juuni 25, 2019

Keeruta-keeruta

Triibu on taas teinud suure arenguhüppe. Nimelt keerab ta nüüd end üsna vabalt igas suunas - kui just parasjagu liiga põnev ei ole ja ära ei unusta seda võimalust. Siis on nagu selili kilpkonn. Muidu aga on viimase kahe nädalaga saanud üsna paiksest tüübist elektrijänes, kes enam ei mütsata peaga vastu maad, vaid on kiiresti õppinud end ka üle takistuste keerama. Näiteks ühel õhtul, kui jätsin ta omaette voodisse uinuma ja läksin ise dušši alla, ootas mind naastes tüüp, kes oli keeranud end voodidraakoni toele, peanupp juba voodiäärest kõrgemal. See ehmatas mind üsna korralikult ja järgmisel päeval lasime voodi põhja allapoole. Nüüd ongi nii, et voodidraakonist on saanud parim sõber, keda tiivast sikutada ja kellega jutustada. Mulle keeratakse voodis tihti draakoni kasuks selg, aga samas on tore näha teda iseseisvumas.

Lemmik ütleb, et praegu on meil kuldne aeg, sest ta veel ei rooma, aga samas suudab end ise mõnda aega lõbustada. Või suutis. Kuni pühapäevani. Viimased kaks päeva on meil siin mingi kummaline õnnetusehunnik, kes võib isegi ärkamisjärgselt halvas tujus olla ja korraks üksi kuhugi jättes kohe endast välja minna. Ma loodan, et see on lihtsalt järjekordse arenguhüppe algus ja läheb ruttu üle, sest ma olen ära hellitatud meie muheda mehikesega, kes kõigile naeratusi kingib ja ma tunnen end nii abituna, kui ta järsku nii kurb on.

Kassid on ka järsku huvitavaks muutunud. Kui vaid saaks mõne kätte. Vahel ma aitan veidi.

Ja voodis on erakordselt kitsaks läinud, sest hommikupoole tahab ta siiski enamasti kaissu ja kui ma ütlen kaissu, siis ma mõtlen, et ta kasutab maksimaalselt ära oma uut keeramisoskust ja poeb mulle nii külje alla, kui vähegi võimalik. Eile hommikul olin mina külili voodiäärel, minu vastas ja otsas Triibu, tema peakohal Eros ja siis tükk maad eemal Lemmik. Ja siis ma pidin unesegasena valvama, et need kolm üksteisele haiget ei teeks. Aga armas oli ka. Ei ole vist midagi nunnumat, kui Triibu armastust täis naeratused ja kaissupugemine. Aga nüüd ta ärkas. Eks me läheme kallistama.

Taaskord lapsevankri valikust

Kümme!!! aastat tagasi lapsehoidjana töötades kirjutasin postituse sellest, mida jälgida vankri ostmisel. Seda loetakse siiani üsna palju ning täna ise ka üle lugedes üllatas mind see, kui paljuga ma jätkuvalt nõus olen.

Olles nüüd ise ema, komistasin ma vaid paarile omadusele keskendudes väga hea vankri otsa ja jätkuvalt alles avastan selle plusse. Nüüd panen kirja ka juhuks, kui kunagi taas vankriostuks minema peaks või kedagi teist huvitab.

Eelteadmiseks, ma ei ole kunagi olnud mingi brändipede. Nüüd aga olen väga tugevalt Emmaljunga usku või vähemalt Emmaljunga Edge Duo mudeli usku. Meie küll oleme siiani kasutanud vaid vankrikorvi osa, aga ju ma kujundan hiljem oma arvamuse ka istumisosa suhtes.

Kui me vankrit valima hakkasime, siis oli meie üheks peamiseks tingimuseks üleviidav sang. Miks? Aga seepärast, et kui laps juba suurem on, siis huvitab teda rohkem ümbritsev kui vankrilükkaja. Samas aga vahel paistab nii päike silmaauku või tekib emmeigatsus ja tahaks võimalikult kerge vaevaga suundi vahetada. Paljudel vankritel saab füüsiliselt kere teistpidi tõsta, aga seda ei tohi teha, kui laps juba kärus sees istub. Lisaks on nii füüsiliselt väga raske. Üleviidava sangaga mudelid ag on tänaseks muutunud tõelisteks haruldusteks. Mulle jäid silma sõbranna Hartan, millest Rootsis pole vist kuuldudki ja Emmaljunga sportraam, mida juba kümmekond aastat ei toodeta. Kuna meil oli plaan nagunii vanker kasutatult osta ja elame Emmaljunga koduturul, siis ei olnudki asi nii lootusetu. Kõigepealt ostsime hea hinnaga paar aastat vana vankrikorvi tavaraamil ja üsna varsti jäi imeodavalt ette ka täiskomplekt sportraamiga, mis küll rohkem elu näinud, aga ni mis teha!?

Minu teine soov oli fikseeritud ratastega raam. Võimalik, et ühel hetkel tahame ka liikuvaid rattaid proovida, aga hetkel olen nii rahul just stabiilsuse seisukohast.

Ülejäänud plussid on tulnud välja kasutamise käigus, sest ausalt ega me väga rohkem uurimistööd ei teinudki. Käisime küll paaris poes vankreid katsumas ja googeldasime ka veidi, aga ei meeldinud mulle erineva ratastevahega isendid ja üldse oleksin ma tahtnud värvi. Tänapäevased vankrid on aga nagu autodki - seitsmes erinevas hallis toonis saadaval.Lõpuks jõudis meie koju kergelt kumava graffitiimmitatsiooniga must vankrikorv.

Miks see mulle siis nii väga meeldib? Esiteks, on tegemist hästi mõnusalt kõrge ja mahuka vankriga. Jah, see ei mahu igasse autosse ega lifti koos teise käruga, aga meie lapsel on piisavalt ruumi ka viiekuusena ning vabalt saan tema kõrvale visata ka mõningaid mänguasju tekikesi ja üht-teist toidupoest. Kõrguse osas olen ma meelt muutnud võrreldes kümne aasta taguse ajaga. Väljakukkumise ohtu veel ei paista, aga minu selg tänab mind, et ma pidevalt põlvede kõrgusel küürutama ei pea.

Meie vankril on ka igati mõnus kaarvari. Esiteks, saab seda liigutada vaikselt ja ühe käega lihtsalt tõmmates. Ei mingeid totakaid nuppe ega ragisemist. Teiseks on sellel palju nurki, mis tähendab, et päikest kartma ei pea. Kolmandaks on sellel sisseehitatud sääsevõrk ja päikesevari. Sellel on ka võrgust väike aken, aga siinkohal on tegu ka suhteliselt ainsa miinusega, sest see on kõrgusel, kust ise sisse ei piilu ja akna lahti hoidmiseks tuleb kinnitada üks üsna peidus olev trukk ja siis ka vajub pool aknakatet ette tagasi. Eelistaksin midagi kõrgema nurga ja magnetkinnitusega. Samas pole seda akent pea kunagi vaja olnud siiani.

Mis veel? Meie ühel raamil on metallist, teisel tekstiilist korv - maitse asi, ma ütleksin. Muidugi on ka sanga mugav reguleerida ning kogu raam käib üsna lihtsasti kokku ja lahti.

Üks huvitav pluss aga on veel see, et vankrikorvi peaosa saab tõsta, nii et suurem laps saab vahel välja vaadata istuvas asendis, kui vajadus tekib, aga istumisosa veel kasutusele võtta ei taha. Päsätab nt näitustel ja mujal kohtades, kus tuleb ootamatult paigal seista.

Lõppude lõpuks eks igaüks ise otsustab, mis tema jaoks oluline ja mugav on. Mina aga olen superrahul!

juuni 13, 2019

Murphy, sa vana naljanina

Ma olen alati arvanud, et sa pole mitte õel, vaid sul on omapärane huumorimeel. Täna sa tõestasid seda taaskord. Nimelt, olenemata jälle kord ebaõnnestunud katsest issiga magama minna, magas Triibu jutti kaheksa tundi. Kaheksa!!! Esimest korda. Kui mõni beebi teeb seda esimesel nädalal, siis meie oma kahekümne teisel. Sellegipoolest meeldiv üllatus. Aga, sellega on üks aga. Et teda õhtul vähem solgutada, lasime tal uinuda päevase mähkmega. Sest pea alati ärkab ta keskööks üles ja ju oleks see sinnamaani vastu ka pidanud. Aga seekord ei ärganud. Ei ärganud ka üheks. Ega kaheks. Vaid alles enne nelja. Ja otseloomulikult sattus tal jalas olema see ainuke omataoline mähe, kust ma kuumadel päevadel lisaimu välja võtsin. Seega oli see eriti õhuke ja selle kohta pidas isegi hästi vastu. Voodilina oli küll niiske ja bodys magama jäänud laps üleni jahe, aga und need selgelt ei seganud. Äkki ta peakski niimoodi niisketes ja külmades tingimustes magama!? Palun ärge kohe lastekaitset kutsuge.

Virk ja hoolas ema oleks vahetanud voodipesu ära. Siinkirjutaja aga viskas kuiva rätiku kummilinale, riietas lapse korralikult pidžaamasse ja sokkidesse ja nii mindi tagasi magama. Järgmine ärkamine oli juba pärast kaheksat. Uskumatu!!! Muideks, kes teab, mida täpselt mõeldakse hoolsuse all? Mina mäletan vaid algklasside tunnistustelt, et see oli ainus "ala", milles mu hinded hea ja rahuldava vahel kõikusid. Ju ma pole seda siiani selgeks saanud päris.

Rääkides esimestest, hetkel jäi Triibu esmakordselt ise põrandal lambanahal magama. Ma plaanisin ta lihtsalt hetkeks turvaliselt käest ära panna, aga ju talle siis ei piisanud kaheteistkümnest unetunnist. Ei sega teda ka remonti tegevad naabrid, kes vahetult meie ukse taga ketassaagi käiavad. Kelle lapsega meie oma vahetusse on läinud? Ja kas me võiksimegi selle versiooni alles jätta?

juuni 10, 2019

Eesti üllatas

Vahelduseks titejutule midagi muud ka. Tegelikult mulle üldse ei meeldi, kui lapsi tittedeks kutsutakse. Tita võib veel armas tunduda olenevalt hääletoonist, aga titt on solvang. Aga tagasi teemasse.

Kui viimasel ajal kuulen ja loen pigem, kui pekkis on Eesti, poliitikutega eesotsas, siis vastukaaluks on mul lausa neli positiivset kogemust, mida jagada.

Näide 1:
Vanaema ostis lapsele voodikarusselli, veeretas veel tšekki nädalakese näpuvahel, aga viskas ära, kuna arvas, et mida me sellega Rootsis ikka teeme. Jõudis siis kätte Rootsi reis ja kohale ka vanaema karusselliga, aga siis avastasime, et üks oluline jupp on puudu karbist. Toode oli olnud allahinnatud, aga põhjuseks oli öeldud, et logomuutuse pärast. Me küll veidi kahtlustasime, et äkki ikka oligi tootel endal mdiagi viga, sest keda üks lastetoote logo peaks kottima peale brändijuhi, aga puuduolev jupp oli nii krdi oluline, et ilma selleta oli ka ülejäänud vaid hunnik kasutueid osasid. Vanaema siis arvas, et nagunii tuleb see koolirahaks arvestada ja ära visata, sest kes siis ilma tšekita midagi tagasi võtab või välja vahetab. Tegelikult saaks ju ka müüja alati vastata, et kust tema teab - äkki lähkusime/kaotasime ise ühe jupi ära. Aga seekord, kui poega ühendust võtsime, tunti mu ema kohe ära, vabandati ja lubati puuduv jupp kas või Rootsi saata. Siinkohal pean mainima, et paki saatmine siia maksab pea sama palju, kui see toode allahindlusega ise maksis. Logistika osa kokku lepitud, saime lisaks puuduvalt jupile veel paar kingitust. Nii armas lihtsalt. Mulle juba ennegi meeldis 4Kids pood, aga nüüd soovitan teilegi.

Näide 2:
Natuke ikka beebiteemaline, aga mul oli plaan Eestis kohapeale minna üht lapsekandmisvahendit vaatama. Tundus, et tegu on ainsa poega siin ja sealpool lahte, kus see koha peal olemas on. Reaalsus aga oli veidi teistsugune. Toode eksisteeris vaid veebipoes tellitava kaubana. Müüja aga pakkus, et kuna neil on üks eksemplar Saaremaal olemas, siis ta palub selle Tallinnasse korraldada paari päevaga ja tulgu ma aga tagasi seda proovima. Ma küll olin algusest peale aus, et ma ei plaani hetkel osta ja proovida tahan teist suurust, kui tulevikus teoreetiliselt osta, kui mulle see meeldima peaks, aga nemad arvasid, et tellivad selle ikka mulle ära.

Möödus paar päeva ja läksime kokku lepitud ajal poodi tagasi. Seekord oli seal omanik koha peal ja kui ma ütlesin, mida me otsime, tuli tal ette selline nägu, nagu pahandusega hakkama saanud lapsel. Nad olid unustanud. Minul aga oli vaid paar päeva Rootsi naasemiseni. Selgitasin taas, et mul juba on paar kandevahendit ja kõike muud, aga nad lubasid selle mulle kiirkorras kullerdada ja kas või koju kätte tuua. Lisaks, et võtku ma see Rootsi kaasa ja toogu tagasi siis, kui uuesti Eestisse tulen. Ma küll hoiatasin, et see juhtub alles augustis, aga neile sobis. Ei tahtnud nad ka mingit tagatist, kuigi ma ise pakkusin. Võtsid vaid mu (ees)nime ja telefoninumbri ning hoolitsesid selle eest, et ma paki kindlasti kätte saaksin, hooliata mu rootsi telefoninumbrist. Mul on nüüd aega aga rahulikult soovitud toodet proovida ja esimesed katsedki edukalt seljataga. Päris ma tahangi seda nüüd kelleltki teiselt osta, olgu või hinnavahe. Nii et tervitused ja minu kiitus Stroller24-le.

Näide 3:
Sest minuga juhtub! Ka see on samast nädalast. Nimelt avastasin, et Eestis saab ühe korra pääsmetega beebiujumises käia ning seda tehakse ka Elamus Spaas, millest ma nii palju head juba kuulnud olin. Kahjuks aga ei saanud ma telefoniga nende kodulehel broneerimisega hakkama. Lisaks oli mul küsimusi. Seega helistasin neile, nagu vana inimene. Telefonile vastas aktsendiga neiu, kes oli küll igati abivalmis, aga vist täielikult me üksteisest aru ei saanudki. Igatahes soovitas ta meil ujumistunni ajaks lihtsalt kohale tulla. Me siis läksime.

Koha peal aga selgus, et just sel nädalal jääb tund ära. Neil oli meist vist kahju ja seega soovitasid nad lihtsalt spaasse minna, aga see tähendas, et pidime tunnikese aega parajaks tegema kuni avamiseni. Kui tavaolukorras ma oleksin olnud veidi pahane, siis seekord väga ei olnudki, sest Triibu oli just magama jäänud. Kui me siis ilusa ilmaga õues peesitanud olime kuni avamiseni ja spaasse naasesime, siis tehti meile ilma küsimatagi veel korralik soodustus ja spaa oli tõeliselt mõnus.

Näide 4:
Käisime eile vastavatud restoranis Hügge, mis mu ema kodu lähedale on tekkinud. Esiteks, nii viisakat kohta pole seal kilomeetrite raadiuses ja menüü pani suu vett jooksma. Täielik gurmaanikas, aga normaalsete hindadega. Ka teenindus oli tasemel. Ainult nende FB ajas naerma, sest nad kutsusid end linnaosa popimaks restoraniks ja samas postituses reklaamisid eesootavat avamist.

Mina tellisin rannakarbid, sest polnud ammu saanud ja kuuldavasti suudetakse neid ka Eestis mõnes kohas juba hästi teha. Lemmik võttis veise ja ema hirveburgeri. Nende mõlema toidud nii paistsid kui ka olid ahvatlevad. Minu karbid aga - haisesid ja maitsesid, kui seisnud adru. Ma küll pole mingi mereannispets, aga see ei tundunud õige asi olevat. Pika hambaga sõin ehk kümmekond karpi või vähem ja olin valmis kodus kõhu täis sööma hiljem. Et minu viga, et ju ei oska hinnata.

Tavaliselt on ju nii, et need söögikohad, kus on kehv toit ja teenindus, teavad seda vist ise ka ega küsi kunagi, kuidas kliendid rahul on. Head kohad aga uurivad ja saavad kiita. Eestlane muidugi kardab ka nuriseda tihti. Mina aga olen harjutanud end viisakalt ausat tagasisidet andma.

Kui siis kelner tuli küsima, kuidas toidud maitsevad, siis teised kiitsid enda omi. Mina aga ütlesingi sõbralikult, et mulle ei maitse ja lõhn ning maitse on kahtlased. Kelner kohmetus veidi, vabandas ja selgitas, et karbid peaksid küll värsked olema, aga nuusutas toidu üle ja küsis, kas ma sooviksin midagi muud asemele. Ma siis valisin veise, sest olin Lemmiku oma maitsenud ja see oli tõeliselt hõrk. Ka karbid olid hästi mõnusad ja pehmed, nii et kokale ma saamatust süüks ei pane, aga no see roiskunud tunne...

Mu ees vabandati veel korduvalt ja sain kätte oma isikliku imelise veisefilee. Ka magustoidud olid taevalikud ja ma ei kasuta tihti seda sõna. Vaadake või otsingumootoriga. Võtsime igast sordist ühe ja tekkisid erinevad lemmikud. Alles ei jäänud midagi ja tahaks veel.

Kui aga kehvades kohtades on minevikus hiljem lihtsalt mitu toitu arvel olnud, siis seekord oli kõik väga kliendisõbralik. Soovitan teistelegi taas.

Kirjad Kahele Triibule 22

Mu väike õnnelik beebi,

Sa polegi enam nii väike ja abitu nagu päris alguses. Eriti sõbranna Liisaga võrreldes. No ei suuda me enam meenutada, et sa kunagi sama pisike oleksid olnud, kuigi väidetavalt olid samas vanuses pisemgi. Samuti ei mäleta me, et sa sellist imikunuttu oleksid tootnud või samal määral kiigutamist nõudnud. Seevastu aga oled sa taas naerupall, kes pea alati heas tujus ja suhtlusaldis. Sina usud veel, et inimesed on ilusad ja head ega karda kedagi.

Sa oled ka maailma vapram reisisell, mistõttu läks meie esimene Eestis käik üle igasuguste ootuste hästi. Ei seganud sind laeva loksumine, pidevad uued olukorrad ja inimesed ega erinevates kohtades magamine. Laevas lakkusid sa rõõmsalt aknalaudu ja isegi proovisid minu eeskujul mängunurgas rooliratast keerutada. Lisaks hoidsid seal töötavaid tädisid pantvangis, aga saladuskatte all ütlen sulle, et nad võisid küll öelda, et lase neil sõrmest lahti, aga tegelikult neile meeldis.

Eestis keerasid sa veel korra end õiget pidi, aga alles täna jätkasid tõsisemalt harjutamist ja tegid isegi ühe terve ringi ära. Enam sind üksi kuhugi jätta ei saa. Samas nüüd oled sa jällegi nõus aina rohkem omaette olema.

Eelmisel nädalal juhtus veel midagi tähtsat. Nimelt said sa oma esimesed ampsud, mille jäädvustas ka professionaalne fotograaf. Alustasime avokaadoga ja sa tegid isegi ilusasti suu lahti, kuigi lusikas oli vast kõige põnevam ja ega sa eriti midagi kätte ei saanud. Järgnes amps banaani, millest ei arvanud sa üldse midagi ja magustoiduks said sektori sidrunit, sest sinu issi tahtis su reaktsiooni näha. Me vapper väike tegelane, sa krimpsutasid küll nina selle peale, aga proovisid veel mitu korda.

Ma vist olen selline ema, kelle meelest, kui on läinud trumm, võiksid minna ka pulgad, sest siiani ei tahtnud ma sulle midagi peale rinnapiima anda ja nüüd jälle tahaks lubada sul igasuguseid asju maitsta. Mõistuse piires siiski, aga ei ole ma suutnud seda teaduslikult võtta ja sama asja mitu päeva järjest toppida ning siis järgmine võtta. Avokaadot küll proovisime veel, aga sa ei oska seda veel lusika pealt võtta ega väga taha ka. Arbuusiga läks paremini. Kurgist jälle ei arvanud sa midagi. Küll aga püüad sa järjekindlalt mult joogiklaase ära tõmmata ja kui see õnnestub, siis lutsutad klaasiäärt. Pigem küll väljast poolt, aga see on nii armas. Harjuta terviseks hetkel tühjade klaasidega.

Selle puhkusega oled sa kiindunud veelgi oma pöidlasse, aga ehk oli see lihtsalt reisistress. Lisaks hakkasid sind su jalad ja varbad huvitama ning katsud neid tihti. Kui sa just parasjagu kõhulihaseid ei tee ja end istuli ei proovi sikutada. Õnneks sa vankris veel sellist pulli ei tee, aga süles sind poollamavas asendis hoida on juba päris raske.

Meie kaks nädalat on sisaldanud üsna palju lapsi ja loomi. Kodust lahkudes proovisid sa esimest korda Nokiale pai teha ja veelgi imekspandavam oli see, et ta lubas. Eestis aga nägid mitut koera, said tuttavaks oma veidi vanemate sugulastega, kes sinust vaimustuses olid ning ka mitmete emme sõbrannade lastega. Ühel päeval aga pidasime piknikku teiste jaanuaribeebidega ja sina muidugi juhtusid beebikoosolekut. Ja muidugi said tuttavaks ka oma Eesti vanaisaga, kes tegigi sulle ilusa mähkimislaua.

Mulle nii meeldib, et sinuga koos saab igal pool käia ja kui sa just autos rihmadega kinni olemise üle ei kurda, siis ahmid vaikides endasse uusi kogemusi, et siis hiljem pikalt-laialt oma muljeid jagada. Isegi, kui kõik ei lähe plaanipäraselt, sul on palav või lööd pea ära, ei tee sa probleemi. Ja nüüd juba ka ärkad rahulikult ning vaatad ringi või ootad kannatlikult näiteks kuni mul tuleb meelde sulle süüa pakkuda.

Me oleme väga rahul, et just sina meie poeg oled.

Armastusega,
Emme