Triibu on taas teinud suure arenguhüppe. Nimelt keerab ta nüüd end üsna vabalt igas suunas - kui just parasjagu liiga põnev ei ole ja ära ei unusta seda võimalust. Siis on nagu selili kilpkonn. Muidu aga on viimase kahe nädalaga saanud üsna paiksest tüübist elektrijänes, kes enam ei mütsata peaga vastu maad, vaid on kiiresti õppinud end ka üle takistuste keerama. Näiteks ühel õhtul, kui jätsin ta omaette voodisse uinuma ja läksin ise dušši alla, ootas mind naastes tüüp, kes oli keeranud end voodidraakoni toele, peanupp juba voodiäärest kõrgemal. See ehmatas mind üsna korralikult ja järgmisel päeval lasime voodi põhja allapoole. Nüüd ongi nii, et voodidraakonist on saanud parim sõber, keda tiivast sikutada ja kellega jutustada. Mulle keeratakse voodis tihti draakoni kasuks selg, aga samas on tore näha teda iseseisvumas.
Lemmik ütleb, et praegu on meil kuldne aeg, sest ta veel ei rooma, aga samas suudab end ise mõnda aega lõbustada. Või suutis. Kuni pühapäevani. Viimased kaks päeva on meil siin mingi kummaline õnnetusehunnik, kes võib isegi ärkamisjärgselt halvas tujus olla ja korraks üksi kuhugi jättes kohe endast välja minna. Ma loodan, et see on lihtsalt järjekordse arenguhüppe algus ja läheb ruttu üle, sest ma olen ära hellitatud meie muheda mehikesega, kes kõigile naeratusi kingib ja ma tunnen end nii abituna, kui ta järsku nii kurb on.
Kassid on ka järsku huvitavaks muutunud. Kui vaid saaks mõne kätte. Vahel ma aitan veidi.
Ja voodis on erakordselt kitsaks läinud, sest hommikupoole tahab ta siiski enamasti kaissu ja kui ma ütlen kaissu, siis ma mõtlen, et ta kasutab maksimaalselt ära oma uut keeramisoskust ja poeb mulle nii külje alla, kui vähegi võimalik. Eile hommikul olin mina külili voodiäärel, minu vastas ja otsas Triibu, tema peakohal Eros ja siis tükk maad eemal Lemmik. Ja siis ma pidin unesegasena valvama, et need kolm üksteisele haiget ei teeks. Aga armas oli ka. Ei ole vist midagi nunnumat, kui Triibu armastust täis naeratused ja kaissupugemine. Aga nüüd ta ärkas. Eks me läheme kallistama.
Lemmik ütleb, et praegu on meil kuldne aeg, sest ta veel ei rooma, aga samas suudab end ise mõnda aega lõbustada. Või suutis. Kuni pühapäevani. Viimased kaks päeva on meil siin mingi kummaline õnnetusehunnik, kes võib isegi ärkamisjärgselt halvas tujus olla ja korraks üksi kuhugi jättes kohe endast välja minna. Ma loodan, et see on lihtsalt järjekordse arenguhüppe algus ja läheb ruttu üle, sest ma olen ära hellitatud meie muheda mehikesega, kes kõigile naeratusi kingib ja ma tunnen end nii abituna, kui ta järsku nii kurb on.
Kassid on ka järsku huvitavaks muutunud. Kui vaid saaks mõne kätte. Vahel ma aitan veidi.
Ja voodis on erakordselt kitsaks läinud, sest hommikupoole tahab ta siiski enamasti kaissu ja kui ma ütlen kaissu, siis ma mõtlen, et ta kasutab maksimaalselt ära oma uut keeramisoskust ja poeb mulle nii külje alla, kui vähegi võimalik. Eile hommikul olin mina külili voodiäärel, minu vastas ja otsas Triibu, tema peakohal Eros ja siis tükk maad eemal Lemmik. Ja siis ma pidin unesegasena valvama, et need kolm üksteisele haiget ei teeks. Aga armas oli ka. Ei ole vist midagi nunnumat, kui Triibu armastust täis naeratused ja kaissupugemine. Aga nüüd ta ärkas. Eks me läheme kallistama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar