november 25, 2012

A little bit of India

Seekord siis keerdus Eesti elu nii pea peale, et meenutas rohkem mu vahepealset elukohta. Nimelt eelmise esmaspäeva hommikul tööle minnes kutsus ülemus mu kõrvale ning rääkis, et ei saa eraelulistel põhjustel siiski Saksamaale messile sõita ja küsis, kas ma ehk tahaksin ise minna. Mul oligi olnud kahju, et ma aitan midagi korraldada, kid siis kokkuvõttes ei saagi ise osa võtta ning keegi otseselt ei seletanud, miks, kuigi küsiti, kas olen huvitatud ja vastasin jaatavalt. Ise oletasin, et asi on kohtade vähesuses, kuid nüüd tuli ml langetada tõsine viimase hetke otsus, mis tähendas, et käisin keset päeva kiiruga kods asju pakkimas ning samal õhtul lendasin nädalaks välismaale, lükates kõik planeeritud asjad edasi. Ma ei kahetse minemist, kuid mul on kahju, et ei saanud seetõttu lahkunud inimesega, kes oli kõige lähem asi mu vanaisale, hüvasti jätta.

Reis ise oli päris tore. Sain rohkem mitmeid kliente tundma ning veetsin hästi aega kolleegide seltsis. See tunduski olevat rohkem lõbu kui töö, kuna mul seal erilisi kohustusi ei olnud. Aitasin mõned korrad midagi tõlkida ning üht-teist korraldada ning tutvusin maailma suurima põllumajandusmessiga, mille kõrval tundub meie kohalik mess nagu nalja tegemine. Jõudsime kahe päevaga vaevu hallidele kiirtiiru peale teha.

Uni jäi igal ööl vaid umbes pooleteisttunniseks, sest päevad algasid ülivarakult ning siis me kõik vist magasime bussis vahelduva eduga. Käisin ka elus esimest korda Hollandis, kuid magasin sellest enamuse maha.

Reisi käigus lasid kõik end lõdvaks ning õhtud ja osaliselt ka päevad veedeti parajas joobes, kuid keegi ei pingutanud üle ega muutunud ebameeldivaks ja meil oli lihtsalt üheskoos tore. Naerma ajas aga näiteks see, et lennukis sai eestlaste seltskonnaga kogu alkohol otsa enne, kui isegi igaüks klaasi oleks saanud. Mõni õhtu aga ma ei tahtnudki juua. Oli hoopis hull mahlaisu. Olles aga pidevalt hoopis teise põlvkonna meeste tähelepanu keskpunktiks, sest ülejäänud üksikud kaasas olnud naised olid eisil koos kaaslastega või muldvanad või lihtsalt pugesid esimesel võimalusel tuttu, koheldi mind justkui printsessi. Mehed võistlesid, et mulle oma istekohta pakkuda või mu klaasi kaas täita. Ühel õhtul siis tegingi õigile palju nalja, kui tahtsin mahla ja nemad ei tahtnud sellega leppida. Ütlesin siis lõpuks, et mul on juba täiesti ükskõik, mis nad veel mahla sisse panevad, kuni ma apelsini mahla saan juua. Ärge saage valesti aru, mulle ei meeldi tegelikult meelste kulul elada, kuid kiiruga ei olnud ma tulnud selle pealegi, et Saksamaa võiks olla Eestist vähem tsiviliseeritud koht, kus keegi inglisekeelest au ei saa ning kusagil kaardiga maksta ei saa. Niisiis sõltusingi otseselt meestest, kes olid targemad olnud ning raha enne välja võtnud, sest ühtegi automaati ka kusagil ei paistnud.

Ühel õhtul sai veel nalja. Kõik istusid juba hotelli baaris, kui mina seltskonnaga liitusin. Oli tahtnud kõigepealt dušši all käia ning nüüd siis jalutasingi, täiesti ilma meigita ning juuksehari käes, tagasi seltskonda. Kuna laua ümber enam ruumi ei olnud, istusni teiste selja taha aknalauale ja seal oli väga mugav. Mehed aga vist ei olnud selle korraldusega rahul. Küll püüti mulle oma kohta loovutada ning toodi toole juurde, kuid lõpuks lihtsalt korraldati istumine ümber nii, et mina ka ringi sisse ulatuksin ikka. Samas tähendas see, et tekkisid osaliselt justkui read ja mehed siis naersidki, et kes saab minu suhtes esiea koha ning kes on halvemas seisus. See oli tõeliselt naljakas, kuid siin edasi anda on asja üsna võimatu. Üks klient lasusa üritas end paremale positsioonile vingerdada tulles mu juukseid kammima, justkui teda huvitaks, kuidas see õieti käib, kuid teised nägid ta läbi. 

Viimane õhtu lõppes tequilaringidega ning ühe kunagise kolleegi palvetega soola mu rinnalt lakkuda. Loomulikult ma ei lasknud sel sündida. Ma ei olnud kaugeltki nii purjus. Aga sain jälle üllatuda meeste osas. Sama inimene kutsus mind järgmisel hommikul appi oma väikestele lastele kingitusi ostma. Huvitav, et ta ei näinud, et midagi nagu valesti oleks. Vähemalt mul ei ole midagi häbeneda ja mul vist ainsana ei olnud ka hommikul paha olla. Vähemalt mitte alkoholi pärast.

Rääkisime isiklikumat juttu ka paari kolleegiga, kellest üks üritas mind veenda koos mõne sõbrannaga temaga kolmekat proovima. Samuti seletas mulle, et kunagi ei tohi midagi üles tunnistada ning, et koju läheb ta alati tagasi, sest tahab selle inimesega koos siiski elada. Siis veel, et vähemalt teoorias on ta nõus, et naine samamoodi ringi laseb nagu ta ise. Seda ta isegi ei varja, kuigi tegi selgeks, et see ei tohi tema naise kõrvu siiski jõuda. Ja ma siin üritan mehi ümber mõtestada.

Üks mees ajas mind veel segadusse. Ta ei olnud minuga päevi ühtegi sõna vahetanud, kuid selgus, et siiski väga palju minu tegemisi jälginud ning terve viimase õhtu rääkis ta midagi Maria fenomenist ning selle uskumatusest. Täna tema sõnade uskumatu ja masendav ülekasutusele, olen ma nüüd nende osas ülitundlik ning jäi lõpuni segaseks, kas tal tekkis nüüd ahvivaimustus minust või pigem vastupidi. Väidetavalt pidi see seletamatu fenomeni teema siiski kompliment olema.

Seiklusi oli ka. Näiteks läks meie buss katki ning juht kutsus kõiki ülesse lükkama. Mis muidugi ei aidanud. Teinekord aga ei ilmunud see lihtsalt välja. Ei olnud võimalik ka kedagi kätte saada ning päast aeti jama, et buss oli meid oodanud, kuigi see oli lausvale. Samuti üritati mõningaid mehi kolmekesi kahe inimese voodisse panna.

Mis veel? Meie uhke messiboks ei avaldanud mulle peaaegu üldse muljet, kuigi lootsin üht-teist koduse uue messi korraldamiseks kõrva taha panna. Aga ma nüüd vähemalt tean, mida see endast kujutab ning järgmine kord ehk ei igatsegi nii väga võimalust kaasa minna.

november 18, 2012

Patroniseeriv bitch

Alates möödunud laupäevast plaanime Annikaga järgmised neli laupäeva veeta ideaalset pruutkleiti otsides. Esimene katse on seega juba seljataga.

Ann rääkis, et oli üksi juba vaikselt luuret teinud ja elimineerinud mõned poed, kus teenindus mitte kuhugi ei kõlvanud. Mul oli esiti raske uskuda, et pruudisalongis võiksid töötada nii ebameeldivad ja osavõtmatud teenindajad, kes ei varjagi, et potentsiaalne klient segab nende töösse mitte puutuvat tegevust.

Esimene salong, kus koos käisime, jättis ülihea mulje. Noored teenindajad olid tõeliselt abivalmid ning ei kiirustanud meid tagant. Igal sammul tuldi vastu meie soovidele ning mitte ühegi asja kohta ei öeldud ei. Ainus, mis jäi veel puudu väljamaal kohatud heast teenindusest oli kliendile joogi ja snäkkide pakkumine. Kuid ega me sel hetkel osanud mõeldagi sellistele asjadele.

Mind kui täielikku asjatundmatut üllatas, kui palju kauneid kleite on saadaval ka ühes pisikeses poes nimega Anna Bella vist ning, et peaaegu kõike on võimalik tellida oma suuruses ning värvis ja viia sisse ka modifikatsioone. Ideaalne, kui standardkaup ei vasta sinu kehakujule või lihtsalt eelistad midagi teistmoodi. Tekkis endalgi hull pulmaisu.

Teine peatus oli aga SaloCenter. Sinna ei soovita ma kellelgi kleiti otsima minna. Võib juhtuda, et isu pulmi pidada läheb üldse üle. Kusjuures Annika ei pidanud seda oma kogemustest üldse mitte kõige hullemaks. Minu meelest oli see siiski üsna ebameeldiv ning kindlasti halva teeninduse näide, aga otsustage ise.

Kui jõudsime sinna kitsasse ja paksult riideid täis topitud ruumi, siis jõudsin vaevu pugeda läbi stangede riietekabiinini, et jätta sinna oma ülariided, sest paremat kohta ei paistnud, kuid sain juba tee peal vastu tulnud müüja mutilt pragada, et kui ma seal olla tahan, siis pean riidest lahti võtma (mida nagunii plaanisin), et ma oma mantliga nende valgeid kleite ära ei määriks. Ma olen värskete andmete kohaselt täiesti normaalkaalus, kuid tõesti oli seal võimatu liikuda nii, et pidevalt midagi ei riivaks.

See selleks... pruut oli juba saadetud ühe stange juurde. Mina alustasin ühest teisest otsinguid, kuna eelmises poes oli saanud juba enam-vähem selgeks, mis sobida võiks. Siis aga tuli tädi taas minu juurde ning küsis juba üsna süüdistaval toonil, kas ma otsin ka endale midagi. Vastasin, et otsin siiski sõbrannale, kelle maitset juba veidi tean. Seejärel kupatati mind tema juurde selgitusega, et talle sobivad suurused on teises otsas.

Varsti meenus mulle aga, et teises poes ei lugenud suurus midagi. Küsisingi siis, kas parajat tellida ei saa, kui meelepärase mudeli leiame, ning sain kuulda, et kõik on väljas. Noh jah.... kleite oli küll rohkem, kuid pidime siiski leppima ühe riiulitäiega, millest enamus kriitvalged ja seda meie tulevane pruut ei tahtnud. Samuti ei pakkunud tädi väljagi seda võimalust, et pruut ehk ligi 9 kuu jooksul kaalukategooriat muuta võib ning ehk võiks siiski vaadata ka teisi lähedasi suurusi vähemalt. Ometi võtsime sealt kaasa kõik enam-vähemgi sobiliku ja siis asuti kleite proovima. Kabiinis selgus aga, et suurest hulgast välja valituist sobis selga siiski ainult üks ja seegi hoidis rinnust imelikult. Kui küsisime, miks rinna keskele auk jääb, saime teada, et rinna kuju tõttu. Ometi ei olnud ühegi teise kleidiga seda probleemi olnud. Teisest aga pidi tegelikult rinnakas neiu aga lausa välja kukkuma. Ei saanud me aru nende standarditest. Niisiis proovisime mõnda loori ja andime alla naisteriiete koha pealt. Ei olnud me sealt ka ühtegi sobivat kleiti pruutneitsitele ega pruudi emale leidnud ja Annika ütles, et pruudikleidid pididki millegipärast tavanumbritest mitme võrra väiksemad olema tema kogemuste põhjal. Minu meelest on see absurd. Kas pole see mitte see koht, kus pigem võiks numbritega valetada allapoole, et tõenäoliselt niigi närvis neiud end vähemalt oma kehakaalu suhtes hästi võiksid tunda? Kui mitte seal, siis kus veel!?

Hakkasime siis poistele asju vaatama ning muudkui valmistasime mutile pettumusi, kui ei osanud täpselt öelda, kui jäme peiu kael on jne. Arvan, et L suurus on muidu juba üsna hea orientiir, kuid sealne tädike väitis, et L-e on ka väga erinevaid ja pakkus "keskmisi" 52 ja 54. Mind ajas see juba naerma, sest just neile numbritele L peakski vastama. Olen ju meestele tööriideid tellides kõvasti harjutanud suuruste tundmist.

Viimane piisk karikasse oli see, kui soovisime vaadata ülikondi (mutt: otseloomulikult meil ei ole viit ühesugust peiupoistele). Stangel rippus rida pintsakuid nii, et püksid nende alt ei paistnud ja Annika julges küsida, kas tegu ongi ainult pintsakutega. Mutt aga ei pidanud vastu, ning ütleski siis ülipatroniseerival häälel pruudile, et ülikonnad ongi kaheosalised. Ma ausalt ei tea, kuidas Annika vastu pidas seal. Mina küll juba urisesin täiega ja õnneks siis tulime ära ka.

Vähemalt poe teises osas oli igati tore müüja, kes vastas meie küsimustele viisakalt ja tegi ülimalt professionaalselt jutuajamise käigus Annikale uued kõrvaaugud ka ära. Ta isegi ei aeglustanud juttu augutegemise hetkel, mistõttu ei osanud Ann ka karta, millal täpselt valus võiks olla.

Karamelliseljanka

Eelmisel nädalavahetusel käisime Annika ja kahe tema pruutneitsiga Helsingis - täitsa niisama. Kuna olin eelneval õhtul midagi omale sügavale silma ajanud ja see ei olnudki välja tulnud, siis kartsin kohutavat päeva, kuid tuli üliäge. Ma ei ole ammu nii palju naerda saanud. Kuid see ongi vältimatu, kui sõbrannade suust tuleb kuldmune nagu karamelliseljanka ja palju muud, mis jua ununeda on jõudnud.

Veetsime päeva shopates ning lõpetasime ühe hotelli restoranis üle ootuste kallied kokteile nautides ning samaaegselt ühe pealetükkiva türklase eksistentsi ignoreeida püüdes. Tulin tagasi paarsada eurot vaesema ning ühe imelise liblika võrra rikkamana. Polegi väga kehv diil. Eriti kui arvestada, et mul on nüüd jälle korralik varu uusi teksasid ning musikaalsete luukeredega käekott, mida ma lihtsalt ei saanud sinna jätta.

Möödunud nädalast kirjutan varsti eraldi posti, kuid hüppan hetkel ühest laupäevast järgmiseni. Või esialgu kõigest reedeni. Olin just koju jõudnud ja enam-vähem kohe arvuti taha ära kustunud, kui Annika helistas mulle ja palus kangesti, et temaga ühele sünnipäevale läheksin. Ma ei teagi, miks ma jah ütlesin. Ju olin tõesti unesegane. Aga tore oli. Põrkasin seal kokku ühe lapsepõlve parima sõbrannaga ning samuti ühe teise neiuga, kes oli  veendunud, et teab nii Annikat kui mind ja siis me üritasimegi tuvastada, kuidas. Mõtlesime välja, et meie teame temaga üksteist tõenäoliselt Tartust, kuna tema võttis minu eriala kõrvalalana ning mina põhimõtteliselt tema oma. Ja samal ajal. Aga võis ka midagi muud olla. Mul on lihtsalt piinlik, et mina seda nägu ei mäleta.

Õhtu möödudes ühinesid meiega veel mõned tuttavad ning läksime üheskoos tantsima. Annika oli Santzile vihjanud, et ma näen hot välja ja too oligi sellest üllatavalt põnevil. Ma enam ei saagi aru, kas ma meeldin talle või lihtsalt purjus temale. Tantsisingi siis temaga ja teised hakkasid kõik spekuleerima, kui tore oleks, kui meist ka paar saaks. Lõpuks nõudis ta, et saaks mind ise koju saata ning nii läkski, kuid on mitmeid põhjusi, miks ma ei usu, et meie kaks koos hea mõte oleks. Jah, ta on Veiko sõpradest kõige ägedam. Ta oleks ka sii äge, kui ta Veiko sõber ei oleks. Ning mul on hea meel teda teada, kuid ta on lühem kui mina kontsadega ning suitsetab. Mõlemad on siiski üsna ebaolulised asjad. Seega seletasingi Annikale, et oleks ebaaus mdiagi temaga alustada, kui ma veel edasi liikumiseks valmis ei ole. Ja ma ei ole. Ei tea, kas hakkangi kunagi üldse olema. Aga see selleks.