Sel aastal ma vist esimest korda elus ei oodanud suve ja ma armastan suve! Nimelt minu talv lõppes arenguvestluse, positiivse tagasiside ja rootsilikult marginaalse palgatõusuga ning plaanidega vaadata üle mu roll ja minu kevad algas koondamisega kuskil kümme päeva hiljem. Vol 2 minu jaoks. Ma seekord juba teadsin, mida oodata ja tahtsin vaimselt valmis olla, et see mind nii palju ei murraks. Samas mõni päev murrab ikka väga. See on ka põhjus, miks ma suve ei oodanud, sest alates juulist ma olengi töötu. 35 ehk parimais aastais ja valmis karjääriredelil tõusmiseks, aga selle asemel hetkel nullpunktis tagasi.
Minu jaoks on minu töö alati olnud oluline eneseteostuse vorm ja ma panen väga palju endast töösse. Ma ju mõistusega tean, et see on õnne ja aja küsimus, kui ma enda poolt asju hästi teen, aga emotsionaalselt on ikka väga raske. Päevad läksid aina pikemaks ja see hirmus tähtaeg tuli aina lähemale. Ma küll lootsin, et seekord leian uue töö kiiremini ja mul on olnud meeldivalt palju intervjuusid, aga ometi olen ma ikka veel siin - ei kusagil. Samas inimesed, keda mina nullist õpetanud olen ja kellel on veel pikk tee minna - mitte, et ma end mingiks arenguruumita geeniuseks peaks - teevad muudkui karjääris edusamme. Kui nad on toredad inimesed, siis mul on selle üle ka hea meel, aga hetkeseisus olles on LinkedIn pigem see koht, kus teiste head uudised tuju alla viivad.
Ehk siis tööotsimine on nõme ja ma nii-nii väga tahaksin, et ma saaksin avalikult koos nimedega rääkida, kui nõme ilma, et see mulle kätte ei maksaks, aga seda luksust vist ei ole, sest aususe eest saab korporatiivmaailmas tihti karistada. Isegi, kui tuginen faktidel, siis teistel firmadel võib ju tekkida hirm, et aga äkki ma löön nende nõrkused ka avalikult letti. Ja nii see spiraal jätkub, kus suured ja respekteeritud ettevõtted pääsevad igasugusest jamast puhta nahaga, sest keegi lihtsalt ei julge midagi rääkida nõrgemalt positsioonilt.
Teisest küljest mulle on alati värbamine väga huvitav tundunud. Kogu see protsess ja sinna juurde kuuluv kommunikatsioon. Hästi kirjutatud töökuulutused ning läbimõeldud hüved. Halloo tasustatud reisi ja majutusega võimalus kuu aega kus iganes töötada ja boo pinksilaud kontoris. Nagu tegelikult ka, kui see on väärt eraldi väljatoomist, siis teil pole vist eriti midagi pakkuda.
Vahel leian ka pärleid nagu ettevõte, kes saatis mulle koos intervjuu kutsega ka portsu dokumente, et saaksin ettevõtte tegevustest ja väärtustest parema pildi ette ja ka juhise, mida nad intervjuul ootavad. Nii äge. Muidugi ma teen alati ise ka piisavalt kodutööd, aga see intervjuu asi oli väga hea näiteks.
Üks teine suur firma jälle avaldas mulle muljet sellega, et saatis mulle aegsasti teate, et nad siiski liiguvad edasi teiste kandidaatidega, aga lisaks üsna tavapärasele, let's keep doors open for future opportunities'ile andsid nad mulle tasuta ligipääsu mingile keskkonnale, kust saan abi enda kui tööotsija šanside parandamiseks läbi CV, kaaskirja ja intervjuu parandamise. Ma ei ole veel jõudnud vaadata, mis seal siis täpsemalt on, aga minu meelest nii äge initsiatiiv, mis loob khoe mulje, et minust kui inimesest hoolitakse ja minusse ollakse nõus panustama.
Kummalisi variante on muidugi ka. Näiteks suured firmad, kelle kandideerimisvormid ei tööta hästi või siis nõuavad kohustuslikus korras praeguse töökoha palganumbrit. See tundub lausa potentsiaalselt illegaalsena ja vähemalt imeliku turuuuringuna, kus kandidaadil pole midagi võita.
Naljakas oli ka see, kuidas üks suur just värbamisele ja employer brandingule keskenduv ettevõte kirjeldas kandideerimislehel, kuidas nad ei vaata üldse isikuinfot enne, kui on hinnatud oskusi ja kogemusi, et vältida diskrimineerimist, aga siis keset seda lehte tuli ootamatult ülesanne lisada video, mis kirjeldab, miks nad just sind peaksid valima. Et nagu, kas nad siis seda ei vaata enne, kui esimese sõela läbid? Lisaks oli seal kirjas, et tavaliselt vastavad nad kolme päeva jooksul, mis on hästi tore taas kommunikatsiooni seisukohast, aga ma olen nüüd küll vähemalt kaks nädalat tagasisidet oodanud. Oleks nad kohe öelnud, et suvel läheb kauem, oleks ju ootused ja tegelikkus vähem kreenis.
Siis üks markantsem juhus oli veel, kus kandideerisin ja liitusin ka selle ettevõtte konktaktidevõrguga, et nad saaksid minuga kontakteeruda ja teiste potentsiaalselt sobivate rollide osas ja siis nad kutsusid mind taas kandideerima samasse rolli. Süsteem aga ei lasegi mitu korda kandideerida tihti ja mingit tagasisidet ma saanud ei olnud. Samas see ju omamoodi oli ka tagasiside, et mina neile ju tegelikult ei meeldinud. Vähemalt paberil. Miks siis kutsuda mind uuesti kandideerima!?
Nüüd aga tõsisemad juhud, mis mind juba pikalt närvi ja isegi nutma on ajanud. Üks ettevõte, mis polnud midagi eriti seksikat, aga roll tundus huvitav, jättis esialgu väga hea mulje. Läbisin intervjuu nende personalitöötajaga ja tegin ära ka nende soovitud testid. Seejärel oli kord tulevase potentsiaalse ülemusega vestelda ja see läks ka väga hästi, kuigi selgus, et tema ootused ei olnud eriti realistlikud välja reklaamitud rolli tarbeks. Ometi inimestena klappisime ja ta ise veel rõhutas ka, et mina talle meeldin ja ta usub ka, et kõik on õpitav, aga pidi veidi mõtlema, et mida neil ikkagi täpsemalt vaja on. Noh, ta vist mõtleb siiani. Igatahes olen poolteist kuud sealt nüüd vastust oodanud. Alguses sportlikust huvist. Hiljem oli selge, et nad ikka vist tahavad midagi muud. Millest ma aga aru ei saa, on see, et inimene jäetaksegi pärast mitut intervjuud ja teste teadmatusse. Nagu väärtusetu prügi. Ei ole ju nii raske saata üht emaili, et öelda, et seekord nad ikkagi otsustasid kellegi muu kasuks. Aga tundub, et on.
Juhtum kaks. Roll tundus hästi huvitav ja firma suur ja võimalusterohke. Nende enda karjäärileht oli ka väga motiveeriv. Konks oli, et tegu oli vaid aastase vanemapuhkuse asendajaga. Samas värbaja küsis mult veel ekstra üle kohe, et kas olen siiski huvitatud, kas mulle sobib nende hübriidmudel ja kas meie palgasoovid matchivad. Järgmisena läbisin esimese intervjuu praegu selles rollis olija ja tema ülemusega, mis läks hästi, sest järgmisena sain infot, et nad ootavad mult ühte case study lahendamist ja selle presenteerimist järgmisel intervjuul. See oli hästi huvitav ja esmapilgul tundus ka hoomamatu. Eriti, kuna brief oli kaks lauset ja kõike muud pidin ise uurima ning siis selle ampsusuuruseks presentatsiooniks kokku pakkima. Veetsin selle kallal vähemalt kaheksa töötundi oma ajast. Presentatsioon läks ka minu meelest hästi. Nad olid huvitatud rohkema kuulmisest ja üsna kohe sai selgeks, et nad panid mu päris tööd tasuta tegema ehk tegu polnud mingi teoreetilise olukorraga. Nemad tegid märkmeid ja isegi ütlesid, et plaanivad mu ideid rakendada. Kohtumise lõpus jagati infot, et otsuse langetavad nad nädala jooksul ja kuskil seal tuleb vast ka üks pisike kohtumine tippjuhiga. Nädal läks mööda. Vaikus. Kui ise ühendust võtsin, kuulsin, et läheb veel 1-2 nädalat. Samas märkasin, et kuulutust LinkedInis värskendati päev pärast minu intervjuud. Arvatavasti oli neil paar tükki veel umbes samal ajal. Ehk siis halb märk. Kui kuulsin, kuidas ilma rohkema infota protsessi pikendati nädalaid, oli selge, et mind nad hea meelega ei valiks ja nad alustasid taas algusest. Vahepeal vahetasime veel paar kirja. Nad ise palusid teavitada, kui ma mõne teise protsessiga peaksin jõudma lõpulähistele ja nii ka juhtus. Sellele kirjale aga pole siiani vastatud. Möödunud on veel kümmekond päeva ehk terve kuu intervjuust. Mu hing kisab selle ebaõigluse peale. Ma sain küll selle case'iga selgemaks, mida see roll kujutaks ja ka, et ma sobiksin sellesse ning neil oleks minust abi, aga suurem õppetund oli, et enam kunagi ei taha ma teha kellelegi nii palju tasuta tööd. Ma ei tea, kas nad ei osanud ise ka hinnata, kui suured ülesanded nad meile andsid või milles asi. Nüüd on juuli ja inimesed ehk puhkavad, aga kandidaatide teadmatusse jätmine ei ole mitte kunagi okei.
Kolmas juhtum. Vastasin kõigile nende soovidele. Ka neile, mida ei nõutud, aga loetleti kui kasuks tulevaid. Sain kutse digiintervjuuks, kus oli vaid pealkirjas, mis firma ja roll ja ei ühtegi sõna rohkem. Muide, hiljem selgus, et ega see rolli nimi ei vastanudki päris tegelikkusele. Ei teret. Ei tutvustust. Ei uurimist, kas see aeg või millised üldse mulle sobiks. Täielik võimupositsiooni ärakasutamine. Kõik, kellele rääkisin sellest, olid sama imestunud kui mina. Kirjutasin talle vastu, et meelitav, aga aeg ei sobi. Isegi sellele ta ei vastanud rohkem kui saatis uue aja. Otsustasin siiski aktseteerida, sest see aeg sobis ja ma tahtsin näha seda värbajat, aga me ei kohtunudki. Ainult tulevane ülemus osales. Tema tundus tore, aga järgmine üllatus oli see, et kuigi tegu on rahvusvahelise firmaga, kus korporatiivkeel on inglise keel ja kuskil polnud rootsi keele nõuet mainitud, tahtis ta intervjuud rootsi keeles teha. See polnud mul enam esimene kord ja saime siiski ilusasti hakkama. Järgmisena kirjutas see värbaja mulle esimest korda paar sõna ja uuris, millal mulle sobiks rääkida nende ühe tippjuhiga. See juhtus varem, kui teadsin tagasisidet oodata ja tundus paljulubav. Kiri tuli hilisel pärastlõunal ja ma ei märganudki seda kohe. Kui märkasin, siis oli muud tegemist. Õhtul pool üksteist aga sain talt juba konkreetse ajaga kutse või isegi mitu identset ja siis ka tekstisõnumi. Ma panin parasjagu last magama pimedas toas, nii et vastasin sõnumile, mis oli nii segane ja kus polnud isegi ta nime mainitud. Siis aga hakkas ta mind ahistama, et kohe järgmiseks päevaks intervjuu bronnida. Ma ütlesin viisakalt, et see ei sobi mulle, aga annan talle teada, millal sobiks, kui saan oma kalendrit kontrollida. Ta aga ei jätnud jonni. Keset ööd. Ma ei saanud enam aru, kes meist imelik on ja lasin Lemmikul lugeda, kas asi on keelebarjääris, aga ta peksiski segast. Lõpuks sain kontrollida oma kalendrit ja nõustusin ühe teise pakutud ajaga. Järgmisel päeval ja osaliselt keset ööd jõudis ta mulle aga veel mitu kutset saata. Osad identsed, aga siis ka üks väljaspool tööaega. Ma siis küsisin talt üle, et mis värk on? Siis ta ütles, et nüüd on võimalik ainult see pärast tööpäeva pühadeeelne aeg. Not cool. Aga okei. Tähtsad bossid. Kuna see oli nii hilja ja vaid pooleks tunniks planeeritud, siis otsustasin seda ka digitaalselt teha ja terve mu pere pidi kodust ära olema, et see toimiks. Planeeritud kõne esimestel minutitel kirjutas see boss, et ta hilineb 15 minutit. Urisesin veidi ja ootasin. Läks 20. Mitte just kõige lubavam algus, aga ta oli hästi tore ja vabandas ning me paistsime olevat ühel lainel. Igatahes tuli ka kutse uuele intervjuule tulevase ülemusega. Tegin seda täishaigena nii, et mul oli hääl hästi ära, aga dedication eks. Vastust lubati nädala lõpuks ja see oli ühtlase juuni lõpp ehk suvepuhkuste algus. Mul oli terve päeva telefonil heli peal, et olulist kõne maha ei magaks, aga seda ei tulnud. Osa minust lootis, et asjad venivad nagu tavaliselt ja kuulen neist esmaspäeval. Kui see ka ei juhtunud, oli üsna selge, et pakkumine tehti teisele, sest ma teadsin, et olin viimase kahe hulgas. Möödus ka ülejäänud nädal ja nüüd ma olin juba kuri. Ma saan aru, et nad ehk tahtsid lepingule alla kirjutada enne oma backupist loobumist, aga andnud siis meile alguses pikem tähtaeg, kui neil tegelikult vaja oli. Kümme päeva pärast kokku lepitud aega saatsin neile väga kaalutletud kirja ja ise lahistasin nutta, sest nii lootusetu tunne oli. Nii väärtusetu. Sellele vastati minutitega. Nad olid nädal hiljem lepingule alla kirjutanud selle teisega, kes oli leitud üsna viimasel hetkel ja oli töötanud just nende programmidega. All fair, aga see kohtlemine oli kõike muud kui aus ja lugupidav. Ahjaa. Kuskil seal vahel tegin veel neli testi ja vestlesin ühe teise personalitöötajaga ka. Pluss kõik ettevalmistustunnid. Kõik tühja.
Selle sama kurva päeva pärastlõunal aga kutsuti mind teise vooru intervjuule ühe palju huvitavama ja prestiižsema rolli tarbeks. See on alles ees, aga juba esimesse vooru saamine oli meelitav ja teise juba ülimeelitav. Vaatame, kuidas see läheb, aga see oleks nii sürreaalne, kui nad hoopis selle töö saaksin, sest ma olen saanud nüüd juba piisavalt eisid kohtadest, mille jaoks ma olen pigem üle kvalifitseeritud, aga otsitakse ükssarvikut, kes on teinud absoluutselt kõike, mida nad tahavad ja millegipärast tahab seda kõike veel teha. Soovituslikult hästi odavalt. Go figure!
