Tuleb jälle ilgelt "deep" postitus, aga vast leiate okserefleksi tekkimisel ise x-i üles.
Shoppamishullustus ja saapasaatus
Arhitektionu
Minust nooremad kuulsused
Mina, stjuuardess!?
Alustan siis alguset, aga ei luba midagi.
Kõigepealt, minu viimase aja lubadused iseendale süüa tervislikumalt ja mitte kulutada raha, on läinud selgelt vett vedama, sest imekombel mul isegi on tekkinud planeerimata raha ja täiesti planeerimata olen selle eest ostnud endale ilusaid asju selga ja jalga ja külge. Nüüd on jälle rohkem minupidi, et pole raha ega aega, aga oleks kiiremas korras vaja tipptasemel diktofoni, mida Eestis ei müüda ja koduarvuti on ka nii pees, et ei ava vahel isegi suvalisi docfaile arvutisiseselt. Selle tõttu on kõike seal "hästi fun" teha ja ma ei taha isegi blogida. Nagunii olen viimasel ajal täis närvihaige ja ravi pole minu jaoks veel leiutatud. Puhkus aga ei mahu päevpalaanidesse ega eelarvesse, mis mul üsna konstantselt negatiivne on, aga peaks häti positiivne olema, et saaksin mõelda oma kodule. Rikkaid sponoreid, kes tahavad vaid hea inimee tunnet? Anyone? I'm not picky.
Täpsemalt siis olen avastanud enda jaoks saatuslikud saapad või saapasaatuse. Võtke, kuidas tahate eks, aga mina ei oska seda teisiti nimetada. Täpselt nädala eest laupäeval, kui ma tõesti üritasin tarka panna ja õppida, peksis ema mu kodust välja endaga kaasa shoppama ja viis mu kingapoodi saapaid vaatama. Saapaid, mida mul tegelikult väga vaja ei olegi. Aga seal olid megaallahindlused ja ma isegi leidsin kaks täiesti sobivat paari, mis olid nii ilusad kui parajad ja mis ema siis tegi - jalutas poest välja. Nii ebaõiglane meelitamine oli see. Sest mul oli ju eelmise päeva shoppamisest tingituna pankrot ja tema got my hopes up. EI suuda praegu eesti keeles öelda seda.
Ma siis käisin terve nädala närvitsedes ringi, et äkki KMi ema kannab raha üle lõpuks ja äkki imekombel on vähemalt üks neist saapapaaridest alles ja reedel suutsin suure surmaga saada kätte raha ja vedada ka ennast poodi ja see oli täielik saatus. Ma ei tea, mille muuga seda põhjendada. Aga mõlemad saapapaarid olid alles. Ja need ei olnud kallid ega koledad. Ühed on valged way too sparkly'd nagu peaks moes olema ja teised on freaky-pruunid. Järelikult tuli mul ka mõlemad ära osta ja ma olen nüüd jälle hästi õnnelik saapainimene, kuigi täna õhtul ma tõenäoliselt vihkan end, sest lähen välja ja panin jalga ühed neist uutest, mil kontsa ligi kümme sentimeetrit.
Teema kaks. Härra arhitektionu. Neljapäeval oli mul Tartu-bussis jutukas pinginaaber. See on alati oodatud vaheldus, mida harva juhtub, aga antud juhul sain jälle minu stiilis kumalise eksemplari. Ma ei taha midagi halvasti öelda. Väga tore keskealine mees oli. Aga ta ajas kohati nii tarka juttu, et mul, blondiinil, tahtis pea lõhkeda. Ja teisest küljest paistsin mina ta maitse olevat. Mul on sellistes olukordades alati ebamugav olla, sest üldiselt ma ei oska ei öelda ega taha teistele haiget teha, aga endast on ka ju kahju. Käisime koos söömas ja üht uut kuju vaatamas, millega ta seotud on ja selleks korraks on kõik, aga me vahetasime numbreid ja võib-olla on see järjejutt. Kõige ebameeldivam on selle teema juures see, et ta avaldas arvamust minu jaoks hingelähedase teema osas ja see oli labane ning valus kuulata, aga ma ei suuda seda siia isegi kirja panna. Üldiselt aga võiks ta olla huvitav tuttav.
Üks mõte veel, mida aeg-ajalt mõelnud olen. Ma olen vana. No selgelt olen ju, kui kuulsused minust kõvasti nooremad on. Minust vanemad inimesed, rääkige, kuidas teie sellega toime tulete? Minu jaoks on raske see, et minust nooremad on minust oluliselt edukamad. Aga vaadake Miley Cyrus't või Jamie Lynn Spears'i, kes on mingi 15-16 või meie oma Laura Põldvere't, kes kõik minust nooremad on. Ma olen õel ainult sellepärast, et tahaksin ise sama edukas olla oma alal, mitte, et mul nende vastu midagi oleks. See on ju tore, et nad on edukad. Loodetavasti ka õnnelikud selle juures.
Üks pool-nali veel.
Mul on üks shveitslasest sõber, kes viitsib pidevalt kuulata mu vingu ja hala ja kes käis välja ühe huvitava idee elus vahelduse leidmiseks. Ta rääkis, et mitu ta sõpra töötavad stjuurdite/stjuuardessidena ja söötis mulle ette ka konkreetse uue eduka firma, kes töötajaid otsib. Ma siis nalja mõttes kandideerisingi, sest usun, et iga tüdruk on kunagi unistanud sellest ametist. Ma küll olin selle unistuse üsna sügavale maha matnud, aga nüüd ronis see taas välja nagu zombie - varbad ees. Enam ei näe ma seda kui ametit kogu eluks. Küll aga tahaksin midagi sellist ära teha elukogemuse mõttes. Niisiis täitsin ükspäev tunde üht tobedat töösoovija ankeeti ja nüüd ootan vastust, mida võib-olla ei tulegi, aga äkki tuleb ja äkki saan ka järgmistest voorudest läbi? Kes teab!? Ma vähemalt proovisin. Nad peaksid mu ankeedi täitmist hindama, sest juba see üksi oli paras katse.
Ahjaa... lükasin sel nädalal taaskäima ühe blogi. Kes otsib, see leiab. Ma ei plaani iin täpsustada, est tahangi neid kahte eraldi hoida.
Ja veel... tuletage mulle meelde, et raamatublogise Egon Ilissoni raamatust "Isased" kirjutaksin, sest mul tekkis lugedes päris mitmeid muljeid.
Shoppamishullustus ja saapasaatus
Arhitektionu
Minust nooremad kuulsused
Mina, stjuuardess!?
Alustan siis alguset, aga ei luba midagi.
Kõigepealt, minu viimase aja lubadused iseendale süüa tervislikumalt ja mitte kulutada raha, on läinud selgelt vett vedama, sest imekombel mul isegi on tekkinud planeerimata raha ja täiesti planeerimata olen selle eest ostnud endale ilusaid asju selga ja jalga ja külge. Nüüd on jälle rohkem minupidi, et pole raha ega aega, aga oleks kiiremas korras vaja tipptasemel diktofoni, mida Eestis ei müüda ja koduarvuti on ka nii pees, et ei ava vahel isegi suvalisi docfaile arvutisiseselt. Selle tõttu on kõike seal "hästi fun" teha ja ma ei taha isegi blogida. Nagunii olen viimasel ajal täis närvihaige ja ravi pole minu jaoks veel leiutatud. Puhkus aga ei mahu päevpalaanidesse ega eelarvesse, mis mul üsna konstantselt negatiivne on, aga peaks häti positiivne olema, et saaksin mõelda oma kodule. Rikkaid sponoreid, kes tahavad vaid hea inimee tunnet? Anyone? I'm not picky.
Täpsemalt siis olen avastanud enda jaoks saatuslikud saapad või saapasaatuse. Võtke, kuidas tahate eks, aga mina ei oska seda teisiti nimetada. Täpselt nädala eest laupäeval, kui ma tõesti üritasin tarka panna ja õppida, peksis ema mu kodust välja endaga kaasa shoppama ja viis mu kingapoodi saapaid vaatama. Saapaid, mida mul tegelikult väga vaja ei olegi. Aga seal olid megaallahindlused ja ma isegi leidsin kaks täiesti sobivat paari, mis olid nii ilusad kui parajad ja mis ema siis tegi - jalutas poest välja. Nii ebaõiglane meelitamine oli see. Sest mul oli ju eelmise päeva shoppamisest tingituna pankrot ja tema got my hopes up. EI suuda praegu eesti keeles öelda seda.
Ma siis käisin terve nädala närvitsedes ringi, et äkki KMi ema kannab raha üle lõpuks ja äkki imekombel on vähemalt üks neist saapapaaridest alles ja reedel suutsin suure surmaga saada kätte raha ja vedada ka ennast poodi ja see oli täielik saatus. Ma ei tea, mille muuga seda põhjendada. Aga mõlemad saapapaarid olid alles. Ja need ei olnud kallid ega koledad. Ühed on valged way too sparkly'd nagu peaks moes olema ja teised on freaky-pruunid. Järelikult tuli mul ka mõlemad ära osta ja ma olen nüüd jälle hästi õnnelik saapainimene, kuigi täna õhtul ma tõenäoliselt vihkan end, sest lähen välja ja panin jalga ühed neist uutest, mil kontsa ligi kümme sentimeetrit.
Teema kaks. Härra arhitektionu. Neljapäeval oli mul Tartu-bussis jutukas pinginaaber. See on alati oodatud vaheldus, mida harva juhtub, aga antud juhul sain jälle minu stiilis kumalise eksemplari. Ma ei taha midagi halvasti öelda. Väga tore keskealine mees oli. Aga ta ajas kohati nii tarka juttu, et mul, blondiinil, tahtis pea lõhkeda. Ja teisest küljest paistsin mina ta maitse olevat. Mul on sellistes olukordades alati ebamugav olla, sest üldiselt ma ei oska ei öelda ega taha teistele haiget teha, aga endast on ka ju kahju. Käisime koos söömas ja üht uut kuju vaatamas, millega ta seotud on ja selleks korraks on kõik, aga me vahetasime numbreid ja võib-olla on see järjejutt. Kõige ebameeldivam on selle teema juures see, et ta avaldas arvamust minu jaoks hingelähedase teema osas ja see oli labane ning valus kuulata, aga ma ei suuda seda siia isegi kirja panna. Üldiselt aga võiks ta olla huvitav tuttav.
Üks mõte veel, mida aeg-ajalt mõelnud olen. Ma olen vana. No selgelt olen ju, kui kuulsused minust kõvasti nooremad on. Minust vanemad inimesed, rääkige, kuidas teie sellega toime tulete? Minu jaoks on raske see, et minust nooremad on minust oluliselt edukamad. Aga vaadake Miley Cyrus't või Jamie Lynn Spears'i, kes on mingi 15-16 või meie oma Laura Põldvere't, kes kõik minust nooremad on. Ma olen õel ainult sellepärast, et tahaksin ise sama edukas olla oma alal, mitte, et mul nende vastu midagi oleks. See on ju tore, et nad on edukad. Loodetavasti ka õnnelikud selle juures.
Üks pool-nali veel.
Mul on üks shveitslasest sõber, kes viitsib pidevalt kuulata mu vingu ja hala ja kes käis välja ühe huvitava idee elus vahelduse leidmiseks. Ta rääkis, et mitu ta sõpra töötavad stjuurdite/stjuuardessidena ja söötis mulle ette ka konkreetse uue eduka firma, kes töötajaid otsib. Ma siis nalja mõttes kandideerisingi, sest usun, et iga tüdruk on kunagi unistanud sellest ametist. Ma küll olin selle unistuse üsna sügavale maha matnud, aga nüüd ronis see taas välja nagu zombie - varbad ees. Enam ei näe ma seda kui ametit kogu eluks. Küll aga tahaksin midagi sellist ära teha elukogemuse mõttes. Niisiis täitsin ükspäev tunde üht tobedat töösoovija ankeeti ja nüüd ootan vastust, mida võib-olla ei tulegi, aga äkki tuleb ja äkki saan ka järgmistest voorudest läbi? Kes teab!? Ma vähemalt proovisin. Nad peaksid mu ankeedi täitmist hindama, sest juba see üksi oli paras katse.
Ahjaa... lükasin sel nädalal taaskäima ühe blogi. Kes otsib, see leiab. Ma ei plaani iin täpsustada, est tahangi neid kahte eraldi hoida.
Ja veel... tuletage mulle meelde, et raamatublogise Egon Ilissoni raamatust "Isased" kirjutaksin, sest mul tekkis lugedes päris mitmeid muljeid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar