Patroniseeriv bitch

Alates möödunud laupäevast plaanime Annikaga järgmised neli laupäeva veeta ideaalset pruutkleiti otsides. Esimene katse on seega juba seljataga.

Ann rääkis, et oli üksi juba vaikselt luuret teinud ja elimineerinud mõned poed, kus teenindus mitte kuhugi ei kõlvanud. Mul oli esiti raske uskuda, et pruudisalongis võiksid töötada nii ebameeldivad ja osavõtmatud teenindajad, kes ei varjagi, et potentsiaalne klient segab nende töösse mitte puutuvat tegevust.

Esimene salong, kus koos käisime, jättis ülihea mulje. Noored teenindajad olid tõeliselt abivalmid ning ei kiirustanud meid tagant. Igal sammul tuldi vastu meie soovidele ning mitte ühegi asja kohta ei öeldud ei. Ainus, mis jäi veel puudu väljamaal kohatud heast teenindusest oli kliendile joogi ja snäkkide pakkumine. Kuid ega me sel hetkel osanud mõeldagi sellistele asjadele.

Mind kui täielikku asjatundmatut üllatas, kui palju kauneid kleite on saadaval ka ühes pisikeses poes nimega Anna Bella vist ning, et peaaegu kõike on võimalik tellida oma suuruses ning värvis ja viia sisse ka modifikatsioone. Ideaalne, kui standardkaup ei vasta sinu kehakujule või lihtsalt eelistad midagi teistmoodi. Tekkis endalgi hull pulmaisu.

Teine peatus oli aga SaloCenter. Sinna ei soovita ma kellelgi kleiti otsima minna. Võib juhtuda, et isu pulmi pidada läheb üldse üle. Kusjuures Annika ei pidanud seda oma kogemustest üldse mitte kõige hullemaks. Minu meelest oli see siiski üsna ebameeldiv ning kindlasti halva teeninduse näide, aga otsustage ise.

Kui jõudsime sinna kitsasse ja paksult riideid täis topitud ruumi, siis jõudsin vaevu pugeda läbi stangede riietekabiinini, et jätta sinna oma ülariided, sest paremat kohta ei paistnud, kuid sain juba tee peal vastu tulnud müüja mutilt pragada, et kui ma seal olla tahan, siis pean riidest lahti võtma (mida nagunii plaanisin), et ma oma mantliga nende valgeid kleite ära ei määriks. Ma olen värskete andmete kohaselt täiesti normaalkaalus, kuid tõesti oli seal võimatu liikuda nii, et pidevalt midagi ei riivaks.

See selleks... pruut oli juba saadetud ühe stange juurde. Mina alustasin ühest teisest otsinguid, kuna eelmises poes oli saanud juba enam-vähem selgeks, mis sobida võiks. Siis aga tuli tädi taas minu juurde ning küsis juba üsna süüdistaval toonil, kas ma otsin ka endale midagi. Vastasin, et otsin siiski sõbrannale, kelle maitset juba veidi tean. Seejärel kupatati mind tema juurde selgitusega, et talle sobivad suurused on teises otsas.

Varsti meenus mulle aga, et teises poes ei lugenud suurus midagi. Küsisingi siis, kas parajat tellida ei saa, kui meelepärase mudeli leiame, ning sain kuulda, et kõik on väljas. Noh jah.... kleite oli küll rohkem, kuid pidime siiski leppima ühe riiulitäiega, millest enamus kriitvalged ja seda meie tulevane pruut ei tahtnud. Samuti ei pakkunud tädi väljagi seda võimalust, et pruut ehk ligi 9 kuu jooksul kaalukategooriat muuta võib ning ehk võiks siiski vaadata ka teisi lähedasi suurusi vähemalt. Ometi võtsime sealt kaasa kõik enam-vähemgi sobiliku ja siis asuti kleite proovima. Kabiinis selgus aga, et suurest hulgast välja valituist sobis selga siiski ainult üks ja seegi hoidis rinnust imelikult. Kui küsisime, miks rinna keskele auk jääb, saime teada, et rinna kuju tõttu. Ometi ei olnud ühegi teise kleidiga seda probleemi olnud. Teisest aga pidi tegelikult rinnakas neiu aga lausa välja kukkuma. Ei saanud me aru nende standarditest. Niisiis proovisime mõnda loori ja andime alla naisteriiete koha pealt. Ei olnud me sealt ka ühtegi sobivat kleiti pruutneitsitele ega pruudi emale leidnud ja Annika ütles, et pruudikleidid pididki millegipärast tavanumbritest mitme võrra väiksemad olema tema kogemuste põhjal. Minu meelest on see absurd. Kas pole see mitte see koht, kus pigem võiks numbritega valetada allapoole, et tõenäoliselt niigi närvis neiud end vähemalt oma kehakaalu suhtes hästi võiksid tunda? Kui mitte seal, siis kus veel!?

Hakkasime siis poistele asju vaatama ning muudkui valmistasime mutile pettumusi, kui ei osanud täpselt öelda, kui jäme peiu kael on jne. Arvan, et L suurus on muidu juba üsna hea orientiir, kuid sealne tädike väitis, et L-e on ka väga erinevaid ja pakkus "keskmisi" 52 ja 54. Mind ajas see juba naerma, sest just neile numbritele L peakski vastama. Olen ju meestele tööriideid tellides kõvasti harjutanud suuruste tundmist.

Viimane piisk karikasse oli see, kui soovisime vaadata ülikondi (mutt: otseloomulikult meil ei ole viit ühesugust peiupoistele). Stangel rippus rida pintsakuid nii, et püksid nende alt ei paistnud ja Annika julges küsida, kas tegu ongi ainult pintsakutega. Mutt aga ei pidanud vastu, ning ütleski siis ülipatroniseerival häälel pruudile, et ülikonnad ongi kaheosalised. Ma ausalt ei tea, kuidas Annika vastu pidas seal. Mina küll juba urisesin täiega ja õnneks siis tulime ära ka.

Vähemalt poe teises osas oli igati tore müüja, kes vastas meie küsimustele viisakalt ja tegi ülimalt professionaalselt jutuajamise käigus Annikale uued kõrvaaugud ka ära. Ta isegi ei aeglustanud juttu augutegemise hetkel, mistõttu ei osanud Ann ka karta, millal täpselt valus võiks olla.