detsember 27, 2008

Ikka söömispühadest ka

Seekord olid üsna ilusad ja samas üsna omapärased jõulud. Jõululauas istus lausa viisteist minutit ja laua all olid uus kass ja Steffi. Jõulurahu rikkus aga ühe sugulase paha tuju.
Mis mulle nende jõulude juures eriti meeldis, oli see, et ma nägin, et minule kingitust valides oli minu peale mõeldud. Ema kinkis mulle raamatu, mis räägin Autraaliasse ja mujale maailma seiklema minemisest - mis minulgi plaanis on - ja uue peitepulga - sest kuulis, et vana sai just otsa - ja Josh Grobani plaadi (mulle üllatuseks) - aga me rääkisime sellest lauljast üks päev ja see on üle ootuste hea.
Suurel peol sain paari kõrvarõngaid. Kuulge! Ära tüütab juba. Ma armastan küll ehteid, aga mitte kõiki ja eelistan neid tegelt pigem ise valida.
Oma teise ema juures oli ka traditsiooniline jõul, aga ebatraditsioonilise lõpuga. Läksime Annikaga edasi Veiko poole lauamänguõhtule ja ma ei saa kurta, et lõbus ei oleks olnud. Oli küll. Ja palju. Ainult, et ma jäin Veiko palvel ööseks sinna, sest meie mängimine kestis päris varaste tundideni ja... nii tahaksin, aga ei saa siia edasi kirjutada kellelegi haiget tegemata. Pean õppima osa infot endale hoidma. Ja selle kohta ka, kuidas Annikaga järgmisel päeval shoppamas käisime. Tuligi praegu meelde, et olen talle veel raha võlgu, sest käisin kolm päeva ringi vaid autodokumendid ja telefon taskus. Hea odav oli, aga ühe armsa kampsuni suutsin ikka osta. Õigemini Annika oli sunnitud ostma. Tnx, musi!
Ja üks teema veel...
Panin end üles mingile rahvusvahelisele kõige paremaks peetavale Au Pairide lehele - äkki jääb mõni seiklus jalgu - ja juba esimese kümne minutiga olin kellegi tähelepanulistis. Seal on veel meeletum traffic kui CS-is. Mis on tore. ka esimese petturiga on juba kirjavahetust peetud. Asi oli liiga ilus ja googeldamine andis nii mõnegi pettumust valmistava vastuse.
Aga juba on ühendust võtnud ka mitmed normaalsed pered. Kahjuks paljud neist arvavad, et kuna olen Ida-Euroopast, siis töötan tasuta. Sest 100-200 dollarit nädalas ei tundu väga tasuv. Eriti, kui töötad täisajaga ja maal, kus elatustase on palju kõrgem. Mis sellest, et elamine ja söök on tasuta. Kui ma pean olema eemal käigist, keda armastan, ja maksma ka suure osa selle ettevõtmisega seotud kuludest ise, siis ma tahaksin vähemalt plussi jääda. Siiski tulid eile õhtul pakkumised kahest mu lemmikkohast - San Francisco lähedalt ja Melbourne'ist ja täna saatsin ise korduskirja kohta, kus ma tahaksin vabatahtlikuna töötada. Elame, näeme. Natuke on kooli pärast mure, aga tunnid on läbi ja tööd Eestis praegu ei saa nagunii. Otsin siis mujalt.

Vabameelsusest

Mia says:
kuidas su jõulud läksid?
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
Kenasti
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
mul on nüüd 2 homo kodus
Laura (5/10) [reb! Mallene] says:
sanna kinkis
Mia says:
:D:?
Laura says:
sussid, noh
Laura says:
Põrsakujulised
Laura says:
ma ütlen, nad on homod
Laura says:
Ühe nimi on Elton
Mia says:
:D
Mia says:
teine on david v
Laura says:
Eee
Laura says:
ei
Laura says:
Homo Juunior
Mia says:
aga eltoni lifepartner on david
Laura says:
iuuuu
Laura says:
seda veel vaja et nad kapis seksima hakkaks
Mia says:
kas see segaks sind?
Mia says:
sa oled homofoob?
Laura says:
Kuule, kas sind tõesõna ei segaks kui 2 homo su kapis orgasmi saaks.
Mia says:
mitte eriti
Laura says:
Valju häälega
Mia says:
parem homod kapis, kui heterod minu voodis

detsember 22, 2008

Bussisõit kui grupiralli

Kogesin täna jälle midagi omapärast. Peale selle, et mulle poe eest üht meest kupeldati ja ühe auto peale kutsuti, kuni Tomi ootasin.

Nimelt, bussiga koju sõites oli juht millestki väga valesti aru saanud ja kohtles suurt sõiduvahendit kui rallisõidukit. Seda tõendavad muljutud kohad üle mu keha. No ma ei mäleta, et ma varem nii palju oleksin pidanud pingutama ja ka valu kannatama, et bussis püsti ja ühe koha peal püsida. Kõigist pingutustest hoolimata, aitasid sõidukiirus ja inertsjõud täiskiirusel kurvidel ning järskudel pidurdustel kaasa sellele, et mõni toru mu siseelundeid ümber paigutas.

Ühel hetkel tekitas see ralliäss rooli taga ka konkreetselt ohtliku olukorra. Sel hetkel sai ka ülejäänud seltskond, kes istus või ei uisutanud kontsadel ja siledatel taldadel juhi peale kurjaks. No kaua võib? Meil kellelgi ei olnud nii kiire, et otse valguse suunas minna. Vabalt oleks võinud veidi hoogu maha võtta. Meie juht tegi seda aga ainult hädavajadusel ja järsult ning minu meelest ei võtnud sellega sekunditki. Ja ma olin väga õnnelik, et ükski laps püsti ei seisnud, sest minul - suurel ja suhteliselt tugeval inimesel - oli juba raske end paigal hoida.

Vinguga selleks korraks kõik.

detsember 21, 2008

Planeeritud piinlikkushetked

Kas teate neid poode, kus kassa ja müüjad on alati vahetult enne väljapääsu? Neid on palju. Minu meelest on see lahendus hea, sest müüjatel on hea jälgida, et keegi mõne asjaga lihtsalt ära ei jalutaks ja samas kassa on ka poereisi loomulik lõpp.

Aga vahel on see väga vastik. Näiteks üks päev käisin suhteliselt uues kaubanduskompleksis elektroonikapoes ja seal oli just nii. Ja mul oli nii vastik tunne, sest see oli ainus koht, kus müüjaid oli. Ma tegin poetiiru ära ja ei leidnud sobivat veekeetjat endale. Teadsin, et selles kompleksis on ka teisi elektroonikapoode ja tahtsin veel ringi vaadata, aga lahkumine sealt poest oli mulle väga ebamugav. Ei tea, kas see on kliendile meelega nii raskeks tehtud või mitte, aga kuidas sa väljud poest otse müüjate nina all, midagi ostmata!? Nemad veel vaatavad sulle kutsikasilmadega otsa. Sa pead ju vähemalt "tere" ütlema, aga kas siis kohe järgi ütled "head aega" või? Kas põhjendad ka oma nende jaoks kasutut käiku või jalutad lihtsalt mööda? Või väldid üldse müüjate pilke?

Mina olin nii kimbatuses, et hakkasin täiega pudistama. Tere jne ja siis lambist, et ma tahan veekeetjat osta ja lähen vaatan kõrvale poodi ka. See kõlas siis veel halvemini. Ja kõik. Rohkem ei ühtegi sõna. Need kiiruga öeldud fraasid võisid väga imelikuna kõlada. Aga ma tõesti ei osanud paremini käituda. Väga tobe olukord. Samuti nagu see, kui üliagarad müüjad sulle abi peale suruvad ju isiklikku ruumi trügivad või see, kui mõnikord turva sind ja mind poes jälitab. Teiega pole seda juhtunud? Minuga küll on.

Küsingi, et kas oleks võimalik kliendi olemist veidi mugavamaks teha enda oma ebamugavamaks tegemata? Suurtes toidupoodides mind ju kassad ei häiri. Eriti. Ka siis, kui lahkun oste sooritamata.

detsember 18, 2008

Hi-tech eakatele

Tegin täna enda meelest midagi head. Kui ma eelmisel nädalal Karli ja Ingridi juures külas käisin, siis selgus, et Ingrid tahaks ka tulla 21-sse sajandisse ja hakata kasutama mobiiltelefoni. Neil oli õega vist mõlemal plaan mobiilsemaks muutuda. Ma siis lubasin, et aitan tal turu-uuringuid teha nii telefonide kui operaatorite koha pealt. Asi lõppes sellega, et ma rakendasin suure osa tekkinud vaba(ma)st rahast talle jõulukingi tegemisele. Ostsin nii telefoni kui kõnekaardi. Siis ostsin Karlile ka jõulukingituse ja täna läksin üle andma. Ja oh seda nalja.
Nii Ingrid kui Karl olid oma kingituste üle väga õnnelikud, aga tegemist on ühe ligi kaheksakümneaastase ja ühe ligi üheksakümneaastase inimesega, kes tegelikult väga kardavad uut tehnikat. Nad kuulevad meediast ja tuttavatelt ka rohkem tehnikaga kaasas käivate ohtude kui positiivsete võimaluste kohta. Ma aimasin ka ette, et nende mobiiliga tutvustamine võib võtta aega. Imelikul kombel aga ei võtnud see üldse närve.
Mulle lihtsalt meeldivad nad mõlemad väga. Nad on jube lahedad oma kõrgest east olenemata. Võib-olla ka just sellepärast. Ja nad on kõige lähemal mu vanavanemaks olemisele. Ma veetsin nendega tunde proovides läbi ja korduvalt üle seletades, kuidas telefoni abil lihtsamaid operatsioone teha. Nad ise arvasid küll pärast, et ei oska ikka midagi ja lülitasid mobiili välja. Ma siiski loodan, et nad selle tagasi sisse lülitavad ja sellega hakkama saavad. Mulle meeldib, et nüüd on neid võimalik palju tihemini kätte saada. Kuigi nende jaoks on mobiil nagu piduriietus. Iga päev ei kanta.
Võib-olla peaksin oma isiklikku ema samuti vanurina kohtlema hakkama? Minu meelest ta ei klassifitseeru veel kunagi sinna alla, aga no ikka väga tihti tuleb ette juhuseid, kus ta ei saa hakkama millegi minu jaoks imelihtsa ja iseenesest mõistetavaga. Ja temaga mul ei ole üldse kannatust. Ei tea, kas tekibki kunagi. Lapsed peaksid ju vanematelt õppima, vanemad neid õpetama. Mitte vastupidi. Vähemalt minu meelest. Isegi siis, kui laps on juba mõne koha pealt targem, tundub veider vanemaid õpetada ja ega vanemad tegelikult talu ka seda hästi. Ainult siis, kui neil vaja on. Mitte kunagi siis, kui lapsel vaja on. Vanemauhkus või midagi ja mitte lapse üle uhke olemise mõttes.

Kingakiirabi jõuluimed

Jälle selle sildi alla, et Mariaga ikka juhtub...
Kõik sai alguse sellest (ma arvan), et mu arvuti keeldub ka peale format c-d minuga koostööd tegemast. Ma tõesti ei tea, miks ta minu peale nii hullult pahandab. Nüüd ta siis piirab mu ligipääsu office'i programmidele ja piirab kohe nii, et paar päeva pole üldse ligi saanud. See on eriti tore, kui mõelda, et mul oli täna eksam arvutis asuvate materjalide peale ja ma läksingi bingot mängima, sest enamusele infost ei pääsenud ligi.
Bingo läks vist päris hästi, aga siis ma jalutasin võõrast kitsast trepist alla ise märkmikust olemasolevaid vastuseid kontrollides ja kukkusin ka trepist alla. Haiget ei saanudki. Rõõmustasin hoopis, et äkki tõesti läheb eksam hästi. Üks halb asi päeva kohta peaks ju aitama. Aga ei.
Ma jõudsin juba koogipoes käia ja Sandrale külla minna ja hakkasin sealt ära minema, kui avastasin, et mina võisin ju küll terveks jääda, aga see-eest võtsid mu paar korda jalas olnud uued ilusad saapad kogu löögi enda peale. Ma ei teadnudki varem, et on võimalik saapa ninasse auk kukkuda. Aga ju siis on. Ja kõige kehvem on see, et mul ei ole mitte kedagi süüdistada. No kohe mitte kuidagi. Trepi ehitajat ikka ei hakkaks süüdistama ju, kuid ma veel kindlalt ei luba. Igatahes meel on siiani väga kurb.
Ootasin meeletult, et jõuaksin Tallinnasse tagasi ja lootsin veel rohkem, et jõuan ka oma lemmik kingaparandusse enne, kui seal tööpäev läbi saab ja Peedu abiga jõudsingi.
Läksin kohe sisse ja küsisin, kas nad jõuluimesid teevad. Sest mulle tundus, et miski muu hetkel ei aitaks. Tädi vaatas ka õnnetu näoga ja tal ei olnud midagi rõõmustavat öelda, aga sellegipoolest liigitan tema töö mu saabaste kallal jõuluimede alla. Ta liimis ja poleeris ja värvis ja ma ei tea, mida kõike veel. Ja siis ütles mulle, et ta ei oska mult raha küsida. Mulle nii ei sobinud ja siis ütles ta hinnaks kümneka. See ka ei sobinud. Andsin nii palju, kui mul oli, sest ta tegi mu saapad jälle ilusaks. Igatahes megakõva soovitus Mustakivi Prisma kingaparandusele nii hea töö kui suurepärase suhtumise eest. Ju nad on ka kingafännid.

detsember 12, 2008

Silmapaistev on moes

Arvake ära, millest ma rääkida/kirjutada tahan? Tegelt tahtsin sellest kirjutada veidi teise kohta, aga plaan jäi katki. Seetõttu on vb veidi veidra stiiliga post minu selle blogi kohta. Just täna mõtlesin, et imelik küll, aga olen oma blogide arvu kahe aastaga nullilt viiele kasvatanud.
Enivei...

Tahan kirjutada millestki, millest ma varem kirjutada ei saanud, sest see oleks minust silmakirjatseja teinud.

Riskides kõlada nõmeda moraalitseva bitchina, tahan ma rääkida teile helkuritest. Varem ma küll tahtsin, aga ei saanud, sest mul on päris mitu jopet, mida vaheldumisi kannan ja helkur oli vaid ühe küljes. Minu õigustuseks küll kõige talvisema ja tumedama küljes, aga siiski. Mõni päev tagasi käisin aga poes ja ostsin hunniku helkureid, et kõik mu õueriided ilusate sädelevate kaitsevahenditega kaetud oleksid. Mulle tegelikult meeldib jaaniussike olla ja tähelepanu teeb igas vormis mu egole head.


Tagasi teema juurde ja minu lemmikteemast - minust - veidi eemale. :)

Sõidan üsna tihti pimedal ajal autoga ringi. Arvestades meie armsa isamaa kliimat, tuleb mul ja teistel juhtidel väga tihti lisaks pimedusele võidelda ka igasuguse taevast alla sadava sodiga, vastutulevate autode reguleerimata tuledega ja kahe kihi klaasiga, mis mind autot juhtides maailmast lahutab. Need pole just väga stressivabad sõidud, pean ütlema. Eriti, kui iga kümne minuti tagant - vähemalt - saab pidurid blokki tõmmata, sest kuskil liiga lähedal ilmub välja mõni tumedates riietes jalakäija. Kohe karjuda tahaksin nende peale, kuigi ma ise parem ei olnud. Kas nad ei saa aru, et ma võin nad täiesti tahtmata surnuks sõita? Mis siis, et oleme asulas. Mis siis, et tee ääres on aeg-ajalt lambid. Mina võin ju pärast kõik pisarad ära nutta ja ülejäänud elu vangis veeta, aga nemad saavad surma. NEMAD, mitte mina.


Viimasel ajal paistavad asjad aga paremuse poole liikuvat. Mul õnnestus üks päev näha lausa viit helkuriga inimest järjest. Ka muidu jääb aina rohkem silma säravaid noori inimesi. Vanu kahjuks vähem, aga noorte üle on mul tõsiselt hea meel.


Huvitav, kas helkurid on nüüd moes ja kuidas see järsku juhtus? Kas asi võib olla Maanteeameti ametlikus kampaanias ("Ära unusta helkurit! Sind on raske unustada!") või näiteks meie noorte ekstreemkuulsuste armsas videos või lihtsalt selles, et helkurid on tükk maad armsamateks ja seksikamateks leludeks muutunud kui need vanaaegsed, mida regulaarse sagedusega oma auto ukse vahele unustasin? Mitte meelega. Ausalt! Aga need lihtsalt jäid igal pool jalgu ja kadusid ära.


Igal juhul, mul on helkurite populaarsuse üle hea meel. Nii mõnigi sõit on jäänud stressivabamaks. Ei teagi kohe, kas peaksin hakkama liikluse asemel stressi uutest kohtadest otsima!?:D


Kallid lugejad, särage teiegi! Ma ei taha vangi minna. Aga ma tean, milline pood kõige seksikamaid helkureid müüb;)

Appi, inimesed ründavad!

Eile oli imelik päev. Käisin kooliasjus Tartus ja tegin muud ka head, aga see pole oluline ega huvitav teistele.

Räägin hoopis järjekordsetest imelikest asjadest, mis minuga juhtusid. Kusagil keset päeva läbi Raekoja platsi kooli minnes mingi mitte euroopa-pärane tüüp hakkas täiega minu suunas jooksma, käed laiali, nagu tahaks mind kallistada. Ma ei saanudki aru, mis värk oli. Ma lihtsalt ehmatasin ja võpatasin, kui ta päris minu juurde jõudis ja siis ta hakaks naerma ning läks mööda, midagi mulle ütlemata. Mina käitusin valesti või? Või armas ta, et olen keegi teine?

Igatahes, sama asi juhtus eile põhimõtteliselt korra veel. Siis kui juba poole öö ajal tagasi Tallinnasse jõudsin ja bussijaamas Reijot ootasin, sest elus esimest korda nägin, et Trt-Tln buss jääb hiljaks ja jäi lausa 26 minutit ning ma jäin seetõttu järgmisest bussist maha. Õnneks sain Reijo nõusse mulle järgi tulema. Ma nagunii tahtsin, et ta mulle oma värskelt omandatud sõiduoskusi demonstreeriks:D Ja siis bussijaama ees, trepil seistes, jooksis jälle üks tüüp täiel kiirusel minu poole. Jällegi, kõrval oli väga palju vaba ruumi, kust kaudu minust mööda minna ja jälle astusin mina hetk enne kokkpõrget kõrvale ja jälle ei mingi seletust. MIS VÄRK ON?

Over and out...

detsember 05, 2008

Creepy creep

Mul on ikka tõeliselt hirmuäratavad naabrid.
Näiteks eile, sattusin selel keskealise imeliku naabrimehega korraga korteriustest välja minema. Nii lootsin, et ta ei pannud mind tähele ja tundus, et mul vedas, sest ta läks ära oma ukse juurest, aga see oli vaid tunne.

Keerasin meie korteri ukse lukku ja läksin trepist alla ja saate aru? Creep lihtsalt ootas ja luuras mind trepi all ja siis ründas ja hakkas kohe kallistama-musitama, nagu me oleks mingid väga lähedased inimesed. On ju haige? Ma ei jõudnud teda piisavalt kiiresti endast eemale ka lükata.

Seejärel tuli tema poolt kiirversioonis mäng 20 küsimust teemal, kuhu ma lähen. Lähen, kuhu tahan ja pole tema asi, aga ma olen liiga viisakas või arg, et päriselt nii vastata.

Põgenesin siis kähku oma autosse, aga seda oli vaja lumest puhastada. Creep läks oma autosse ja hakaks sõitma ilma seda puhastamata, aga ta ei läinud ära. Ta ajas lihtsalt enda auto minu omale lähemale ja ronis välja koos harjaga nö mulle appi. Krt. Mul ei olnud ju abi vaja. Olin juba lõpetamas auto puhastamist, aga ta tuli ikkagi ja kukkus pühkima. Ma istusin lihtsalt kiiruga autosse ja kaalusin, kas oleks ikka otstarbekas see creep alla ajada. Ma ei ajanud siiski. Ei ajagi vit mitte kunagi, olgu ta nii hirmuäratav kui tahes. Ma ei suudaks endaga ikka edasi elada.

Aga võib-olla oleksin pidanud siiski õigel hetkel gaasi vajutama, sest ma sõitsin ära ja tema kohe järgi, aga olin ühe asja maha unustanud ja pidin tagasi pöörduma. Tõmabasin auto tee kõrvale ja tahtsin, et ta mööda sõidaks nagu normaalsed inimesed, aga ei. Ta jäi keset teed seisma ning siis tahtis rääkdia jälle. Abi pakkuda. Mina tahtsin vaid, et ta eest ära läheks ja ma ümber keerata saaksin. Kiire oli ju ka. Aga veel läks aega enne, kui ta päriselt ära läks.

Vastik vastik vanamees. Ja eile sain teada, et üks teine vana mees, keda siiani oma lihtsalt imelikuks sõbraks olen pidanud, võib sama vastik olla. Hakkas mulle rääkima oma kunagisest mõttemaailmast ja motiividest iga liigutuse jaoks. Et siiski pean asjadele näkku vaatama ja meil ei ole sõprus, sest mehe ja naise vahel ei pidanud saavadt sõprus tekkida. Et ta on alati kõike teinud mõeldes minust kui naisest. Mul hakkas nii vastik, et tahtsin öökida jälle. Krt. Kas tõesti mina olen see paha pool? Ma pole neile kummalegi kunagi mitte kuidagi vihjanud ega öelnud, et ma neist kui parteritest mõtleks. Suur ökkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkkk. Kuidas neist lahti saada? Keegi teab?
Aga vähemalt paar teist naabrit on nii viisakaks läinud, et praktiliselt kaklevad selle üle, kes saab mulle, koju jõudes, ust lahti hoida või avada.

Unenägudes olen ma kangelane

Nägin jälle veidraid asju unes.
Üks oli unenägu laeva elust, jälle, aga seda ma ei mäleta eriti. Mäletan vaid head tehnilist lahendust, kuidas ühte tuppa ei pidanud jätma ruumi liikumiseks, vaid vajadusel sai lükata pehmed istmed kuidagi kompaktselt kõrvale ja üksteise taha ning reverse-process toimus automaatselt.

Teine unenägu oli veel imelikum. Millegipäras elasin jälle Ristikus ja sõitsin Annikaga koos bussiga kodu poole, kui majast mööda sõites nägin, et toas on midagi teisiti. Näiteks ühes toas oid imelikud asjad keset tuba suures kastis, aga ei tahtnud paranoiatseda ka. Rääkisin siiski Annikale ja tema käskis ruttu bussist maha minna ja koju vaatama joosta. Jooksimegi siis ja sain kätte ühe tumeda peaga pikajuukselise kind of cute, but not my type tüüpi varga ja sain ta kuidagi tänavale pikali maha. Ise hoidsin tal randmest kinni ja rääkisime juttu. Me küll kutsusime politsei välja, aga ma ei saa siiani aru, miks ta ei põgenenud. Annika vaatas lihtsalt pealt ja minust on isegi 8-aastane KM tegelikult tugevam. Ainus loogiline järeldus oli, et ju ta siis ei taha põgeneda ja tahab minuga edasi rääkida. Mingil hetkel lõin tal rusikaga nina veriseks - ise ka ei tea, miks. Ja mäletan, et küsisin, miks ta seda tegi. Vargile läks. Ja teate, mis ta vastas? "Niisama."
Freaky.

Aga siis katkes uni ära ja verd jooksev kena poiss jäigi alistunult pikali maha, mina tema randmest vasaku käega kinni hoidma. Ja kuna ta oli nunnu, pidin talle juba peaaegu andeks andma.

detsember 03, 2008

Hull tädi

Mitte see minu veresugulane. Temaga olen väga rahul, aga täna sain lihtsalt jäle ühe erakordse elukogemuse juurde.

Enne KMile järgmi minemist, käisin Kaubamajast läbi ja ostsin mandariine. Seejärel vedasin ennast bussi peale ja võtsin mugavalt akna ääres istet. Minust hoopis teisel pool vahekäiku istus üks kummalise olemusega tädi, keda ma ei pannud algul tähelegi, aga siis proovis ta ise mu tähelepanu väita. Ma olin nimelt esimest mandariini koorima hakanud, kui see tädi kõvas ja arusaamatus vene keeles midagi mulle rääkima hakkas. Mulle tundus vaid, et teda kiskus mu mandariinide poole. Pakkusin siis talle ühte kahe sõrme vahelt, nii et oleks võimalikult väike oht temaga füüsilisse kontakti sattuda ja tädi jäi rahule.

Mitte nagu tema mandariini küsimine minult kui võõralt inimeselt piisavalt imelik poleks olnud, ei olnud see loo lõpp. Ja see käis ka justkui enesest mõistetavalt. Nagu peaksingi mina teda toitma. Ei isegi pisikest aitähi. Mina lootsin vaid, et ta rohkem mind ei sega või pean kutsuma abivägesid kusagilt.

Aga siis... tattadadaaaaaaaaaaaa!!! tuli uus bssipeatus ja mida tegi mandariini nahka pistnud tädi? Arvake!


Ta võttis hoogu ja viskas toolilt püsti tõusmata oma mandariini koored uksest välja ja nii need jäidki Vabaduse väljakut kaunistama. Minul tahtsid küll silmad peast välja kukkuda, aga ei osanud kuidagi reageerida ka. Tegu oli ju juba tehtud. Kusjuures prügikast oli tädile lähemal kui uks ja seda isegi kooliposte kohta uskumatut tegu pealt näinud bussijuht näitas prügikasti ka tädile, kes selle peale täiesti süüdimatult ütles vaid midagi Oeh, ah. Ma ei näinud-laadset ja lugu oli lõppenud.

Müstika. Kusjuures tädi polnud mingi parm. Ta kandis selle jaoks selgelt ligia ebamugavaid jalanõusid ja ka riided tundusid puhtamad kui bussi istmed. Mu ema arvas, et äkki ta oli lihtsalt segane. Mingil määral kindlasti... sest normaalne inimene ju nii ei käituks.

Tänase peäva moraal ka: ei ole mõtet Murphyga reeglite osas kakelda. Kui tema ikka tahab sind ilma jätta viie aastaga arvutisse kogunenud software'ist, mis on põhiliselt väha suur osa mu elust, siis tema seda ka teeb olenemata sellest, et ostsid ekstra ilusa ja kalli välise kõvaketta ja kulutasid tunde asjade sinna ümber copymisele. Murphy'le jääb alati viimane sõna.

detsember 02, 2008

Gurmaanlus meie moodi


Midagi sellist, ainult nati koledam.
Täna oli jälle Reijo-päev. Tegelikult küll suurema osa ajast KMi päev ja siis veidi shoppamisepäev ja siis AIDSi ennetuspäeva kontserdi päev, aga just seal tuligi Reijo ka mängu. Käisime koos külmavärinaid kaifimas. Mulle tegelikult ei ole Jana Kask siiani meeldinud, aga pean tunnistama, et tal on ikka tõeliselt vägev hääleaparatuur. Kahju, et see kontsert vaid nii ruttu läbi sai.

Aga nalja sai alles peale seda. Küsimus suurele ringile? Kui paljud teist mõnes kallis jaapani restoranis sushit söömas käinud on? Mina avastasin eile, et nii R kui ema on sushit söönud ja korduvalt. Mina olin meie pisikeses seitskonnas ainus kultuuripuudega tegelane. Ja siis täna toidumaailmas komistasime valmis sushi otsa. Mina poleks märganudki, aga Reijol oli meeles.

Tegelikult eestlased ei olegi kunagi ju väga peenutsev rahvas olnud. Niisiis ostsime karbi erinevaid sushi nime alla koondunud moodustisi ja teise Vertigo gourmeé-piparkooke ning sättisime end bussiterminali pingile neid sööma. Sest koht ei ole ju oluline. Seltskond on. Ja piparkoogid olid super. Paremad kui Kaupsi sushi vähemalt. Võimalik, et see on värskena parem. Ma ei tea. Aga meie bussi tuleku eelse kümneminutilise kugistamise käigus ma sellest küll eriti põhjapanevat maitseelamust ei saanud. Aga vähemalt on nüüd linnuke kirjas jälle.

Päeva küsimus: minna või mitte minna Nepaali!?

detsember 01, 2008

Vananemisest jälle

Eile õhtul otsustasin Reijo välja vedada, sest tahtsin temaga koos tema sünnipeäva tähistada.

Alustasime Scotland Yardist, kus tema varem käinud ei olnud ja ega mina oma paari külastusega ka püsiklientide hulka ei kuulu. Mängis mingi umbluu ansambel, aga mängis päris head muusikat. Kahjuks söömise ja uute kokteilide proovimise kõrvalt küll tantsima ei jõudnud, aga avastasin, et Passoa sobib viina ja segumahlaga vägagi hästi kokku. PS. Neil on superhead tortillaampsud.

Järgmine peatus oli veelgi ekstreemsem ja esmakülastus mulle mõlemale. Läksime Amigosse, kus pidi mängima mingi USA/Brasiilia/Eesti segabänd. Kuigi üldmulje kohast ja sealsest muusikast oli väga hea, suutsid sealsed receptionistid/turvad ka mulle endast mitte kõige parema mulje jätta. No kuulge. Teinekord veidi vähem familiaarsust paluks. Suvalise kliendi ees... kliendi ees, kes tuleb kuulama eksootilist bändi ja kes on tõenäoliselt klubi kohal asuva hotelli välismaalasest klient, on ikka väga labane tutvustada õhtu peaesinejaid kui neegreid ja samas naerda, et Eestis on see sõna lubatud. Nagu see asja paremaks teeks. Muidu võis teenindusega rahule jääda.

Aga oli ka muidu lõbus. Mulle pakkus nalja see, et iga kord, kui hetkeks üksi jäin, oli kõige rohkem kümne sekundiga külje alla roninud mõni eksootilise välimusega või võõrkeelt rääkiv meesterahvas, kes kangesti tantsida tahtis. No ega ma ei pahandanud ka. Mulle ju meeldib tantsida. Reijole vist meeldis küll vähem see, et vahepeal tuli vaadata mind teistega tantsimas, aga ma ei teinud seda meelega ja tema oli alati esimene valik.

Eriti veider oli see, et mind kutsus tantsima üks mees, keda arvan vanast ajast tundvat. Ma ei ole vist sellest siin kirjutanud, aga siis, kui olin 14, käisin korra kohtamas ühe minust kümme aastat vanema välismaise Radissoni peakokaga. Ja samamoodi õnnestus mõni aasta hiljem ka järgmise Radissoni koka tähelepanu endale võita. Aga see selleks. Nüüd klubis vaatasin kohe, et nägu on tuttav, aga ei uskunud sellise kokkusattumuse võimalikkust. Need kokad ju vahetavad tihti kohti. Ja siis ta ütles mulle oma nime pika vormi. Jälle klappis! Nüüd kahetsen, et talle ise ette ei söötnud andmeid, mida vanast ajast mäletasin. Oleks vast huvitav reaktsioon olnud, sest tema ei paistnud mind ära tundvat. No aga mina olen vahepeal ka mitu arenguetappi läbinud ja tema lihtsalt vananenud. Aga väga veider kokkusattumus oli.

Mis veel Amigos eriline tundus, oli üleüldine tolerantsus või vabameelsus. Ma tean. Näen ise ka vastuolu teeninduskultuuriga, aga siiski. Esimese asjana nägin korralikku keeleactionit kahe mehe vahel. No sellist keeled suust väljas limpsimist kohe. Ja sel kohal ma ei ole mitte homofoob. Minu meelest on see sama jälk public display of affection ka heteropaaride vahel. Ja siis nägin enda õuduseks ka mitmeid särkideta karvaseid ja võdisevaid turiste. Eriauhind vaatepildile hamburgeri moodustavatest kahest poolpaljast mehest ja kleenukesest naisest nende vahel. Kusjuures turvadel läks ikka väga kaua aega, et neid korrale kutsuma tulla. Mina pole varem klubides sellist asja näinud. Ja veider oli ka üks teine kolmik. Kaks naist võitlemas ühe mehe tähelepanu eest ja samas leppimas sellega, et tähelepanu neile mõlemale korraga pööratakse. Mina näiteks ei kujutaks end niimoodi haaremiformaadis ette, aga samas... kes olen mina kohut mõistma? Ma lihtsalt panen kirja oma uued muljed. Korraks käis peast läbi ka mõte, et äkki on tegu ema-tütre tiimiga, sest naistel paistis olevat üsna silmaga nähtav vanusevahe, aga kui nad kõik niimoodi õnnelikud on, lasku aga käia. Mina siiski kardan, et keegi sai seal haiget ja mitte see õnnelik mees.

Kusagil kella nelja paiku lahkusime klubist, sest arvasin, et äkki olen juba sõidukõlbulik. Igaks juhuks siiski võtsin oma uutel kõrgetel kontsadel ette jalutuskäigu kesklinna politseijaoskonda. Tahtsin puhuda. Ja sain puhuda. Naljakas oli see, et mundrimees jaoskonans tundis Reijos kohe ära vana koolivenna. Eesti on ikka nii väike. Minul aga on nüüd jope taskus suveniir ja kindel teadmine, et ma ei ole roolijoodik, sest masin näitas nulli.

Ja täna me magasime. Punkt.

november 29, 2008

Päevakorras

Tuleb jälle ilgelt "deep" postitus, aga vast leiate okserefleksi tekkimisel ise x-i üles.

Shoppamishullustus ja saapasaatus
Arhitektionu
Minust nooremad kuulsused
Mina, stjuuardess!?

Alustan siis alguset, aga ei luba midagi.

Kõigepealt, minu viimase aja lubadused iseendale süüa tervislikumalt ja mitte kulutada raha, on läinud selgelt vett vedama, sest imekombel mul isegi on tekkinud planeerimata raha ja täiesti planeerimata olen selle eest ostnud endale ilusaid asju selga ja jalga ja külge. Nüüd on jälle rohkem minupidi, et pole raha ega aega, aga oleks kiiremas korras vaja tipptasemel diktofoni, mida Eestis ei müüda ja koduarvuti on ka nii pees, et ei ava vahel isegi suvalisi docfaile arvutisiseselt. Selle tõttu on kõike seal "hästi fun" teha ja ma ei taha isegi blogida. Nagunii olen viimasel ajal täis närvihaige ja ravi pole minu jaoks veel leiutatud. Puhkus aga ei mahu päevpalaanidesse ega eelarvesse, mis mul üsna konstantselt negatiivne on, aga peaks häti positiivne olema, et saaksin mõelda oma kodule. Rikkaid sponoreid, kes tahavad vaid hea inimee tunnet? Anyone? I'm not picky.

Täpsemalt siis olen avastanud enda jaoks saatuslikud saapad või saapasaatuse. Võtke, kuidas tahate eks, aga mina ei oska seda teisiti nimetada. Täpselt nädala eest laupäeval, kui ma tõesti üritasin tarka panna ja õppida, peksis ema mu kodust välja endaga kaasa shoppama ja viis mu kingapoodi saapaid vaatama. Saapaid, mida mul tegelikult väga vaja ei olegi. Aga seal olid megaallahindlused ja ma isegi leidsin kaks täiesti sobivat paari, mis olid nii ilusad kui parajad ja mis ema siis tegi - jalutas poest välja. Nii ebaõiglane meelitamine oli see. Sest mul oli ju eelmise päeva shoppamisest tingituna pankrot ja tema got my hopes up. EI suuda praegu eesti keeles öelda seda.

Ma siis käisin terve nädala närvitsedes ringi, et äkki KMi ema kannab raha üle lõpuks ja äkki imekombel on vähemalt üks neist saapapaaridest alles ja reedel suutsin suure surmaga saada kätte raha ja vedada ka ennast poodi ja see oli täielik saatus. Ma ei tea, mille muuga seda põhjendada. Aga mõlemad saapapaarid olid alles. Ja need ei olnud kallid ega koledad. Ühed on valged way too sparkly'd nagu peaks moes olema ja teised on freaky-pruunid. Järelikult tuli mul ka mõlemad ära osta ja ma olen nüüd jälle hästi õnnelik saapainimene, kuigi täna õhtul ma tõenäoliselt vihkan end, sest lähen välja ja panin jalga ühed neist uutest, mil kontsa ligi kümme sentimeetrit.

Teema kaks. Härra arhitektionu. Neljapäeval oli mul Tartu-bussis jutukas pinginaaber. See on alati oodatud vaheldus, mida harva juhtub, aga antud juhul sain jälle minu stiilis kumalise eksemplari. Ma ei taha midagi halvasti öelda. Väga tore keskealine mees oli. Aga ta ajas kohati nii tarka juttu, et mul, blondiinil, tahtis pea lõhkeda. Ja teisest küljest paistsin mina ta maitse olevat. Mul on sellistes olukordades alati ebamugav olla, sest üldiselt ma ei oska ei öelda ega taha teistele haiget teha, aga endast on ka ju kahju. Käisime koos söömas ja üht uut kuju vaatamas, millega ta seotud on ja selleks korraks on kõik, aga me vahetasime numbreid ja võib-olla on see järjejutt. Kõige ebameeldivam on selle teema juures see, et ta avaldas arvamust minu jaoks hingelähedase teema osas ja see oli labane ning valus kuulata, aga ma ei suuda seda siia isegi kirja panna. Üldiselt aga võiks ta olla huvitav tuttav.

Üks mõte veel, mida aeg-ajalt mõelnud olen. Ma olen vana. No selgelt olen ju, kui kuulsused minust kõvasti nooremad on. Minust vanemad inimesed, rääkige, kuidas teie sellega toime tulete? Minu jaoks on raske see, et minust nooremad on minust oluliselt edukamad. Aga vaadake Miley Cyrus't või Jamie Lynn Spears'i, kes on mingi 15-16 või meie oma Laura Põldvere't, kes kõik minust nooremad on. Ma olen õel ainult sellepärast, et tahaksin ise sama edukas olla oma alal, mitte, et mul nende vastu midagi oleks. See on ju tore, et nad on edukad. Loodetavasti ka õnnelikud selle juures.

Üks pool-nali veel.
Mul on üks shveitslasest sõber, kes viitsib pidevalt kuulata mu vingu ja hala ja kes käis välja ühe huvitava idee elus vahelduse leidmiseks. Ta rääkis, et mitu ta sõpra töötavad stjuurdite/stjuuardessidena ja söötis mulle ette ka konkreetse uue eduka firma, kes töötajaid otsib. Ma siis nalja mõttes kandideerisingi, sest usun, et iga tüdruk on kunagi unistanud sellest ametist. Ma küll olin selle unistuse üsna sügavale maha matnud, aga nüüd ronis see taas välja nagu zombie - varbad ees. Enam ei näe ma seda kui ametit kogu eluks. Küll aga tahaksin midagi sellist ära teha elukogemuse mõttes. Niisiis täitsin ükspäev tunde üht tobedat töösoovija ankeeti ja nüüd ootan vastust, mida võib-olla ei tulegi, aga äkki tuleb ja äkki saan ka järgmistest voorudest läbi? Kes teab!? Ma vähemalt proovisin. Nad peaksid mu ankeedi täitmist hindama, sest juba see üksi oli paras katse.

Ahjaa... lükasin sel nädalal taaskäima ühe blogi. Kes otsib, see leiab. Ma ei plaani iin täpsustada, est tahangi neid kahte eraldi hoida.

Ja veel... tuletage mulle meelde, et raamatublogise Egon Ilissoni raamatust "Isased" kirjutaksin, sest mul tekkis lugedes päris mitmeid muljeid.

november 27, 2008

Minu isiklik lumekatastroof

Kõik nägite kindlasti, et õues toimub midagi hullu, mida on aknast hea vaadata, aga enamik teist vist ise olid piisavalt mõistlikud, et mitte nina välja paista. Mina ei olnud.

Mul oli pühapäeval selle kõige hullema tormiga üks FB koosolek, millest ma puududa ei tahtnud ja siis vedasin end veel läbi metsa suure surmaga kesklinna. Koosolek ise kestis umbes sama kaua kui sinna minek ja läks üsna hästi, aga seda, mis edasi juhtus, küll sõnaga "hea" kirjeldada ei saa. Ma ei mäletagi, millal viimati enne seda nii lootusetust olukorrast ja abituna end leidsin.

Nimelt, ilm oli vahepeal nii hulluks läinud, et minu niigi vist Tallinna kõiga harvema liikumissagedusega (ja eriti pühapäeviti) busse jäi mitu tükki järjest ära ja 63, mis metsa äärde käib, pühapäeviti puhkab ning 60 oli ka täiesti rivist maas. Inimesed rääkisid, et ootasid seda asjatult üle tunni aja. Neile, kes seda liini ei tea - see käib muidu iga kümne minuti tagant. Niisiis ei hakanud ma ka õues külmetama, et näha, kas mõni 60 ikka tuleb.

Kuna minu kodubussid olid täielikult missing in action, siis sai tavalisest pooleteisttunnisest bussidevahest lõpmatus ja asja tegi veel kordades hullemaks see, et paari tunniga sai minu telefoni kahest pulgast null ja olin üksi keset linna ilma ühegi lootuseta koju saada. Nagunii poleks sellise ilmaga ja pimedas läbi metsa ka jalutada julgenud ja taksoraha polnud ka. Mitte, et ma oleks arvanud, et taksod lumest läbi murravad, kui bussidki lootusetult kinni jäid.

Hakkasin mõtlema alternatiivsetele ööbimiskohtadele. Võtsin julguse kokku ja tegin ristiemale haleda kõne, et äkki ta tuleb mulle kuidagi moodi järgi, sest trollidesse oli mul veel kõige vähem usku, aga tuli välja, et ta telefon on kodus ja tema ise täiesti hõivatud. Seega matsin plaani maha.

Enne veel olin helistanud Aivarile, sest tema elab kõige lähemal ja ma tean, et seal olen ka alati oodatud, aga tuli välja, et ta oli alles kodust Tallinna poole teel. Küll juba linna piiril, aga sealt tuli ta ka umbes poolteist tundi. Mina olin selleks ajaks, kui tema jõudis, juba kaks tundi tühja passinud ja hakaksin väga närvi minema, sest ta ei jõudnud ega jõudnud ja mu telefon ilmutas suremisemärke. Lõpuks juhtuski nii, et kõne ajal talle viskas telefon lihtsalt julmalt sussid püsti ja õnneliku juhuse läbi leidsime siiski üksteist. Ma ei oleks teda kuidagi muidu kätte ka saanud.

Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, kui ta lõpuks jõudis. Ma ei olnud ju enam üksi oma jamas. Õigemini mõtlesin, et jamad on läbi, sest trammid käivad mööda rööpaid ja lootus sooja tuppa saada oli väga suur, aga ma eksisin.

Siis juhtus midagi trammidega. Vastassuunas juhtus mingi rike ja nad lihtsalt seisid rivis. Meie suuans tuli aga ainult nubmer ühtesid justkui vihjeid, et peaksin kohe Anni ka KMi juurde tööle minema, aga ma ei võtnud vedu. Ja buss nr 18 ka lihtsalt ei tulnud. Dispetser ütles vaid, et häid uudiseid pole ja kahju küll. Oli tal jah. Tema oli ju soojas toas.

Kahekesi koos ootasime veel üle tunni ja enamuse sellest õues enne, kui lõpuks tuli üks sobiv tramm. Ma olin ikka väga õnnelik. Isegi selle üle, et see tähendas poolekilomeetrist matka põlvini lumes vastu tuult. Trammis oli ju ikkagi soe ja sai istuda ja jalgu sirutada. Taevas!

Aga siis tuli matk. Ma ei tea, kas asi on minu ammu treenimata kehas või oligi see raske ülesanne, aga kohale jõudes ei jaksanud ma õieti rääkidagi. Arvate, et jamad olid läbi? Heh! Optimistid:D

Mul oli ju telefon tühi, mis tähendas, et mul ei olnud ei kella ega äratust. Küll aga oli nii mul kui Aivaril tulemas tööpäev JA Aivari uksel ei ole snepperlukk. See mängib loos rolli seetõttu, et tema pidi olema tööl tund enne mind ja poole tunni jagu kaugemal kui mina. Välja aga pidime nende asjaolude tõttu kodust korraga minema. Mina söömata, kammimata ja eelmise päeva meigijäänustega. Heast küljest, vähemalt oleksin kümne minutiga voodist õue jõudnud, nagu poisid teevad. Arvake, mis ma see üleliigne poolteist tundi varahommikul tegin?

Ma jalutasin. Läbi paksu lükkamata lume kesklinnast Kalamajja. Ma pole seda teed kunagi isegi ilusa ilmaga jala ette võtnud ja üllatusena kulus selle peale vaid 40 minutit.

Murphyl oli minuga jälle lõbus. Ta tegi nii, et uus raha oli minu arvel hommikuks kohal, aga AGA mitte ükski toitu pakkuv koht ei plaaninud uksi avada enne, kui pidin juba tööl olema. Seega oli jälle üks mitu korda veelgi killivam matk ilma ühegi lonksu vee või ühegi toiduampsuta.

Ja siis tuli veel välja mõelda, kuidas ma KMi juurde sisse saan. Telefon oli ju tühi ja aknad on neil kõrgel. Lootsin, et äkki on Ann all korrusel, aga kogu elamine oli kohale jõudes pime.

Lumetorm pakkus aga ka ühte head asja. LUND! Ma mõtlesin, et loobin pallidega vastu magamistoa akent, kuni klaas enam välja ei paista või uks avatakse. Aga ei juhtunud kumbagi. Peale paari palli ärkas KM üles ja tuli mulel lehvitama. Lehvitas tema. Lehvitasin mina. Ja ta pani kardina tagasi ette. Optimist mina arvasin, et see tähendab, et ta tuleb teeb ukse lahti, aga ei. Ta vist ronis voodisse tagasi ja Ann oli dushi all.

Mõne aja pärast lasi üks lund rookiv naaber mu koridori ja siis oli juba lihtne, sest koputamise peale KM siiski avas korteriukse. Edasi oli juba superluks. Sain sooja ja juua ja süüa ja magada isegi veidi. Selline töö on tore.

Sellised siis minu muljed, nii et ärge imestage, kui ma sel talvel teile igasuguste lund puudutavate ideede osas kurjalt vastan. Ma tõesti ei taha lund enam rohkem kui aknast vaadata.

november 19, 2008

Shokiteraapia

Natuke tänasest päevast siis. Vahepealne elu on nagunii olnud vaid töö ja kool, kool ja töö ja geenidoonoriks käimine. Fun kogemus oli. Proovige ka.

Läksin täna hommikul oma praktikajuhendajale üle pika aja külla, et ta mu aruannet kritiseerida saaks ja jooksin veel enne Kaubamajast läbi, et midagi süüa otsida. Mul jäi natuke aega üle ja siis tiksusin lihtsalt toidumaailma sissepääsu ees ning jõin oma jogurtit, kui kuulsin kõva matsu.

Vaatasin kõrvale ja nägin enda kõrval teadvusetult vedelevat pahupidi silmadega turvameest. Ma ehmatasin nii hirmsasti. Esimene mõte oli, et kas ta oli enne ka seal. Ma tean. Rumal eks. Aga mul läks veel mõni sekund aega, et aru saada olukorra tõsidusest ja hakata taas ratsionaalselt käituma. Tavaliselt olen ma kriisiolukordades see kainemõistuslik, aga seekord jõudis üks teine julge naine ette ja hakkas teda togima ja patsutama. Ma ei teadnud ikka veel, mida teha. Ei teadnud ju, kas tal on mingi püsierror sisse kodeeritud või oli see esimene kord, kui ta laksust teadvuse kaotas. Kusjuures eriti julm oli see, et ta ei minestanud niimoodi graatsiliselt põlved lõngu ja pehme kukkumine stiilis, vaid kukkus sirgelt jalad harkis selili, peaga vastu maad.

Tegelikult läks kõige rohkem 15 sekundit, kui ta tagasi teadvusele tuli ja siis jõudis juba Kaubamaja staff temani. Nägin veel, kuidas ta püsti aidati ja ta pea käte vahel tuikudes vastu seina toetus. Ju ta ei saanud ise ka aru, mis juhtus ja tal võis väga valus ka olla. Ma hiilisin ikka veel parajas shokis olles minema, sest ta tundus olevat heades kätes. Kusjuures see on kolmas kord, kui mul keegi kõrval ära minestab ja seekord käitusin kõgie mõttetumalt. Häbi on. Ja õudne oli. Ja kahju. Loodan igatahes, et tal sai kõik korda.

Täna oli üks first ka. Kui ma kunagi käisin ühe kuulsa teatrietenduse esilavastusel, sisi täna käisin ühe väikse tuttava filmi esilinastusel. Nägin jälle, kui palju tööd ja inimesi on ühe väikse asja taga. Ausalt öeldes tundus see asi mulle väga poolik, aga hästi tore oli peaosalist ja tema venda üle mitme aasta näha. Nad on nii palju kasvanud.

november 12, 2008

Muutuste aeg

Lähen nüüd jälle ajas veidi tagasi ja räägin eelmisest nädalast. Nädalast, mida arvasin oelvat murrangulise tähendusega, aga mis vist siiski ei olnud nii murranguline, kui mulle meeldinuks.

Käisin kahel tööintervjuul, kohtasin poissi, keda mu mõlemad parimad sõbrannad tunnevad, aga kellest kumbki lugu ei pea; pidasin Tartus maha lahkumispeo ja kolisin tagasi pealinna, aga kõigest järjekorras.

Olen avastanud, et tööotsimine on naljakas asi. Sa täidad erinevates kohtades CV vorme, mis on meeletult tüütu, sest see võtab palju aega ja asja ei tee lihtsamaks ka see, et iga vorm on erinev, mistõttu infot ei saa kopeerida.

Seejärel sa vaatad, milliseid töötajaid kuhu vajatakse ja kui vähegi mõistlik inimene oled, siis teed ettevõtete kohta veidi taustauuringut ka enne, kui end välja pakkuma hakkad. Sest on veel idioote, kes otsivad omale orja või ilusat naisolevust ning julgevad viimast kirjutada ka tööpakkumisse täiesti avalikult. Minu teada nimetatakse seda diskrimineerimiseks ja see peaks ju keelatud olema. Ja ma ei ole mingi ekstreemfeminist.

Edasi läheb nii, et hakkad kirjutama kaaskirju, kus püüad olla võimalikult leidlik, armas ning just selel ettevõtte jaoks sobiv. Samas tuleb hinnata, milline inimene sinu kirja lugema satub ja kas ta eelistab sind tõsiselt või lõbusalt, enesekindlalt või alandlikult. Tavaliselt keegi selles osas midagi ette ei ütle ja ikka tuleb õnne peale mängida.

Kui oled juba vajutanud Send nuppu, siis tuleb ootamise aeg, aga soovitan soojalt sel ajal ikka midagi asjalikku ka teha, sest vähemalt neljal korral viiest see ootus ei lõppegi. Mitte keegi ei kirjuta vastu. Ei kirjuta isegi selleks, et öelda, et sa ei vastanud ootustele. Sellised kirjad valmistavad kusjuures juba rõõmu.

Kui KUI läheb tõe-li-selt hästi, võtab keegi ühendust, et leppida kokku aeg intervjuuks. Siis rõõmustad, loed veel korra üle firma koduleheküljelt, mida see endast kujutab; kes seda veavad jne. Üritad võimelda end vabaks ajaks, mis firmajuhile või juhiabile sobib ja kui tuled selle peale, püüad end alaga veidi veel kurssi viia, aga ootamatusi intervjuul tuleb alati ikkagi ette.

Lõpuks valid välja, mida intervjuule selga panna; millised aksessuaarid avaldaksid head muljet ja kui jõuad, lähed lased oma juuksuril veel vahetult enne enda peal imesid korda saata. Selle juures on hea asi, et kui närvitsed, et juuksur ei jõua õigeks ajaks valmis ja nii võid hilineda, ei jõua närvitseda selle pärast, kuidas intervjuul esined. Sellega on nagu valuga - ainult üks korraga.

Intervjuud ise on erinevad. Mõnel värised põnevusest - meeletu kogus mõteid tormab nagunii peas ringi - mõnel naerad koos potentsiaalsete tööandjatega, mõnel pingutad, et üldse usutav naeratus näole võluda. Enam-vähem poole tunni pärast on kõik läbi. Sulle on lausutud sõnad - võtame kindlasti mõne päeva jooksul ühendust - ja sa oled juba uksest väljas.

See, mis sees toimus või mis kellelgi seljas oli, tuleb alles järgmiste päevade jooksul jupphaaval meelde. Siis tuleb ka kaine mõistus puhkuselt tagasi ja kirud ennast, et olid liiga alandlik või kukkusid mõne ülimõttetu asjaga orki, aga ikkagi on veel hea olla, sest ei tundunud ju, et väga nihu läks ja pealegi - lubati ühendust võtta. Seega, oled natuke aega õnnelik ja lootust täis.

Aga siis möödub päev. Teinegi. Varsti on möödas nädal, siis poolteist. Paari päeva pärast saabuma pidanud vastusest ei ole ikka veel midagi kuulda. Praed oma sisepinge tules kaaludes, kas juba on õige aeg ise uuesti ühendust võtta või peaks siiski ootama ära nendepoolse tagasiside VÕI ei ole mõtet üldse midagi oodata, sest enamasti nagunii sai mäng läbi hetkel, kui intervjuu lõppedes ülekuulaja kätt surusid. Ometi, lootus sureb viimasena ja tundub parem, kui see ikkagi konkreetselt kellegi teise poolt ära tapetakse. Parem kiire surm eks!?

Praegu on jälle selline seis ja mul on väga kahju, sest mulle tundus jälle, et kõik läks hästi. Seekord isegi öeldi, et lootust on - mul. Otsustasin oodata reedeni. Rohkem mitte. Ja siis hakkab mäng tõenäoliselt otsast peale. Ainult mängukaaslased muutuvad. Lihtsalt üks kord, üks ainumas kord, ei taha ma olla kaotaja.

Naljakas on ka see, et kohas, mis tundus olevat lihtsamini endale võidetav, grilliti rohkem kui kohas, mille saamise ja milles hea olemise nimel ma palju rohkem pingutama pean.

Muidu aga nagu juba kirjutasin, tulin Tartust päriselt ära, aga juba ilmnevadki probleemid, et varsti oleks vaja seal üleöö olla ja kus siis peatuda. Nägin üle pika aja Sandrat ja öösel klubis ka lõpuks tema eksi, keda enne mainisin. Katsi seekord kahjuks mitte. Hommikul pidi kasuisa mulle autoga järgi tulema. Ma ikka veel ei julge oma autoga üksi nii pikka otsa ette võtta, kuigi ei ole just väga tõenäoline, et üks auto kaks korda põlema läheks. Hommik seisnes kõva trenni tegemises. Ei tahtnud kedagi teist ka üles ajada nii vara. Seega käisin üksi kümmend korda oma teise korruse toani ja tagasi, iga kord võttes kaasa kolm kuni viis rasket kasti või kotti. Sellega seoses kogesin midagi uut. Kui nahk märg ja asjad kõik autos - üllataval kombel jäi ruumi veel ülegi - istusin maha, et oma jogurt ära süüa. Ja siis juhtus midagi imelikku. Käed värisesid lusikat suuni tõstes pingutusest nii metsikult nagu ma oleksin püüdnud vähemalt oma keharaskust näokõrgusele sikutada. Iga amps käis nii, et surue värinaga suhu ja siis kolksti! kukkus käsi kohe tagasi sülle. Nüüd on sellest ligi nädal möödas ja enam tõesti ole ole käed valusad. NÜÜD!

Arvutasin välja, et mul on veel maksimaalselt üheksa kirjatükki kõrghariduseni. Nüüd tegelikult juba kuni kaheksa. Arvan, et pean võtma omale vaba nädala, et kõik kiried asjad kohe valmis saada. Imelik on see, et mul ei ole ammu nii vähe kohustusi olnud, aga ikkagi on kooliasjus ja tööasjus pidevalt meeletu ummik. Seega hirmuga mõtlengi, et nüüd tõesti pean kõik nädalaga ära tegema, sest äkki juhtub ime ja keegi võtab mu päriselt üheksast viieni tööle. Kuidas ma siis kõik muu ka tehtud saan? Trenni minekust ei julge ma hetkel isegi mitte unistada. Aga nädalavahetusel olime emaga tublid. Kiirkõndisime ligi kaheksa kilomeetrit maha, mida on minu jaoks väga palju. Tema jaoks soojendus.

Üks värskem asi ka. Eile oli mul jälle tüüpiline KMi päev selle erinevusega, et oli erakordselt ebameeldiv ilm ja mul said jalad läbimärjaks. Tahtsin peale tööd veel verd andma minna, aga no kohe überebameeldiv oli olla. Seega põhimõtteliselt palvetasin kõigi kõrgemate võimude poole, et mulle jääksid pooletunnise ajaaugu jooksul jalgu kasvõi enam-vähem sobivad kummikud ja mul läks üle ootuste hästi.

Olen juba aastaid omale kummikuid tahtnud, aga kunagi ei leia ilusaid või siis parajat numbrit. Nüüd jalutasin sisse esimesse poodi ja leidsin isegi ühe paar enda suurust ja ühe paari number väiksemaid, mille meeleheitest ka kaasa haarasin proovima minnes ja voila! Seekord vedas. See väiksem paar oli tunduvalt ilusam, aga paras. Mind ei huvitanud, palju need maksavad. Ma ei suutnud isegi korraks enam oma märgi ketse tagasi jalga susata. Jooksin sokkis ringi mööda poodi ja otsisin kuivi sokke. Tulemus on see, et lahkusin poest oma nunnude kummarite ja paari meestesokkidega. Müüjatele võisin ju nalja teha, aga no pole minu mure, et neil naistesokke pole ja osa meesteasju ongi seksikamad. Ma käiksin triiksärkidega ka, kui keegi neid jagaks.

Astusin teisest poest ka läbi ja haarasin pika sooja kampsuni. Seejärel oli lausa rõõm taas sügisega silmitsi seista ja lapse kombel lompides hüpata ning ka esimene vereandmine pealinnas sai toredaks kogemusest. Hoopis teistsuguseks, aga toredaks. Ainult üks nõuanne. Kallid Tallinna ja Tartu arstid! Palun lõpetage see lapsik konkureerimine ja leppige ära. Nagunii on vähetõenäoline, et te kahesajakilomeetrise vahemaaga meie pisikeses riigis klientide pärast võitlema peaksite. Seega oleks kena vahetada infot. Ma ei taha, et mulle igal pool jälle uus arstikaart avatakse ja ma ei taha iga kord uues kohas jälle tõestada, et olen nullnegatiivne. Lolluse suhtes olen nulltoleratiivne ka. Võite selle mu haigusloosse kirja panna, kui tahate või parem veel... räägin sellest teisipäeval geeniuurijatele!?

november 04, 2008

Panen igavusest tarka

ja teen kaasa ühe blogimängu või kuidas te neid nimetategi.

1. KIRJUTA 4 TEGUSÕNA MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.

Kas ainult tegusõna? Ei jagaks hambaharja, ei teeks kellelegi meelega haiget (vist), ei osaleks jooksumaratonil, ei loobuks magusast (tahaksin, aga ei suuda).

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?

Kunagi arvasin, et ei suudagi elada suures majas nii, et naabreid ei tunne. Nüüd tean, et see pole üldse oluline. Nagunii neilt suhkrut laenama ei läheks. Telgis ei tahaks ka pikemalt elada, sest seal on alati meeletult külm või higiselt palav ja vältimatult kitsas. Samas, vabalt prooviks mingit suguharu ühist savi-tati onni vms. Aga ainult soojas kohas.


3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?

Tarakane sööksin huviga, aga juba maksa lõhn ajab oksele. Ja keel. Ja teod ning austrid. Päris palju asju on, mida ma ei tahaks süüa, aga igaks juhuks ei seo neid siiski sõnaga never.


4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?

Võib-olla nõudepesijana. Minu meelest on see isegi jälgim tegevus kui dushi äravooluaugu puhastamine. Eriti, kui seda tehaks seisvas vees ja pesta on palju toidujäätmetega nõusid. Restoranid jäävad seega mängust välja. Oma keha ma vist ka ei müüks selles kõige traditsioonilisemas mõttes.


5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?

Mulle ei meeldi igasugused pluusid, mis on täis erinevaid sitsi-satsi ribasid. Ma ei tea, kuidas neid kutsutakse, aga sellised triiksärgid on jälle moes. Ja ma ei julge kanda kitsaid pükse. Mulle ei meeldi ka täisvillased asjad, samet ja velvet, sest neis on mul paha olla.


6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?

Tobe küsimus mu meelest. Sellist inimest vist ei olegi. Ma ei väida, et tahaksin kõigi sõber olla, aga mulle meeldib erinevate inimestega tutvuda.


7.KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?

Liitun vist nimekaimuga selle räpase peldiku koha pealt ja uskuge mind - on tulnud ette situatsioone, kes just selle ruumi välja käib. Ökk. Sellepärast mul on lennukite osas ka dilemma. Iseenesest oleks ju huvitav mile high klubiga liituda ühel hetkel, aga see pisike enda kergendamise ruum nende pardal lihtsalt ei tundu meeldivalt puhas. Teistele näidatavas filmis ka selliseid asju ei ajaks.


8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IILAGI ÜLE ELADA?

Neid on mitmeid. Ei tahaks kunagi avastada, et keegi on surnud. Ei tahaks enam uuesti vaadata pealt, kuidas mu kasuisa piinleb valudes ja keegi ei aita ning siis peab juba jäsemest loobuma. Ei tahaks olla kodus, kui keegi sinna sisse tungida üritab. Ei tahaks kunagi maha jäetud olla. Ei tahaks olla olukorras, kus auto sõidu pealt põlema läheb. Ei tahaks kuulda, et olen lits või lehm. Ei tahaks avastada, et olen kellelegi hoopis vähem oluline, kui tema/nemad mulle. Kindlasti on neid asju veel palju, aga hetkel ei tule rohkem meelde.

Palli viskaks edasi Sandrale, Riinule ja Laurale.

november 02, 2008

No millest alustada!?

Esiteks, avastasin, et ON võimalik minevikku kustutada. Või vähemalt peita keskmise silma eest. Kes on varem ka mu blogisse sattunud, märkas võib-olla, et üsna hiljuti tuli siitpoolt cry for help samal teemal ja kuigi sinna tuli ka üks sõbralik vastus - aitäh - sain sellest lõpuks siiski ise Google'i abiga hakkama. Polnudki muud vaja, kui netiavarustes surfata ja leida õige koht, kuhu ja kellele laevata mure üle. Nüüd igatahes püüan olla targem ja hoida ise oma era- ja tööelu edaspidi lahus.

Vahepeal on veel päris mitu asja juhtunud. Sai välja valitud seminaritöö teema ja see ka ära kaitstud, kuigi ühtegi juhendaja vastust minu kahele kirjale postkasti ei jõudnudki. Tema väidab, et vastas. Minu postkast, et mitte. Aga see selleks. Meile mõlemale meeldib mu uus teema. Nimelt hakkan uurima varateismeliste meediapädevust. See tegelikult ei ole nii keeruline asi, kui pealkirja järgi tunduda võib.

Katsu sünnipäevast nii palju, et üsna tore oli, kuigi minu jaoks oli seal juba teist aastat hunniku tuttavate asemel hunnik võõraid ja ma ei saanud ju ka seista pidevalt sünnipeävalapse jurues ja tal tite kombel jala küljes rippuda, sest ainult tema oli seal kõige usaldusväärsem. Seetõttu leidsin end ka from time to time kusagilt üksinda. Hiljem muidugi sain teistega rohkem tuttavaks ja sai ka nalja. Ainus, mis ei olnud üldse naljakas, olid hiljem nähtud sünnipäeva pildid. Kuigi purjus peaga tundusin endale päris ilus, ei olnud kainena reaktsioon sama. Ma vist olen nüüd oma elu kõige hullemas punktis ja tõesti-tõesti loodan, et see jääbki kõige hullemaks. Ma veidi juba näen vaeva selle nimel, aga eks näis, kas õnnestub. Ma pole kunagi mingi dieedi ja juurikate inimene olnud ju. Võtke mult magus ära ja järgi jääb närvihaige, mida niigi viimasel ajal varasemast enam olen. Ja see on veider, sest vaba aega on jälle varasemast rohkem. Mulle tundub, et tasakaalu saavutamiseks tuleb võimalikut kiiresti siiski leida omale päris oma kodu.

Üldiselt aga - ma ei tea, kui tark mõte seda nii avalikult öelda on - paistab elu jälle ülesmäge liikuvat. Töö teema on olemas, vanad tööandjad otsisid mind ise üles ja ka osad uued tõenäolised on lõpuks ometi ühendust võtnud. Hoidke mulle nüüd palun pöialt ja varbaid. Ma nii tahaks juba midagi teha. Imelik on mitte teha.

oktoober 25, 2008

Jaburate tegevuste top 1

Arvake ära, mida ma eile tegin?
Ma kitkusin kala. Jah, kala! Seal keskel ei pea olema n-täht, kuigi ka mina olin varem kuulnud vaid kanade kitkumise võimalusest. Eile aga tuli kulmupinsettid kätte võtta ja kala ära kitkuda. Pinsettid pihku ja pisikeste luude kallale. Päris huvitav oli ja kusjuures ka efektiivne. Sõrmedega mina küll sealt toore liha vahelt luid kätte ei saa. Aga nagu te oletada võite, ma tegin süüa. Ja täna ka. Mu emmel on ikkagi juubel ja siis aitan kokata, kui ma just parasjagu maile ei loe vms:D Ma sain isegi sibula hakkimisega hakkama.

Mida veel olulist? Auto on jälle ühes tükis ja väga ilus. Ning vist mõtlesin uue seminaritöö teema välja, aga vastukaja veel ei ole, mis on imelik. See õppejõud vastab tavaliselt oleemata ajastusest minutitega. Nüüd on juba kaks päeva möödas. Peaks vist kontrollima, kas kiri läks läbi. Ja täna on Katsu sünnipäevapidu. Ootan huvi ja hirmuga. Hirm on ainult enda väljanägemise suhtes. Muus osas on huvi. Ja hea on see, et nüüd on üsna kindel, et hakkan tegema kaasa ühes noorteäris ja nad teevad praegu nii mega asja, aga sellest ma ei räägi. Lihtsalt leppige sellega või avastage ise.

oktoober 21, 2008

Kuidas saada lahti Google'i cache-st?

See on abipalve kõigile andekatele. Mure tõstab pead mu hinges. Kas keegi teab, on see üldse võimalik? Oleks vaja tagasi võtta üks ammune rumalus ja enda meelest tegingi seda, aga siis tuli välja, et Google säilitab ikkagi vanad vead. Minu mõistus ei käi sellest enam üle. Ma lugesin mingit Google'i help'i, aga ma ei taha nii lõplikku otsust ka teha, et otsingumootor enam üldse vanu asju ei säilitaks. Vaja on vahetada välja vaid üks lehekülg paljudest.

- Paanika-Jaanika -

oktoober 17, 2008

It's TV Time!

Päris mitmed blogijad on sügise saabudes kirjutanud oma uutest sarjaeelistustest. Mõned asjad neist on ka mulle peale läinud, mõned aga olen ise leidnud. Jagaks siis oma soovitusi ka. Ärge muretsege! Ma ei tee pikalt.

Kõigepealt klassikud:
House MD
Ugly Betty
Gossip Girl, kuigi arvan siiani, et O.C. on parem
Gilmore Girls, kuigi seda ei tehta enam

Uutest aga:
Privileged
Secret Diary of a London Call Girl - selle raamatu põhjal, mis Eesti blogijaid ka poolteist aastat tagasi vms ahhetama pani
Chuck - aga seda on nii raske kätte saada
Paris Hilton's - My New BFF - ei midagi eriti head, aga huvitav on jälgida, mida kõike inimesed kuulsuse nimel teevad
Girls Next Door - look how the other half lives!

Tundub, et sai kõik, aga võimalik, et unustasin midagi. Võite ka soovitada asju, mis minu maitsega sarnanevad. Või Lihtsalt arvamust avaldada. Blond postitus.

Aasta antireklaam iseendale!?

Kas teate neid linnabusse, mis on täiskleebitud mõne firma reklaami? Tavaliselt Selver jms. Siiani pole ma väga kurtnud selle üle. Muidugi on vastik, kui oled bussis ja aknad on täiesti kinni teibitud, aga siis on võimalus kohta vahetada. Täna ja eile aga nägin tõelisels shokeerivat bussi. Üks nubmer 40 on üle Pampersiga üle käidud. Kas ma olen ainuke, kellele see nimle tundub?

Mõelge nüüd kaasa minuga. Mis on selle brändi taga? Milleks antud põhitoodet kasutatakse? Kuidas teile meeldiks veeta märkimisväärne osa oma päevast mähkme sees? Ja mis see teist teeb? Ma ei ole küll mingi reklaamiekspert, aga tundub, et selle firma reklaamitegijad ka mitte, sest... kellele meeldiks ennast s**aga võrrelda? Sest just see käib mähkme sisse. Kas siis ühistranspordi kasutajad on s**t? Kas seda tahetigi öelda? Huvitav küll, mitu uut klienti nad selel kampaaniaga saavutavad ning kui mitu korda rohkem kliente kaotavad?

Oeh!

oktoober 15, 2008

Vähemalt ei ole igav

Te juba teate vist arvestada, et kui annan tähtaja, millal edasi kirjutada, siis raudselt eiran seda mõnel põhjusel. Ei ole ka see kord erand.

Niisiis, reedel oli mul tibipäev. Kats, Sillu ja Inc kinkisid mulle sünnipäevaks kinkekaardi ilusalongi - aitäh teile, kallikesed, et ma saaksin nautida maniküüri ja pediküüri mõnusid. Ju siis Katsile jäi meelde mu korduv ving, et peaks ikka ükskord selle asja ära proovima. Nüüd siis proovisingi. Ja muidugi oli mõnus, aga samas oli ka pettumus. Eriti pediküür - ma ei mäleta küll lubatud massaazhiosa pediküüri juures ega ka eriti seda osa, mida kodus tüütu ise teha on. Tädi oli küll hästi tore, aga näiteks kandu ta ei võtnudki ette ja ma olin just meelega oodanud kodus ise pediküürimisega, et näha, kuidas proff jalaprobleemidega võitleb. Aga ta ei teinudki seda.

Aga ma lasin endale elus esimest korda prantsuse maniküüri teha ja see oli nii ilus. Kuid sel päeval juhtus veel nii mõndagi toredat ja mitte nii toredat. Käisin Rakveres Sami sünnal. Telefon sai juba teel sinna tühjaks, mis tähendas tõelist rahu päriselukohustustest, aga kahjuks ka seda, et kohalikud sõbrad jäid üle vaatamata. Ja seal on nii mõnus. Kui mulle mõnes kohas üldse ei meeldi selline sassis look ja näiteks kingadega toas käimine, siis seal tundub see nii õige. Kõik on päris. Päris elu. Ja sinna juurde kuulubki teatud mustus ja elu märgid. Ja sealsed lapsed on nii toredad. Olid ka seekord. Pisipiiga oli tükk maad kasvanud ja seekord nägin ka, milline ta avatud silmadega on. Ja Sam on äge. Ja Simon. Ja Robin on lihtsalt nii äge, et mul jäi suu lahti. Kas te teate mõnda teismelist, kes suure venna ülesannet nii tõsiselt võtab, et öösel vabatahtlikult üles tuleb lapse kisa peale ja emale puhkust annab või hommikul tuleb äratama ja uurib, kas soovitakse teed või kohvi, et need siis mõne minuti pärast voodisse tuua? Tõesti - wow.

Seekord nägin ka nende inlgise vanaema ära ja tema on ka hästi tore. Nagu Billgi, kutsus ta mind endale Inglismaale külla. Ma kindlasti tahan minna, kui võimalust tekib. Ainus, mis seekord ei olnud tore, oli kohal olnud meeste käitumine, aga minust ei oleks ilus seda siin lahkama hakata. See blogi ei ole nii anonüümne ning Eesti ei ole nii suur. Ma küll arvan siiamaani, et kui julgetakse teha, siis tuleb jugleda ka tunnistada või vähemalt tagajärgedega arvestada, aga seekord kaitsen süütuid kalleid inimesi. Sest haiget saaksid just nemad.

Autost ka nii palju et... tundub, et mina kogungi raha vaid selleks, et ootamatuid kulusid kinni maksta. Hetkel seisab stange omal kohal ühekordsete sulgurribade abil. Teate küll. Need plastikust vöötaolised pisikesed paelad, mis ainult ühtepidi liiguda - st kinni pandud paela saab vaid kääridega lahti. Vahepeal pole midagi väga elumuutvat toimunud. Interjuust jäi ka kõik lahtiseks esialgu.

oktoober 12, 2008

Nii must päev

Tegelikult on peas üks teine post ootel, aga ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean selle endast välja saama.

Täna lähevad järjest asjad valesti. Või vähemalt... läksid. Esimene märk sellest, et täna ei tule hea päev, sai üsna varakult selgeks. Läksime KMiga poodi "usual'i" järele, aga see poeskäik osutus oodatust palju kallimaks.

Olin hommikust peale sõitnud millegipärast väga ettevaatlikult. Ennast ajas ka naerma, et no misasja. See pole enam ettevaatlikkus. See on tarbetu ajaraiskamine ja argpüksilikkus.

Ja siis poe parklas ootasin vaba momenti, kui ühtegi autot ei tuleks, et saaksin parkimiskohalt välja tagurdada. KM tagapngilt tahtis veel midagi, aga ma ei pööranud talle rohkem tähelepanu, kui ütlesin vaid, et hetkel pean hoolega akendest ja peeglist ümbrust jälgima, et teiste autodega kokku ei põrkaks ja ei jõudnud lausele vaikuselist punkti panna, kui käis PÕMAKI!

Juhtus see, mille vältimisest just lapsele rääkisin. Mina tagurdasin ja minu vastas ühe koha võrra eemal parkinud naine tagurdas ka. Ja nii me keset teed kokku saimegi. Hullult vihale ajas. Olin oodanud juba üle poole minuti kindlasti vaba hetke välja sõitmiseks, suund sees. Ja ühestki teisest tulijast ei olnud märkigi. Ja siis out of the blue... tuligi pauk ära.

Tulime mõlemad oma autodest välja tagajärgi vaatama, taustal mööda tahtvate autode pasunakoor. Tema omal oli pmbes kahesentimeetrine nähtamatu mõlk, mis mu enesetunnet kõvasti parandas, sest esimene mure oli, et krt. Nüdü tuleb teise autot remontima hakata. Aga siis jälle enesetunne langes, sest pilk peatus enda omal, mille bumper oli ribadeks. Pool jäigi külje peale ripnema.

Otsustasime tädiga, et oli mõlema süü ja ta läks ära. Mina helistasin veel Peedule, et muret kurta ja uurida, kuidas edasi käituma peaksin. Loomulikult jälle remont ja rahakulu.

Alles hiljem mõtlesin, et loll olin, et tädi ideega süü võrdseks kuulutada nõustusin. Äkki see siiski ei olnud minu süü. Jah, paha nurk oli üksteise nägemiseks, aga minu auto oli rohkem väljas, millest võib järeldada, et mina alustasin manöövrit enne ja minu suunatuld oleks ta ka võinud ju ammu näha ja autotee parklas oli põhimõtteliselt ühesuunaline ning mina keerasin sealt suunast, kuhu rohkem vaatama pidi. Ei tea, kas ta seda ei teinud siis või tõesti lähenesime üksteisele mingi tõelise x-nurga all. Aga muidugi, mina olin ka süüdi. Vähemalt osaliselt. Ja mis tehtud, see tehtud.

Seetõttu olin terve päeva liimist lahti. Ja siis sõitsime tagasi koju. Olin varem avastanud, et Eestisse tuleb üks äge bänd kontserti andma, aga kodus vaatasin järgi, et piletid on nii roppkallid. Kallimad kui eelmise aasta superstaaridel ja see bänd minu meelest veel sinna alal ei kvalifitseeru. Aga nende muusika meeldib mulle. Enivei, see käik jääb nüüd nii või naa ära. Ka viimane raha läheb remondi alla. Hakka või nutma. Kõik, mida ma säästnud olen. Kas tõesti läheb jälle auto alla? Te ju teate, mille jaoks ma kogun. Ja nüüd? Kas see lükkub jälle määramatusse tulevikku?

Enivei, must päev jätkus. Hakkasime uuesti KMiga õue minema ja siis mina pidin peaaegu trepist alla kukkuma, aga "õnneks" pääsesin vaid kannapõrutusega, mis siiani tunda annab. No kas poel tore?

Täna oli ka ühe veebikontrolltöö tähtaeg ja hirmuga värsisesin juba mõttest, et nüüd läheb see ka peesse. Aga vist ei läinud. Ma väga loodan.

Ahjaa... ja suur punn mu näos kasvab jälle jõudsalt ning ma ei saa sinan midagi parata. Aga kudias siis teisiti? Hommikul ootab ju jälle tööintervjuu. Ma loodan, et see oli vaid must päev mitte nädal, sest homme lihtsalt peab kõik ideaalselt minema.

Tahaksin veel kirjutada Sami sünnipäevast ja oma maniküüri-pediküüri külastusest, aga vist homme.

Ciao!

oktoober 09, 2008

Mr Right Now

Käisime eile Sandra, Katsi ja hulga teistega peol. Või õigemini, pidime minema peole, aga kõik kodust kaugemale ei jõudnudki. Sandra kaasa arvatud, aga mitte enda süül.

Enivei, lihtsalt Sandra rääkis juba tükk aega, et tahaks tantsima ja mina tahtsin ka ja siis tegimegi enne mingid joogid tema pool ja läksime Illusioni, aga Sandra unustas dokumendi koju - teine kord viimase nädala jooksul, kui mult küsitakse - aga seal küsitakse kõigilt. Niisis tema ja üks ta sõbranna läksid tagasi ühikasse dokumendi järgi, aga tagasi ei tulnudki, sest sel sübrannal, kes muidu tundub üsna tore, aga ka meie sünnipäeval piiri ei pidanud, õnnestus nii hullusti üle juua, et Sandra vist koristas pool ööd tema okset tantsimise asemel, kui lapiga ja harjaga mööda elamist keerutamist tantsimiseks mitte lugeda. Või noh, ega ma täpselt ei tea, mis seal toimus. Mina olin ju klubis juba siis.

Tavaline õhtu oli. Minu meelest 90% väga head muusikat vähemalt ja rahvast oli harju keskmiselt. Kuigi peaks vist ütlema Tartumaa keskmiselt.

Vaatasin ükspäev telekast filmi The Sweetest Thing. Iseenesest tobe film, aga seal oli üks mõte, mis mulle meeldis - Don't look for mr. Right. Look for mr. Right Now!
Ja seda põhimõtet ma järgingi juba mõnda aega. Kuni olen noor, antakse ju sellised asjad andeks. Eile öösel jäigi üks väga ilus isend ette ja meil oli koos tore, kuni ma sain isu täis ja jätsin ta lolli näoga järgi vaatama, aga ta oli selline player-tüüp. Usun, et ta kaua ei põdenud. Ja siis peale pidu rääkisime Katsiga meestest McDonald'si eineid vitsutades. Rääkige veel tervislikust toitumisest eks:D

Kats on selline korralik. Ja ikka ma sain imestada, KUI korralik. Aga mina ei ole. Ma ei taha olla alati see "mõistlik" tüdruk. Ma tahaksin elu nautida. Mulle meeldib vahel lollusi teha. Ka siis, kui tean, et tegemist on lollustega. Ja muidugi, ka mina tahaksin Härra Õiget enda kõrvale, aga kas ma siis pean oma elu seisma panema, kuni ta välja ilmub? No seda juba ei juhtu. Ma olen piisavalt korralik, et veel endaga rahul olla, aga ma ei taha kunagi põdeda tegemata jäetud asjade pärast. Ma ühe eelmise aasta tegemata jäetud asja pärast siiani veidi põen. Pole rohkem põhjusi põdemiseks vaja. Et siis... tänane peäv saab kohe läbi ja lõpeb kodus istudes, aga who's mr. Friday?

Kõik saavad kunagi suureks

Kolivad kodust ära ja hakkavad 9st 5ni tööl käima, makse maksma ja laene võtma; otsivad enda kõrvale meeldiva teise inimese ja mõni aeg hiljem paljunevad.

Käisin eelmisel nädalal Aivari uut kodu vaatamas. Täitsa üllatavalt armas oli. Muidugi, seinas olid mõned augud ja tapeet kohati narmendas, aga olukord oli tunduvalt parem, kui ma eeldasin. Tahan ka:(

Igatahes, selle soolaleivaga sai päris palju nalja. Muidugi tuli alles kell üheksa õhtul välja, et ok, teeme veiniõhtu, aga tegelikult ei ole tal ei pokaale ega korgitseri ja ega ta hästi veini ka ei joo. Ja siis, kui poed järjest uksi sulgema hakkasid, otsisime mööda linna vajalikke vahendeid, mille ka lõpuks leidsime. Aga vein, mille huupi ostsin, maitses nagu sapivedelik. Aga muidu oli tore. Ja on hea, et jälle üks inimene, kes mulle kallis on, on mulle lähemale kolinud.

Ja siis sel nädalal käisin üle pika aja Steni ja Kaili, keda ma muideks siiani näinud ei ole, kodus külas nende kahe ja poole kuuseid kutsat ja kiisut ja kodu peremeest muidugi ka vaatamas. Ja see oli ka tore. Juba täitsa kõhe hakkab - kõik hakkavad paikseks jääma, ehitavad ja mööbeldavad ja teevad kodus süüa ja alustavad vabatahtlikult laupäevahommikuid vara puristades välja idee koristama hakata. Huvitav, kas minuga juhtub ka nii, et kui saan päris oma kodu, siis tahangi koristada? Pidevalt? Hetkel kujutan küll ette, et algul tahaks kõik kohad lapi ja veega üle käia. Võimalik, et ka keemiaga. Juba energeetiliselt tundub see hea tegevusena. Pesta kodu puhtaks vanast ja mitteomasest. Aga ma vist küll koristamist regulaarseks tegevuseks ei muuda.

Nende kahe kodu vaatamise vahele jäi ühe minu jaoks uue lounge'i külastus koos temaga, kes mulle huvitava erialase ettepaneku tegi. Ja see läks hästi. Muidugi, see ei oleks täisajaga töö ja ma ei ootagi sellelt muud kui võimalust end proovile panna, aga tundub, et saan seal ikka palju rohkem kätt harjutada, kui julgesin loota. Aga sellegipärast on kõik mu lootused esmaspäevale pandud. Nagu ruletii lauas. Punane 21. Või must. Parem olgu punane esmaspäev, mitte must või sinine. Sest ma lihtsalt nii väga tahan seda tööd.

Mis veel? Veidi kooli, enda tänane ühikast välja kirjutamine ja üks pidu, aga sellest räägin eraldi uues postituses.

oktoober 02, 2008

Nägin täna päris litsi

Uskuge või mitte, aga see oli mul Tallinnas elades esimene kord.
Olin KMiga Balti jaamas, jalutasime trammipeatuse poole, kui vastu tuli üks väga kahtlane paar.
Mees oli selline suurt kasvu suvalises tressis viiekümnendale eluaastale lähenev loru. Naine tema kaisus nägi välja nagu tavaline klubibeib, ainult et sajaaastane. Või vähemalt lähemal sellele suurele juublile kui enamik klubibeibesid.

Blond nagu ma olen, ei ühendanud ma kohe ära. Mõtlesingi, et lihtsalt üks maamees ja tema naisuke, kes ei taha suureks kasvada. Siis aga hakkasin mõtlema, et asi on ikka liiga veider, et tõsi olla. Selline naine ei laseks ka oma mehel nagu mühkam riides käia.

Ja järsku lõi mõtte klaariks. No kes see muu ikka olla sai kui Tädi Tasuline!? Üllatav oli vaid see, et ta oli veel võrdlemisi stiilne. Ei mingeid litreid, tulipunast suud ega lakknahast platvormsaapaid! Aga sellegipoolest.

Minu arvamuse tõelevastavuse poolt räägib ka see, et paarike jalutas kohe sisse ühest Balta odava hotelli uksest. Seal asub ka mingi "restoran", aga väga kahtlen, et nad sööma läksid. Või mida teie arvate?

september 30, 2008

Elu on imelik, aga huvitav

Vaatan, et kõik teised on täna bloginud. No ega ma ei saa siis kehvem olla ju:D

Mul juhtus eelmisel nädalal veel üks esimene. Nimelt, käisime laupäeval Annika, Veiko ja Reijoga keeglit mängimas ja väga fun oli. Ma ei kaotanud. Vähemalt mitte Veikole. Ainult lihased on ikka veel valusad ja kohe on kolmapäev. Oeh, kohe häbi hakkab enda pärast, aga mulle vist avanes veel üks aknake trenni minemiseks. Kohe ise pressis peale.

Nimelt, pakuti välja üks töökoht, täiesti zhanrist mööda, aga raha on ju vaja. Kool on varsti läbi, ühikat pole enam vaja ja ma ei teagi, mis siis saab. Tahaks nagu iseseisvuda. Kas siin on juhuslikult kedagi, kes tahaks näiteks korterikaaslaseks hakata? See tähendab kohe, kui ma rikkaks saan.

No ja see trenniga seotud polnud ainus tööpakkumine. Teine on minu jaoks veelgi naljakam. Ma ei teagi, kas seda saab just tööpakkumisena käsitleda, aga see sisaldab blogimist. Elame, näeme jälle.

Aga igatahes, päris töökohast rääkides. Nüüd läheb kurjaks. See teatud firma las imul jälle üle tagumise tähtaja oodata, et siis lõpuks "ei" öelda. Trick me once - shame on you; trick me twice - shame on me! Ja mul peab kohe kogu aeg enda pärast häbi olema. Miks ma muidu üsna regulaarselt orki lendan?

Nüüd läheb tõsiselt kurjaks ja panen kõik oma võlud ja teadmised mängu sel kitsal erialasel maastikul, aga öeldakse, et igaühe jaoks on kuskil koht. Või keegi. Kummastki ei ütleks ära. Tööga on kiirem. Ma ei oska ju niisama olla. Mõnda aega küll, aga see mõni aeg on nüüd juba läbi ja mul on konkreetselt igav ja selle aasta saatekavad on ka nii koostatud, et telekast ei tule päeval midagi. Mitte midagi kohe. Enivei, hoidke mulle pöialt nüüd. Mul on ikka väga vaja nüüd jalg ukse vahele saada. Muidu pean lihtsalt kuidagi oma mängumaad laiendama ja see tähendab, et ma lähen ära. Kaugele. Kaugemale. Ja see tegelikult ei mahu ka vele kuigi hästi mu päevaplaanidesse.

september 26, 2008

Ei oleks uskunudki, et ka hommikud võivad suurepärased olla!

Aga nii on!

Sel nädalal on minu hommikud võrreldes eelmisega alanud vägagi vara. Aga sellest pole hullu. Selle kompenseeris ootamatu pakkumine tasuta massaazhi tulla. Võtsin julguse kokku ja läksingi grupile noortele massaazhi õppivatele tudengitele tselluliiti demonstreerima. Ja nii mõnus oli. Ümberringi kenad kutid ja üks üliarmas väikemees meid lõbustamas ja keha patsutamas Riinu sõbranna, kelle käed ka pooleteise tunniga ära ei väsinud. See oli taevas ja nemad on alels algajad. Ma polnud kunagi varem päris ametlikult massaazhis käinud, aga tema juurde olen küll iga kell nõus minema. Ta ei tee üldse haiget, aga tunne oli, et teeb head. Ainult pärast oli tõeliselt uimane olla. Päev otsa oli juhe koos sellest mõnust:)

Ja lõputööga on jälle pees. Loodetavasti siiski suudan sealt välja ronida ja oma tahtmise ellu viia. Asjad on pees sellepärast, et erinevalt lubatust, sattusid mulle eelmine kord ette vanad uurimisteemad ja ka õppejõud ei jaganud seda ära. Ja nüüd pole enam üldse sobivat teemat, aga kuna minu lodoetav juhendaja kutsus mu ikka oma seminari, siis vast saab asja. Ma nii loodan.

Ja üks vist hea uudis ka. See viimane tööpakkumine... ma vist hakkasin liiga ruttu alla andma nende koha pealt. Hullult solvunud olin, et üks lugupeetud ettevõte nii käitub. Aga nüüd, jah, alles nüüd, tuli vastus ja üldse mitte negatiivne. Aga ka mitte veel positiivne. Ootan-loodan. Nii imelik on olla tööl käimata. Pole ju aastaid sellist nalja olnud.

Ja üks veider asi ka. Ma nägin ööl vastu eilset unes, et mu käekott varastati jälle ära. Seekord seljatagant ja mu hõbedane. Ja täna ärkasin Sandra käne peale, kus ta teatas, et tema üksi jäetud kotist oli võetud rahakott ja sularahast tühjaks tehtud. Kokkusattumus?

september 23, 2008

Nii paljudest asjadest tahaksin kirjutada

...aga nagu tavaliselt, on need ajaks, kui kirjutama pääsen, enamuses peast kadunud. Siiski tahaksin kirjutada raamatutest (seda teises blogis), vähemalt ühest filmist, nõmedalt käituvatest nö "hea mainega" firmadest, oma suvepuhkusest, Davidist jne.

Nimelt, mina puhkasin eelmisel nädalal. Kohe väga täielikult ja samas üsna ootamatult. Lihtsalt tekkis üks peaaegu täiesti vaba nädal. Nädal, mil sain magama minna siis, kui enam üleval olla ei jaksanud ja ärgata siis, kui enam tõesti magada ei viitsinud. Nädal, kui sain olla üksi oma mõtetega, hoolitseda enda eest, süüa, mis pähe tuli ja vaadata nii palju filme, kui muidu vist paari aasta peale vaatan.

Viimased avastused on Head Over Heels ja Sydney White. Viimast olen küll tegelikult ka korra varem näinud, aga seekord jäi see kuidagi rohkem hinge. Nüüd olen täiesti veenudnud, et Amanda Bynes'il ei olegi ühtegi halba filmi. On aga hulk selliseid, mis minu tuju heaks teevad oma head võidavad ja alati saab nalja suhtumisega. Loodetavasti jõuab ta oma elu jooksul veel paljud filmid söödavaks teha.

Igatahes siis, see film on analoogia Lumivalgekesest. Snowwhite=Sydney White. Mõistate? Mul oli nii huvitav jälgida kõiki paralleele lasepõlvemuinasjutu ja kaasaegse kolledzhielu vahel.

On ilus kuid põlatud neiu, keda paljud armastavad tema olemuse eest ja sama paljud ka vihkavad. On õel tegelane, kes tahab tema elu põrguks muuta. On printsikuju, kes on ilus ja hea ja populaarne, aga meeldib ka õelale naistegelasele. Ja on ka seitse erakliku eluviisiga pöialpoissi, kellest igaüks on omamoodi eriline. Ja uues filmis on isegi üks koht, kus tüübid puuhaamritega möllavad.

Algul mõtlesin, et selle filmi puhul ongi mängitud vaid nime ja kolme peategelasega, aga siis avastasin, et ka uues filmis on seitse poissi, kes neiusse kiindnud on. Seitse nohikut, kes teistele ei meeldi. Kusjuures igaüks neist on tänapäevane versioon ühest pöialpoisist. Meil Reijoga kulus vist mitu öötundi magamise asemel viimase pöialpoisi analoogi väljamõtlemisele.

Ühesõnaga on Aevastaja - armas pikk ja kiitsakas tüüp, kes peaaegu kõige suhtes allergiline on.
On Doktor - tüüp, kes teeb midagi tarka, millest keegi teine aru ei saa, kuni ta lõpuks valmis projektiga miljoneid teenib.
On Õnneseen - tegelikult kõige nõrgemini järgi tehtud kuju, kellel teistega võrreldes polegi muud häda, kui häda naissoost isikutega hakkama saamisel.
On Häbelik - tüüp, kes alates lapsepõlves üleelatud vanemate lahutusest räägib ainult käpiknuku abil.
On Kobakäpp - pisike nunnu vennake, kes isegi kingapaelte sidumisega ise hakkama ei saa.
On Toriseja, kes elab oma negatiivseid tundeid maailma suhtes blogis välja.
On Unimüts - tüüp, kes tuli kaugelt maalt ja pole mitme aasta jooksul oma unerütmi paika saanud ning kõik päevad maha magab.
Ja on Sydney, kes kolides nende juurde elama kõik poisid kuidagi ellu äratab ja õnnelikuks teeb.

Ühesõnaga, soovitan väga vaadata. Nii armas on.

Firmadest kirjutan vaid nii palju, et mul on kõrini sellest, et mind tõsiselt ei võeta. Et suured ja tähtsad firmad arvavad, et tühjade lubaduste jagamine ja noore hakkaja inimese ära kasutamine ongi kõige õigem teguviis. Ja ma loodan ikka veel, et on ka teistsuguseid ettevõtteid. Samas mõtlen juba praegu, et kui need firmad peaksid tahtma kunagi koostööd teha, siis tuleb neil ikka midagi väga vastupandamatut välja pakkuda.

Ja Davidist, ta siiski tulebki siia. Neljapäeval. Mul on väga hea meel, aga oleks veel parem, kui teaksin, et ma ei ole pankrotis ja ei muretseks selle pärast, kuidas talle lennujaama vastu lähen. Mäletate ikka, mis eelmisel korral juhtus?

september 15, 2008

Sest ma lihtsalt pidin selle üles panema

Aivar ütleb:
tere pääsuke
Mia: Linnukesed valitsevad maailma (-Peedu) ütleb:
tere
Mia: Linnukesed valitsevad maailma (-Peedu) ütleb:
miks pääsuke?
Aivar ütleb:
sest linnukesed valitsevad maailma
Aivar ütleb:
ja sa oled aktiivne nagu pääsukene
Aivar ütleb:
helesinises taevas

***********************************************************
Nii armas.

september 14, 2008

Roadkill ja ülejäänud sügise algus

Selle sügise kõige õudsem ja ühtlasi peategelane on Roadkill - lapik karvane elukas, kes Sandra voodi alla maetud oli ja kelle ma siis sealt avastasin. Originaalis tahab ta küll olla nugis vms, aga välja näeb nagu roadkill ja tundub nii vastik, et ma ei suuda hoida end mitte kiljumast, kui see asi mu vastu puutub või keegi temaga läheneb. Teised teda ei karda ja siis on neil lõbus mind temaga kiusata. Sandra võib panna illustratsiooniks pildi ka sellest hirmsast elukast, kes mind viimased nädalad piinab.

Mida veel põnevat?
Hetkel ei tulegi meelde midagi erilist. On saanud väga vähe koolis käia, päris palju filme vaadata - muideks, väga head filmid on Seks ja linn ning 50 First Dates. Seda viimast ja paljusid teisi saab netist vaadata. Küsige, siis ütlen, kust. Igaks juhuks avalikku reklaami päris ei tee. Mulle meeldiks, kui see leht säiliks. Veel käisin ühe korra tööl ja nüüd otsin uut erialast tööd. Kui kellelgi on midagi pakkuda või teab mõnest heast vabast kohast, siis palun andke mulle märku, eks. Aitäh!:)

august 25, 2008

Tahaks veel kirjutada

Nagu Riinule rääkisin:
Mia: superõhtu ütleb:
ma tahan eilsest kirjutada
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, et digimuutun isaseks
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, kuidas me konna tagumikku katsusime
Mia: superõhtu ütleb:
ja birxist
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, kuidas lapsed igas mõttes üle pea kasvavad
Mia: superõhtu ütleb:
ja sellest, et ma sain tädiks
Mia: superõhtu ütleb:
krt. ma ei saagi seda akent kinni panna. äkki unustan ära

No Riin sai trükivigadega versiooni ja teie saate nii palju, kui ma täna jõuan.

*****************************************************

Sel nädalal on saanud väga palju tehtud ja samas nagu ei ole ka. Igatahes, väga palju neid mitte-midagi-tegemisi on möödunud Reijoga koos. Ülejäänud tegelased vahelduvad. Annikat ja Raunot on ka kuidagi eriti palju nähtud.
Aga ainult Reijoga olen konna tagumikku katsunud. Don't ask! Ahistasime Lonnit, minu uut kaisukat. Aga te ei tea, KUI teraline pepu tal on. Raudselt tselluliit. Peaks juba tema pärast ostma selle vaakummonstrumi tsellu vastu, mida teleturg reklaamib.

Teema kaks. Ma käisin Birgiti kontserdil. OK, me käisime. Ja mulle väga meeldis. Ta on selline hästi klassikaline. Võiks ju öelda ka üksluine, aga mul on väga raske end takistada kaasa laulmast. Otsustasin, et ostan põhimõtte pärast tema plaadi. Toetan noroe inimese karjääri. Ja ostsingi ning laupäeva õhtul me Annikaga üürgasime sellele kaasa niikaua, kuni makk vait jäi ja vaene Reijo pidi seda pealt kuulama. Ja teisi asju ka, mida kunagi kahekesi laulsime ja lindistasime. Ja täna kuulasin veel kaks ringi plaati. Mmmõnusssh.

Teema kolm. Viimasel ajal olen avastanud endas isastega rohkem seostatavaid jooni. Näiteks see, et kui stereotüüpne on, et kui noored veedavad koos öö, siis hiljem on naine see, kes käib ja põeb ja otsib teist poolt taga soovides midagi veel. No hetkel oolen mina mees. Või sisi tema naine. Kuidas võtta. Aga imelik-naljakas on juba. Ja ma ei tea ise ka, mida ja kas ma tahan. Ja kas ta minu plaanidesse sobib. Ainult kutsusilmad ei ole päris kõik, mida ma vajan. Ja muidu ka. Ma tunnen end mehistumas. Paljud asjad ei ole enam tabud. Muidugi, ma pole muutunud rõvedaks, aga muutused on. Ja noh... ma ei oska seda väga hästi seletada. Aga see pole selline tunne ka, et ma mõtleks soovahetusopile või midagi. Nii et ärge seda kartke. Katsun olla ilus ja hea tüdruk ka edaspidi.

Neli. Selle laste üle pea kasvamise all mõtlen kõige enam Raunot, oma värsket "abikaasat":D Lõpuks on kätte jõudnud see hetk, kus ta on mul üle pea kasvanud pikkuselt. Küll vaid mõni sentimeeter aga siiski. Karistuseks rikun ma ta ära. Või noh... kiusan vähemalt veidi. Ta ei tundu enam selline tita, keda kaitsma ja hoidma peaks. Noor mees juba. Aga mehena ma teda vist vaadata ei suudaks ja hetkel pole vajagi. Kummalgi on teisigi vaatajaid ja vaadatavaid. Aga see oli ka naljakas, et kui meie, vanad inimesed, laupäeval kodus rahulikult kudesime ja rummi hävitasime, oli hoopis tema seal ,kus mina olla tahtsin ja minu süül. Ehk siis vahupeol. Selle suve viimasel ja ainsal Tallinnas. Ja mina avastasin selel alles siis, kui pidu juba alanud oli ning mina juba ebakaines olekus ning nagunii ilma autota olin. Ja mitte keegi teine ei tahtnud minuga kaasa tulla. Ja Rauno oli oma neiuga juba linnas. Krt. Krt. Krt. Veiko lubas küll veidi oma sünnast vahupeo teha, aga elame-näeme. Tundub, et sel aastal jään ikka vahupeost ilma. Nuuks:( MInu meelest on need superüritused. Muusikast hoolimata.

5. Ma sain tädiks jälle. No mitte päriselt, aga mulle meeldib nii öelda ja mõelda. Ehk siis Kati, mu kasuõde sai jälle lapse. Ja saigi tütre. Lõpuks. Neli meest juba ees. No ok. Kolm. Aga see on lihtsalt kogemata nii ja peaks olema teisiti. Valus teema. Aga me keegi ei uskunud, et tuleb tütar. Ja ikkagi tuli. Ma ei jõua ära oodata, millal teda näen. Loodetavasti/arvatavasti juhtub see laupäeval põgusalt. Yay!

Ja kuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuus! Teine kõige olulisem teema. Sain ükspäev mingilt hispaanlaselt, keda ma ei tundnud ja kellega meil ka ühiseid tuttavaid polnud, lihtsalt CSi kutse, et tulgu ma tema Eestist lahkumise peole ja andku teada vaid õigeks ajaks, kellega tulen. No ma ei suutnud vastu panna. Võtsin Reijo ühes, sest muska on blond ja ütles alguses ei. Aga tõenäoliselt nii oligi parem. Kaasas inimene, kellega end tõeliselt mugavalt tunnen.

Eile oligi see pidu. Kuskil kellegi kodus. Hispaania kerge õhtusöök ja palju kaasa toodud veini, mida mina tänu autole küll nautida ei saanud, aga ikkagi. Ja meeeeeletult toredad ja huvitavad inimesed koos. Pooled Eestist, pooled mujalt. Seekord oli mul hea tuju ning olin oma elemendis, mitte nagu siis, kui Reijoga Annika lõpupeol käisime. Hästi ruttu sain inimesed lahti ja endaga suhtlema, aga võimalik, et nad kõik ongi sellised. Toredad. Avatud. Sõbralikud. Tolerantsed. Jne. Meeletult armsad. Mis sellest, et ma kedagi ei tundnud. Ainult turvavõrk Reijo oli kaasas. Aga meid võeti kohe omaks. Mina käisin ja siiberdasin ringi suheldes inimestega. Loodan, et Reijol ka väga igav ei olnud. Ja olen talle väga tänulik, et ta tuli, sest üksi poleks ma kindlasti julgenud minna. Kunagi ei tea ju, mis ees ootab. Kui keegi CSist otseselt mulle külla tuleb, siis pole probleemi, aga niimoodi on. Ma ei tea, miks.

Päris mitmete inimestega tahaksin kohtuda veel. Ja mitu tükki kutsusid külla oma kodumaale, aga see saab olema raskesti teostatav, sest.... me ei vahetanud üldse kontakte. Mõned leidsin CSist üles. Mõningaid kahjuks mitte. Nuuks...

Aga teate, mida lahedat me veel tegime? Paiga peremees ja üks neiu oskasid mängida kitarri. Ja me saime nad nii kaugele, et nad mängisidki. Ja meie laulsime kitarritaustal ilusaid eesti ja välismaa laule. Pigem küll eesti, egod nagu me oleme ja muid noote ka polnud eriti. Aga väga väga väga tore oli. Neid inimesi tahaks küll veel näha. Mul on siiani vaimustus sellest üritusest, mille tegid eriliseks just inimesed. Ei miski muu... ja ongi kõik tänaseks. Musi!

Hea on olla!

Mängib hea plaat. Jah, plaat. Mina!!! ostsin!!! ise plaadi. Usute? Sest see on hea ja asi oli põhimõttes. Ja pea keerleb eelmise õhtu väga headest mälestustest. Ja kõik tülid on seljataga. Lahendatud. Üks mees peab veel roomama veidi. Aga üldiselt elu on jälle lill. Selle suve lõpp on olnud tõeliselt tore, ka tülidest hoolimata. Ma ei mäletagi, millal mul viimati nii huvitav ja tore ja stressivaba oli. Kui see välja arvata, et lõbutsemisele kulub raha, kas tahad või ei. Ja ma ei tea enam, kas mul on nii palju, et õppemaksu eest tasuda. Aga ju ma siis jätan söömise maha vms.

Täna on aega. Tegelikult vähem, kui mulle tundus. Aga püüan vähemalt sünnipäevamuljed seljataha saada.

Niisiis... reede öösel jõudsid meie kauaoodatud spaanlased. üsna viimase hetkeni ootasin ja lootsin, et ta oma lubadusest kinni peaks, aga Sandra istus arvutis ja siis vaatas mulle väga tõsise näoga otsa, öeldes, et ta logis just messengeri sisse. Niipalju siis sellest. Panin ise punkti. Ta tegi selle vaid väga lihtsaks.

Teised tulidki. Sandra oli kuhugi ära kadunud ja minu neid üksi ootama jätnud. Tervituskallid ja -musid ning sõit Peedu poole ööbima. Enne veel sain hakkama oma esimese kahjustustega autoõnnetusega. Ütleme nii, et meil oli väike eriarvamus paiknemise osas lennujaama parkimiskassaga, aga keegi nagu kurjaks ei saanud peale mu enda ja ka iseenda peale, sest rikkusin musi värvi ära. Krt küll! Siiani ajab hinge täis, et nii loll olin. ja spaanlased kardavad vist elu lõpuni minuga sõita, aga nad said veel paar korda ehmatada. Ma ei tea. Päeval olin roolis vägagi osav, aga edasi... ma ei teagi, mis juhtus. Enesekindlus kadus ka ära.

Okey... tuli öö. Üks mees alustas juba esimesel ööl oma nõmeduse demonstreerimisega ega loobunud selle veendumuse tekitamisest ka järgnevatel päevadel. Üldiselt aga aitasid poisid mu kasuisal alkovarusid lahendada öö läbi.

Hommikul ei tulnud muidugi midagi välja planeeritud Tallinna ekskursioonist. Nii ka järgmisel. Ega edaspidigi. Aga siis juba nende valikul. Me rabelesime nagu hullud, et sünnipäevaks kõik valmis saada. Mõni asi ununeski, aga väga hea peoga saime hakkama. Ma ei tea. Võib-olla mõne meelest jäigi midagi puudu, aga näljas ega janus küll keegi ei olnud ja mul endal oli väga lõbus ka. Sai erinevaid lollusi tehtud ja kuna jään viimasel ajal väga ruttu purju, siis ka konkreetselt pikali peenardesse kukutud. Mina õnneks vaid ühe korra. Magama sai vaid hommikul ja vaid paariks tunniks, aga ei olnud sellestki hullu. Tuju tegi nukraks vaid see, et mõned kallid ei tulnud ja nõmedatel põhjustel. Osa ka omal valikul.

No eks oli sekeldusi ka, aga nendest lubasin vaikida...

Alles järgmisel päeval läks jamaks. Jõudsime minu koju alles õhtupoolikul. Ja polnud veel tund aegagi kodus olnud, kui emaga tülli läksime. Tema algatusel, muidugi. Ja ma läksin nii närvi, sest ta hakkas minu sünnipäeval!!! mingil mõttetul teemal norima. Nii närvi, et käed värisesid. Hoiatasin teda, aga see ei aidanud. Aitas see, et võtsin koti ja autovõtmed. Isegi telefoni mitte. Ja läksin. Endalegi teadmatus suunas. Tagasi tulin alles järgmise peäva lõunal.

Vahepealsest räägin vaid niipalju, et oleksin peaaegu autoõnnetusse sattunud ja mitte kuidagi pidi enda süül. Ja mind saadeti oma sünnipäeval - jällegi - kohta, kus päike ei paista ja veidi tehti ka füüsiliselt haiget, aga vabandust jäängi vist ootama, sest no miks ometi peaks mingi nõmeda litsi ees vabandama eks.

Ainus, mis läks väga pahasti, oli see, et pidin Sandra ema juurde jätma poisse nende omaette linnaekskursioonilt tagasi ootama ja ta ootas ja muretses mu pärast ja närveeris, sest mingid tema asjad olid minu autos ja saatsin talle sõnumi X numbrilt, aga kui ta tagasi helistas, vastati vaid vene keeles. Ja ta helistas mu sõpru läbi. Ja kui ma koju jõudsin, olid kõik kadunud. Poisid päriselt, mis oligi hea ja Sandra ei rääkinud minuga peaaegu nädal aega.

Aga täna ma edasi kirjutada ei jõua.
Ainult seda veel ,et mu ema arvaski, et olin mingite suvaliste venelastega kuskil saunapeol, sest mainisin sauna jutu sees. Seda, kus ma tegelikult olin, jäväadki teadma vaid asjaosalised. Musid olete!

august 21, 2008

Rannaromantika jne

Lükkan veel korra edasi sünnipäeva nädalavahetusest kirjutamist, et kirjutada Öölaulupeost ja sellega seonduvast. Viimased - nüüd juba vist kaks nädalat - on olnud meeletud. Üksikud korrad olen maganud oma voodites. Üksikud ööd on möödunud üle kuue tunni unes. Vähe on käidud kodus ja pääsetud ligi hambaharjale. Vähe on olnud täiesti kainelt möödunud õhtuid jne.

Ja ma hakkan aru saama, miks Laulva revolutsiooni ajal nii palju lapsi sündis. Aga kõigest omal ajal. Mul oli juba ammu kindel plaan ka laulma minna koos poole Eestiga ja kohale ma läksingi. Algsest plaanist koos Sandraga minna ei tulnud midagi välja, aga üritusest endast tuli küll.

Kuna arvasin, et keegi teine meie seltskonnast ei ela samas kandis kus mina, siis läksin kohale üksi ja alustasin külmetamise ja oma närvide söömisega, sest teised jäid ligi pool tundi hiljaks. Edasi aga oli päris tore. Isegi toredam.

Jälle oli nii, et mehed ja mina. Seekord ühe chickilise erandiga. Sass on jälle vaba ja vallatum kui varem. Seekord aga oli väga vähe tuttavaid ja sai juurde mitmeid uusi tuttavaid. Algul olin põhiliselt koos Reijoga, aga siis juhuste kokkulangemise tõttu jäin kahekesi ühhe teise noormehega. Enamus sealt olid sõdalased. Nii temagi. No ja... kokku me jäime. Algul mul olid küll süümekad, et nii imelik on, mida kõike ja keda kõike peab Reijo minuga koos ühel nädalal nägema ja millest kõigest kuulma ja samas situatsioon temaga on nagu on eks...

Aga elu on elu ja mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Täiesti planeerimata. Aeg möödus märkamatult. Sai laulda ilusaid laule koos igati ilusate inimestega ning siis jalutasime linna, sest keegi ei tahtnud veel magama minna. Alustasime mingist mõttetust pubist, kust ostsin oma elu kallima rummikoksi. PEale seda aga läksime üle tee ühte teise baari. Ma kunagi ei tea, kumb on Nimega, kumb Nimeta. Igatahes, ühte nendest ja just sinna, mis eelmisel korral minusse sügava vastikusetunde jättis.

Seal me enam ei püüdnudki varjate teiste eest, et midagi oli juhtunud, kui me kahekesi jäime. Alles siis üritasin meid mõlemat rohkem kontrollima hakata, kui Aarne meil toa võtta soovitas ja noh... alkohol veres lasi ka hinge vabamaks. Muideks, seal pubis võ baaris oli kohati isegi ägedam kui laulupeol. DJ lasi ka Koitu ja teisi selliseid laule ning kogu baarirahvas võttis käest kinni ja tantsis ja laulis. Ja nii tuli hommik. Ma arvan, et baari ei pandudki kinni.

Me läksime ära kella seitsme paiku. Ma olin Reijole lubanud, et olen temaga linnas ja ärkvel, kuni ta peab tööle minema. Ta oli ise nii korraldanud, et on pühade ajal tööl ja siis reedel vaba. Segane miu meelest, aga noh... se teab, mis teeb. Suur mees. No ja siis tekkis plaan randa minna. Enamik olid vahepeal ära kadunud ja meid oli alles viis, siis neli, siis kolm ja siis ütles Reijo ka, et ei tule meid segama.

Ja me ei lasknud teiste pidurdamisest ennast segada. Ja mul pole kunagi varem nii ilusat hommikut rannas olnud. Detailidest ei räägi, eks. Aga me jäime lõpuks laevu vaadates magama ja ärkasime selle peale, et mul oli väga külm ja siis hakkas vihma sadama. Ikka kohe padukat. Ja meieni jõudis (vist) esimene koerajalutaja. See oli selgeks märguandeks, et on vaja koju minna.

Aga teades minu õnne, olin jäänud kodubussist maha nelja minutia. Järgmiseni pidi kuluma pool tundi. Kuigi olin seda ideed terve õhtu tagasi lükanud, lõpetasime tema pool. Ja sinna oli ka raske saada. Tavaliselt ma ainult tema juurde viivaid busse näengi enda oma oodates, aga seekord tuli kõiki muid, mis meile kummalegi ei sobinud.

Lõpuks siiski saime, külmast värisevatena - vähemalt mina - sooja bussi peale ja siis sooja tuppa. Märjad riided seljast ära ja sooja teki alla. Ja koju jõudsin ma alles pool viis. Päeval! Aga ma ei kahetse midagi. Kui, siis ainult seda, et poolmagasin kogu järgneva õhtu ja hommikuni välja, olenemata sellest, et Peedu tuli külla mulle sünnipäeval puhul õnne soovima. Huvitav, kas nüüd on läbi mu hullumeelne suvi? Ema ka ütleb, et ma elan täielikku hulkurielu viimasel ajal.

Ja headele lastele... küsige, kust sünnipäevapilte näha saab.

august 17, 2008

Anna andeks, Sandra!

Enne, kui hakkan ülejäänud hullust nädalavahetusest rääkima, siis palun sinu käest vabandust. Eilne ei olnud mitte kuidagi sinu süü, aga ometi jäid sina kõikide probleemidega üksi ja mul on hästi kahju, et nii juhtus, aga mul olid omad põhjused. Kuidagi irooniline oleks siin ka praegu sulle palju õnne soovida, nii et ma ei tee seda, kuigi tahaksin. Aga võib-olla ongi parem, et kõik läks nii, nagu läks. Kõik olid mingil hetkel jobud, aga veelkord - palun vabandust!

august 12, 2008

Meri annab, meri võtab

ja seda igas mõttes.
Sain täna laevalt maha. Kaks nädalat olen praktiliselt muust maailmast eraldatult elanud ja väga mõnus oli. Ma küll üritasin tubli olla ja RSSist vähealt Postimehe uudiseid jälgida ning oma maile vaadata, aga lõpuks läks ikka peaaegu kõigele "mark all as read". Ärge siis maha lööge eks. Ja kunagi olen tubli ning vastan kõigile CSi kirjadele ka. Kõigepealt aga tuleb kiiremas korras ära teha üks analüüs, sest ma ju käisin ühe kommunikatsioonibüroo juhtidega tööintervjuul samal hommikul, kui laeva peale minema pidin ja mul läks mitte ainult minu hinnangul päris hästi. Segaseks jäi vaid, kas assistendi tasemel hästi või konsultandi tasemel. Igatahes, ma sain koduse töö. Mõelda vaid! Kodune töö nagu keskkoolis. Ülikooli omasid ma ei suuda sama puuga lüüa. Tegelikult peaksingi hakkama sellega tegelema, aga ma veel ei suuda ja hiljem pole tegelikult aega.

Laevaelust siis...
Seekord oli hoopis teisiti. Muidugi, töökaaslased nokkisid ikka hullu moodi ja päris mitu korda vihastasin lausa, aga see vist ongi kõige noorema tavaline õnn ja rõõm. Ja muidugi, ma nägin Annikat jälle üle tüki aja ja koos oli fun nagu eelmisel korralgi, ainult et kahjuks pidi ta juba mõne päeva präast terviseprobleemide tõttu ära minema. Ma olin siis veidi närvis, et huvitav, kes teda asendama tuleb ja kui nõmedaks võiksid kujuneda ülejäänud päevad ilma temata, sest Ede on ju ka nüüd teises vahetuses ja millegipärast olid kõik laopoisid ka uued ega tundunud alguses üldse sama toredad. Järgi jäi vaid Urmas. Olime algul nii tihti koos, et juba hakkasid mingid jutud käima, kuigi tegelikult me ei teinud ju midagi. Nagu tõsiselt. Tema on 44 ja mina siiani 20. tal on pojad minust vaid veidi nooremad. Kui haige see oleks!

Aga olen jõudnud järeldusele, et laeval on tõesti ikka kohe väga paljudel topeltelu. On kodused parterid ja sisi on laevapartnerid ja kumbki ei sega teist. Aga ma hakkasin mõtlema, et mina küll ei tahaks oma meheks meremeest, sest ma muretseksin liigas plaju selle üle, kus ja kellega ta seal mida teeb kõik need kaks nädalat, mis ta koju ei saa.

Ja samas, seal laevas on ka üks päris paar - võib-olla tegelt rohkemgi - ja nad on koos nii veidrad. Nad abiellusid just ja käituvad teineteise suhtes nii külmalt. Ma ei ole kunagi varem näinud samamoodi käituvat paari, kes peaksid värskelt ja ülepeakaela armunud olema. Tundub olevat täielik mõistuseabielu ja hästi mõistusevastane minu jaoks.

Aga enne, kui jõuan igasuguse topelteluni jälle, räägin oma uuest naabrist. Ta oli hästi tore - selles suhtes ma ei ütle midagi- väga positiivne ja energiline, sai juba esimesel või teisel päeval terve korruse noortega tuttavaks ja mina ka tema kaudu, sest enne olin paljusid neist vaid näinud ja osa kohta ka vaid negatiivset kuulnud. No nüüd vähemalt oskan oma arvamust nende kohta ise kujundada. Oli toredaid inimesi, oli võltse, oli kahepalgelisi, oli täispessimiste ja ka palju muid inimtüüpe. Arvan, et neist küll kellestki minu sõpru ei saa, aga vähemalt jälle hulk uusi tuttavaid juures. Ja mu toanaaber oli maganud ükski öö tervet aega ning ikka oli energiline, mis pani mind imestama. Mina hoidsin madalat profiili, sest laeva peal suitsetavad 90% inimestest ja põhiline social life toimubki suitsunurgas ja kuigi ei tahaks pidur olla, ei ole ma enam selles eas, et käiks teistega suitsul kaasas või veel hullem - hakkaks seltskonna pärast suitsetama. Aga sain minagi selle seltskonnaga vaba aega üsna meeldivalt sisustatud.

Laev on selline draamakeskus, et täitsa naerma ajab. kes kellega käib ja kes sellest teab. Kuulujutud jõuavad isegi silda välja. Muide, seekord oli selles mõttes ka ägedam, et ma jõudsin korduvalt silda ja ka sauna. Kohe tunne, et olen sajaga laevaelu elanud ja nagu Kristo ütles - laeva tullaksegi seiklusi otsima ja neid oli ohhooo kui palju. Seal oli päris mitmeid inimesi, kel on kodus kallim ja laevas kallim ja siis oli vaid dilemma, et kumb on teise jaoks vallutus, kumb vallutaja. Mina mõtestasin selel enda jaoks lahti nii, et vallutus ei ole ju üldse halb olla, sest vallutus tähendab, et vallutaja tunneb vajadust pingutada selle nimel ehk siis ei pea end juba piisavalt heaks ja võrdseks partneriks. No ja meid kõiki vallutati. Ei jäänud puhtaks ükski laps:D

Ja suhted liitsid ja lahutasid, ajasid tülli nii sõbrannasid kui paarikesi. Ka meil uue toakaaslasega lõppes nii, et viimase õhtuni oli kõik hästi, kuid täiesti viimasel päeval me peaaegu ei rääkinudki omavahel ja üra läks ta nii, et ei öelnud head aegagi. Nojah, ma ei viitsi põdeda ka ja vihastada veelgi vähem, sest seda sain eelneval õhtul piisavalt teha ja terve järgnev päevgi pidin võitlema iseendaga hingamisharjutusi tehes, et ma ei plahvataks.

Aga läheme ajas veel veidi tagasi. Kaks päeva enne M-Li äraminemist vahetusid laojuhatajad ja tuli peale see, kes mulle rohkem meeldib. Meeldis juba algusest peale ja lihtsalt sellepärast, et ei ole see teine, sest too mulle üldse ei meeldi. Ta on mingi täielik nolk. Minust kaks aastat noorem ja ülimalt ennast täis. No igatahes, me ei olnud selle laujuhatajaga ka suhelnud varem eriti, aga kohe sel päeval otsustas ta liituda minu ja Urmase seltskonnaga ja siis nad ajasid sellist juttu oma "suhtest", et ma pidin naerust püksi pissima ja naljakas oli neid veidi veelgi mõnitada. Igatahes, sealt sai kõik alguse.

Järgmisel hommikul olin just jõudnud tööle, kui kuulen, kuidas keegi hüüab üle terve poe "Tere, kallis!". Mõtlesin, et keda küll nii tervitatakse - tervitaja tundsin juba häälest ära, sest tal on nii mõnus omamoodi kähe hääl - ja ta vaatas minu poole. Naerma ajas. Ja ajas veel tükk aega. Peas keerles vaid üks mõte - ära armu ära! Ära armu ära! Ära! Armu! Ära! Aga juba ajas mind naerma ainult sel viisil, nagu ajab siis, kui mulle keegi meeldima on hakanud.

Ja siis juhtus nii, et meil tuli kahekesi koos üle tunni tööd teha - teisi edagi läheduses ei olnud või noh - üks tore laomees oli, aga me ei lasknud end temast segada ja ma ei tea, kas ta sai midagi aru või ei, aga lõpuks oli tal küll pilt selge, mis sest, et ta seda diskreetselt ei tunnistanud ka ainult meie kahe kuuldes. No ja meie siis tehime tööd, olime mõlemad higist läbimärjad ja näost punased või vähemalt mina olin seda ja võta nüüd kinni, kas rohkem tema või raske töö pärast ja tööga käis kaasas pidev lõõpimine. Mulle nii meeldis ta enesekindlus, kuidas ta ei karda enda kulul nalja teha - ka mitte geinalja - ja samas see, kuidas ta läks ja tunnistas armukadedaks minemist või niisama lõõpis - ma ei tea - Sandra telefonikõnele "Tere, kallike" vastamise peale. See ei paistnud teda veel tükk aega rahule jätvat, kuigi informeerisin teda, et helistajaks on mu parim sõbranna. Praegu mõtlen, et kuigi pärast oleks ju siiski võinud mainimata jätta. No ja siis jõudsime nii kaugele, et ta kutsus mind ilusti endale külla filmi vaatama õhtuks.

Tol hetkel ei teadnud veel keegi, et mul polnud midagi ei selle poisi ega temaga filmi vaatamise vastu, sest ta on nii krdi kena igas mõttes ja tal on nii ilusad silmad ja ta teab ise ka seda, aga me jäämegi vaidlema selle üle vist, kummal meist ilusamad silmad on ja ma ei nõustu minema tema vanaemalt arvamust küsima:D

Igatahes, tuli veel paar "palun, kallist" jms ja jõudiski kätte õhtu. Leppisime kokku, et sööme ja käime pesemas ära ning siis lähen otsin ta kajuti üles ja et selleks võiks kuluda kuskil tund aega, aga muidugi kulus rohkem, sest ma olin peaaegu graafikus, aga siis tuli tuppa mu toanaaber ja ma lihtsalt pidin talle ära rääkima, kuhu minek ja sõnu polnudki rohkem vaja. Ta tuli ja ründas mind oma superripsmetushiga, aga tulemus oli nii kohutav minu väärakatel ripsmetel, et ma pidin oma juba valmis joonistatud näo uuesti maha võtma ja otsast alustama sest ma juba olen kord selline chick, et meigita ikka avalikkuse ette ei ilmuks. See peaks ikka väga eraldatud koht olema. Ja ma jäin mõnuga hiljaks, aga ta ei paistnudki pahandavat. Väitis, et tal oli endal ka tegemist, aga kas oli või ei - see polnudki oluline. Oluline oli see, et sellest tuli üks ütlemata armas õhtu.

Me ei teinud mitte midagi, kuigi vähemalt minu kehas oli täiesti tuntav ja üllatav erutusevärin või oli see külmast, aga kuna see juhtus ühel teisel õhtul veel, siis kipun arvama, et mitte. Mind ärritas, et ma ei ole ju enam teismeline, aga ikka ei suuda end kontrollida nii palju, kui tahaksin. Sellegipoolest me vaid lamasime koos, pead vastamisi tema voodil, mina tema teki all ning vaatasime järjest filme, kuni ta lihtsalt magama jäi ja tasakesi norskama hakkas, mida ta ise ei usu. Otsustasin siis, et on aeg soovida head ööd ja tagurdasin uksest välja oma kajuti poole.

Jõudes sinna aga leidsin oma toakaaslase ja ühe meie ühistest tuttavatest tema voodist üsnagi ühemõttelisest poosist. Ehmatasin veidi ja küsisin, kas segan. Vastuseks tuli, et neil on rahvas juba koos. Mõtlesin, et selge! Haarasin laualt oma telefoni ja läksin tagasi lootuses, et äkki ta ei pahanda, kui ma ööseks tema juurde jään. Alternatiivi lihtsalt ei olnud tol hetkel ja kell oli juba üsna palju ka.

Ja minu rõõmuks ta ei pahandanud üldse. Küsis vaid, kas tahan magada tema kaisus või eraldi, vastu seina või mitte. No kuna mul oli kogu aeg külm ja tundus imelik magada eraldi ja ega väga ei tahtnudki, siis koorisime kumbki end nii palju riidest lahti, et mugav oleks ja heitsime üksteise kaisus tuttu.

Edasi läks minu jaoks imelikuks. Esiteks selles mõttes, et see tuba kuulub ka pool aega ju sellele teisele laobossile, keda ma ei seedi ja ma pidin seal magama. Võimalik, et tema voodis isegi. Teiseks, ta oli päeval lõõpinud nii häbelik olemise kui geiteemal ja nüüd oligi algul nii, et me lihtsalt lebasime kõrvuti voodil, tema käsi ümber minu, aga see on minu jaoks nii enesest mõistetav liigutus. Ei juhtunud ju esimest korda, et jagan poisiga voodit ja okei - ma olen maganud ühes voodis ka paljude lihtsalt sõpradega ja lihtsalt kaisus olnud, aga siis tihti ja ka paljudel teistel juhtudel, kui ma pole mõelnud poisist kui vaid sõbrast, on ikka olnud nii, et poistele lihtsalt meeldib tunda sind enda vastas, enda kätega. Sinnamaani ma polnud veel kohanud poissi, kes ei kasutaks võimalust, kui neiu tal juba poolpaljalt voodis on.

Mõne aja möödudes küll olime me juba üksteisega kohanenud ja leidnud asendid, kuidas mõlemal mugav on ja mulle tundus, et ta magab juba ja mina segan teda, sest ma muudkui keerutasin - und ei tulnud ja üheski asendis ei olnud kuigi pikalt hea olla. Hea ja lausa meeletult aga oli see, et iga kord, kui mina kuidagi liigutasin, liigustas tema end nii, et me sobisime jälle kokku ilusti ja ni iterve öö. Ma ei maganudki. Võib-olla kakskümmend minutit. Tema vast magas hommikupoole tunni või kaks. kella me väga ei vaadanud, sest kui me juba paar tundi voodis keerutanud olime, avastasime, et kumbki tegelt ei maga, kuigi ta oli vahepeal väitnud, et saab küll magada minu küsimise peale. Ja siis mingi aja rääkisime niisama juttu ja ta oli lambist hakanud oma kätega mu kehal kergelt mängima, aga täiesti süütult ja see oli nii hea ja kui ma seda tunnistasin, siis ta ei üritanudki enam lõpetada oma sõrmedega mu õlavarre silitamist. Nii imelik, kui hea võib olla mõni väike asi õige inimese poolt. Teine inimene, kes viitsib lihtsalt sõrmedega mööda mu keha käia pool ööd, on mu parim sõber, aga siis tundub see veidi kummaline, sest ma tean, et tal on oma tüdruk ju. K kohta ma seda ei tea. Ei küsinud ja ei tahagi teada, kuigi on väga võimalik, et tal on isegi teises vahetuses keegi. Tema ei küsinud minult ka midagi. Aga mul oli juba päeval tunne, et kui sellest ka ei saa midagi, mis on vägagi tõenäoline, sest ta ei ole ei Tallinnast ega Tartust, teadsin, et tema on see, kes aitab mul üle saada CHRist, sest nüüd olen juba enam kui kindel, et see on läib. Juba varem tundsin, et ma väga ei hoolikski sellest, kui nii oleks, aga nüüd tean, et tuleb ta reedel või ei tule - haiget ma ei saa kummalgi juhul, sest liblikad kolisid korraks ümber.

No ja öö läks mööda ning tema pidi esimesena tööle minema ja ta oligi käitunud terve öö nagu tubli laps. Ei midagi sellist, mida võiks kuidagi näiteks seksuaalse ahistamise alla liigitada, kuigi nii mõnegi asja vastu ei oleks ma protesteerinud. Imelik, kuidas vahel tekib intiimsus ka niisama. Lihtsalt. Kahe inimese vahel. Aga see on ülimalt karm, kuidas hommik tema puhul kogu lummuse kaotab. ma vist vihkan nüüd hommikuid veelgi rohkem kui varem. Kui tuleb päev, siis on ta hoopis teine inimene. Esimesel päeval ei olnud, aga edaspidi küll.

Tema läks tööle öeldes vaid tsau ja mina hiilisin vaikselt oma kajutisse nähes välja nagu loodusõnnetus, aga ma pidin ju minema ja õnneks keegi ei näinud vähemalt, kust ma tulin. Mõne aja pärast olime mõlemad jälle rööl ja põrkasime jälle vahepeal kokku. Jälle tegime ka vaid kahekesi tööd, aga seekord ei olnud maagiat. Olin mina ja tema, kes ta tundus nii kuri. Muideks, hommikul olid tuvikesed ikka veel kajutis, aga andsid mõista, et üldjoontes olin õhtul valesti aru saanud ja rahvas ei tähendanudki vaid neid kahte, vaid ka teisi, kes parasjagu õues vähki toitnud olid ning ma oleksin võinud vabalt nendega liituda, aaga ma ei kahetse, et seda ei juhtunud. Mul oli ju hästi armas kuigi veidi imelik öö.

Tulles tagasi härra Kurimuri juurde, ise ta sellest aru ei saanud ega tunnistanud, aga ta oli nii võimatu. Õudne ja naljakas korraga ja seda ma talle ütlesin ka. Ta väitis, et on vaid väsinud ja me mõlemad olime. Ka mina jõudsin sinna faasi, kus lihtsalt karjusin ühe kolleegi peale, kes jälle asja eest, teist taga mind aasima hakkas ja kui ta oleks vaid teadnud viimasest ööst. Ma vist ei olekski jõudnud seda ära kuulata.

Ja päev läks mööda ilma igasuguse vahepealse flirdita ja just see ju ongi see, mis mind elus hoiab tihti ja mulle tohutult energiat annab pingelistel perioodidel. Ma vist peaksingi edaspidi üritama sättida nii, et mul pingelistel perioodidel alati keegi on. Ja siis hakkas kätte jõudma õhtu ning mu naabri eelmise öö kaaslane käis juba kõiki oma võlusid minu juures mängu panemas (kusjuures ta alguses proovis neid võlusid minuga ka teisel eesmärgil), et ma jumala eest jälle toa neile vabaks teeksin ja mina mõtlesin vaid, et kui kuri K küll kahe magamata öö järel olla võiks. Sellegipoolest võtsin julguse kokku ja hoiatasin teda võimaliku järgneva unetu öö eest. Seekord ei olnud ta sugugi nii nõusolev, kui eelmisel õhtul ja ma sain temast aru ka. Tal on seal väga pikad tööpäevad. Ma olen jõudnud nüüd tasemele vist, kus mängu tulevadki juba juhtivtöötajad:D Mis sellest, et minust vaid veidi vanemad.

Ühtlasi kutsusin teda õhtuks külla M-Li ära saatma. Ta ise pakkus. K lubas mõelda selle peale. Nüüd juba tean, et tema mõtlemised lõppevad alati negatiivse tulemusega. Me keegi ei saanud teda kätte enam. Ta ei tulnudki ja mul oli megakehv öö. Megakehv sellepärast, et tuvikestel oli ju viimane öö. Me olime koos ühe teise tüdrukuga ja otsustasime korra messi jooma minna. Ütlesin naljaga pooleks, et neil on aega kakskümmend minutit pornot teha, aga üldjuhul nii sel poisil kui ta toakaaslasel tekkis laeval voodisoojendaja ja nad oleksid võinud ju vabalt kõik koos poiste kajuti hõivata. Seega oleksidki võinud kohe sinna ööseks kolida.

Kui ma umbes kahekümne minuti pärast koos selle sõpsiga tagasi jõudsin, sain shoki. Tõsiselt. Minu elus pole veel sellist asja ette tulnud. Ühesõnaga... avasin toaukse ja nägin kahte pimedas teki all väänevat keha. Suust lendas kohe märkus nende rõveduse kohta. Valmistusin sisse minema läpakat tooma, sest sõps ütls, et lähme siis tema juurde filmi vaatama. Alles iis aga sain veel suurema shoki. MINU voodis!!! püheras see teine paarike samamoodi teki all. Ma lausa lainetasin vihast. Ja ma olin ka K peale kuri, sest kuigi seda ei saanud ju otseselt tema süüks pidada, ei oleks ma pidanud seda kõike pealt nägema, kui tema oleks minuga olnud. Aga ega siis sellega antud öö ebameeldivused ei lõppenud.

Me veel tükk aega jagasime sõpsiga tema kajutis minu muret. Teine pliks oli veel tema toakaaslane ja ühtlasti parim sõbranna ja parima sõbra tüdruk, aga tema oli juba mõnda aega näinud seda topeltelu. Minu toanaabril see alles algas. No igatahes, varsti panime filmi peale aga ei jõudnud selle vaatamisega veel kuigi kaugele, kui see kõige enam meeleheitel poiss sisse sadas palvega, et tal on kondoome vaja ja imestas siis, et miks mul ei ole. No ma ei tea. Miks mul peaks! Selle koha pealt olen küll nii vanamoeline, et arvan, et mees võiks selle poole eest hoolt kanda. Nagunii, minul pole üksi sellega midagi teha. Kusjuures, me sõpsiga läksimegi siis keset ööd neile kondoome laeva pealt kerjama, sest nende enda otsing oli ebaõnnestunud. Meil õnnestus üsna kiiresti ja oli väga naljakas. Kujutage ise ette kaht chicki üheskoos kondoomijahil.

Mõtlesime, et nüdü saame rahu, aga ei. Varsti tulid tüdrukud kahekesi itsitades meie juurde ega julgenud tükk aega midagi öelda. Mõtlesin siis välja, et küsimus on apluses ja tahetakse lihtsalt veel, aga tüdrukutele ei olnud öeldud, kui suur saak tegelikult oli ja selle selgumisel saime nendest üsna kiiresti lahti. Mõneks ajaks. Said veel sõnad peale leotud, et hommikuks oleks voodipesu vahetatud. Mul läks süda pahaks juba paljast mõttest sinna magama minemise ees. Ka puhta pesuga. Ja vastuseks sain vaid, et nad ju tegelikult ei teinudki midagi seal ja mitte minu teki all. Nad võtsid teisest voodist uue. Saate aru jah - tulemuseks oli see, et pidin ühe komplekti asemel ISE kaks ära vahetama. Nii haige ei saa ju olla. Arvasin varem.

Ja tuli ka kolmas segamine, kui tuppa astus paarike minu voodist. Nemad olid ju varakult teada andnud, et soovivad selles kajutis ööbida, kus meie parasjagu olime ja poiste oma ei sobi, sest seal on aken ja läheb hommikul valgeks. Siis aga ei saa nad magada ehk ühesõnaga, meie võiksime sinna kolida. Nagu tõsiselt. Ja nad mõtlesidki seda tõsiselt, et me peaksime laskma enda veel kord ümber kolida. Jäi ära! Aga selle hinnaga, et nad esitasid sõpsile ultimaatumi, et võtavad tema läpaka kaasa või omastavad ööks kahekesi ühe logiseva ja pähe kukkuda ähvardava nari meie kohal.

Ja hommikul oli neist ühel närvi küsida mult, kus ma ööbisin ja teisel, et mis sõpsi probleem oli, et ta neile vastu vaidlema hakkas. Huh! Terve päeva tegin hingamisharjutusi ja lõualuud valutasin tööl fakesmile'i hoidmisest, sest tuju oli tegelikult väga s*tt.

Ja sel päeval oleksin väga tahtnud K-ga rääkida. Talle halvasti öelda ja ühtlasi muret kurta, aga ma ei näinudki teda terve päev rohkem kui mõned korrad vilksamisi selja tagant ja me ei rääkinud ühtegi sõna. Tundsin end nii halvasti ja kuri olin ju niigi ja nii üksi tundsin end ka ja lootusetus olukorras, sest kuigi M-L läks ära ja Liisi tuli asemele, ei suutnud ma kujutleda end seal voodis magamas. Sel päeval juhtus midagi head ka, aga alles õhtul.

Taustalugu siis... mõni päev varem andis laeva intendant - üks hästi tähtis tädi - mulle tagasisidelehe täitmiseks, aga sinnani kogusin julgust. Nüüd oli hea hetk üksi olla, sai mõelda ja ühtlasi seda täita. Närvi ajas see, et nad ei taha küsitlusi anonüümselt, nagu normaalne oleks vaid täisnimega ja see tuleb ka näost näkku üle anda, nii et ka pilt pannakse nimega kokku. Otsustasin siiski lehe täitmisel aus olla. Aus aga viisakas ja see oli hea valik. Täitsin ära ja viisin intendandile tagasi kommentaariga, et ärgu siis aus olemise eest maha löögu. Kusjuures, räägitakse, et ta pidi muutma elu väga ebameeldivaks, kui talle närvidele käia.

Ma oleksin võinud ka oma otsese ülemuse kätte tagasiside lehe viia, kuid mõtlesin, et mida ma ikka varjan. Läksin siis tööle, kuid juba mõne minuti pärast astus poodi sesse see sama intendant. Mul jättis süda löögi vahele. Mõtlesin juba, et ju vihastasin ta välja või midagi, kuigi ta tundub üsna tore olevat. Aga hoopis vastupidi. Ta küsis mult täpsemalt minu arvamust mõne asja kohta ja otsustasin veelgi ausam olla ja ka sellest teda informeerida, mida täiesti avalikust küsitlusest ja selle objektiivsusest arvan. Igatahes, ta ütles siis, et talle meeldisid mu vastused. Ja õhtul jõudis minuni uudis, et mind on pandud slabi nimekirja. Intendant oli ise küsima tulnud, et kas ma ei taha seda boonust. Tegelikult ei ole seda ju nii lühikest aega töötanud inimestele ette nähtud ja seekord ma ei tahtnud ka väga midagi. Oleksin kõik, mida tahtsin, ka täie raha eest välja ostnud. Aga esimest korda sel päeval oli mu näol ehtne naeratus ja ka tööpäeva lõpp läks kiiremini.

Kuna ka polnud K-d näinudki, siis olin leppinud mõttega, et magan ikka oma voodis ja pesugi vahetasin ära. Arvan siiski, et päris seksini seal ei jõutud. Olime Liisiga kahekesi toas ja lihtsalt rääkisime juttu. Me polnud ju ammu näinud. Järsku aga kolkis keegi ukse peale. Mõtlesin, et see on Urmas, kes pidi tulema filmi vaatama, ja valmistusin juba talle ilusti ütlema, et jääb ära või teeme seda mujal, sest Liisi tahab magada, aga oh üllatust! Ei olnudki tema. Olid eilsed meesosatäitjad - täis kui tinaviled - ja rääkisid midagi üllatusest mulle. Tundes neid küsisin, mis rõvedus mind ees ootab, kuid siis lükati vähemalt sama purjus K mu nina alla.

Mulle ju tegelikult ei meeldi purjus inimesed, aga mul oli ikkagi hea meel teda näha. Jõudsin selgusele, et ju ta ei vältinud mind meelega ja ülejäänud õhtu möödus joodikute seltsis. See andis ka Liisile võimaluse teisi tundma õppida. Mul on tunne, et tal pole ikka veel laeva peal rohkem sõpru, kui need, keda talle eelmine kord tutvustasin. Varsti aga tahtis ta siiski magama minna ja meie kolisime poste tuppa. Teised chickid ei tulnud. Ühel oli paha olla ja sõpsi ei huvitanud enam see seltskond. Kusjuures, see sõps on ka veidi kahtlane. Algul olid nad M-Liga väga head sõbrad, aga tingimused ju muutusid ja mõlemad ta sõbrad said oma vahel paremateks sõpradeks. Samas aga hakkasime meie rohkem suhtlema. Imelik oli veel see, et ma tean, et talle meeldis samuti K ja ta teadis, kus ühe öö olin, aga tegi teatrit, et ei tea midagi. No ju ta ei saanud tunnistada, et oli selle juba teistelt välja uurinud. Mängisin kaasa.

Enivei... poiste toas olime väga lühikest aega. Seal oli meeletult külm ja poisid olid meeletult täis ning sõid krediitkaardiga kalamarja otse purgist, sest lusikaid ei olnud ja meid oli ära hirmutatud, et peale streiki patrullib vanemtüür alkomeetriga. Alels viimasel ööl tegelikult selgus, et uus vanemtüür ei teadnud veel, kus alkomeetrit hoitaksegi. Poisid sõid ära ja siis tahtsid põhku heita. Me siis K-ga läksime ära. Sel õhtul oli ta jälle hästi ok. Kahtlustan, et end lihtsalt lõviks joonud. Ja ega ma tervate märkustega kade ka ei olnud. Ma olin kuri, et ta päeval isegi tere ütlema ei tulnud.

Edasi aga oli jälle ilus öö. Seekord küll kummutas ta mu kahtlused peaaegu täielikult enda seksuaalsete eelistuste koha pealt ja ma juba mõtlesin, et kuidas hommikul kareda lõuaga tööle ilmumist põhjendada. Üks kolleeg oli juba eelmine kord välja mõelnud, kellega öö veetsin, et need ööd olid algusest lõpuni väga erinevad. Teise öö eeliseks oli see ,et ma sain magada ka. Ju kolm ööpäeva praktiliselt magamata olemine hakkas mõjuma ja seekord ei olnud mul probleem tema kaisus uinumisega.

Hommik oli jälle kui külm reaalsus. Kumbki läks oma teed. Õhtul kordus sama jama, et pidi tulema, aga kodus kui vits vette. Ju oli väsinud jälle. Ja oli kahju, aga ei olnud hullu. Tegelikult oli ka. Meil oli hull öö. Algul olime ühe paarikese ja sõpsi ja veel ühe sõpsiga plikade pool ja vaatasime filmi. Sel korral jõin ka mina esimest korda ikka nii, nagu joomine käib ja jube ruttu hakkas pähe. Seekord ei olnud ju mingit hirmu, sest kõige hullemal juhul oleks keegi meid ähvardanud hommikul maha panemisega või vallandamisega, aga nagunii töö oli läbi ju.

Liikusime sõpsiga edasi masinasse - nii kutsutakse neid laeva sügavustes oelvaid ruume, kus tegutsevad tunkedes tüübid ja siis ajasime seal segast juttu, kuni ära tüütas. Siis tuli eriti hull mõte. Täis kui tarakanid, otsustasime minna silda, sest kapten ei pidanud valves olema, aga ei olnud ka see, keda teadsime olevat. Sain hoopis teada, et meil on olemas ka teine tüürimees ja ta on päris muhe sell. Olime mõne tunni seal ja lõbustasime teda ja üht madrust, kes meid paar õhtut varem kondoomihädast välja aitas. Siis tuli too tüüp, kes meie teada valves olema pidi, ja ajasime temaga lolli juttu. ma ei tea, kui igav neil tavaliselt öösiti olla võib. Seekord vist oli veidi vähem igav, aga meid pandi nalja pärast üht testi tegema, kus uus töötaja vastab kõigile küsimustele, mida ta laeva toimimise ja ohutuse kohta teadma peab ja meil tuli sõpsiga kahepeale see väga hästi välja. Naersime pisarateni ausaid vastuseid välja mõeldes. Siis aga pani kõrgem tegelane oma sõna maksma ja ajas meid magama.

Läksimegi sõpsi kajutisse ja jälle oli Kodak moment. Seekord pälvis meie tähelepanu üks õhetav neiu ja kasutatud kondoom rippumas joogipudelil, mis kuulus sõpsile. Kondoomiga aga ei olnud sõpsil ju midagi pistmist ja meid mõlemaid ajas oksele. Mind tegelikult ka veidi naerma, sest seekord vähemalt tehti seda teisi segamata. Närvi aga ajas see, et tagajärjed jäid jälle teistele koristada ja lapsukestele tegi see vaid nalja.

Tulime sõpsiga ära ja istusin solidaarsusest temaga veel ühe tunni messis. Enam polnud ju vahet - neljas öö magamata läks. Lõppsaldo oli 19h und nelja ööpäeva peale ja kusjuures ma ei ole praegu ka unine.

Aga jah... selline siis oli seekordne tööaeg. Ma olen nüüd tunde kirjutanud. andke märku, kui keegi viitsis lõpuni ka lugeda:D Ei usu hästi. Aga mul oli vaja see endast välja saada. Nüüd siis pühendun sünna planeerimisele.