Lähen nüüd jälle ajas veidi tagasi ja räägin eelmisest nädalast. Nädalast, mida arvasin oelvat murrangulise tähendusega, aga mis vist siiski ei olnud nii murranguline, kui mulle meeldinuks.
Käisin kahel tööintervjuul, kohtasin poissi, keda mu mõlemad parimad sõbrannad tunnevad, aga kellest kumbki lugu ei pea; pidasin Tartus maha lahkumispeo ja kolisin tagasi pealinna, aga kõigest järjekorras.
Olen avastanud, et tööotsimine on naljakas asi. Sa täidad erinevates kohtades CV vorme, mis on meeletult tüütu, sest see võtab palju aega ja asja ei tee lihtsamaks ka see, et iga vorm on erinev, mistõttu infot ei saa kopeerida.
Seejärel sa vaatad, milliseid töötajaid kuhu vajatakse ja kui vähegi mõistlik inimene oled, siis teed ettevõtete kohta veidi taustauuringut ka enne, kui end välja pakkuma hakkad. Sest on veel idioote, kes otsivad omale orja või ilusat naisolevust ning julgevad viimast kirjutada ka tööpakkumisse täiesti avalikult. Minu teada nimetatakse seda diskrimineerimiseks ja see peaks ju keelatud olema. Ja ma ei ole mingi ekstreemfeminist.
Edasi läheb nii, et hakkad kirjutama kaaskirju, kus püüad olla võimalikult leidlik, armas ning just selel ettevõtte jaoks sobiv. Samas tuleb hinnata, milline inimene sinu kirja lugema satub ja kas ta eelistab sind tõsiselt või lõbusalt, enesekindlalt või alandlikult. Tavaliselt keegi selles osas midagi ette ei ütle ja ikka tuleb õnne peale mängida.
Kui oled juba vajutanud Send nuppu, siis tuleb ootamise aeg, aga soovitan soojalt sel ajal ikka midagi asjalikku ka teha, sest vähemalt neljal korral viiest see ootus ei lõppegi. Mitte keegi ei kirjuta vastu. Ei kirjuta isegi selleks, et öelda, et sa ei vastanud ootustele. Sellised kirjad valmistavad kusjuures juba rõõmu.
Kui KUI läheb tõe-li-selt hästi, võtab keegi ühendust, et leppida kokku aeg intervjuuks. Siis rõõmustad, loed veel korra üle firma koduleheküljelt, mida see endast kujutab; kes seda veavad jne. Üritad võimelda end vabaks ajaks, mis firmajuhile või juhiabile sobib ja kui tuled selle peale, püüad end alaga veidi veel kurssi viia, aga ootamatusi intervjuul tuleb alati ikkagi ette.
Lõpuks valid välja, mida intervjuule selga panna; millised aksessuaarid avaldaksid head muljet ja kui jõuad, lähed lased oma juuksuril veel vahetult enne enda peal imesid korda saata. Selle juures on hea asi, et kui närvitsed, et juuksur ei jõua õigeks ajaks valmis ja nii võid hilineda, ei jõua närvitseda selle pärast, kuidas intervjuul esined. Sellega on nagu valuga - ainult üks korraga.
Intervjuud ise on erinevad. Mõnel värised põnevusest - meeletu kogus mõteid tormab nagunii peas ringi - mõnel naerad koos potentsiaalsete tööandjatega, mõnel pingutad, et üldse usutav naeratus näole võluda. Enam-vähem poole tunni pärast on kõik läbi. Sulle on lausutud sõnad - võtame kindlasti mõne päeva jooksul ühendust - ja sa oled juba uksest väljas.
See, mis sees toimus või mis kellelgi seljas oli, tuleb alles järgmiste päevade jooksul jupphaaval meelde. Siis tuleb ka kaine mõistus puhkuselt tagasi ja kirud ennast, et olid liiga alandlik või kukkusid mõne ülimõttetu asjaga orki, aga ikkagi on veel hea olla, sest ei tundunud ju, et väga nihu läks ja pealegi - lubati ühendust võtta. Seega, oled natuke aega õnnelik ja lootust täis.
Aga siis möödub päev. Teinegi. Varsti on möödas nädal, siis poolteist. Paari päeva pärast saabuma pidanud vastusest ei ole ikka veel midagi kuulda. Praed oma sisepinge tules kaaludes, kas juba on õige aeg ise uuesti ühendust võtta või peaks siiski ootama ära nendepoolse tagasiside VÕI ei ole mõtet üldse midagi oodata, sest enamasti nagunii sai mäng läbi hetkel, kui intervjuu lõppedes ülekuulaja kätt surusid. Ometi, lootus sureb viimasena ja tundub parem, kui see ikkagi konkreetselt kellegi teise poolt ära tapetakse. Parem kiire surm eks!?
Praegu on jälle selline seis ja mul on väga kahju, sest mulle tundus jälle, et kõik läks hästi. Seekord isegi öeldi, et lootust on - mul. Otsustasin oodata reedeni. Rohkem mitte. Ja siis hakkab mäng tõenäoliselt otsast peale. Ainult mängukaaslased muutuvad. Lihtsalt üks kord, üks ainumas kord, ei taha ma olla kaotaja.
Naljakas on ka see, et kohas, mis tundus olevat lihtsamini endale võidetav, grilliti rohkem kui kohas, mille saamise ja milles hea olemise nimel ma palju rohkem pingutama pean.
Muidu aga nagu juba kirjutasin, tulin Tartust päriselt ära, aga juba ilmnevadki probleemid, et varsti oleks vaja seal üleöö olla ja kus siis peatuda. Nägin üle pika aja Sandrat ja öösel klubis ka lõpuks tema eksi, keda enne mainisin. Katsi seekord kahjuks mitte. Hommikul pidi kasuisa mulle autoga järgi tulema. Ma ikka veel ei julge oma autoga üksi nii pikka otsa ette võtta, kuigi ei ole just väga tõenäoline, et üks auto kaks korda põlema läheks. Hommik seisnes kõva trenni tegemises. Ei tahtnud kedagi teist ka üles ajada nii vara. Seega käisin üksi kümmend korda oma teise korruse toani ja tagasi, iga kord võttes kaasa kolm kuni viis rasket kasti või kotti. Sellega seoses kogesin midagi uut. Kui nahk märg ja asjad kõik autos - üllataval kombel jäi ruumi veel ülegi - istusin maha, et oma jogurt ära süüa. Ja siis juhtus midagi imelikku. Käed värisesid lusikat suuni tõstes pingutusest nii metsikult nagu ma oleksin püüdnud vähemalt oma keharaskust näokõrgusele sikutada. Iga amps käis nii, et surue värinaga suhu ja siis kolksti! kukkus käsi kohe tagasi sülle. Nüüd on sellest ligi nädal möödas ja enam tõesti ole ole käed valusad. NÜÜD!
Arvutasin välja, et mul on veel maksimaalselt üheksa kirjatükki kõrghariduseni. Nüüd tegelikult juba kuni kaheksa. Arvan, et pean võtma omale vaba nädala, et kõik kiried asjad kohe valmis saada. Imelik on see, et mul ei ole ammu nii vähe kohustusi olnud, aga ikkagi on kooliasjus ja tööasjus pidevalt meeletu ummik. Seega hirmuga mõtlengi, et nüüd tõesti pean kõik nädalaga ära tegema, sest äkki juhtub ime ja keegi võtab mu päriselt üheksast viieni tööle. Kuidas ma siis kõik muu ka tehtud saan? Trenni minekust ei julge ma hetkel isegi mitte unistada. Aga nädalavahetusel olime emaga tublid. Kiirkõndisime ligi kaheksa kilomeetrit maha, mida on minu jaoks väga palju. Tema jaoks soojendus.
Üks värskem asi ka. Eile oli mul jälle tüüpiline KMi päev selle erinevusega, et oli erakordselt ebameeldiv ilm ja mul said jalad läbimärjaks. Tahtsin peale tööd veel verd andma minna, aga no kohe überebameeldiv oli olla. Seega põhimõtteliselt palvetasin kõigi kõrgemate võimude poole, et mulle jääksid pooletunnise ajaaugu jooksul jalgu kasvõi enam-vähem sobivad kummikud ja mul läks üle ootuste hästi.
Olen juba aastaid omale kummikuid tahtnud, aga kunagi ei leia ilusaid või siis parajat numbrit. Nüüd jalutasin sisse esimesse poodi ja leidsin isegi ühe paar enda suurust ja ühe paari number väiksemaid, mille meeleheitest ka kaasa haarasin proovima minnes ja voila! Seekord vedas. See väiksem paar oli tunduvalt ilusam, aga paras. Mind ei huvitanud, palju need maksavad. Ma ei suutnud isegi korraks enam oma märgi ketse tagasi jalga susata. Jooksin sokkis ringi mööda poodi ja otsisin kuivi sokke. Tulemus on see, et lahkusin poest oma nunnude kummarite ja paari meestesokkidega. Müüjatele võisin ju nalja teha, aga no pole minu mure, et neil naistesokke pole ja osa meesteasju ongi seksikamad. Ma käiksin triiksärkidega ka, kui keegi neid jagaks.
Astusin teisest poest ka läbi ja haarasin pika sooja kampsuni. Seejärel oli lausa rõõm taas sügisega silmitsi seista ja lapse kombel lompides hüpata ning ka esimene vereandmine pealinnas sai toredaks kogemusest. Hoopis teistsuguseks, aga toredaks. Ainult üks nõuanne. Kallid Tallinna ja Tartu arstid! Palun lõpetage see lapsik konkureerimine ja leppige ära. Nagunii on vähetõenäoline, et te kahesajakilomeetrise vahemaaga meie pisikeses riigis klientide pärast võitlema peaksite. Seega oleks kena vahetada infot. Ma ei taha, et mulle igal pool jälle uus arstikaart avatakse ja ma ei taha iga kord uues kohas jälle tõestada, et olen nullnegatiivne. Lolluse suhtes olen nulltoleratiivne ka. Võite selle mu haigusloosse kirja panna, kui tahate või parem veel... räägin sellest teisipäeval geeniuurijatele!?
Käisin kahel tööintervjuul, kohtasin poissi, keda mu mõlemad parimad sõbrannad tunnevad, aga kellest kumbki lugu ei pea; pidasin Tartus maha lahkumispeo ja kolisin tagasi pealinna, aga kõigest järjekorras.
Olen avastanud, et tööotsimine on naljakas asi. Sa täidad erinevates kohtades CV vorme, mis on meeletult tüütu, sest see võtab palju aega ja asja ei tee lihtsamaks ka see, et iga vorm on erinev, mistõttu infot ei saa kopeerida.
Seejärel sa vaatad, milliseid töötajaid kuhu vajatakse ja kui vähegi mõistlik inimene oled, siis teed ettevõtete kohta veidi taustauuringut ka enne, kui end välja pakkuma hakkad. Sest on veel idioote, kes otsivad omale orja või ilusat naisolevust ning julgevad viimast kirjutada ka tööpakkumisse täiesti avalikult. Minu teada nimetatakse seda diskrimineerimiseks ja see peaks ju keelatud olema. Ja ma ei ole mingi ekstreemfeminist.
Edasi läheb nii, et hakkad kirjutama kaaskirju, kus püüad olla võimalikult leidlik, armas ning just selel ettevõtte jaoks sobiv. Samas tuleb hinnata, milline inimene sinu kirja lugema satub ja kas ta eelistab sind tõsiselt või lõbusalt, enesekindlalt või alandlikult. Tavaliselt keegi selles osas midagi ette ei ütle ja ikka tuleb õnne peale mängida.
Kui oled juba vajutanud Send nuppu, siis tuleb ootamise aeg, aga soovitan soojalt sel ajal ikka midagi asjalikku ka teha, sest vähemalt neljal korral viiest see ootus ei lõppegi. Mitte keegi ei kirjuta vastu. Ei kirjuta isegi selleks, et öelda, et sa ei vastanud ootustele. Sellised kirjad valmistavad kusjuures juba rõõmu.
Kui KUI läheb tõe-li-selt hästi, võtab keegi ühendust, et leppida kokku aeg intervjuuks. Siis rõõmustad, loed veel korra üle firma koduleheküljelt, mida see endast kujutab; kes seda veavad jne. Üritad võimelda end vabaks ajaks, mis firmajuhile või juhiabile sobib ja kui tuled selle peale, püüad end alaga veidi veel kurssi viia, aga ootamatusi intervjuul tuleb alati ikkagi ette.
Lõpuks valid välja, mida intervjuule selga panna; millised aksessuaarid avaldaksid head muljet ja kui jõuad, lähed lased oma juuksuril veel vahetult enne enda peal imesid korda saata. Selle juures on hea asi, et kui närvitsed, et juuksur ei jõua õigeks ajaks valmis ja nii võid hilineda, ei jõua närvitseda selle pärast, kuidas intervjuul esined. Sellega on nagu valuga - ainult üks korraga.
Intervjuud ise on erinevad. Mõnel värised põnevusest - meeletu kogus mõteid tormab nagunii peas ringi - mõnel naerad koos potentsiaalsete tööandjatega, mõnel pingutad, et üldse usutav naeratus näole võluda. Enam-vähem poole tunni pärast on kõik läbi. Sulle on lausutud sõnad - võtame kindlasti mõne päeva jooksul ühendust - ja sa oled juba uksest väljas.
See, mis sees toimus või mis kellelgi seljas oli, tuleb alles järgmiste päevade jooksul jupphaaval meelde. Siis tuleb ka kaine mõistus puhkuselt tagasi ja kirud ennast, et olid liiga alandlik või kukkusid mõne ülimõttetu asjaga orki, aga ikkagi on veel hea olla, sest ei tundunud ju, et väga nihu läks ja pealegi - lubati ühendust võtta. Seega, oled natuke aega õnnelik ja lootust täis.
Aga siis möödub päev. Teinegi. Varsti on möödas nädal, siis poolteist. Paari päeva pärast saabuma pidanud vastusest ei ole ikka veel midagi kuulda. Praed oma sisepinge tules kaaludes, kas juba on õige aeg ise uuesti ühendust võtta või peaks siiski ootama ära nendepoolse tagasiside VÕI ei ole mõtet üldse midagi oodata, sest enamasti nagunii sai mäng läbi hetkel, kui intervjuu lõppedes ülekuulaja kätt surusid. Ometi, lootus sureb viimasena ja tundub parem, kui see ikkagi konkreetselt kellegi teise poolt ära tapetakse. Parem kiire surm eks!?
Praegu on jälle selline seis ja mul on väga kahju, sest mulle tundus jälle, et kõik läks hästi. Seekord isegi öeldi, et lootust on - mul. Otsustasin oodata reedeni. Rohkem mitte. Ja siis hakkab mäng tõenäoliselt otsast peale. Ainult mängukaaslased muutuvad. Lihtsalt üks kord, üks ainumas kord, ei taha ma olla kaotaja.
Naljakas on ka see, et kohas, mis tundus olevat lihtsamini endale võidetav, grilliti rohkem kui kohas, mille saamise ja milles hea olemise nimel ma palju rohkem pingutama pean.
Muidu aga nagu juba kirjutasin, tulin Tartust päriselt ära, aga juba ilmnevadki probleemid, et varsti oleks vaja seal üleöö olla ja kus siis peatuda. Nägin üle pika aja Sandrat ja öösel klubis ka lõpuks tema eksi, keda enne mainisin. Katsi seekord kahjuks mitte. Hommikul pidi kasuisa mulle autoga järgi tulema. Ma ikka veel ei julge oma autoga üksi nii pikka otsa ette võtta, kuigi ei ole just väga tõenäoline, et üks auto kaks korda põlema läheks. Hommik seisnes kõva trenni tegemises. Ei tahtnud kedagi teist ka üles ajada nii vara. Seega käisin üksi kümmend korda oma teise korruse toani ja tagasi, iga kord võttes kaasa kolm kuni viis rasket kasti või kotti. Sellega seoses kogesin midagi uut. Kui nahk märg ja asjad kõik autos - üllataval kombel jäi ruumi veel ülegi - istusin maha, et oma jogurt ära süüa. Ja siis juhtus midagi imelikku. Käed värisesid lusikat suuni tõstes pingutusest nii metsikult nagu ma oleksin püüdnud vähemalt oma keharaskust näokõrgusele sikutada. Iga amps käis nii, et surue värinaga suhu ja siis kolksti! kukkus käsi kohe tagasi sülle. Nüüd on sellest ligi nädal möödas ja enam tõesti ole ole käed valusad. NÜÜD!
Arvutasin välja, et mul on veel maksimaalselt üheksa kirjatükki kõrghariduseni. Nüüd tegelikult juba kuni kaheksa. Arvan, et pean võtma omale vaba nädala, et kõik kiried asjad kohe valmis saada. Imelik on see, et mul ei ole ammu nii vähe kohustusi olnud, aga ikkagi on kooliasjus ja tööasjus pidevalt meeletu ummik. Seega hirmuga mõtlengi, et nüüd tõesti pean kõik nädalaga ära tegema, sest äkki juhtub ime ja keegi võtab mu päriselt üheksast viieni tööle. Kuidas ma siis kõik muu ka tehtud saan? Trenni minekust ei julge ma hetkel isegi mitte unistada. Aga nädalavahetusel olime emaga tublid. Kiirkõndisime ligi kaheksa kilomeetrit maha, mida on minu jaoks väga palju. Tema jaoks soojendus.
Üks värskem asi ka. Eile oli mul jälle tüüpiline KMi päev selle erinevusega, et oli erakordselt ebameeldiv ilm ja mul said jalad läbimärjaks. Tahtsin peale tööd veel verd andma minna, aga no kohe überebameeldiv oli olla. Seega põhimõtteliselt palvetasin kõigi kõrgemate võimude poole, et mulle jääksid pooletunnise ajaaugu jooksul jalgu kasvõi enam-vähem sobivad kummikud ja mul läks üle ootuste hästi.
Olen juba aastaid omale kummikuid tahtnud, aga kunagi ei leia ilusaid või siis parajat numbrit. Nüüd jalutasin sisse esimesse poodi ja leidsin isegi ühe paar enda suurust ja ühe paari number väiksemaid, mille meeleheitest ka kaasa haarasin proovima minnes ja voila! Seekord vedas. See väiksem paar oli tunduvalt ilusam, aga paras. Mind ei huvitanud, palju need maksavad. Ma ei suutnud isegi korraks enam oma märgi ketse tagasi jalga susata. Jooksin sokkis ringi mööda poodi ja otsisin kuivi sokke. Tulemus on see, et lahkusin poest oma nunnude kummarite ja paari meestesokkidega. Müüjatele võisin ju nalja teha, aga no pole minu mure, et neil naistesokke pole ja osa meesteasju ongi seksikamad. Ma käiksin triiksärkidega ka, kui keegi neid jagaks.
Astusin teisest poest ka läbi ja haarasin pika sooja kampsuni. Seejärel oli lausa rõõm taas sügisega silmitsi seista ja lapse kombel lompides hüpata ning ka esimene vereandmine pealinnas sai toredaks kogemusest. Hoopis teistsuguseks, aga toredaks. Ainult üks nõuanne. Kallid Tallinna ja Tartu arstid! Palun lõpetage see lapsik konkureerimine ja leppige ära. Nagunii on vähetõenäoline, et te kahesajakilomeetrise vahemaaga meie pisikeses riigis klientide pärast võitlema peaksite. Seega oleks kena vahetada infot. Ma ei taha, et mulle igal pool jälle uus arstikaart avatakse ja ma ei taha iga kord uues kohas jälle tõestada, et olen nullnegatiivne. Lolluse suhtes olen nulltoleratiivne ka. Võite selle mu haigusloosse kirja panna, kui tahate või parem veel... räägin sellest teisipäeval geeniuurijatele!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar