detsember 28, 2021

Jõulurõõmu taastumisest

Kas mäletate, kui eriline aeg olid jõulud lapsena? Mina väga igatsesin seda tunnet. Seda ootust - taaskohtumist lähedastega, keda tihti ei näe, head sööki, kingituste tegemist ja ka saamist ning eelkõige reaktsioone. Juba ammu on kingituste saamine olnud teisejärguline. Ärge saage valesti aru. Ma ei kavatse kunagi nii suureks kasvada, et kingitusi mitte oodata. Küll aga on lihtsam mitte väga kõrgeid ootusi omada, aga vahel siiski kohtab ka tõelisi üllatusi ja pärleid. Selle aasta parim nali on aga see, kuidas me Lemmikuga suure pakkimise kiuste mõlemad üksteise kingitused Rootsi koju maha unustasime. 

Mulle meeldib väga mõelda, mis kellelegi meeldida võiks ja siis jälgida, kas see ka päriselt neile suurt rõõmu valmistab. Mulle meeldib ka Secret Santa ja ma ei solvu, kui vahel vastu kingitust ei saa. Küll aga ei saa ma aru umbmäärastest kõigile sobima pidavatest loosipakkidest. Oleks siis mingi teemagi. Ma tean, et inimest hästi tundmata võib kingituse tegemine olla üsna keeruline, aga kasutage siis seda võimalust kedagi paremini tundma õppida!

Igatahes, hea uudis on see, et mu jõulurõõm on tagasi tänu mu lastele. Ma kohe kindlasti tegin neile sel aastal rohkem kingitusi, kui olnuks vaja ja mõned jäid veel tulevikku ootama, sest ma ei taha oma lapsi ära hellitada. Samuti emotsionaalselt ülekoormata kingihunnikuga. Seega ma küll ostsin kokku asju, mille puhul oskasin arvata, et neile võiksid need meeldida või arendavad olla, aga kätte said nad need ükshaaval, nii et oleks aega päriselt ka igale asjale keskenduda ja mängida. No ja seda rõõmu! Oma Pikne McQueeni ja Matuga mängis Triibu ennast unustades üle tunni aja jutti ja pani esimest korda kaasnevaid duplo tükke ise juhendi järgi kokku. Ja ta on meil jätkuvalt alles kahene, kuigi enam mitte kauaks. Mul oli plaan küll talle selle filmi autosid kasutatuna osta ja leidsin ka ühe suurepärase kollektsiooni, mis oleks ta kindlasti väga rõõmsaks teinud ja mida enam uuena kuskilt ei leia, aga sain kõrvetada ja olen nüüd nii rahast kui asjadest ilma tänu mingile jobule, kel pole häbi varastada põhimõtteliselt lastelt, aga see selleks. Olen nüüd ise lihtsalt skeptilisem eraisikutega asju ajades.

Triibule kingiti ka nii kiirabi-, politsei- kui ka tuletõrjeauto juhuslikult ja erinevate isikute poolt ja ta on kui või sees. Meie siin aga vaikselt mõtleme, kuidas viimase kõlareid pekki keerata. Üldse said mõlemad lapsed igasuguseid ägedaid kingitusi. Ma ise olin Kõhutantsijale kingi leidmisega hädas ja ostsingi vaid mingi palli, milletaolist meil varem ei olnud, sest suurest vennast on juba väga palju asju ees ootamas ja analooge pole vaja. Talle aga kingiti lahedaid sensoorseid mänguasju, milletaolisi ma ise polnud veel näinudki ja arvasin, et mul on päris hea ülevaade lasteasjade kaubandusvõrgust. Kõhutantsija muidugi vaimustus enim igasugusest pakkematerjalist ja siltidest ja seega lasin tal mõnuga nendega mängida. Muidugi enda valvsa pilgu all. Sisu oli teisejärguline, aga ehk hakkab tulevikus rohkem huvi pakkuma.

Mul on olnud nii tore nendega kodusid kaunistada, kuuske valida ja ehtida, piparkooke teha, jõulutulesid imetleda jms. No ja Triibu on meile kõvasti jõululauludega kontserte andnud. Ja mis kõige parem - üle aastate oli meil ideaalne jõuluilm - paks puuderjas lumi, parajalt külm, aga mitte tuuline ja isegi veidi piiluvat päikest! Triibu sai pealekauba kelgu, millega sain poest toidu koju tuua läbi veel lahti lükkamata tee. Milline jõulueksootika! Ja eesti toit! Ma igatsesin sind! 

Minust oleks ebaaus vedada terve pere igal aastal Eestisse jõulude ajal, kuigi Lemmik ei paista pahandavat ja lapsed saavad näha Eesti lähedasi. Küll aga arvan, et lastel ja ka teistel Rootsi sugulastel oleks tore vahel ka jõule koos veeta. Eelmisel aastal olime küll Rootsis, aga pandeemiahirmus täiesti omaette ja kodused. Eks näis, mida 2022 toob.

Loodan, et teil kõigil on ka olnud imelised jõulud!

detsember 14, 2021

Kirjad Kõhutantsijale 22

Mu pisike,

Mõned päevad tagasi said sa juba seitsmekuuseks ja mina pole siin suutnud veel isegi piltide toimetamisega sinu sünnini jõuda. Aeg lihtsalt lendab. Viimane kuu algas sinu jaoks esimeste ampsudega ja meie pere nüüdseks traditsiooni kohaselt said sa sel päeval avokaadot ja sidrunit. Lisaks praadisin sulle pidulikult oliiviõlis ühe viilu zuccinit, aga täna selgus, et sa eelistad seda hoopis toorelt. Sa olid nii valmis söömiseks. Muudkui püüdsid laualt ise asju haarata ja lugesid me suutäisi. Mina aga tahtsin seekord proovida kuue kuu täitumist oodata ja sellevõra on algus ka olnud veidi julgem. 

Sa said kohe oma kätte tükitoitu ja ma ei ole midagi ise korralikult püreestanud. Osaliselt seetõttu, et ma väga ei karda enam. Osaliselt, sest ma ei jõua nii tihti saumiksrit välja võtta. Seega saad lihtsalt tambituna. Või külmana. Sarnasel põhjusel. Kõik asjad paistavad sulle esimesel korral huvi pakkuvat, aga edaspidi võin suuresti ise süüa. Seega ka nüüd - kuu aega hiljem - sööd sa üsna mikroskoopilisi koguseid ja veetopsi pole me näiteks veel välja otsinudki. Klaasist aga oled paaril korral ahnelt joonud. Proovinud oled sa aga juba paljusid asju - verikäkki, mida sa armastasid; mandariini, porgandit-kartulit-kõrvitsat-pastinaaki, külmutatud jõhvikaid ja kirsse, veidi hapukoort ja juustu, kreeka ja india toitu, pirni, ploomi, riisi, maisi, kana ja loomaliha ühe korra kumbagi püree osana ja üht-teist veel. Kui aga sulle korraga paar lusikatäit kõhtu saame, olen juba väga rahul. Päris palju tuleb välja tagasi ja ma olin unustanud, kui rokane see algus on. Ma ei teagi, kas sa oskad meelega asju välja sülitada või lihtsalt ei oska veel toitu hästi neelata. Samas piima jood sa palju ja tihti, nii et ma ei muretse. Või ei muretseks, kui eile meie kodukaal poleks mulle väitnud, et sa oled kergem kui kuu aja eest. Seda ma hästi ei usu, et sa nüüd 8,2 kilo oled, aga arsti juurde niisama kontrollima ka minna ei julge. Eriti, kuna sa köhid taas. Sellesse kuusse jäi ka üks kogu pere kõhuviirus, nii et mul on su haiguste arv juba peas sassis.

Sellesse kuuse jäi ka su esimese hamba tulek. Sa olid paar päeva veidi virilam, aga ei midagi hullu ja ma arvan, et see lõikus 5. detsembril, kuigi tundsin ma teda juba päev varem ja päev hiljem oli see selgelt suus. See on siiani esimene asi, mida sa oma vennast kiiremini teinud oled, aga kindlasti neid tuleb veel.

Sulle meeldib mähkimislaual paljalt vedeleda. Enamasti vann. Oma venna tegemisi jälgida. Uusi asju proovida. Minu külge kinnitatuna ringi seigelda. Sulle ei meeldi üksi jääda. Ei meeldi alati paitegemine ja sa võid me käed ära lükata. Sa kingid meile palju naeratusi ja matsutad palju toitu mäludes. Sa oled jätkuvalt hästi lühikarvaline ja just parajalt pontsakas. Sa hea meelega katsud me kiisusid ja mängid venna asjadega, kuni ta need sul käest ära kisub. Kisub ta niisamuti ka sinu enda asju, aga sa ei jää pikalt pahandama.

Sa oled emmekas, aga selle kuu lõpus julgesime me esimest korda jätta sind koos su onu ja onutütrega ning see läks päris hästi. Sa küll nutsid mingil määral, aga jäid isegi ööunne nendega. Muidu on alati vähemalt üks meist sinuga koos olnud ja nüüd käisime me mõlemad jõulupeol, sest me polnud aastaid käinud ja meil oli vaja korraks hinge tõmmata. Loodan, et sa mõistad. Kui mitte nüüd, siis kunagi hiljem.

Sa oled meile hullult kallis ja me jälgime huviga, milliseks inimeseks sa kasvad.

detsember 08, 2021

Preilist prouaks 5

Täna räägin veel pulmakorraldajatest. Te vast juba teate, et läks terve igavik enne kui leidsime endale pulmakorraldaja. Kohati tundus see võimatu missioonina. Eriti siis, kui esimene, kellega kohtusime, meile ära ütles. Teine firma, kellega kohtusime, ei saatnudki kunagi pakkumist. Aitäh, Celebrate Group! Kolmas, kes alguses ei vastanud, ilmus siiski vabanduste saatel välja, aga ma kohe ka ei reageerinud neile, sest ootasime teise pakkumist. Lõpuks, kui oli selge, et CG ei kavatsegi vastata, siis võtsin uuesti ühendust Dream Day Studioga, kelle koduleht oli juba varem osutunud heaks infoallikaks pulmaplaneerijale ja kirjutasime ise veel mõnele. 

Mul on olnud juba mitmeid pulmateemalisi hetki, kus jään kahe valiku vahele kinni. Pulmakorraldajatest jäid sõelale DD Studio ja Lifetime Studio. Mõlematega tegime videokõned ja mõlemad jätsid väga hea esmamulje. Mõlemal oli nii plusse kui ka miinuseid. Hiljem selgus, et nad on ka varem koos töötanud. Igatahes, kuna ma ei suutnud otsustada, võtsime lõpuks loosi. Päriselt ka. Meie pulmakorraldaja on Dream Day Studio ja kui see pulm kord peetud saab, siis saan muljetada, kuidas oli nendega koos töötada. Hetkel igatahes tundub, et ka koos pulmakorraldajaga on ikka endal palju tööd. Ma ei naudi pulmade korraldamist kaugeltki nii palju, kui ma eeldasin enne. On muidugi ka toredaid momente, aga ka palju stressi, meeletu aja- ja rahakulu. Kõik teavad, et pulmad on kallid, aga kulutage nüüd ette ulmelist numbrit ja siis korrutage see veel kahe või kolmega. Iga asi maksab 1000 eurot. Või rohkem. Ma ei taha teadagi, mis see kõik kokku maksma võib minna ja me ei taha mingit eriti uhket või suurt pulma. Lihtsalt meie, meie lähedased ja tore päev. Üsna lihtne koht, aga tugev tiim, kes valdab inglise keelt. 

Kusjuures on olnud üllatavalt raske leida ingliskeelt oskavaid tseremooniameistreid ja peojuhte. Üldse on nii palju kohti, kus ma pööritan silmi, sest olenemata hinnast jääb professionaalsusest puudu. Ma ei tea. Kas ma siis tõesti olen raske klient? Enda meelest ju mitte. Ootan vaid sujuvat suhtlust ja lubadustest kinni pidamist. Tundub aga, et teised ei oota sedagi ja siin kavatsen ära kasutada meie pulmakorraldajat ja lasta tal igasuguseid tegijaid taga ajada, et mitte enda jaoks nende esmamuljet kohe ära rikkuda. Proovin siiski nautida ka. Meil on tiim peaaegu koos ja pisiasjade osas mõtteid tekib juba. Ma loodan, et tuleb tore meie nägu päev.

Preilist prouaks 4

Kõrvarõngad saavad nüüd omaenda postituse. Jah. Nii ongi. Sest ka pisidetailide leidmine võtab pulmade puhul kõvasti aega. Võiks ju arvata, et inimesel, kellel on lõdvalt kolmsada paari kõrvarõngaid, on midagi juba olemas igaks elujuhtumiks, aga ikkagi tahtsin ma pulmadeks midagi erilist ja uut. Googeldasin ja surfasin Etsys päevi. Kõik pulmakõrvarõngad tundusid nii ühesugused. Kristallid ja pärlid. Pärlid ja kristallid. Kuld ja hõbe. No ei kõnetanud. Ja siis lõpuks, ma leidsin midagi. Need ei olnud täiuslikud klassikalised kõrvarõngad ja eeldasid ümbertegemist, aga mõte hakkas jooksma. Teades, mida ma otsin, oli lihtsam leida ka teisi sarnaseid ja tegijaid, kes oleksid nõus neid eraldi mulle tegema. Selgus, et mu mõte päris ainukordne ei olnudki. Ehk kunagi näete. 

Igatahes, sõelale jäid kaks tegijat/müüjat. Üks keeldus kohandamast ja paiknes USAs. Teine oli vabalt nõus, kuigi täpse valikuni kulus pikki vestlusi ja nemad paiknesid Aasias. Otsustasin mõlemad tellida, sest need on haprad ja kes teab, kuidas pika tee üle elavad.

Esimese tegija tingimused olid nii nõmedad, et postikulu moodustanuks suure osa kogukulust ja kui kõrvakad peaks saabuma katkisena, siis peaksin need oma kuludega tagastama. Milleks üldse, aru ma ei saa... See tundus nii totter. Lisa veel tollimaksud ka. Aga siis leidsin ühe hea hinge, kes oli nagunii USAsse minemas ja igati nõus aitama mu õrnu ehteid transpordida. Selgus veel, et ta on seal isegi samas osariigis ja tema parim sõbranna lausa samas linnas ning neil plaanis lähipäevil kohtuda. Oleks peaaegu tulnud käest kätte inimkett terveks teeks, aga lõpuks ikkagi riskisime USA-sisese postiga ja just sain need Rootsis kätte ka. Nad on imeilusad!

Teised kõrvakad valmisid kaua. Kui nad üldse veel valmiski on. Kokkulepe oli, et need saadetakse mulle nomvebri lõpus või detsembri alguses, aga veel ei ole midagi kuulnud. Ma väga enne jõule ei oota neid ka. Nagunii oleme ise Eestis. Kui kohale jõuavad, eks siis täiendan seda postitust siin. 

Kui mõlemad paarid ilusti kohale jõuavad, siis saan õigel päeval valida, mis rohkem meeldib. Hetkel meeldib käesoelvate värv mulle rohkem, aga pean neid veel kohandama.

Vot sellised lood!

Vestlused kahesega

Meil on Triibuga nüüd juba üsna pikad vestlused. Ta üllatab mind oma keerulsite lausete ja hästi reeglipärase grammatikaga. Näiteks ütleb Lugeme selle raamut ja Kus on vood? Ma olen pidanud ennast takistama, et ise ka mitte lugeme öelda. Ta oskab lõpuks öelda ka Kõhutantsija nime korralikult.

detsember 07, 2021

Preilist prouaks 3

Kleidijutu jätku ka!

Mul on nüüd kleit. Või vähemalt tunduvalt vähem raha. Käisimegi koos ämmaga mulle eraldi kohale tellitud laenukleiti proovimas. See tegelikult oligi üks väheseid kordi, kus oma olen paar tundi olnud täitsa lastevaba ja kõik jäid ellu edukalt. Ka ämmaga oli see tore seiklus nii talle kui ka mulle.

Pood ise oli imepisike ja liikumisteedki kleitide vahel olid imekitsad. Samas oli see nii armas ja kodune. Seda veab vist üks armas abielupaar, kel ka eesti juured ja suvila Muhumaal. Nad pakkusid meile me lemmiksiidrit ja soovijatele päris vahuveini ning lubasid oma kleidivarudes rahulikult sobrada. Samas erinevalt Eesti poodidest pidin ma ise vastutama riiete proovimise eest. Mul oli küll aeg kokku lepitud, aga kabiinis mul pidevalt kaaslast ei olnud ja appi tuldi vaid siis, kui seda vajasin ja siis ka oli tihti pigem ämm abiks.

Proovisin selga seda laenukleiti, mis riidepuul üldse nii ilus ei tundunud. Ta on üsna kummalisest materjalist ja seda piltidelt ei paistnud. Seljas aga oli see isegi number või kaks väiksena mega ning läks vabalt ka üle mu emapuusade. Ma särasin. Proovisin siiski ka veel mitmeid teisi kleite, sest seal oli nii palju erinevaid. Mõned lausa karjusid siinsete süüriapulmade järele meie põhjamaise maitse seisukohast. Samas oli ka nii palju ilusaid ja ports selliseid, mida proovisin, sest suures plaanis nad ju meeldisid. Proovisin kõige ilusamaid pitse, aga sain selgeks, et lisaks litritele ka need kratsivad ja sügelevad ning ma ei ole nõus ilu nimel terve oma pulmapäeva nagu mingi põkk, käed kehast eemal ringi kõndima. Proovisin satiini. Proovisin paljaõlgseid korsette, mida Eestis enam ei näinudki. Ja lõpuks proovisin seda laenukleiti veel. Kaalukausile jäid 3-4 väga erinevat kleiti ja jätsin igaks juhuks oma mõõdud, sest nende allahindlus pidi vaid nädalakese kestma.

Mul oli aeg kokku lepitud ka selle õmbleja juurde, aga nüüd lugesin arvustusi ja muutusin skeptilisemaks. Kui siis enne seda aega Triibu ka uuesti haigeks jäi, siis ma olin umbes sama frustreeritud kui täna, aga mõnes mõttes tegi see otsuse lihtsamaks. Ka mu lähemad sõbrannad kõik, teineteise arvamustest teadmatuses, valisid pildi järgi välja ühe neist finalistidest. Ikka ühe ja sama. Ainult ämmale meeldis üks teine. Nii et otsustasin, et kuna ma juba samal ajal kodu ostan ja hambaravi eest end hambutuks maksan, siis mis see üks kallis kleit ka ära pole. See on minu elu vast kõige kallim, aga ikkagi odavam kui ameerika telesaadete odavaimad. Ma tegin ettemaksu ära, et hind lukku lüüa, aga leppisin kokku, et lähen uusi mõõte andma ja päriselt tellima kuskil jaanuaris-veebruaris, et ehk kaal veel muutub, kuigi ma pole üldse kindel, millises suunas see pärast jõule liikuda võib.

Mul ei olnudki seda "nutan oma kleiti ära tundes hetke nagu filmides". Ma käisin ka vaid neljas poes. Küll aga oli mul õige sisetunne ja nüüd nii hea meel, et mu esimene valik vaid piltide põhjal, mis korra ainsana mind võpatama pani, ka päriselt mu seljas ilus oli ja ühel hetkel minu oma olema saab. Nüüd saan aksessuaaridele keskenduda ja kõrvarõngaid ootab juba mõtteis oma postitus.

Sick of sick

Ma täna urisen. Näete juba mustrit mu veebibuliimia ja tujude vahel? Kirjutamisteraapia ongoing.

Rootsi keeles on hea väljend - orkar inte! - ütlemaks, et enam ei jaksa. Meil on käsil sügishooaja seitsmes lastehaigus. Seitsmes!!! Või kuues või kaheksas. Midagi taolist. Umbes iga teine nädal on siin keegi haige olnud ja siis teised ka riburadapidi haigeks jäänud. Hingamisteed. Kõhuhädad. Neist oli viimane eelmise nädala keskel. Triibu oli seetõttu teisipäeval kodus, aga kolmapäeval tagasi lasteaias, sest tal oli juba kõik hästi. See-eest aga nii mina kui Kõhutantsija kannatasime kumbki omamoodi. Tundus, et me ka ei pääsenud. Seetõttu paluti ka Triibul ülejäänud nädalapäevad lasteaiast eemale hoida. No okei. Hoidsime. Kõik oli hästi. Nüüd küll jäi Lemmik tõbiseks ja tegi seda kaks korda paaripäevase vahega meist kõige tõsisemalt. Esmaspäeval paluti meil taas Triibu kodus hoida, sest nüüd olid kõik õpetajad haiged ja nad ei suutnudki leida asendajaid. Ütlesime okei. Kui siis aga sama palve ka teisipäeva kohta tuli, hakkasin ärrituma. Et mis see siis olgu? Ma võin ju olla vanemapuhkusel, aga see pole ka ühe lapsega mingi puhkus. Kahega ammugi mitte. Segadus vaid kasvab ja midagi ei saa tehtud. No ja siis hakkas Triibu köhatama. Selge! Jääb nii või naa koju. Tegelikult tuli palve ja kolmandaks päevaks. Õhtuks oli tal nii halb ja ta hingas nii kummaliselt, et kaalusime esimest korda arsti juure minekut ja tegin meile vannitoa põrandale pesa, et proovida auru teha. Kui te kuskilt loete, et see on imelihtne - pane vaid kuum vesi jooksma, siis ärge uskuge! Need inimese on valetajad. Lõpuks sai Triibu sooja vanni, aga ükski klaas ei läinud vähemalgi määral uduseks. Ja samas vahel piisab vaid duši all käimisest. Go figure!

Igatahes ma tunnen, et ma enam ei jaksa vaimselt. Vaatan praegu uut sarja Maid, kus peategelase elu on nii kohutav, et ma muudkui tunnen talle kaasa ja niutsun, aga ikka on endast ka kahju. Ma ei teagi, kas mul on rohkem kahju endast või Triibust. Selline sitt ema olengi. Ma tõeliselt hindasin seda, kui terve ta esimesel lasteaiaaastal oli, aga ma. ei. jaksa!!! Muudkui tee plaane ja tühista. Mitte, et mulle ei meeldiks oma lastega koos aega veeta. Väga meeldib! Aga on suur vahe, kas me räägime koos tervete lastega toredatest tegevustest või haigete ja virilate lastega, kes igavusest mööda seinu varsti ronima hakkavad, kodus passimisest. See muidugi ei aita, et mul ei ole täitsa oma aega üldse olnud. Teeme nii, et need mõned õhtused tunnid, kui lapsed juba magavad, ei loe, sest siin olen ikkagi valves. Vastutan. Pean kohe reageerima, kui keegi mind hüüab. Või eelistab issit aga ei saa. Mulle suures plaanis väga sobib lastega kodus olemine, aga see oli enne pandeemiat ja lasteaiahaigusi nii palju rohkem fun. Ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi täitsa endale tegin. Midagi toredat, mitte vajalikku. Midagi, kus ei ole mina +1. Või +2. Midagi, kus olen vaid mina või mina + sõbranna(d). Sellest on aastaid möödas vist. Ma saan täitsa aru, miks lasteta inimesed tunnevad, et lapsevanematest sõbrad kaovad ära. Ja kaovadki. Seda elu aga leinavad mõlemad pooled. Ma ei loobi täna klišeesid, kuidas lapsed on suurepärased ja kõike väärt. Kuidas ma rõõmsalt elangi oma lastele. Lapsed on meie pere väga oodatud olnud osa, aga minu enda osa tundub hetkel natuke hägune. Kes olen mina? Mis mulle meeldib? Mida ma tahan? Hetke soovid on veidi lihtsamad ja samas nii kättesaamatud. Klaasi veini ja naistekat tahaks.