juuni 02, 2015

Kuidas saada juuksed moodselt halliks ilma keemiata

Selle nädala ilu on pildis. Muud peate lugema
Tule ja püüa asju ajada mõne Rootsi pangaga nende kodumaal!

Eestis kirutakse panku ka ikka omajagu, aga kallikesed, te ei tea, millest te räägite ja kui hea kõik Eestis on. Ma arvasin, et pärast mu esmast peaaegu kuuajalist maadlust, et saada omale lõpuks pangaarve ja -kaart, mille jooksul pidin tegema mitu visiiti panka, kirjutasin alla portsule rootsikeelsetele dokumentidele ja sain mingi standardpaketi tavaarvest, säästuarvest, kiviaegse ligipääsu internetipangale pin-kalkulaatoriga ja deebet pluss tüüpi Visa, on mu jooksmised joostud. Aasta on möödas ja selgus, et nüüd on veel hullem.

Kui varem piisas sellest, et lähed oma ametliku personnumberi paberilipakaga (näeb välja nagu suvaline arve või teatis, mille kohe ilusti paberjäätmetekasti tahtnuks suunata) pangakontorisse näiteks kella 10 ja 15 vahel, sest milline pankur veedab tööl pika päeva kliente oodates, siis nüüd läks teisiti.

Kõik algas sellest, et nädal tagasi sain teada, et pean oma suurepärase kodu arvatavasti maha jätma. Või järsku rikkaks saama. Emb-kumb. Aga see on omaette suur teema. Õnneks nüüd juba basic rootsi keele oskusega leidsin selle aja jooksul paraja kuuse, mille alla varjuda. Ja siis läksin lepingut sõlmima. Ei saa mainimata jätta, et alustuseks ei teinud uue korteriomaniku printer koostööd ja see selgus muidugi alles siis, kui olime kohale jõudnud sõbrannaga, kellest korterinaaber saab. Järgmisena suutis omaniku umbes neljaaastane nunnukas mu pin-kalkulaatoriga 1-0 teha nende sekunditega!?, mis jäid netipanka sisse logimise ja makse kinnitamise vahele. Pin-kalkulaatori lahtilukustamiseks saab teha mingi tšiki-briki panga mobiiliäppiga. Mobiiliäppi aga saab aktiveerida pin-kalkulaatoriga. Hakate juba pihta saama asjade loogilisusele? Nali! See oli trikiga küsimus, sest nõiaringis puudub loogilisus.

Niisiis tuli loobuda mõttest esmaspäeval õigeks ajaks tööle jõuda ja sammud hoopis pangakontorisse seada. Ma olin niigi kuri, et ma jään selle jama pärast tunde hiljaks. Omanik aga ei olnud nõus rahaga olnud ootama - ja selgus, et targasti tegi - ja seega said ka lapsed paduvihmaga välja veetud, et kõik koos sularahaautomaadini jalutada, kus ma siis kolm korda pidin raha väljavõtmise protseduuri otsast peale läbima, sest kes see ikka usaldab inimesele korrala rohkem kui 200 eurot kätte anda. Jumal teab, mida spontaanset ta nii suure summaga teeb. Ostab veel äkki kvartalikuukaardi või midagi muud sarnast.

Igatahes, pangakontoris käigust ei olnud üldse kasu. Või noh... ma sain teada, et seadused on muutunud ja enam ei ole sellest ettenägelikult alles hoitud ja kaasa võetud mitte kusagil mujal vaja minevast paberist mingit kasu. Pealegi olla see juba aasta vana. Ma nagu küll kusagilt välja ei lugenud, et isikukood aeguks, aga oh well. Nüüd nõuti mult ID-kaarti ja Eesti omaga võin ma nende meelest vist ainult suitsuvorsti viilutada. Mul aga soovitati minna 300 meetri kaugusele maksuameti kontorisse kaarti taotlema ning hoiatati ette, et see võib võtta kuu aega. Enne aga kahjuks ma oma rahale ise internetis ligi ei saa. Kahju küll. Mis siis, et veel paar päeva tagasi oli see mulle lubatud. Aga okei. Kolmsada meetrit taaskord vihmaga jalutada ei tundunudki kõige hullem, mis juhtuda saanuks. Eriti selle kuu ajaga võrreldes, mida ma üldse ise pikendada ei tahtnud.

Googeldasin ja orienteerusin ja leidsin maksuameti mõne aja pärast ülesse. Sealt saatis mind aga juba uksehoidja tagasi. Ma olevat vales kontoris ja üldse peaksin ma esialgu minema panka ID-kaardi riigilõivu maksma. Ma hakkasin kurjaks saama, aga võtsin sealt saadud kaks paberit pihku ja suundusin uut pangakontorit otsima. Eelmine tundus igas mõttes tagasiminek.

Varsti leidsingi maailma kõige hädisema pangakontori. Välisuksest paremat kätt oli nunnu avatud kohvik. Vasemal oli ka kaks pukklauda ja ühe taga lipsuga noormees. See oligi kogu pangakontor. Ma tundsin end nii kummalisena seal oma numbri kättejõudmist oodates. Umbes nii, et kuskil on kindlasti varjatud kaamerad või siis mõtlevad teised kohalolijad, et küll on ikka loll blond, et ukse ees jalus koperdab ega oska ise end kontorisse jalutada.

Proovisime siis kena noormehega mu riigilõivu maksta - üks osa maksuametile ja teine osa muidugi neile ka. Üritasin ettenägelikult koos ka oma praeguse kodu üüri ära maksta, aga sai jälle "nalja". Ei saa pangaametnik ligi ei minu määratud maksete loetelule ega makseajaloos üürimaksete detailidele, kuigi näeb üsna täpselt, mida ma oma rahaga teen. Teise inimese kontonumbrit ta aga ei näe, sest see juhtumisi oli konkureerivas pangas. Ja nii me määrisimegi asjatult ära mitu pangablanketti ja saime mõlemad kogemuse võrra rikkamaks.

Järgmisena suundusin siis juba maksuameti peakontorisse, millest mulle eelmisel aastal ülihea mulje jäi. Ootasin oma järjekorra ära, et siis oma paberid letti lükata ja ID-kaardi soovi avaldada. Ega meie vestlus maksuametnikuga pikaks ei kujunenudki. Ta ka ei pidanud mu vorstilõikurit millekski ja nõudis järjekindlalt passi. Ma pidin nutma hakkama ja pool tööpäeva oli vahepeal mööda saanud. Aga ei jäänud muud üle, kui koju minna ja uuele ringile tulla. Jõudsin vahepeal kogu riigile Facebookis vihkamist avaldada muidugi ka. Ja te ehk teate, et minu puhul näeb selliseid tuliseid reaktsioone ikka üliharva.

Oma tunnike veel ja olingi taas maksuametis nüüd juba pikemas järjekorras ootamas. Esimese numbriga ootasin tükk aega, et keegi annaks mulle mingi ID-kaardi tarkvara pakkuja tingimuste blanketi ja ühe pisikese postiti minu telefoninumbri kirjutamiseks. Järgmine peatus oli justkui kooli arsti juures - pandi vastu seina ja puuklots vastu pead, kuni oli selge, kui pikk ma siis ikka olen. Üritasin hästi ilusasti sirgelt seista.

Arstitädilt sain uue numbri. Seekord G nagu fotograaf. Ootasin siis oma fotosessiooni. Igaks juhuks pühkisin näolt higi ja määrisin midagi pimesi musile. Ja siis tuligi minu kord. Fotograafi boksis polnud mitte midagi peale puki ja kummalise kaameramasina. Ei teist tooli asjadele. Ei ühtegi nagi. Ei peeglit. Panite ikka viimast tähele jah? Pole sinu asi, milline sa välja nägema hakkad passipildi peal. Olgu sul siis parasjagu suu ümber šokolaadivõru või hambad huulepulgapunased. Ka kaameral puudus ekraan, nii et nõudsin endale pildivaatamist toreda ametniku ekraanilt ja tegime kolm klõpsu. Kõige ilusamal neist tundub üks mu silm suurem kui teine, sest ma EI NÄINUD JU, kui otse ma istun. Lisaks särab see kelmikalt ülevalgustamise tõttu. Teine jäi tavapärane tuhm. Mul oli nii kõrini kogu sellest planeerimatust jamast, et ma lihtsalt ei viitsinud nõuda rohkem fotosid.

Sõrmejägi nad ei tahtnud. Kuigi ma lahkelt pakkusin. No samas mu kasvu näevad nad kaugemalt paremini. Pluss-miinus kontsad eks. Sain kaasa veel ühe paberi ja info, et umbes kahe nädala pärast peaks saabuma postiga teade, et ID-kaart ongi juba valmis. Ma ütlesin, et ma hakkan kolima ja uurisin, kas kuidagi ei saaks ehk e-mailiga teadet saata peene ID-kaardi kohta. Aga ei. Poiss ütles, et võin ka niisama kahe nädala pärast neile külla tulla. Et ehk on kaart valmis ka siis, ku iteade minuni ei jõua. Nüüd ma siis närin küüsi, kuidas kahe nädala pärast arvatavasti kolida, ID kätte saada ja ehk ka oma uus keeleeksami diplom endale kaubelda nende paari päevaga, mille järel ma natukeseks koju närve puhkama tulen.

Ongi kogu lugu. Te lugesite lõpuni või?

märts 05, 2015

Naised on hullud!

Ma ise seal eesotsas. NB! Mehed, kes tahavad jääda edasi illusiooni juurde, et kogu naiseilu on kaasa sündinud, vajutage back-nuppu. Või x-i. Või hädaolukorras sulgege silmad. 

Igavese argpüksina ootasin ma 27 aastat enne, kui uudishimu võitu sai ja otsustasin vaharibasid proovida. Läksin poodi ja ostsin tuntud brändi vaharibasid kodus kasutamiseks. Vaatasin isegi youtubeist õppevideot ning lugesin kodulehe otsast lõpuni läbi enne, kui masohismiga päriselt alustasin. Ja siis läks tsirkuseks. 

Hõõrusin siis juhendikohaselt vaharibasid käte vahel soojemaks ja kuna niigi üle keskmise siledate jalgadega ei näinud mõtet jamada, siis lajatasin kleepekad ikka otse bikiinijoonele. 

Läks tükk aega enne, kui sain julguse kokku, et need tasakesi ära ka tõmmata. No ei suutnud kuidagi päris raksaki teha. 

Kõik kleepus nagu kole ja üsna valus oli ka, aga isegi kasutajakommentaaride järgi parimad vahakad suutsid kaasa viia vaid paar üksikut karvakest. Samas kõik muu kleepus hullumeelselt ja raske oli jalgu eraldi hoida. 

Proovisin paar korda veel. Kuumutasin juba nahal kinni olevat riba igaks juhuks isegi fööniga, aga tulemused ei paranenud ja aru ma ei saanud, miks see liim kleepub edukalt igale poole mujale, aga ometi mitte karvade külge. Isegi mu jalgadel, kus on looduse poolest juba vähe tööd, ei suutnud need ribad mitme katsega puhast vuuki teha. 

Viskasin ribad vihaga ära ja kobisin dušši alla. Nagu see oleks aidanud. Üksi tavapesuvahend ega ka kaasas olnud spets niiske lapike ei võtnud kleepumist ära. Mul oli päris hirm nüüd juba ka kleepuvate kätega peapesu alustada, aga õnneks jättis see vaha jätkuvalt karvad puutumata. Lõpuks aitas enam-vähem kuskil netis soovitatud veebiõli. Thank god, et mul see asi olenemata beebide puudumisest kodus olemas on. 

Umbes nädal hiljem, kui olin vihaga razeerides razeerija ka pekki keeranud ja karvad jõudnud tagasi kasvada, otsustasin vaharibadele veel ühe võimaluse anda ja seekord tõesti hullu teha. 

Uuel katsel hõõrusin veel kauem ribasid soojaks ning võideldes sooviga leida pulk hammaste vahele, tegingi üsna mitu korda raks ja raks. Kuradi valus oli ja vere sain välja, aga ikkagi üle poole karvkattest jäi ilusti oma kohale. Mina kulutasin jälle hulga beebiõli ja masseerin nüüd sinikaid. 

Ei tea, kas on mõtet ka katse kolm ette võtta? Huviga kuulaksin ka teie kogemusi. 

märts 03, 2015

Dressid ja kingad, kleidid ja tossud

Ehk siis moepolitsei tegutseb taas. Rootslaste stiilitunnetus on üks ütlemata kummaline asi. Olgu siis see, kuidas trendi järgides aasta läbi paljasääri käiakse või näomets või üleüldine biitlite kaltsakaversioon. Aga tänane teema on ikka eriti levinud. 

Ma olen aru saanud, et see tossud ja kleidid on juba mujalgi leviv mugav mood. Võrreldes stilettodega kohe kindlasti. Ja ma ei pröökakski, kui keegi lihtsamat kleiti või seelikut tagasihoidlike tennistega täiendaks. See on ju peaaegu sama mis balerinad. Aga! Rootsi beibed panevad selga oma kõige seksikamad seelikud ja sukad ning täiendavad komplekti tihti neoonvärvides karjuvate jooksutossudega. Ma ei väidagi, et ma ise kunagi mugavusest ühtegi riietust ei kohenda, aga see on ju juba häirivalt kole. Ja mul on tunne, et paljude puhul ei ole tegemist ka vaid ainult tööle-koju komplektiga, mis sihtkohta jõudes sobivama vastu vahetataks, vaid ikka terve päeva lookiga. 

Uuem nähtus on aga dressid ja kingad. Tundub, et tihti lausa ülikonna juurde sobivad nahkkingad. Ei tea, kas keegi levitas siinsete meeste seas valeinfot, et kui püksid ja jakk on samast komplektist, siis ainuõige valik on king. Kusjuures selline sussilikult õhuke, mitte midagi talvesaapa lähedast. Sellest moest ei saa ma igatahes üldse aru. See pole ju isegi mitte mugav ja on kindlasti libe ka. 

Isegi, kui dressivend on teel trenni, kus sobilikuks jalanõuks on bootsad või uisud, võiks tal olla varuks vähemalt üks tossupaar. Igal beibelgi on ju. Aga võibolla olen mina see imelik. Iganenud vaatega konservatiiv, kelle meelest võiks enne kodust väljumist ikka korraks pilgu peeglisse visata. 

Pildil näide tänasest hommikust ja tema kõrval imeilus tüdruk poisssõbra teksade ja... Ma isegi ei tea, kuidas õudusi tema jalas nimetada. 

veebruar 23, 2015

Meeste mõttemaailmast. Ikka hämminguga

Mõned nädalad tagasi käisin sõbra soolaleiva peol. Igati tore õhtu oli. Sai hästi süüa ja palju nalja. 

Paar päeva hiljem aga saatis see sõber mulle sõnumi, et mul olevat olnud maailmatuma seksikas pesu ja keep up the good work. 

Normaalse naisena muidugi vihastasin ja kuna ma ei ole selline tummfilmi tüüpi naine, siis informeerisin teda ka, kui nõme  ja seksistlik tema märkus oli. Eriti kuna tegu pole minu boyfriendi ega millegi sellepoolsegagi ja et ma ei vali pesu tema rõõmustamiseks. Seega pole tal õigust ka mulle tulevikuks instruktsioone pesuvalikul anda. Ka siis kui see korraks mõnes asendis piilub. 

Sõbra enesekaitseargument oli, et kui me oleme sõbrad, siis ma peaksin tema naljasoont ja kommentaare aktsepteerima, aga lõpuks siiski tõmbas tagasi. Kusjuures tegu on üsna uue tuttavaga, kellega alles sõpruse poole liigume. 

Aeg läks edasi. Eile saime taas kokku. Olles juba mõnda aega koos veetnud ja hakates koju sättima, pidas ta vajalikuks teema taas jutuks võtta. Suur viga!

Sõber selgitas, et vägivald on parem lahendus kui selgitus ja soovitas järgmisel  korral oodata ära, mil taas kokku saame ja teda lüüa. Ma ütlesin, et pole minu stiil. Ta, et ei peagi väga kõvasti lööma. 

Sel korral oli ta julguse kokku võtnud ja küsinud, kas mul on boyfriend. Vastasin ühe sõnaga. Nüüd aga, kui meie "tüli" uuesti jutuks tuli, ütles ta, et aga mul ju pole boyfriendi ja seega ei tohiks tema kommentaaridest ikka probleemi olla. Sest vallalise naise seksobjektiks taandamine on ju okei. Mis siis, et meie vahel pole mitte kõige vähematki romantilist. Sain jälle pahaseks. Üllatuslikult vist. 

Järgmine kaitseargument oli kultuuri ja interpretatsiooni kohta. Ja ta jäi endale kindlaks, et tema lähis-ida koduriigis on samasugune käitumine osaga tüdrukutest okei. Ma millegipärast arvan et kui üldse, siis murdosaga. Pigem aga oleme meie siin üsna vabameelsed ja nalja mõistvad. 

Siis sain teada, et ma olevat tõsine tüdruk ja ühtlasi, et tal on veel kõvasti minu kohta õppida. Ma vahel ei viitsi klouni mängida, aga huumorisoone puudumises mind küll süüdistada ei saa. Samuti meeldib mulle flirtida. Aga ma tahan ise otsustada, millal ja kellega. Ja mingi uue sõbra käsk pesuvalimiseks küll minu südant ega jalgu pehmeks ei tee. 

Kas teiega juhtub ka alatihti selliseid asju?

veebruar 03, 2015

Esimene nädal invaliidi hambaharjaga

Ma mäletan väga selgelt, kuidas meie moekooli direktriss kunagi lajatas, et elekrihambaharjad on mõeldud invaliididele ja teised võiksid ikka ise viitsida hambaid pesta. Ma ei teagi, miks tema väitesse nii autoriteetselt suhtusin, aga vahepeal on möödunud üle kümne aasta ja olen neist ikka suure kaarega mööda käinud. Läks vaja korralikku ehmatust, et ühele sellisele viimaks võimaluse annaksin. Kuidas hambaarstid nendesse suhtuvad? Keegi teab? Mul on nüüd see üle nädala kasutuses olnud ja ei kurda, et käelihased atrofeeruksid. Proovin ikka ise ka tööd teha ja loodan, et elektri abiga saavad ebamugavad kohad paremini puhtaks. Esimesed korrad oli väga imelik. Ei osanud kuidagi survet planeerida. Nüüd mulle tundub, et elektrilisega ei peagi nii kõvasti hõõruma. See ju ise poleerib nõrgemalt aga rohkem. Äkki peaks kvaliteedi võrdlemiseks seda laste värvitesti proovima? Olen alati põnevusega sellest mõelnud, aga ka kartnud. Ma ei taha feilida. 

jaanuar 28, 2015

Kas asi on minus?

Viimasel ajal mõtlen, et huvitav, kas minuga on raske koos töötada. Või on mulle ette sattunud lihtsalt karmid pähklid ja keerulises juhused? Mina küll tunnen, et mul on nendega tohutult raske. Rohkem kui põneva väljakutse jagu. Olles nüüd juba üle poole aasta oma uues ametis tunnen ikka veel, et mul on palju õppida ja piisavalt on kohti, kus kahtlen, kas mina tegin midagi valesti. Või jätsin õigesti tegemata. Ja kas ma oleksin pidanud ise teadma, kuidas midagi teha või jäeti mulle sellekohane väljaõpe tegemata. 

Igatahes, oma töös tuleb mul kopereeruda väga paljude inimestega nii oma majast kui ka väljastpoolt. Ka kultuuriliselt on tegu väga kirju ja huvitava seltskonnaga. Osalist saan aru, et mina üksi ei saa tervet maailma muuta. Teisalt tunnen, et mina olengi üks neist Pratchetti neljast maailma kandvast elevandist. 

Ma ei oska olla bad cop ning olen püüdnud alati jõuda kõiki rahuldavate lahendusteni, aga nagu kogenumad kindlasti juba teavad, siis sean endale nii võimatuid eesmärke. Olgu siis tegu meie kurja kuningannaga Ühendkuningriigist, mõne tootespetsialisti või agentuuriga. 

Suvel puutusin rohkem kokku ühe agentuuriga, keda kõik kirusid, aga ikka edasi kasutatakse. Üsna ruttu sain ka oma kogemustele tuginedes negatiivse arvamuskoguga ühineda. Seda enam olin õhevil, kui sain võimaluse oma esimest suurt kampaaniat ehitama hakata koos palju kiidetud teise agentuuriga. Hiljem aga selgus, et ühed mustad mõlemad ja jätkus neilegi kirujaid. Ja nüüd olengi punktis, kus mõtlen, kas meil on nii raske jõuda heade tulemusteni minu pärast või mingil muul põhjusel. 

Ma tõesti nägin oma kampaaniaga kõvasti vaeva, aga samas paistavad lained ka kaljule rohkem mõju avaldavat kui mina projekti paranemisele. Ja vahel ma mõtlen, kas teised lihtsalt ei hooli tulemusest? Kas ma ei tohi kunagi eeldada, et saan teisi usaldada ja kindel olla, et antakse endast parim? Ja kas on aus kellegi suhtes, et minu kriitilaga peab tegelema inimene, kelle kompetents on hoopis midagi muud, aga keda ei paista ka asjatundjad toetavat. 

Ja nüüd on mul küsimus? Kas Eestis käib ka sama hull võimuvõitlus reklaamiahentuuridega, et maksva kliendina tunned end nõrgemal positsioonil olevat? Kas teie tunnete ka end süüdi, et neile palju aga vajalikku kriitikat edastate? Ja kas teie kiiruga tehtud soovitused topitakse as is pika aja pärast tehes nägu, nagu oleks suure vastutulekuga, nende materjalidesse ilma igasuguse toimetamiseta, mille eest te ju maksate?

Ma tahaksin ükskord tõeliselt hea reklaamiagentuuriga töötada. 

jaanuar 26, 2015

Esimese maailma talvemood

See teema on kummitanud mind juba tükk aega ja ometi ikka ja jälle keegi üllatab mind. Pean ennast üsna keskmiseks külmavareseks. Naiste kategoorias. Meestele jään tavaliselt alla. V.a mõned lõunamaa päritolu sõbrad. 

Igatahes, Eestis juhtub haruharva, et aasta kuuel külmemal kuul kedagi paljast nahka demonstreerimas näeb. Ma muidugi ei räägi neist üksikutest isenditest, kes esimesel võimalusel plätud varba otsa viskavad või toariietes prügi välja viivad. Ikkagi üsna mõistlikud ollakse. Esimest korda üllatusin tõsiselt aga Rootsis kargel novembripäeval britist kolleegi kinniseid kontsakingi palja naha ja capri pükstega nähes. Jalad olid muidugi punased, aga ta ise ei pidanud seda üldse imelikuks. Rootsis võib muidu ka näha vihmase ja tuulise viie kraadiga kedagi pikas lõhikuga seelikus, ilma sukapüksteta ja vähiroosa nahaga. Ja detsembris jalutas mulle kaks tüüpi viie minuti jooksul shortsides vastu. Paljud jätkavad oma kitsaste teksade ülesrullimise moodi lumiste oludeni ning mustlased magavad ka -10 kraadiga tänaval maas. Tänane huvitav vaatepilt oli mees t-särgi ja sulevestiga. Aga mida muud kerge miinusega kanda!?

Ka Saksamaal sai näha enesepaljastamist omajagu. Mina värisesin läbi kõigi oma riidekihtide. Kohalikud lasid ringi lühkaritega. Kõige hard core'imad paistavadki britid olevat. Kusagil mujal ei näe miinuskraadidega nii paljusid inimesi paljasääri või ainult kampsunis. Ma saan aru, et tavaliselt on seal soojem kui meil, aga seda enam ootaks ju, et nad end talvel kubujussiks pakiksid. Kõike eelnevat on kole naljakas kõrvutada mälestustega Indiast, kus inimesed juba augustis end külmakreemiga määrima hakkasid ja kõrvasoojendid välja otsisid. Õues oli ju jätkuvalt ka öösel üle 20 kraadi. Panen teile näiteks Londoni talvejalatsi moodi. Vähemalt märkas sokid jalga panna. 

jaanuar 06, 2015

Lennumiilide aasta

Tahaks ka oma möödunud aastast kokkuvõtte või paar teha. Oli tegu ju üsna erilise aastaga taas.

Umbes samal ajal või veidi hiljem aasta tagasi potsatas mu postkasti kiri, mis muutis taas kogu mu elu ja te ei tea, kui oodatud ja vajalik see taaskordne otsade lahti tõmbamine oli. Ometi olin jõudnud juba alustada üsna kapitaalse vannitoaremondiga oma pikaaegses üürikas - jah, mina olengi see segane, kes oma raha, aega ja närve investeerib võõra vara parandamisesse. Aga nagu meil Murphyga ikka kombeks on, kolisin sealt ise vabatahtlikult üsna kohe peale suure töö lõppu välja ja kuigi alguses oli kahju, siis juba ammu olen lahti lasknud mõttest sinna samasse iga hinna eest tagasi kolida. Paljud mu asjad on ikka veel seal ja kuigi mulle väga meeldib sealne planeering, terve päeva kestev päikesepaiste, laiad aknalauad, kõrged laed ning muidugi asukoht, siis oma praegusesse kodusse olen veel rohkem kiindunud.

Igatahes, pärast paari kuud e-maile ja vestlusi ning ka ühte proovireisi pakkisin kokku oma kodinad, otsisin endale tööle asendaja, et kolida ise ajutise lepinguga Stockholmi peakontorisse ja siiani tunnen, et see oli väga õige samm õigel ajal. Ühest küljest olen siiski kodule ja kallitele inimestele üsna lähedal, teisest küljest aga sain võimaluse taas täiesti nullist oma eluga alustada. Täitsa hull peast, mõtlete võib-olla? Minu meelest aga on see vajalik iga mõne aja tagant ja kui ma peaksin ka keskmise inimese kombel kolmekümnendateks eluaastateks juured kõvemini maasse ajama, siis ehk ongi see minu viimane päris uus algus!?

Rootsis elamine ja töötamine on küll üllatavalt teistmoodi Eestist ja meenutasin endale jõulude ajal kodumaal hullunult shopates neid, kes vene ajal väljamaale õnne kombel varusid täiendama võisid pääseda, aga olen tõeliselt õppinud hindama Eesti kaubavalikut ja kättesaadavust. Samas Stockholmis pesitsemine on võimaldanud mul reisida tunduvalt rohkem ning üsna spontaanselt erinevatesse elamustesse investeerida.

2014. aastal olen istunud lennukisse lausa 18 korral ja kuigi aasta esimeses pooles liikusin vaid oma kahe kodumaa vahel paar korda, siis edaspidi sai ikka peaaegu iga kuu midagi uut avastamas käia. Juunis avastasin, et selgroomurd ei olegi kõige õudsem asi, mis juhtuda võib ja sain ootamatult kuu aega Eesti kodus puhata ning voodist tööd teha. Augustis käisime Sandraga Maltat avastamas ja suures plaanis mulle Malta meeldis. Näen end sinna kunagi naasemas ja ikkagi jäi ju sukeldumine proovimata ning ma nii väga tahaksin Azurre window all seda proovida, aga see polnud just meie kõige toredam ühine tripp. 

Suvel oli plaanis ka veidi rohkem Rootsit avastada ja piletid Taanigi said ostetud, aga saatus tuli vahele ja pole ma siiani rootsi pika maa rongiga sõita saanud.

Septembris võtsime rootsi sõpradega ette lühireisi Belgiasse, kus käisime nädalavahetusega läbi nii Brüsseli kui ka Brugge'i, millest mina varem kuulnudki ei olnud, aga minu jaoks oli kogu see reis väga positiivne üllatus. Ei osanud ma ju enne Belgiast midagi muud oodata kui poliitikuid ja pintsaklipslasi, aga sain hoopis head sööki, piisavas koguses ainsat joodavat õlut maailmas ning ahhetama panevat arhidektuuri. Kindlasti paigutub sellesse riikide nimekirja, kuhu tahaksin tagasi.

Oktoobris olin kodus ja tegin tööd vist. Ühtlasi hakkasime planeerima oma selle aasta kõige eksootilisemat reisi Lähis-Itta. Olin juba aastaid mõlgutanud mõtteid Omaanist - eelkõige pärast vastava Minu... sarja raamatu läbi lugemist. Hiljem selgus, et ühte reisikaaslast oli täpselt sama raamat motiveerinud ja inspireerinud. See novembrikuus ette võetud reis väärib kindlasti omaette postitust - või viite - aga lühidalt öeldes käisime Riinu ja kahe seni tundmatu huvilisega Dubaid, Abu Dhabit ja Omaani avastamas. Viimasest sai meie kõigi vaieldamatu lemmik kuigi ka pärast nädalatepikkust googeldamist ei olnud me päris kindlad, mida sellest üsna tundmatust riigist oodata. Nüüd aga reklaamin seda kõigile ja julgen vabalt soovitada. Kui UAE puhul on selgelt näha built for show olekut, siis Omaan on ehtne ja aus. Ja nii ilus. Sõitsime seal rendiautoga ringi mööda suurepäraseid mägiteid terve nädala, võideldes, kes saab roolis istuda. Kujutage ette ameerika mägesid, sest terve riik on kui lõbustuspark, kus spidomeeter enamasti 140 näitab ja vaated on vapustavad, olgu siis teie jaoks kõrvust tõstvaks elemendiks meri, liivaluited või mäed. Inimesed on toredad ja araabiapäraseid turge leiab ka. Ja te ei tea, kui šikid näevad välja meie mõistes mehed kleitides. Kõige nunnumad minu meelest aga on nende ringteed, millest igaühe keskel on midagi erilist. Mul on nii kahju, et neid kiire sõidu pealt piltidele püüda ei õnnestunud. Aga see-eest kõigest muust on juba mul üksi umbes 3500 pilti ja teistel ka omajagu. Meid kõiki jäi see riik tagasi kiskuma ja ei välista, et kui tuleb aeg järgmiseks 180 kraadi pöördeks, siis just suunaga sinnapoole. Ja ei, ei ahista see islamikultuur eriti midagi. Vähemalt mind isiklikult mitte.

Detsembris tegin taas natuke tööd ning kuigi kodu on vaid tunni kaugusel, siis kulus ligi pool aastat, et sinna naasta ehk siis nädalakese olin jõulu ajal kodumaal vaadates üle kõige kallimaid ning veetes aega üle mõistuse aktiivselt.

Aasta lõpuks aga olin võtnud vastu ma ei tea mitmenda kutse ühele sõbrale Saksamaale külla minna. Spontaanne otsus aastavahetus Berliinis veeta sündis soovist taaskord kodumaist joomist vältida. Väljamaal on ikka peenem, eks ;) Tegelikult kahetsen ma aga seda reisi üsna kõvasti, sest stressivabast lõpust sai omaette stressiallikas tänu seni minu silmis laitmatu mainega sõbrale, kes arvas, et kui meil midagi susises poolteist aastat tagasi ja ma nüüd tulen talle külla ja veel KUUEKS päevaks - kuidas ma küll julgesin!? - siis ma põhimõtteliselt olengi mail order bride. No ikka ei ole küll ja kuna aeg on edasi läinud, siis olen ka mina oma eluga. Igatahes oli see väga ebamugav nädal, mil korduvalt kaalusin kas ükskõik mis hinna eest viimasel hetkel kuskile mujale kolimist või lausa varasemaks kuupäevaks kojusõidu piletite ostmist. 

Berliin ise ei vaimustanud ka üldse, kuigi ma annan endale aru teiste vaimustushüüete põhjal, et minu kogemust mõjutab see eelnev väga tugevasti. Samas kahtlen, et mulle ka muidu eriti meeldinud oleks täissuitsetatud klubid, baarid ja isegi väikepoed, kildudel tantsimine ja õlle pähe kallamine ning naeruväärsed solvangud ebaviisakatelt klienditeenindajatelt. (Loe: ma olevat liiga kole, et pissida) Highlightideks olid üks pisike dance baar, kuhu aastavahetusel kogemata sattusime ja tunde keerutasime, nii et isegi töötajad, suu lahti, vaatasid ning Tropical Islands siserand ja saunad, kus oli küll üsna külm, aga vapustavalt ilus ning mitmed põnevad saunad, kus kõik mehed-naised läbisegi alasti ringi tatsasid. Jah, mina ka. Pärast seda, kui olin oma esialgsest "kas ma nüüd siin keset väljakut ja võõraid kooringi end porgandpaljaks" hetkest üle olin saanud. Kes julgeb, võiks ära käia. Üsna huvitav kogemus oli.

Et siis selline aasta. Kui keegi tahab lähemalt teada, kuidas Eestis, Stockholmis, Belgias, Berliinis, Omaanis või Ühendemiraatides oli või elu käib, siis küsija suu pihta lüüakse ainult eriti lollide küsimuste korral. Seniks aga soovin kõigile põnevat ja reisiderikast uut aastat! Minul on piletid ostetud juba kaheks järgmiseks seikluseks igatahes ;)