Kõik nägite kindlasti, et õues toimub midagi hullu, mida on aknast hea vaadata, aga enamik teist vist ise olid piisavalt mõistlikud, et mitte nina välja paista. Mina ei olnud.
Mul oli pühapäeval selle kõige hullema tormiga üks FB koosolek, millest ma puududa ei tahtnud ja siis vedasin end veel läbi metsa suure surmaga kesklinna. Koosolek ise kestis umbes sama kaua kui sinna minek ja läks üsna hästi, aga seda, mis edasi juhtus, küll sõnaga "hea" kirjeldada ei saa. Ma ei mäletagi, millal viimati enne seda nii lootusetust olukorrast ja abituna end leidsin.
Nimelt, ilm oli vahepeal nii hulluks läinud, et minu niigi vist Tallinna kõiga harvema liikumissagedusega (ja eriti pühapäeviti) busse jäi mitu tükki järjest ära ja 63, mis metsa äärde käib, pühapäeviti puhkab ning 60 oli ka täiesti rivist maas. Inimesed rääkisid, et ootasid seda asjatult üle tunni aja. Neile, kes seda liini ei tea - see käib muidu iga kümne minuti tagant. Niisiis ei hakanud ma ka õues külmetama, et näha, kas mõni 60 ikka tuleb.
Kuna minu kodubussid olid täielikult missing in action, siis sai tavalisest pooleteisttunnisest bussidevahest lõpmatus ja asja tegi veel kordades hullemaks see, et paari tunniga sai minu telefoni kahest pulgast null ja olin üksi keset linna ilma ühegi lootuseta koju saada. Nagunii poleks sellise ilmaga ja pimedas läbi metsa ka jalutada julgenud ja taksoraha polnud ka. Mitte, et ma oleks arvanud, et taksod lumest läbi murravad, kui bussidki lootusetult kinni jäid.
Hakkasin mõtlema alternatiivsetele ööbimiskohtadele. Võtsin julguse kokku ja tegin ristiemale haleda kõne, et äkki ta tuleb mulle kuidagi moodi järgi, sest trollidesse oli mul veel kõige vähem usku, aga tuli välja, et ta telefon on kodus ja tema ise täiesti hõivatud. Seega matsin plaani maha.
Enne veel olin helistanud Aivarile, sest tema elab kõige lähemal ja ma tean, et seal olen ka alati oodatud, aga tuli välja, et ta oli alles kodust Tallinna poole teel. Küll juba linna piiril, aga sealt tuli ta ka umbes poolteist tundi. Mina olin selleks ajaks, kui tema jõudis, juba kaks tundi tühja passinud ja hakaksin väga närvi minema, sest ta ei jõudnud ega jõudnud ja mu telefon ilmutas suremisemärke. Lõpuks juhtuski nii, et kõne ajal talle viskas telefon lihtsalt julmalt sussid püsti ja õnneliku juhuse läbi leidsime siiski üksteist. Ma ei oleks teda kuidagi muidu kätte ka saanud.
Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, kui ta lõpuks jõudis. Ma ei olnud ju enam üksi oma jamas. Õigemini mõtlesin, et jamad on läbi, sest trammid käivad mööda rööpaid ja lootus sooja tuppa saada oli väga suur, aga ma eksisin.
Siis juhtus midagi trammidega. Vastassuunas juhtus mingi rike ja nad lihtsalt seisid rivis. Meie suuans tuli aga ainult nubmer ühtesid justkui vihjeid, et peaksin kohe Anni ka KMi juurde tööle minema, aga ma ei võtnud vedu. Ja buss nr 18 ka lihtsalt ei tulnud. Dispetser ütles vaid, et häid uudiseid pole ja kahju küll. Oli tal jah. Tema oli ju soojas toas.
Kahekesi koos ootasime veel üle tunni ja enamuse sellest õues enne, kui lõpuks tuli üks sobiv tramm. Ma olin ikka väga õnnelik. Isegi selle üle, et see tähendas poolekilomeetrist matka põlvini lumes vastu tuult. Trammis oli ju ikkagi soe ja sai istuda ja jalgu sirutada. Taevas!
Aga siis tuli matk. Ma ei tea, kas asi on minu ammu treenimata kehas või oligi see raske ülesanne, aga kohale jõudes ei jaksanud ma õieti rääkidagi. Arvate, et jamad olid läbi? Heh! Optimistid:D
Mul oli ju telefon tühi, mis tähendas, et mul ei olnud ei kella ega äratust. Küll aga oli nii mul kui Aivaril tulemas tööpäev JA Aivari uksel ei ole snepperlukk. See mängib loos rolli seetõttu, et tema pidi olema tööl tund enne mind ja poole tunni jagu kaugemal kui mina. Välja aga pidime nende asjaolude tõttu kodust korraga minema. Mina söömata, kammimata ja eelmise päeva meigijäänustega. Heast küljest, vähemalt oleksin kümne minutiga voodist õue jõudnud, nagu poisid teevad. Arvake, mis ma see üleliigne poolteist tundi varahommikul tegin?
Ma jalutasin. Läbi paksu lükkamata lume kesklinnast Kalamajja. Ma pole seda teed kunagi isegi ilusa ilmaga jala ette võtnud ja üllatusena kulus selle peale vaid 40 minutit.
Murphyl oli minuga jälle lõbus. Ta tegi nii, et uus raha oli minu arvel hommikuks kohal, aga AGA mitte ükski toitu pakkuv koht ei plaaninud uksi avada enne, kui pidin juba tööl olema. Seega oli jälle üks mitu korda veelgi killivam matk ilma ühegi lonksu vee või ühegi toiduampsuta.
Ja siis tuli veel välja mõelda, kuidas ma KMi juurde sisse saan. Telefon oli ju tühi ja aknad on neil kõrgel. Lootsin, et äkki on Ann all korrusel, aga kogu elamine oli kohale jõudes pime.
Lumetorm pakkus aga ka ühte head asja. LUND! Ma mõtlesin, et loobin pallidega vastu magamistoa akent, kuni klaas enam välja ei paista või uks avatakse. Aga ei juhtunud kumbagi. Peale paari palli ärkas KM üles ja tuli mulel lehvitama. Lehvitas tema. Lehvitasin mina. Ja ta pani kardina tagasi ette. Optimist mina arvasin, et see tähendab, et ta tuleb teeb ukse lahti, aga ei. Ta vist ronis voodisse tagasi ja Ann oli dushi all.
Mõne aja pärast lasi üks lund rookiv naaber mu koridori ja siis oli juba lihtne, sest koputamise peale KM siiski avas korteriukse. Edasi oli juba superluks. Sain sooja ja juua ja süüa ja magada isegi veidi. Selline töö on tore.
Sellised siis minu muljed, nii et ärge imestage, kui ma sel talvel teile igasuguste lund puudutavate ideede osas kurjalt vastan. Ma tõesti ei taha lund enam rohkem kui aknast vaadata.
Mul oli pühapäeval selle kõige hullema tormiga üks FB koosolek, millest ma puududa ei tahtnud ja siis vedasin end veel läbi metsa suure surmaga kesklinna. Koosolek ise kestis umbes sama kaua kui sinna minek ja läks üsna hästi, aga seda, mis edasi juhtus, küll sõnaga "hea" kirjeldada ei saa. Ma ei mäletagi, millal viimati enne seda nii lootusetust olukorrast ja abituna end leidsin.
Nimelt, ilm oli vahepeal nii hulluks läinud, et minu niigi vist Tallinna kõiga harvema liikumissagedusega (ja eriti pühapäeviti) busse jäi mitu tükki järjest ära ja 63, mis metsa äärde käib, pühapäeviti puhkab ning 60 oli ka täiesti rivist maas. Inimesed rääkisid, et ootasid seda asjatult üle tunni aja. Neile, kes seda liini ei tea - see käib muidu iga kümne minuti tagant. Niisiis ei hakanud ma ka õues külmetama, et näha, kas mõni 60 ikka tuleb.
Kuna minu kodubussid olid täielikult missing in action, siis sai tavalisest pooleteisttunnisest bussidevahest lõpmatus ja asja tegi veel kordades hullemaks see, et paari tunniga sai minu telefoni kahest pulgast null ja olin üksi keset linna ilma ühegi lootuseta koju saada. Nagunii poleks sellise ilmaga ja pimedas läbi metsa ka jalutada julgenud ja taksoraha polnud ka. Mitte, et ma oleks arvanud, et taksod lumest läbi murravad, kui bussidki lootusetult kinni jäid.
Hakkasin mõtlema alternatiivsetele ööbimiskohtadele. Võtsin julguse kokku ja tegin ristiemale haleda kõne, et äkki ta tuleb mulle kuidagi moodi järgi, sest trollidesse oli mul veel kõige vähem usku, aga tuli välja, et ta telefon on kodus ja tema ise täiesti hõivatud. Seega matsin plaani maha.
Enne veel olin helistanud Aivarile, sest tema elab kõige lähemal ja ma tean, et seal olen ka alati oodatud, aga tuli välja, et ta oli alles kodust Tallinna poole teel. Küll juba linna piiril, aga sealt tuli ta ka umbes poolteist tundi. Mina olin selleks ajaks, kui tema jõudis, juba kaks tundi tühja passinud ja hakaksin väga närvi minema, sest ta ei jõudnud ega jõudnud ja mu telefon ilmutas suremisemärke. Lõpuks juhtuski nii, et kõne ajal talle viskas telefon lihtsalt julmalt sussid püsti ja õnneliku juhuse läbi leidsime siiski üksteist. Ma ei oleks teda kuidagi muidu kätte ka saanud.
Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, kui ta lõpuks jõudis. Ma ei olnud ju enam üksi oma jamas. Õigemini mõtlesin, et jamad on läbi, sest trammid käivad mööda rööpaid ja lootus sooja tuppa saada oli väga suur, aga ma eksisin.
Siis juhtus midagi trammidega. Vastassuunas juhtus mingi rike ja nad lihtsalt seisid rivis. Meie suuans tuli aga ainult nubmer ühtesid justkui vihjeid, et peaksin kohe Anni ka KMi juurde tööle minema, aga ma ei võtnud vedu. Ja buss nr 18 ka lihtsalt ei tulnud. Dispetser ütles vaid, et häid uudiseid pole ja kahju küll. Oli tal jah. Tema oli ju soojas toas.
Kahekesi koos ootasime veel üle tunni ja enamuse sellest õues enne, kui lõpuks tuli üks sobiv tramm. Ma olin ikka väga õnnelik. Isegi selle üle, et see tähendas poolekilomeetrist matka põlvini lumes vastu tuult. Trammis oli ju ikkagi soe ja sai istuda ja jalgu sirutada. Taevas!
Aga siis tuli matk. Ma ei tea, kas asi on minu ammu treenimata kehas või oligi see raske ülesanne, aga kohale jõudes ei jaksanud ma õieti rääkidagi. Arvate, et jamad olid läbi? Heh! Optimistid:D
Mul oli ju telefon tühi, mis tähendas, et mul ei olnud ei kella ega äratust. Küll aga oli nii mul kui Aivaril tulemas tööpäev JA Aivari uksel ei ole snepperlukk. See mängib loos rolli seetõttu, et tema pidi olema tööl tund enne mind ja poole tunni jagu kaugemal kui mina. Välja aga pidime nende asjaolude tõttu kodust korraga minema. Mina söömata, kammimata ja eelmise päeva meigijäänustega. Heast küljest, vähemalt oleksin kümne minutiga voodist õue jõudnud, nagu poisid teevad. Arvake, mis ma see üleliigne poolteist tundi varahommikul tegin?
Ma jalutasin. Läbi paksu lükkamata lume kesklinnast Kalamajja. Ma pole seda teed kunagi isegi ilusa ilmaga jala ette võtnud ja üllatusena kulus selle peale vaid 40 minutit.
Murphyl oli minuga jälle lõbus. Ta tegi nii, et uus raha oli minu arvel hommikuks kohal, aga AGA mitte ükski toitu pakkuv koht ei plaaninud uksi avada enne, kui pidin juba tööl olema. Seega oli jälle üks mitu korda veelgi killivam matk ilma ühegi lonksu vee või ühegi toiduampsuta.
Ja siis tuli veel välja mõelda, kuidas ma KMi juurde sisse saan. Telefon oli ju tühi ja aknad on neil kõrgel. Lootsin, et äkki on Ann all korrusel, aga kogu elamine oli kohale jõudes pime.
Lumetorm pakkus aga ka ühte head asja. LUND! Ma mõtlesin, et loobin pallidega vastu magamistoa akent, kuni klaas enam välja ei paista või uks avatakse. Aga ei juhtunud kumbagi. Peale paari palli ärkas KM üles ja tuli mulel lehvitama. Lehvitas tema. Lehvitasin mina. Ja ta pani kardina tagasi ette. Optimist mina arvasin, et see tähendab, et ta tuleb teeb ukse lahti, aga ei. Ta vist ronis voodisse tagasi ja Ann oli dushi all.
Mõne aja pärast lasi üks lund rookiv naaber mu koridori ja siis oli juba lihtne, sest koputamise peale KM siiski avas korteriukse. Edasi oli juba superluks. Sain sooja ja juua ja süüa ja magada isegi veidi. Selline töö on tore.
Sellised siis minu muljed, nii et ärge imestage, kui ma sel talvel teile igasuguste lund puudutavate ideede osas kurjalt vastan. Ma tõesti ei taha lund enam rohkem kui aknast vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar