelt õudne oli ka. Näiteks siis, kui nad mingit riviharjutust tegid ja see üksteise tümitajate rivi mulle aina lähemale nihkus. Istusin seina ääres pingil ja liikusin muudkui äärepoole, aga kuna pink oli seinaorvas, ei olnud mul ühel hetkel enam kuskile minna ja tekkis hirm oma silmnäo pärast. Ja siis oli ka õudne, kui treener ja üks harrastaja tõestasid mulle, kui ohutu noavõitlustrenn on ja see harrastaja nuga kinni pannes oma sõrme ära veristas.

Kontakttants on megalahe. Selle treener meenutas mulle nii välimuselt kui käitumiselt Andrust. Aga tema mõistuses olen kindlam. Kohe tunni alguses tegi ta meile Sandraga selgeks, et pealtvaatajaid ei ole. Sandra hakkas blokkima, valetas treenerile ja läks ära. Lollisti tegi, minu meelest. Me veeretasime ennast mööda maad ja hoidsime palli kehade vahel ning tegime erinevaid usalduse ja tasakaaluharjutusi. Hästi lõbus oli. Mina kiljusin suure osa tunnist, sest minu jaoks oli see uus ja kohati hirmuäratav. Teised on juba harjunud igas olukorras oma kaaslasi ja treenerit usaldama ning teevad ka keerulisemaid trikke nagu akrobaadid.

Talisuplejatest ka. Minu jaoks oli ikka paras üllatus, kui läksin fotograafiga kohale ja siis selgus, et neil on kombeks alasti ujuda. No on isegi saanud korra alasti ujumas käia, aga mitte jääkülmas vees ja mitte kaamera ees, mis lehe jaoks pilte teeb. Algul muretsesin tsenseerimisvajaduse pärast, aga õnneks oli valgustus nii kehv, et pildid on parasjagu udused avaldamiseks. Lubasin neile, et tulen ise ka kui lumi maas.

Bussisõidust...
Kuigi kohti oli välja müüdud vähemalt kuus, sõitis autotäis rahvast uhkesti suure bussiga ühest Eesti otsast teise. Huvitav, kuidas see filma vee peal seisab? Bussis oli üks tagapingipoiss, tema ees istuv neiu, proua Lauristin, kelle buss möödaminnes peale võttis ja mina. Nii hea oli olla. Päike paistis, ruumi oli palju ja hea uni tuli. Vägagi erinevalt minu esmaspäevaõhtusest sõidust Sebega - JA MITTE SÄÄSTUBUSSIGA - kus mulle vihma kaela sadas. BUSSIS SEES!!! Aru ma ei mõista.

Eile sai veel pulli. Tegime Sandraga Zavoodis aega parajaks enne kontakttantsu, sest seda tehakse samades ruumides, kus minu trenni ja vahetult peale seda. Liiga piinlik oli oma treeneriga kokku põrgata peale nii mitut puudumist. Hetkel ei ole mul küll ei aega ega ka tervis päris korras, aga ikkagi. Ja ikkagi põrkasime kokku ka. Seda seepärast, et me ei saanud Zavoodis nii kaua olla, kui tahtnud oleksime.

Üks tüüp istus sujuvalt meie lauda, ise purupurjus, ja hakkas midagi vene keeles rääkima. Palusime tal keelt vahetada ja siis tahtis ta mult midagi küsida. Lubas end veel enen tutvustada, aga selleni ta ei jõudnudki. Tegelikult ei jõudnud ta üldse ühegi lausega lõpuni. Küsis mult siiski, mida ma arvan meeste sõjaväes käimisest, aga ma ei tea, kas see oli SEE küsimus. Igatahes peale minu vastust hakkasid tal pisarad ojadena voolama. Seejärel võttis ta taskust välja isikliku õllepudeli ja rüüpas veidi kesvamärjukest. Ühtlasi hakkas rääkima ,et ta töötas vanasti õlletehases ja kohe parandas end, et valetas mulle, sest tema ise töötas hoopsiki. Siis soigus kohe pikalt, et tahtis mulle valetada, aga ei suuda ja bla bla. Mul oli temast nii kahju, kui suurel kenal mehel pisarad voolasid. Aga sisi tulid minu pannkoogid ja ta ei lasknud mul sööma hakata. Käskis stopperi telefonist välja tosida ja talle viisteist sekundit mõõta. Ise tahtis sel ajal pulssi mõõta, aga ei saanud hakkama ja süüdistas mind valesti tegemises.

Kuna mul hakkas kiire juba, siis jättis pooleli ja hakkasin lihtsalt sööma. Ta hakkas uuesti taskutes sorima ja tõmbas välja kahvli. TUndis vajadust kaitsta oma pannkooke, aga ta ei teinudki ühtki liigutust nende poole. Hoopis hakkas lahtise suuga köhima otse nende suunas. Arvake ära, kui kiiresti mu isu ära läks. Ma ei tea, mis edasi sai. Mina võtsin asjad ja me Sandraga lahkusime sellest huvitavast seltskonnast.

Täna siis oli Ace of Base'i õhtu. Aivar helistas mulle juba mõni minut enne viit, et hakkab kohe tulema. Ma siis läksin pessu ja hakaksin nägu pähe tegema. Järsku oli kell juba pool seitse ja ikka ei kippu ega kõppu temast. Tegelikult oleks pidanud minema hakkama. Helistasin talle, et kuulda, et tal läks ikka tööl kauem ja on nüüd poolel teel. Ma ei olnud vähe kuri. Olin täiesti kindel, et nad alustavad punkt kaheksa ja meid ei lasta hilinedes sisse. Jõudsime minutipealt - enne veel suutsin oma auto klaasipuhastajate juures midagi kapitaalselt ära lõhkuda - ja siis selgus, et keegi pole veel kohtadele saanud. Ootasime nii viisteist-kakskümmend minutit, siis lasti saali ja lavale ei tulnud mitte oodatud bänd, vaid kunagi kuum Mari-Liis. Nüüd blond ja vana ja nii-mitte-tahetud-hetkel. Muidu ei oleks mul midagi tema vastu olnud, aga kuskil polnud tema etteastest sõnagi ja kui kõik on sunnitud toolides kinni olema, siis ei saa siukse asja järgi hüpata ka ja no üldse ei lähe see istudes peale.

Tunnike möödus ja Mari-Liis lahkus. Kakskümmend minutit ei juhtunud midagi. Ainult rahvas sai kurjaks. Ma ei tea, mis mõte on soojendusesinejal, kui peale teda on nii pikk paus, et inimesed hakkavad igavusse surema ja saavad lihtsalt hästi kurjaks. Kas nii on nagu eriti sheff esinema tulla või? Kuigi korraldus ei kõlbanud koera saba allagi, siis ässad se olid väga tegijad, kui nad lõpuks tulid. Jälle tundus nii vale istuda. Oleks ju tahtnud kaasa laulda ja tantsida. Mingil hetkel läksidki paar tüüpi lava ette hüppama ja oi appi kui kiiresti rahvast sinna kokku voolama hakkas seepeale. Nii lahe oli vaadata ja bändil pidi ka sellisest vastuvõtust hea meel olema. Ma olin kurb, et ma ei saagi minna, sest süle oli asju täis ja kusagile polnud neid jätta. Lõpuks siiski otsustasin asjad maha jätta, toppisin hädavajaliku Aivari taskutesse ja läksime ka kahe meetri kauguselt staare kaema. Ja niiiiiiiiiiiiiii lahe oli. Nad olid nii normaalsed. Hästi paljud fännid olid kaamerad sisse smuugeldanud ja staarid ei pahandanud. Üks naistest võttis lausa suvaliselt fännineuilt kaamera käest ära, läks selelga keset lava ja tegi endast lähivõtte. Seda kõike laulmise ajal. Kahju, et teine naine meid nii kartis, et hoidus kogu atribuutika taha, isegi rohkem varju kui taustalauljad. Paar korda õnnestus ta siiski lava ette meelitada, aga enamus ajast oli ta varjus, nagu oli hoiatatud ka ette. Sellest oli tõsiselt kahju.

november 25, 2007

Swing, baby, swing!

Täna oli lahe päev. Hommikul läksin tööle ja KM vaatas otsa ning ütles: "Sina ei ole Maria!" Varsti siiski tunnistas, et olen:P

Enamuse peävast istusime kodus - temas mäggis uut kalamängu ja mina pidin vaatama. Ja siis käisime pikal autosõidul hädise eesmärgiga juustucroissanti tuua:P Ma ju pidin uusi lube ka proovima. Kõik on uus novembrikuus. Mitte septembri, minul vähemalt:D

Tööpäev lõppes mul sugugi mitte plaanikohaselt. Pidin kell kuus olema swingtantsu trenni proovi vaatamas ja loo jaoks materjali kogumas, aga 17:46 avastasin, et kell on nii palju ja KMi ema pole. Helistasin. Kuulsin, et ta kohe istub Viru eest taksosse ja jõuab seitsme minutiga. Ei olnud eriti rõõmustav kuulda, kui ta oleks pidanud juba pool tundi tagasi kohal olema. Sain jälle tormata ühest kohast teise ja mingi ime läbi jõudsin peaaegu õigeks ajaks kohale ka.

Ma ei kahetse üldse, et seal käisin. Ma sain mõtteid kirjutamiseks ja niisama oli ka tore. Muusika meenutas viiekümnendaid ja lahe oli vaadata, kuidas kõik järsku mingit tantsu rivis tantsima hakasid, nagu vanades lõpuballi filmides - kõik teadsid põhisamme ja panid igaüks ise midagi juurde. Seal tundubki suur osa olevat improvisatsioonil.

Vaatasin juba vist ligi tund aega, kuidas algajad näitavad kümne korraga õpitut ja edasijõudnud lõbutsevad niisama, kui järsku tuli üks noormees mind tantsima kutsuma. Mind!!! Mind, kellel pole õrna aimugi swingist ja nii ma talle ka ütlesin. Aga see teda ei takistanud. Ja nii fun oli.

Ta püüdis mulle ühte sammu õpetada ja ma oleksin tahtnud juba järgmist ka näha, aga siis ta andis milelgipärast alla ja ütles, et tantsime lihtsalt muusikasse. Nii tegimegi, õnneks või kahjuks. Tore oli ikkagi. Ma polegi varem nii tantsinud. Aga ta juhtis jästi ja nii on hea. Muidugi tuli pärast välja, et ta tegeleb 18 aastat tantsimisega, suurema osa sellest võistlustantsuga. Üsna piinlik oli tema kõrval olla oma paari pooliku peotantsu algukursuse ja paari pooliku showtantsutrenni aastaga. Minu meelest ma pean ikka paras koba olema, aga ta ütles mulle, et ma paistan olevat tantsimisega tegelenud. Ma imestasin, et ma veel talle jala peale astunud pole ja et me veel kukkunud pole. Õnneks kõik lõppes hästi.

Peale tema pika tantsimis kogemuse tuli välja ka, et ta õpib TÜ sotsiaalteaduskonnas, aga läks veel tükk aega, kuni ma asjad kokku panin, et tema ongi põhjus, MIKS ma swingist huvituma hakkasin. :D Kae kokkusattumust!

Nimelt, kui seda lugu tegema hakkasin, siis kogusin infot huvitavate alade kohta oma tuttavatelt ja meie spordiküsitluse vastuste hulgast. Seal oli üks noormees nimega Robert maininud lindy hopi ja steptantsuga tegelemist ja see tundus fun ning omapärane. Kuna ma ei tahtnud seda anonüümset ankeeti kuritarvitada oma huvides, siis ma ei võtnud sealt tema kontakte. Oma info sain edasi Internetist ning lõpetasin klubis Modus, mis õpetan swingi ja stepi ja mõnda asja veel. Ja ma ei küsinud talt ka pärast tantsides nime. Alles hiljem kuulsin, et see ongi SEE Robert. See treener ja meistritiitlite omanik. Ei olnud vähe naljakas:D

Kas enesetapp on moes nüüd?

Kuulsin paarinädalase vahega täna juba teise tuttava enesetapust, õigemini enesetapukatsest. Seekord läks hästi. Muidugi, ta ise ei pruugi samamoodi arvata. Ja mängus olid jälle narkootikumid. Ma nii loodan, et klubi tüdrukutele oli juhuslikult sellel reedel toimunud narkoloengust kasu ja sellest põlvkonnast jääb ka midagi alles. Meie oma juba väheneb. Kurb.

Seekord on jälle nii mitmeid teemasid, millest tahaksin kirjutada, aga muidugi, nad ei tule kõik praegu meelde ja siis, kui on meeles, ei ole tavaliselt aega kirjutada.

Märksõnadena saate nad praegu. Võib-olla tulevikus pikemalt ka.

Mina olen nii pankrotis, et mul on kahe arve peal kokku hetkel vist vähem raha, kui automaat väljastaks ja minu endine klassivend saab lubada endale mitmeid 30 000seid spordivõistlusi aastas. Ja ta ei käi ise tööl!

Siis seda, et ma olen jälle brünett. Ei mäletagi, millal viimati sellist tooni olin. Tavaliselt kukub lillakas välja. Või mustjas. Seekord peaksin olema shokolaad kojankikarva triipudega, aga mu juuksed ignoreerisin oranzhi värvi. Elagu kohukesed! Tegelikult on hästi kena, aga veel ehamatan iga kord peeglisse vaadates.

Ja ma sain load kätte. Seekord tahaks neid pikemat aega hoida ja peaksin viimase numbri reeglist kinni pidama. No muidugi pidi see 8 olema. Üheksa oleks ju lausa naeruväärne või isegi liiga ette nähtav. Kaheksa on täitsa paras.

Ning ma saan uued prillid. Punased, seekord. Tahtsin tegelikult idee poolest tumelillasid, aga mu pea on nagu õhupall ja ükski paar ei istunud. Siis leidsin ideaalsed pruunid, aga raha nende jaoks ei jätkunud. Oleks tegelt ju võinud, sest allahindlus oli suur, aga sõltusin ema armust. Vihkan sellist sõltumist. Seetõttu on mulle väga meeldinud kaks aastat oma eelarvega elada. Aga vahel jääb selelst väheks ja peab ikkagi roomama vanemate ees maas. Lõpuks sain punased. Need on ka väga kena värvi, aga eks teised otsustavad, kuidas nad mulle sobivad.

Ma teen praegu lehe jaoks lahedat lugu. Huvitavatest spordialadest. Rohkem ei täpsusta, aga mul endal on väga fun. Oleks veel rohkem fun, kui selle ja saja erineva koolitööga nii kiire ei oleks. Ma ei ole siiani välja mõelnud, kuidas mu kodutööd paberil esmaspäeva hommikuks õppejõudude postkastidesse potsatama peaksid ilma minu osaluseta. Pakkumisi? Help...

Järgmine nädal on kaks mega asja, mida ma ootan. Juba kuulsin positiivset feedbacki Ace of Base'i tuuri kohta ja kui kehv see Enrique olla saab? Halvimal juhul kespärane ju.

Tahaks oma sõpru näha enne kui unustan nende näo ja hääle ära. Nuuks...

november 21, 2007

Rongaemad võiksid oma puudujääke tunnistada, mitte kõiki teisi süüdistada!

Ma ei või enam! Nüüdseks on vast kõik lugenud mõnda uudislugu emast, kes sõitis Prantsusmaale oma sõbrale külla ja jättis väiksed lapsed koju nö naabri hooleks. Lapsed aga lõpetasid turvakodus. Nüüd süüdistab ema kõiki alates naabritädist lõpetades üliagara lastekaitse töötajaga. See on jama ju!

Ma tean neid lapsi. Puutusin nendega kokku turvakodus abis käies. Nad on mõlemad väga toredad. Ja toredad on ka sealsed töötajad. Nemad vähemalt hoolivad lastest. Aga naine, KUI sa tõesti nii hea ema oled ja kõik väidetavalt sulle liiga teevad, siis MIKS turvakodu töötajatele su lapsed juba tuttavaks saanud on? P.S. Ma võiksin rääkida ka sellest, mis seisus need lapsed on ja kuidas neid varem kodus koheldud on, aga ma ei tee seda. Mitte sinu, vaid laste pärast.

Idioodikari!

Midagi toredat ka. Õppisime eile Sandra, Riinu ja Jaanaga pokkerit õigesti mängima. ÜSna tore oli, kuigi sain kogu aeg pähe. Mõned üksikud korrad võitsin, aga alati siis, kui ma juba tahtsin mängust välja astuda ning üsna mitte millegagi kõik mängu panin. Alati võitsin ka siis. Munadega mängija olen:D

november 19, 2007

Võiks midagi kirjutada...

Ma ei tea, kas on nüüd minul ka kätte jäudnud see aeg, kus enam väga midagi kirjutada ei ole, aga üldjuhul ma ei taha ka kirjutada lihtsalt sellepärast, et tunnen endal vastavat sundi. Kirjutan, kui on midagi öelda.

Täna kirjutan ainult sellepärast, et olen enda üle uhke. Ma olen viimaste päevade jooksul maknsud kõigile võlad tagasi. Ise olen muidugi jälle üsna pankrotis. Aga hakan juba harjuma sellega, et kui ma olengi paar tundi enda arvestuse kohaselt rikas, siis juhtub midagi ja ma enam ei ole seda mitte. Kaugeltki mitte.

Ja seda tahtsin ka kirjutada, et nii mõttetu on inimestest head mõelda. Sain jälle vastu näppe. Viimasel ajal ärritab mind ainult üks inimene. Ja ma ei saa aru, miks ta mulle üldse korda läheb. Ta on nii mitte keegi minu jaoks, aga ometi sööb ta mu närvirakke. Kui minul keeravad tema nägu nähes juuksed krussi, siis tema ei seosta mu nägugi õige nimega. Just great!

Tahaks Eppu blogimängust osa võtta. Pean vist alustama mõne raamatu ostmisest. Sel kaugel tulevasel 'aal, kui ma raha jälle saan. Ja täna on alles esmaspäev. Vähemalt nüüd on täitsa hea põhjus lõpuks need raamatud endale muretseda ja ma sain ka lõpuks oma Carnegie raamatu läbi. Jee!

Pointless post ikkagi, te ei arva?

november 17, 2007

Keegi kummitust tahab näha?

Täna oli üsna tore päev. Käisime Sandra ja Riinuga üksteist pildistamas, sest näiteks minul ei ole endast juba aastate kaupa normaalseid pilte. No on, aga tõesti üksikud, millega julgeksin ennast tutvustada ja vajadusel avalikult eksponeerida. Täna sai siiski mõni ilus pilt tehtud. Tegelikult peaks tubli olema ja osa viimaste aastate pilteidest ka päris fotodeks tegema. Hiljem ei ole ju üldse mälestusi muidu.

Enivei... ühel hetkel, kui tegime kuusega nö jõulukaarte ning mina pildistasin parasjagu Riinu, tekkis pildile midagi kummalist, aga mida ma räägin. Vaadake ise. Mina ei oska seda küll millegagi seletada ja tol hetkel polnud ka tuul lund õhku kergitanud vms.

No tõsiselt... kas siis teie ei näe nägu - ilmekaid silmi ja nina? Nagu röntgenipilt. Aga panen mõned muud pildid ka, et te ei unustaks ära, milline ma välja näen ja kes mind näinud pole, siis teinekord teaks, kellele tänaval tere öelda võib ja kellelt sama ka vastu oodata võib juhul kui teid märkan. Mu oma sõbrad ei solvu enam ammu, kui neist mööda jalutan, sest käin kogu aeg, pea pilvedes.

Poose-poose:P

Midagi loomulikku. Teie otsustada, kas on minu nägu või ei.


No ma ei saanud seda panemata jätta. Mis siis, et siin nii paks välja näen. Aga see on nii äge.

See on Meelisele. Sest mulle meeldis see poos ja mina olen isegi mittefotogeenilisena ilusam kui sina:P

Ja see on lihtsalt nii armas ja naljakas, minu meelest. Mis siis, et mu hambad nii kollased siin on! Ja et pesu paistab.

Mina ja Sandra - kuidas siis teisiti peaksid parimad sõbrannad välja nägema? Me teame, et me oleme nunnud ja me väärime parimaid mehi ning vähemaga ei lepi!
Keerutamine sa-baaaaa!!!
No ei ole kiikumine lõbus! Hoidsin kümne küünega ketist kinni, et mitte sulava lume sisse pikali käia:D

Nii imelik, kui see ka pole, põhjustas Norbu midagi head ja ilusat. Tema helistas.



Bad girls, bad girls - what ya gonna do? What ya gonna do when they come for you? Toimetamata eksemplar minust ja Riinust.

Aga enough about me for today:D Nüüd ma ei vaevu jälle pikemat aega pilte siia toppima vist.

november 15, 2007

Palju õnne, blogi!

Tegelikult sai mu blogi juba eelmisel nädalal aasta vanuseks, aga ma ei tea, mida ma õigel päeval tegin. Igatahes, meelde see ei tulnud. Varem aga tuli pidevalt jälle pähe, et kuues november saab aasta täis. Ja see väike netilehekülg on mulle väga hingelähedaseks saanud. Ta on toonud kaasa uusi tuttavaid ja isegi sõpru ning kasu nii eraelus kui ka kooliasjades.

Ainult endale oleks igav kirjutada. Teadmine, et keegi ootab sinu uut postitust on ikka väga kõva motivaator. Ja kuigi ma pole seda vist vga tihti väljendanud, on mul hea meel, et teie, lugejad, tunnete minu elu, mõtete ja tegemiste vastu huvi ning aeg-ajalt ka tagasisidet annate. Ilma teieta ei oleks see pooltki nii lõbus. Nüüd aga peate teie minu virisemist kuulama ja mul on kogu aeg palju öelda. Okey... peaaegu kogu aeg. Ja mina saan ennast tühjaks kirjutada ilma, et keegi mulle nõrga argumentatsiooni eest C paneks, nagu täna vastavas tunnis juhtus.

Mis mulle veel meeldiks, oleks see, kui ma ka teist sama palju infot tagasi saaks. Neilt jah, kes ise räägivad või blogivad aga teised lugejad... kohati tundub, et te teate minust iga pisematki detaili (ja vahel on päris piinlik kuulda, kes mida lugenud on)ja mina teist nii vähe, eriti viimasel ajal, kui ma ei jõua ka parimatest parimatega kuude viisi kokku saada. Aga kirjutage siis mulle vahel, kuidas teil läheb. Ma loeksin hea meelega. Kellel pole ligipääsu siinsetele kommentaaridele, võib näiteks e-maili peale kirjutada, nii imelik kui see ka ei tunduks.

november 12, 2007

Õige või vale armastus?

Mõtlesin täna, et kuidas saavad osa inimesi teistele ette kirjutada, kellega nad peaks ja kellega ei tohiks suhelda nii üldisel kui vägagi isiklikul tasandil. Kõik ju loobivad väljendeid ja tahavad neid ka ise uskuda stiilis: armastus ei küsi ja kõik on lubatud sõjas ja armastuses. Miks siis homoseksuaalseid taga kiusatakse? Mõte on ju sama. Kuidas saab olla ni silmakirjalik? Üheaegselt nii konservatiivne ja liberaalne? Kas kõik on lubatud vaid siis, kui jutt puudutab iseennast?

Tegelikult see oli üldse kõrvalteema, aga ma võisin selle välja öelda ja võiksin vabalt ka I kuubi koha pealt sõna võtta, sest tegin jsut mingit mõttetut testi, mis väidab, et ma suren nagunii kunagi loomulikku surma. Seega, mu sõnavõtud mind ei ohusta.

Aga ma tahtsin öelda, et mul hakkab vist eraeluline probleem jälle tekkima. Oleks siis kunagi see probleemile eelnev hea osa ka olemas siis... Aga ei. Mul on tunne, et olen ühe väga hea sõbra jaoks muutunud taaskord rohkemaks kui tohiks. Ta käitus nii naljakalt, kui viimane kord koos olime ja samas, mul oli hea temaga koos olla. Ei. Ma ei maganud temaga, kui seda mõtlesite. Või jah... just seda ma üsna suure osa ajast tegimegi. Aga tal on oma tüdruk ja ta pole üldse minu tüüp, kuigi ta iseloomult oleks vägagi. Ma ei tea nüüd, kuidas asju tagasi normaalseks saada ja kas ma ehk olen ise selel esile kutsunud. No me magasime ühes voodis. Jälle. Aga seekord selles voodis, kus mina magada poleks tohinud. Dilemma, dilemma... Sellest sõbrast ma ei ole nõus loobuma ka. Isegi mitte natukeseks, et ta üle saaks.

Meil oli nii tore. Tegime jälle toreda õhtu ja päeva takkatippu. Käisime kirbuturul. Minu jaoks esimesel Eestis. Ja siis vaatasime kaisus filmi. Ja ma olen kaisu-maan. Mis teha!?

Aga eilsest... ei olnud väga hea õhtu. Päev oli küll üsna hea... aga õhtul hakkasin otsima oma lubade jaosk dokumente ning pöörasin terve kodu pea peale ja mida pole, seda pole. Nutumaik oli suus, sest mul ei ole enam aega, et seda kaotada millegi ümber või uuesti tegemiseks, aga ei leidnudki. Õnneks siiski sai ruttu duplikaat tehtud ja käisin ARKiski ära, et avastada, et see on esmaspäeviti suletud. No kui ebanormaalne saab olla??? Ja kui duplikaat sai tehtud, selgus, et mul siiski oli õige asi kodus olemas ja ma isegi nägin seda, aga ei uskunud, et see sama ongi. Erinõme ju. Nüüd pean homseni Tallinnas olema ja koolist puuduma, et asjad ikka ära ajada, sest kui venitan, pean mõnda aega ilma lubadeta olema ja võib-olla ka korraks uuesti esmased tegema. Ja raha on mul nagu raba, aga seda te juba teate ju eks.

november 10, 2007

Ainult mina

Huh. Pole siia päris ammu midagi kirjutanud. Palun vabandust neilt, kes siin vahepeal korduvalt käinud on ja pettumusega lahkuma pidin. Katsun enam nii mitte teha. Tegelikult ka:D

Ma ei tea ise ka, miks ma kirjutanud pole. Oleksin ju võinud kirjutada sellest, kui absurdsetes tingimustes me turunduse kontrolltööd tegema pidime või kuidas ma vist ikkagi maxpunktid sain selle eest või kuidas ma õppisin lifti hulluks ajama või et ma avastasin, et olen ka seal peol käinud, kus üks nüüd juba kolmest kohast minuga seotud noormees surnuks pussitati.

Aga ma ei viitsi, ei jaksa, ei taha.

Kirjutan parem millestki värskemast ja meeldivamast. Näiteks eilsest raamatuklbusit Kaarlis, mida mina korraldasin. Ise jõudsin sinna täpipealt õhtu alguseks ja veel koos KMiga ilma osasid asju ette valmistamata. Hankisime siis kiiruga vajaliku materjali ja improviseerisime. Tuli välja hästi armas õhtu. Kõik jäid rahule. Lugesime üksteisele oma lemmikraamatuid ette ja üritasime ignoreerida KMi,k es meid saboteeris samal ajal ning pärast tegime ise raamatut järjejutu variandis. Mina alustasin ja teised jätkasid. Kohe me ära ei lõpetnaudki, sest nii paljud puudusid, kes võiksid ka oma jälje sinna jätta. Ma oleksin väga tahtnud näha, kuhu mu jutt välja jõudis, aga mulle öeldi, et sulle jäi alustamise lõbu ja uuesti näed lõppvariandis alles.

See oli siis see tore osa. Ja see oli ka tore, kui Aivar saatis mulle öösel armas sõnumi, et kas ma tuleksin palun temaga enne kontserti kinno ka mõnda komöödiat vaatama. Ikka lähen, kui jõuan, ma arvan.

Halb osa oli jällegi ainult nii halb nagu ainult minuga juhtuda saab. Sest kes veel peale minu suudab asfaltile pillata teise inimese firmale kuuluva 26 000 kroonise läpaka? Ja seda vahetult enne nädalavahetust! Täna öösel ma küll hästi ei maganud. Nii õudne oli ju üles tunnistada arvuti omanikule, mis juhtus ja ka seda, et kõik vist ei ole korras tema peamise töövahendiga. Õnneks, tal endal vist siiski käis sellest kastist jõud üle ja hetkel paistab kõik ok olevat peale paari värvikahjustuse. Sest ma tõesti ei kujuta ette, kust ma leiaksin maksimaalselt 26000 krooni ja nagunii tema peaks kandma kõiki arvutis oleva info kaotusest tulenevaid kahjusid. Eriti masendav olukord oli ööpäeva jagu aega. No minuga ikka juhtub. Polegi midagi muud öelda...

november 04, 2007

Ettevaatust! Uued hinged on teel!

Minu jaoks oli hingedepäev alles eile ja küünalt põletan üldse alles täna. Täiesti hullumeelne nädal on olnud ja mulle jõudis see kohale eile. Noored inimesed surevad järjest kõikvõimalikel põhjustel. Nüüd on siis minu Orkutikeskkonnas ka kehatu hing ringi hõljumas. Spooky. Ju olen ka sinna ikka jõudnud viimaks. Igatahes, tunnen kaasa Veikole ning Liisa ja Kerstini lähedastele. Ei hakka mingeid imalaid sõnu loopima. Need ei väljendaks nagunii kogu kurbust ja ma ei saaks öelda, et tean, mida nad tunnevad. Keegi ei tea. Ei hakka ka ütlema, et küll aeg parandab haavad. Ütlen hoopis, et kui see on minu teha, siis teid ei unustata.