detsember 27, 2012

Hulk elu esimesi

Seekordne jõulupuhkus algas omapäraselt. Sundisin kolleegi pidama tema juba tükk aega tagasi antud lubadust - mind jääauku ujuma viia.

Niisiis ajasin välja tema ja ühe teise kolleegi ning võtsin kaasa Laura, kes otsiski midagi põnevat paha tuju leevendamiseks. Mulle aga kulus ära üks tore samasooline kaaslane asjade tasakaalustamiseks. SÕitsime reede õhtul teise Eesti otsa kolleegi suvilasse, kus hakkasime sauna kütma. Oli üsna koomiline istuda laval kinnaste ja salliga ning juua glögi, mis seal siiski päris maha ei jahtunud. Ja rääkida saunas naistejuttu. Lõpuks läks aga nii palavaks, et olime sunnitud ukse avama ning veidi jahutama. Mehed millegipärast ei rõõmustanud:D Maja ise aga jäigi nii külmaks, et jalgadega tuppa toodud lumi selle mitme seal veedetud tunni jooksul ära ei sulanud. Ma ei olegi kunagi varem teadlikult miinustemperatuuriga toas olnud.

Siis tuli järjest palju esimesi. Jalutasin esimest korda üle jäätunud jõe. Tegin esimest korda keset jõge lumeinglit. Raiusin kirvega esmakordselt jäässe auku. Käisingi tervelt kaks korda seal sees ning korra lihtsalt paljalt lumes püherdamas. Kusjuures see polnud üldse nii hull, kui ma kartsin. Saunahigisena oli vesi täiesti mõnus. Vaid jalad, mis maaga kokku puutusid, hakkasid kiiresti külmetama. Teisel korral aga läksin veidi külmema nahaga õue ja siis tõmbusid jalad veidi krampi. Lumes oli ka tore, aga see kraapis veidi nahka.

Toreda õhtu järel suundusime välja puhkama Laura korporatsioonihoonesse, kus vist tavaliselt selline asi lubatud ei ole, aga me saime eriloa. Päris põnev oli. Jäime üsna ruttu magama ning hommikul lahkusime peaaegu kohe, kui olin jõudnud käia külma dušši all ärritusest puhisemas, sest Laura oli jõudnud sooja veega üks-null teha.

Seekordsed jõulud olid aga üldse väga erilised, nii et stay tuned.

detsember 18, 2012

Vahel on põhjust kiita

Seda ei juhtu küll tihti, kuid käesoleval nädalal teeksin pika pai Lux Ekspressi klienditeenindajatele.

Nimelt komistasin hiljuti nende üliheale talvekampaaniale. Olin nagunii mõelnud bussireisi broneerimisele - sellest pidi saama jõulukingitus emale ning võimalus meile koos aega veeta. Võiks öelda, et see pakkumine jäi ette täpselt õigel ajal ning just seetõttu ostsin Lux Ekspressilt piletid Warsavisse. Saab olema üpris jõhker sõit, kuid loodetavasti tore reis.

Piletite broneerimiseks pidin end läbi närima üsna keerulisest süsteemist, mis oma numbriterohkusega tahtis silme eest kirjuks ajada. Osaliselt ajaski. Mina aga ajasin muudkui näpuga järge ja alustasin ka korra otsast, kuni olin kindel, et kõik on nii, nagu peab. Maksin ka raha ära ning sain terve portsu e-maile koos piletikoopiatega oma postkasti. Kõik tundus väga hea ning soovitasin ka paljudele teistele seda kampaaniat.

Nüüd aga, ligi kaks nädalat hiljem, avastas ka mu ema oma inboxist need piletid, mida tema eest varjata olin püüdnud ja hakkas mulle küsimusi esitama, et kas me sõidamegi ainult edasi-tagasi või kuidas nii ruttu käidud saame. Olin kindel, et ta vaatas lihtsalt mõnda kuupäeva valesti, sest mina olin neljapäevase reisi koostanud, mis jätaks kaks päeva ka meie mõlema jaoks täiesti uue linnaga tutvumiseks. Aga mu mailil oli ju 10 erinevat piletit, mis kajastasid nii meie jaoks olulisi aegu kui ka näiteks ebaolulisi bussi algpunktist väljumise aegu. Ei olnud just raske segadusse sattuda.

Siiski võtsin uuesti lahti mailil olevad piletid ning alles hakkas paanika tekkima. Oligi viga! Kuidas sündis - ei saagi vist teada. Ema muudkui pommitas küsimustega, millele olin tegelikult juba vastanud ja ajas mind rohkem närvi. Olin kohe ka bussifirmasse helistanud, kuid saanud ühelt kerge keeletõrkega teenindajalt täiesti ükskõikse vastuse, mille kohaselt oli see kõik vaid minu mure ning minu kanda.

Lugesin aina rohkem peenes kirjas olevat juttu ning aina tõsinesin. Olin lootust kaotamas, sest kampaania oli just lõppenud ning piletitevahetus ähvardas kasvatada reisi hinna kahekordseks, samas ei oleks ka reisi tühitamisel vist täisraha tagasi saanud. Siiski tundus mulle, et süsteem, mis laseb broneerida round trip'i, millega ei jõua füüsiliselt kohale enne, kui peaks juba tagasiteele asuma, ei ole ka päris normaalne ning võikime vastutust jama eest vähemalt jagada. Eriti, kuna andsin endast parima, et teha korralik bronn, mitte ei klõpsinud nuppe üle jala ja samuti, kuna ma ei ole enam algaja reisija ning olen saanud hakkama hoopis keerulisemate broneerimissüsteemidega, siis tundus totter alla jääda mingile bussifirma süsteemile.

Niisiis kirjutasin Lux Eksspressile pika kirja oma mure kohta, olles valmis võitlema oma õiguste eest, ükskõik sii, palju neid mulle jäetakse. Tarbijakaitsesse ei usu ma ka enam pärast suviseid pettumusi, nii et väga midagi ei lootnud.

Jõudsin veel paarile kolleegile rääkida oma totrast situatsioonist, kui ema helistas, elevil häälel. Nimelt olid tema mailboxi potsatanud uued õigete kuupäevadega piletid. Tundus veidi uskumatu, kuid meile tuldigi ilma igasuguse draamata vastu. Oli ju tegu nii totra juhtumiga, kust mõlemal poolel oleks üht-teist õppida ja samas ei olnud neil arvatavati midagi sellest vastutulekut kaotada - pigem võita, sest nüüd kindlasti reisin nendega ka tulevikus ning võin ära unustada kõik senised seiklused elle ettevõttega. Inimlik suhtumine määrab ju nii palju.

Niisiis, suur-suur aitäh ja kui seda siin loeb keegi, kes on just kahevahel, millise reisipakkuja teenuseid kasutada, siis mina annan küll oma hääle Luxile ja seda vähemalt ühe väga vastutuleliku teenindaja omamise tõttu.

Samuti, kui keegi veel tunneb, et talle tehakse liiga, siis ärgu andku kohe alla. Ka mitte esimese eitava vastuse saamise järel. Sest järgmine vastus võib olla "jah".

detsember 16, 2012

Kaks kontserti, kaklus ja kehtetu kaart

Olen taas kirjutamist edasi lükanud, kuni kirjutatava vau-effekt kaduma hakkab, aga paneks siiski mõned märgid maha. 

Eelmisel reedel ennetööpäeva lõppu sain kõne Katsult, mis kõik mu nädalavahetuse plaanid ümber tegi. Nimelt kutsus ta mind kaasa ühele kirikukontserdile, kuhu oli kutse saanud. Tegu oli selgelt piiritletud sihtgrupi üritusega, kus meist kumbki tegelikult olema poleks pidanud, aga käisime, nägime ja nautisime. Vahepeal oli selgunud, et meile pakutakse veel ühtesid pileteid samaks õhtuks - Panoraami Haddaway kontserdile. Polnud põhjust keelduda, nii et lõpuks jõudsime sinnagi. Vahepeal aga veetsime veidi aega minu juures, sest ma pidin end korda tegema ning siis linnas ühes Patrickus tema vanade töökaaslastega ning lõpuks siis leidsime end Panoraami ukse tagant megajärjekorrast. Meid ei lastud tükk aega sisse sellest hoolimata, et piletid meid juba seal ees ootasid. Uksel oli tõeliselt tropp turvamees, kes lasi sisse ainult oma maitse järgi tegelasi ning muudkui lükkas meid "kogemata" mööda rindu eemale. Yeah, right.

Lõpuks saime siiski sisse, vaatasime, kuidas 45-minutiline ainult vanadest lugudest koosnev show justkui lindilt maha mängiti. Laulsid nad küll otse ja väga hästi, aga jäi täpselt selline mulje, et nad teevad seda harjumusest automaatselt ja mingit huvi ise enam ammu asja vastu ei tunne. Nii enne kui pärast esinejaid mängis klubis sama plaat samas järjekorras ning veetsime järgmise 45 minutit oodates garderoobijärjekorras, mille lõppu jõudes selgus, et ühel tüübil meie seltskonnast oli sall kuhugi ära kaotatud. Ta oli nii kuri ja purjus, et haaras klubi ukse tagant kaasa mingi pooliku lahtise kohvilikööri ning jõigi selle kõigi hoiatuste kiuste ära. Juba vaadata oli vastik.

Otsustasime tagasi vanalinna minna. Esimene peatus oli teele jääva hotelli tualett, kus üks meie seltskonnas viibinud neiu ei vaevunud isegi luba küsima selle kasutamiseks, vaid lasi neil vaid kinnitada oma eelteadmisi selle asukohast. Neil oli vist ka hämming nii suur, et suutsid vaid noogutada. 

Järgmine peatus oli üks katusekorruse vesipiibutuba, kus me värvilisi kokteile jõime. Olime teel kohtunud veel ühe toreda tüübiga ja ta oli meiega kaasa tulnud. Alles palju hiljem sain teada, et ta siiski oli meist ühe hea sõber:D

See koht aga pandi varst kinni, mille järel tahtsime minna mingisse Bailasse, kus oli erapidu. Pettunult eemale vantsides kohtasime aga tänaval Takut, kellega sai pilti teha ja mus teha poroloonistele põskedele. Edasi jõudsime Shootersisse, kus jõime ära mingi siiani unidentified shoti ning eelviimane peatus oli vana hea Nimeta, kus me seekord tantsime ei jõudnudki. Sain paremini tuttavaks meie seltksonna kõige värskema liikmega, kes osutus täiesti ägedaks inimeseks ja kuulutas mu üheks huvitavamaks, kellega ta kunagi tutvunud on. Siis aga tekkis täpselt mu seljataga korralik eestlane vs venelane baarikaklus, mis mu taas mudiugi kaineks lõi. Õnneks lahtus see varsti ning siis tõi see uus sõber mulle uue joogi. Olin palunud midagi apelsinimahlaga, kuid kuna talle pakuti vaid viina ja ta selle välja praakis, siis sai mahlakoksist hoopis Baileys, mida ma tavaliselt ei seedi eriti, kuid mis rohke jääga täitsa talutav oli. Lõpuks aga visati meid sealt ka välja. võite ise arvata, mis kell juba oli.

Uus sõber tutvustas meile siis aga mingit uut hommikusöögikohta, mille peremees polnud üldsegi suu peale kukkunud. Mil läks kaua aega, et midagi välja valida ja kui ma siis küsisin suhkruga kefiiri, sest täpselt selline isu oli, siis küsis ta, kui paha mul olla on. Ei olnud üldse.

Ööle pani punkti aga see, kui Katsu, kelle käes meie mõlema asjad olid, pangakaardi lukku lasi. Arutasime pikalt, kuidas see järsku juhtuda sai, kuni selgus, et ta ei teadnud mitte enda vaid MINU koodi, mistõttu just MINU kaart järgmised paar päeva suletud oli. Naersime pisarateni, kuigi tal oli marupiinlik ja meil oli nii tore, et me ei jõudnud kaugeltki esimesele trollile.

Kui ma siis aga õhtul taas ärkasin, sain kohe aru, et midagi on väga valesti. Minu seljaga. Püstisaamine oli nii raske ja valus ning samas nälg murdis, kodu oli aga tühi. Pluss, kas ma mainisin, et püstisaamine oli megavalus? Helistasin Aivarile, aga ta oli ära. Siis Annikale, kes pakkus, et tuleb mu juurest läbi, läheme ostame süüa ja siis vaatame filmi Santsi pool. Valisin selle variandi üle näljasurma ja mul kulus kogu kümme minutit või rohkem, et sikutada jalga esimesed püksid ning saapad. Ära ma neid enam ise ei saanud.

Terve ülejäänud õhtu oli iga liigutus korraliku üllatusväärtusega. Mõnikord polnud eriti midagi häda. Siis ei saanud ma taas voodist kuidagi püsti ning kõndisin ainult tugede najal ja kõveralt. Kui siis aga Sants ütles, et tal on valus vaadata mind piinlemas, ma murdusin. Silmad läksid märjaks ning võitlesin endaga ikka kaua, et taastuda, sest asi, mida ma ei talu sitas olukorras, on kellegi teise haletsus. Viimaks tellisin takso, millel palusin end võimalikult ukse lähedale viia, sest kartsin paaniliselt libisemist. Olin nii sassis, et püüdsin valest paraadnast sisse murda. Mul ei ole kunagi selg nii valutanud, nagu sel ööl ja ka järgmisel päeval käis ema voodirežiimil last põetamas. Oli huvitavalt ebameeldiv näha, kuidas voodist väljumiseks tuleb võtta hoogu, tõugata end kätega kogu jõust lahti ning siis jõuda need põlvedele toetada, et end lõpuni sirgu lükata - mis iga kord ei õnnestunud. Õnneks paari päevaga läks mööda, kuid ehmatus on pikaks ajaks ja siiani ei tea, miks sellise jamaga ärkasin.

november 25, 2012

A little bit of India

Seekord siis keerdus Eesti elu nii pea peale, et meenutas rohkem mu vahepealset elukohta. Nimelt eelmise esmaspäeva hommikul tööle minnes kutsus ülemus mu kõrvale ning rääkis, et ei saa eraelulistel põhjustel siiski Saksamaale messile sõita ja küsis, kas ma ehk tahaksin ise minna. Mul oligi olnud kahju, et ma aitan midagi korraldada, kid siis kokkuvõttes ei saagi ise osa võtta ning keegi otseselt ei seletanud, miks, kuigi küsiti, kas olen huvitatud ja vastasin jaatavalt. Ise oletasin, et asi on kohtade vähesuses, kuid nüüd tuli ml langetada tõsine viimase hetke otsus, mis tähendas, et käisin keset päeva kiiruga kods asju pakkimas ning samal õhtul lendasin nädalaks välismaale, lükates kõik planeeritud asjad edasi. Ma ei kahetse minemist, kuid mul on kahju, et ei saanud seetõttu lahkunud inimesega, kes oli kõige lähem asi mu vanaisale, hüvasti jätta.

Reis ise oli päris tore. Sain rohkem mitmeid kliente tundma ning veetsin hästi aega kolleegide seltsis. See tunduski olevat rohkem lõbu kui töö, kuna mul seal erilisi kohustusi ei olnud. Aitasin mõned korrad midagi tõlkida ning üht-teist korraldada ning tutvusin maailma suurima põllumajandusmessiga, mille kõrval tundub meie kohalik mess nagu nalja tegemine. Jõudsime kahe päevaga vaevu hallidele kiirtiiru peale teha.

Uni jäi igal ööl vaid umbes pooleteisttunniseks, sest päevad algasid ülivarakult ning siis me kõik vist magasime bussis vahelduva eduga. Käisin ka elus esimest korda Hollandis, kuid magasin sellest enamuse maha.

Reisi käigus lasid kõik end lõdvaks ning õhtud ja osaliselt ka päevad veedeti parajas joobes, kuid keegi ei pingutanud üle ega muutunud ebameeldivaks ja meil oli lihtsalt üheskoos tore. Naerma ajas aga näiteks see, et lennukis sai eestlaste seltskonnaga kogu alkohol otsa enne, kui isegi igaüks klaasi oleks saanud. Mõni õhtu aga ma ei tahtnudki juua. Oli hoopis hull mahlaisu. Olles aga pidevalt hoopis teise põlvkonna meeste tähelepanu keskpunktiks, sest ülejäänud üksikud kaasas olnud naised olid eisil koos kaaslastega või muldvanad või lihtsalt pugesid esimesel võimalusel tuttu, koheldi mind justkui printsessi. Mehed võistlesid, et mulle oma istekohta pakkuda või mu klaasi kaas täita. Ühel õhtul siis tegingi õigile palju nalja, kui tahtsin mahla ja nemad ei tahtnud sellega leppida. Ütlesin siis lõpuks, et mul on juba täiesti ükskõik, mis nad veel mahla sisse panevad, kuni ma apelsini mahla saan juua. Ärge saage valesti aru, mulle ei meeldi tegelikult meelste kulul elada, kuid kiiruga ei olnud ma tulnud selle pealegi, et Saksamaa võiks olla Eestist vähem tsiviliseeritud koht, kus keegi inglisekeelest au ei saa ning kusagil kaardiga maksta ei saa. Niisiis sõltusingi otseselt meestest, kes olid targemad olnud ning raha enne välja võtnud, sest ühtegi automaati ka kusagil ei paistnud.

Ühel õhtul sai veel nalja. Kõik istusid juba hotelli baaris, kui mina seltskonnaga liitusin. Oli tahtnud kõigepealt dušši all käia ning nüüd siis jalutasingi, täiesti ilma meigita ning juuksehari käes, tagasi seltskonda. Kuna laua ümber enam ruumi ei olnud, istusni teiste selja taha aknalauale ja seal oli väga mugav. Mehed aga vist ei olnud selle korraldusega rahul. Küll püüti mulle oma kohta loovutada ning toodi toole juurde, kuid lõpuks lihtsalt korraldati istumine ümber nii, et mina ka ringi sisse ulatuksin ikka. Samas tähendas see, et tekkisid osaliselt justkui read ja mehed siis naersidki, et kes saab minu suhtes esiea koha ning kes on halvemas seisus. See oli tõeliselt naljakas, kuid siin edasi anda on asja üsna võimatu. Üks klient lasusa üritas end paremale positsioonile vingerdada tulles mu juukseid kammima, justkui teda huvitaks, kuidas see õieti käib, kuid teised nägid ta läbi. 

Viimane õhtu lõppes tequilaringidega ning ühe kunagise kolleegi palvetega soola mu rinnalt lakkuda. Loomulikult ma ei lasknud sel sündida. Ma ei olnud kaugeltki nii purjus. Aga sain jälle üllatuda meeste osas. Sama inimene kutsus mind järgmisel hommikul appi oma väikestele lastele kingitusi ostma. Huvitav, et ta ei näinud, et midagi nagu valesti oleks. Vähemalt mul ei ole midagi häbeneda ja mul vist ainsana ei olnud ka hommikul paha olla. Vähemalt mitte alkoholi pärast.

Rääkisime isiklikumat juttu ka paari kolleegiga, kellest üks üritas mind veenda koos mõne sõbrannaga temaga kolmekat proovima. Samuti seletas mulle, et kunagi ei tohi midagi üles tunnistada ning, et koju läheb ta alati tagasi, sest tahab selle inimesega koos siiski elada. Siis veel, et vähemalt teoorias on ta nõus, et naine samamoodi ringi laseb nagu ta ise. Seda ta isegi ei varja, kuigi tegi selgeks, et see ei tohi tema naise kõrvu siiski jõuda. Ja ma siin üritan mehi ümber mõtestada.

Üks mees ajas mind veel segadusse. Ta ei olnud minuga päevi ühtegi sõna vahetanud, kuid selgus, et siiski väga palju minu tegemisi jälginud ning terve viimase õhtu rääkis ta midagi Maria fenomenist ning selle uskumatusest. Täna tema sõnade uskumatu ja masendav ülekasutusele, olen ma nüüd nende osas ülitundlik ning jäi lõpuni segaseks, kas tal tekkis nüüd ahvivaimustus minust või pigem vastupidi. Väidetavalt pidi see seletamatu fenomeni teema siiski kompliment olema.

Seiklusi oli ka. Näiteks läks meie buss katki ning juht kutsus kõiki ülesse lükkama. Mis muidugi ei aidanud. Teinekord aga ei ilmunud see lihtsalt välja. Ei olnud võimalik ka kedagi kätte saada ning päast aeti jama, et buss oli meid oodanud, kuigi see oli lausvale. Samuti üritati mõningaid mehi kolmekesi kahe inimese voodisse panna.

Mis veel? Meie uhke messiboks ei avaldanud mulle peaaegu üldse muljet, kuigi lootsin üht-teist koduse uue messi korraldamiseks kõrva taha panna. Aga ma nüüd vähemalt tean, mida see endast kujutab ning järgmine kord ehk ei igatsegi nii väga võimalust kaasa minna.

november 18, 2012

Patroniseeriv bitch

Alates möödunud laupäevast plaanime Annikaga järgmised neli laupäeva veeta ideaalset pruutkleiti otsides. Esimene katse on seega juba seljataga.

Ann rääkis, et oli üksi juba vaikselt luuret teinud ja elimineerinud mõned poed, kus teenindus mitte kuhugi ei kõlvanud. Mul oli esiti raske uskuda, et pruudisalongis võiksid töötada nii ebameeldivad ja osavõtmatud teenindajad, kes ei varjagi, et potentsiaalne klient segab nende töösse mitte puutuvat tegevust.

Esimene salong, kus koos käisime, jättis ülihea mulje. Noored teenindajad olid tõeliselt abivalmid ning ei kiirustanud meid tagant. Igal sammul tuldi vastu meie soovidele ning mitte ühegi asja kohta ei öeldud ei. Ainus, mis jäi veel puudu väljamaal kohatud heast teenindusest oli kliendile joogi ja snäkkide pakkumine. Kuid ega me sel hetkel osanud mõeldagi sellistele asjadele.

Mind kui täielikku asjatundmatut üllatas, kui palju kauneid kleite on saadaval ka ühes pisikeses poes nimega Anna Bella vist ning, et peaaegu kõike on võimalik tellida oma suuruses ning värvis ja viia sisse ka modifikatsioone. Ideaalne, kui standardkaup ei vasta sinu kehakujule või lihtsalt eelistad midagi teistmoodi. Tekkis endalgi hull pulmaisu.

Teine peatus oli aga SaloCenter. Sinna ei soovita ma kellelgi kleiti otsima minna. Võib juhtuda, et isu pulmi pidada läheb üldse üle. Kusjuures Annika ei pidanud seda oma kogemustest üldse mitte kõige hullemaks. Minu meelest oli see siiski üsna ebameeldiv ning kindlasti halva teeninduse näide, aga otsustage ise.

Kui jõudsime sinna kitsasse ja paksult riideid täis topitud ruumi, siis jõudsin vaevu pugeda läbi stangede riietekabiinini, et jätta sinna oma ülariided, sest paremat kohta ei paistnud, kuid sain juba tee peal vastu tulnud müüja mutilt pragada, et kui ma seal olla tahan, siis pean riidest lahti võtma (mida nagunii plaanisin), et ma oma mantliga nende valgeid kleite ära ei määriks. Ma olen värskete andmete kohaselt täiesti normaalkaalus, kuid tõesti oli seal võimatu liikuda nii, et pidevalt midagi ei riivaks.

See selleks... pruut oli juba saadetud ühe stange juurde. Mina alustasin ühest teisest otsinguid, kuna eelmises poes oli saanud juba enam-vähem selgeks, mis sobida võiks. Siis aga tuli tädi taas minu juurde ning küsis juba üsna süüdistaval toonil, kas ma otsin ka endale midagi. Vastasin, et otsin siiski sõbrannale, kelle maitset juba veidi tean. Seejärel kupatati mind tema juurde selgitusega, et talle sobivad suurused on teises otsas.

Varsti meenus mulle aga, et teises poes ei lugenud suurus midagi. Küsisingi siis, kas parajat tellida ei saa, kui meelepärase mudeli leiame, ning sain kuulda, et kõik on väljas. Noh jah.... kleite oli küll rohkem, kuid pidime siiski leppima ühe riiulitäiega, millest enamus kriitvalged ja seda meie tulevane pruut ei tahtnud. Samuti ei pakkunud tädi väljagi seda võimalust, et pruut ehk ligi 9 kuu jooksul kaalukategooriat muuta võib ning ehk võiks siiski vaadata ka teisi lähedasi suurusi vähemalt. Ometi võtsime sealt kaasa kõik enam-vähemgi sobiliku ja siis asuti kleite proovima. Kabiinis selgus aga, et suurest hulgast välja valituist sobis selga siiski ainult üks ja seegi hoidis rinnust imelikult. Kui küsisime, miks rinna keskele auk jääb, saime teada, et rinna kuju tõttu. Ometi ei olnud ühegi teise kleidiga seda probleemi olnud. Teisest aga pidi tegelikult rinnakas neiu aga lausa välja kukkuma. Ei saanud me aru nende standarditest. Niisiis proovisime mõnda loori ja andime alla naisteriiete koha pealt. Ei olnud me sealt ka ühtegi sobivat kleiti pruutneitsitele ega pruudi emale leidnud ja Annika ütles, et pruudikleidid pididki millegipärast tavanumbritest mitme võrra väiksemad olema tema kogemuste põhjal. Minu meelest on see absurd. Kas pole see mitte see koht, kus pigem võiks numbritega valetada allapoole, et tõenäoliselt niigi närvis neiud end vähemalt oma kehakaalu suhtes hästi võiksid tunda? Kui mitte seal, siis kus veel!?

Hakkasime siis poistele asju vaatama ning muudkui valmistasime mutile pettumusi, kui ei osanud täpselt öelda, kui jäme peiu kael on jne. Arvan, et L suurus on muidu juba üsna hea orientiir, kuid sealne tädike väitis, et L-e on ka väga erinevaid ja pakkus "keskmisi" 52 ja 54. Mind ajas see juba naerma, sest just neile numbritele L peakski vastama. Olen ju meestele tööriideid tellides kõvasti harjutanud suuruste tundmist.

Viimane piisk karikasse oli see, kui soovisime vaadata ülikondi (mutt: otseloomulikult meil ei ole viit ühesugust peiupoistele). Stangel rippus rida pintsakuid nii, et püksid nende alt ei paistnud ja Annika julges küsida, kas tegu ongi ainult pintsakutega. Mutt aga ei pidanud vastu, ning ütleski siis ülipatroniseerival häälel pruudile, et ülikonnad ongi kaheosalised. Ma ausalt ei tea, kuidas Annika vastu pidas seal. Mina küll juba urisesin täiega ja õnneks siis tulime ära ka.

Vähemalt poe teises osas oli igati tore müüja, kes vastas meie küsimustele viisakalt ja tegi ülimalt professionaalselt jutuajamise käigus Annikale uued kõrvaaugud ka ära. Ta isegi ei aeglustanud juttu augutegemise hetkel, mistõttu ei osanud Ann ka karta, millal täpselt valus võiks olla.

Karamelliseljanka

Eelmisel nädalavahetusel käisime Annika ja kahe tema pruutneitsiga Helsingis - täitsa niisama. Kuna olin eelneval õhtul midagi omale sügavale silma ajanud ja see ei olnudki välja tulnud, siis kartsin kohutavat päeva, kuid tuli üliäge. Ma ei ole ammu nii palju naerda saanud. Kuid see ongi vältimatu, kui sõbrannade suust tuleb kuldmune nagu karamelliseljanka ja palju muud, mis jua ununeda on jõudnud.

Veetsime päeva shopates ning lõpetasime ühe hotelli restoranis üle ootuste kallied kokteile nautides ning samaaegselt ühe pealetükkiva türklase eksistentsi ignoreeida püüdes. Tulin tagasi paarsada eurot vaesema ning ühe imelise liblika võrra rikkamana. Polegi väga kehv diil. Eriti kui arvestada, et mul on nüüd jälle korralik varu uusi teksasid ning musikaalsete luukeredega käekott, mida ma lihtsalt ei saanud sinna jätta.

Möödunud nädalast kirjutan varsti eraldi posti, kuid hüppan hetkel ühest laupäevast järgmiseni. Või esialgu kõigest reedeni. Olin just koju jõudnud ja enam-vähem kohe arvuti taha ära kustunud, kui Annika helistas mulle ja palus kangesti, et temaga ühele sünnipäevale läheksin. Ma ei teagi, miks ma jah ütlesin. Ju olin tõesti unesegane. Aga tore oli. Põrkasin seal kokku ühe lapsepõlve parima sõbrannaga ning samuti ühe teise neiuga, kes oli  veendunud, et teab nii Annikat kui mind ja siis me üritasimegi tuvastada, kuidas. Mõtlesime välja, et meie teame temaga üksteist tõenäoliselt Tartust, kuna tema võttis minu eriala kõrvalalana ning mina põhimõtteliselt tema oma. Ja samal ajal. Aga võis ka midagi muud olla. Mul on lihtsalt piinlik, et mina seda nägu ei mäleta.

Õhtu möödudes ühinesid meiega veel mõned tuttavad ning läksime üheskoos tantsima. Annika oli Santzile vihjanud, et ma näen hot välja ja too oligi sellest üllatavalt põnevil. Ma enam ei saagi aru, kas ma meeldin talle või lihtsalt purjus temale. Tantsisingi siis temaga ja teised hakkasid kõik spekuleerima, kui tore oleks, kui meist ka paar saaks. Lõpuks nõudis ta, et saaks mind ise koju saata ning nii läkski, kuid on mitmeid põhjusi, miks ma ei usu, et meie kaks koos hea mõte oleks. Jah, ta on Veiko sõpradest kõige ägedam. Ta oleks ka sii äge, kui ta Veiko sõber ei oleks. Ning mul on hea meel teda teada, kuid ta on lühem kui mina kontsadega ning suitsetab. Mõlemad on siiski üsna ebaolulised asjad. Seega seletasingi Annikale, et oleks ebaaus mdiagi temaga alustada, kui ma veel edasi liikumiseks valmis ei ole. Ja ma ei ole. Ei tea, kas hakkangi kunagi üldse olema. Aga see selleks.

oktoober 21, 2012

Tööst - millest muust!?

Viimasel ajal on olnud tööl jälle üsna põnev. Algatasime tulevikule mõeldes midagi uut, mistõttu oleme osa võtnud mitmest rebaste üritusest. On olnud ütlemata tore laboripiirituse põhjal valmistatud salakoostisosadega poole lürpida ning õppida kombineerima tööd ja lõbu.

Käisime ka Soomes - taaskord lootuses kolleegidelt midagi õppida ja taaskord pigem pettudes, kuid samas on jälle kind of tore teada, et Eesti pole mingi Soome väikevend ega jää kitsamatest finantsidest olenemata neile alla tulemuste poolest.

Viimased kaks nädalat on aga töö röövinud päris korralikult uneaega. Kui millesti loobuda ei taha, siis nii vist juhtubki. Aga ei saa jätta päris virisemata, kui ebatore on lahkuda ühelt Tartu ürituselt öösel kell üks, jõuda kolmest koju magama ning ärgata taas viiest, et esimese laevaga üle lahe põrutada, et siis naasta taas vahetult enne seda, kui päev taas muutub. Võite arvata, kui zombie selliste intensiivsete päevade ja öödega olin. Lisaks pidev nääklemine ühe kolleegiga, mis seekord mu juba kurjaks ajas ning nalja piiridest väljus. Asjale keeras vinti juurde see, kui meiega ühinenud boss otsustas moodustada meesterinde ja edasi sain kaks ühe vastu võitluses nõrgemal positsioonil olla.

See nädal oli ka huvitav. Meil oli üks suurem seminar või nii, kus alguses esinema pidin, siis üldse osaleda ei plaaninud, sest esinemine pidi ära jääma ja küsimusele, kas mind siis enam ei tahetagi sinna, tuli jaatav vastus. Siis aga sai sellest jälle kord osalemisplaan ning kohapeal ürituse kava tutvustamisel sain teada, et ka esinemisplaan. Normaalne eks. Kavast teada saada, et varsti midagi teistele õpetama pean ja ettevalmistusaega põhimõtteliselt ei ole. Nagu deja vu kevadise korraga, mil öösel slaide tegin. Aga samas läks üsna hästi. Eriti kui arvestada, et ettevalmistus oli tund ja ettekanne tund. Arenen vist.

Muidu aga oli huvitav ja tore. Kui hommikul 4.45 ärkamine välja arvata. Õhtul sain end kõvasti ületada ka seiklusrajal. Olin viimati sellist asja teinud keskkooli lõpus ja nüüdseks olid hirmul juba palju suuremad silmad. Seda enam olin uhke enda üle, kui surmahirmuga võideldes mitmetele meestele ära tegin. Seda hoolimata sellest, et käed olid konkreetselt nii läbi, et tarzani köiel pimedas lenneldes need tõesti lahti tulid ja julgestus kasutusele läks ning kõige viimasest väsitavast kohast minust poole vanem kolleeg mu meetrijagu üles platvormile sikutas. Ja ka sellest, et ühe koha nii läbisin, et julgestusköis valele poole jäi ja ma vaid lootsin, et lõpuni jõuan. Sellele järgnenud saun ja chill ning vahepõige teise linna veel ühele rebaste üritusele kulusid täiega ära. Olin nii väsinud, et tõstsin rummikokteili suuni kahe käega.

Samas on viimased nädalad mõjunud ka egole hävitavalt. Vahel tundub, nagu ma ei oleks teiste meelest midagi väärt. Kõige enam šokeerivad aga tahtlikud või tahtmatud solvangud neilt, kes on seni käitunud pigem liiga sõbralikult. Ja siis kuuldes, et oled kellegi viimane valik - isegi kui konkursis ei osale üldse - on ikka üsna vastik.

Hommik algas jälle sellega, et see sama noriv kolleeg, kellega muidu kogu aeg lõõbime, arvas, et on normaalne ainsat naissoo esindajat terve seltskonna ees joodikuks norida. Eriti mingi mikroskoopilise joogi pärast, millest ta ise ka osa sai. Teised naersid, et perekonnadraama. Jäin üsna rahulikuks ja pakkusin talle isegi välja, et teen patsi pähe, et ta saaks soovi korral sikutada, mis ta mõneks ajaks vaiki sundis. Päriselt vihastasin aga siis, kui pidingi klassi ette minema ja oma osa alustama. Oli selgelt ümerlülitumise koht, kus nali pidi kõrvale jääma ja teemaks oligi see, mida kuidas ja kellele öelda. Ja siis ta arvas, et on äge mind sisse juhatada väitega, et ärgu keegi pangu tähele, et ma ikka veel purjus olen. No tänud eks! Täiesti vale koht. Nagunii mul oli veel natuke halb olla pikast õhtust, alkoholist ja õhtu ülepingutusest seiklusrajal. Lisaks saada omale hommiku esimene esinemisaeg - jälle. See on antud juhul nagunii kõige raskem, sest kõik on väsinud, unised ja pooltel on paha olla. Aga siis minu autoriteeti õõnestada? Vihastasin ikka korralikult.

Nüüd siis analüüsin end, et miks üks kolleeg nii naha alla vahepeal pugeda suudab? Kas siin on mängus miski muu? Jah, ta on selline tüüp, kes vist enamikule naistest peale läheks. Kena, naljakas, enamasti tore. Aga tean ka, et minu süda ei ole päris vaba ja põhimõtteliselt oma töömaastikku solkida ei taha. Samas olen väga hästi aru saanud, et mina tema standarditele ei vasta. Ehk just see aspekt ärritabki, et ta peab end minust paremaks? Who knows...

oktoober 03, 2012

When night monsters attack...

Viimasel ajal olen ärganud päris mitu korda õudusunenäo peale üles vastiku tundega ega olegi suutnd nii pea uuesti uinuda. Tänane oli aga täiesti omaette klass.

Mäletan esimesena seda, et veetsinaega koos mingi võõra lühikeste juustega vanaprouaga. Ta ei olnud eestlane. Arvan, et sakslane, aga päris kindel ei ole.

Igatahes mingi võõras mees tuli talle oma kuube õlgadele panema ja ühtlasi üritas kätt ümber õlgade panna. Tädi tõmbus halvasti varjatud vastikusenäoga eemale. Mul oli piinlik, sest selle mehe tegelikud ja mitte nii rüütellikud plaanid olid nii selged.

Siis aga tuli mingi teine, kidur ja eriti õudne kuju mulle eelmise eeskujul kartulikotilaadsest materjalist määrdunud salli õlgadele panema. Lasin sel kohe maha libiseda. Aga ta oli julgem ja üritas kohe oma käsi minu külge saada. Ma siis vingedasin nii, nagu oskasin. Kuid juba tal õnnestus mind esimesi korda puudutada. Mul oli nii vastik. Siis avastasin aga, et tema vasaku käevarre otsast kasvab väja lausa kaks kätt. Mäletan, et üritasin neid kiire ja tugeva liigutusega peatada, kuid siis ärkasin.

Olin surunud oma käe koos küüntega kogu jõust oma kõhunahka ja nüüd vist oli osa sellest mu küünte all. Valu oli ka jahmatav ja šokeeriv. Ei ole ma kunagi varem unenägusid nii reaalsusesse kaasa võtnud. Ei ole ma kolmekäeliste õuduka meeste pärast reaalsuses endale reaalselt haiget teinud. Nüüd tegin. Ja läks vist päris kaua enne, kui hirm mööda läks unenäos eesootavate õdute eest ning uuesti uinuda suutsin. Anyone? Kas keegi oskab mu aina jaburamaks muutuvaid unenägusid selgitada?

Reaalsus aga on üsna tavaliselt ja kiirelt möödunud. Käisin korraks Tartus ja veetsin oma parima sõbrannaga kummalise nädalavahetuse. Huvitav, kas tema ka seda tundis? Tähistasin sõprade sünnipäeva, mille kõrgpunkt oli see, kui meie teami poisid otsustasid hiphopi teemalises fotojahi punktis keset vanalinna päise päeva ajal püksid alla lasta. Ma naersin ja nutsin korraga, lootes, et kusagilt nurga tagant kohe politsei ei tule.

Muidu aga on töö ja trenn. Esimene trenninädal oli rekordiline. Võtsin osa tervelt seitsmest tunnist. Teine ja kolmas on märgatavalt tagasihoidlikumad olnud nii töö kui tervise tõttu. Uskumatu, et juba on käimas neljas nädal. Loodan, et suudan siiski end nii palju kokku võtta, et ei anna nii pea alla. Ega elus esmkordselt sõlmitud leping lasekski. Aga vähemalt on huvitav.

september 11, 2012

Suve sisutihe lõpp

Viimane augustinädal oli täiesti crazy. Paremat sõna lihtsalt ei ole.

Esmaspäevaks kutsus Laura mind külla. Nii öelda minu sünnipäeva ja natukene tema oma ka tähistama. Lubas süüa teha ja puha. Ja noh... ma ei saa sellisest asjast keelduda. Ega ei tahtnudki. 

Veetsime koos toreda naisteka õhtu veini ning ise tehtud Caesari salati ja muffinitega. Kas te olete kunagi Domino küpsistega muffineid söönud? Olin vapper ja sõin isegi soolaseid, kuid ei näe põhjust eluski ise soolastega vaeva nägema hakata. Nad olid otse ahjust tulnuna täitsa okeid, kuid mitte päris minu maitse.

Anyhow nüüd oleme me brush buddies, sest leidsin uued imelised öko juukseharjad ning muidugi ei suutnud teisele kingitust valides ka ennast ilma jätta. Lisaks naersime, et olen tõsine sünnipäeva slut, sest nüüd olen mõlema õega nende sünnipäevadel ühes voodis lõpetanud. Ühega isegi korduvalt. Ja tema minu omal ka:D Lisaks õppisime sel õhtul, et keeratava krogiga veini ostes ning julgelt eksperimenteerides selle valikul, on täiesti reaalne võimalus atsetoonilõhnalise käärjoogi otsa komistada. Oli see vast elamus!

Teisipäeval plaanisin võtta täiesti rahulikult, sest esmaspäeval nagunii igasuguste plaanide kiuste koju magamagi ei jõudnud. kuid vahetult enne tööpäeva lõppu helistas mulle kurb sünnipäevalaps, kelle plaanid ei olnud läinud päris nii, nagu ta lootis, sooviga midagi teha. Kutsusin ta siis seekord endale külla. kinkisin talle lillede asemel iseloomuga ananassi ning valmistusime keset nädalat viina jooma. Lausa energiajoogiga ja pisikeste koputamisshottidena. Hiljem ühines meiega veel üks Laura sõbranna ning oli vist paratamatus, et lõpuks linnas karaoket laulmas lõpetasime. Tegelikult ei lõpetanud. See oli alles vahepeatus:D

Aga, Riin, pane nüüüd tähele! Laura tellis meile Mandy ja niisiis käisimegi seda seekord suurema publiku ees üürgamas. See läks vist päris hästi. Siis aga pani ta meid kirja mingi Prince'i lauluga. olenemata minu vastuväidetest, et mul pole aimugi, millega tegu, kuid tema kinnitas, et muidugi ma tean ja oskan. Ja siis tuli taas meie kord. Kas olete kunagi karaokelavale roninud ning alles seal avastanud, et keegi teist ei oska mängima hakanud laulu? Olles minutikese ehk imesid teha üritanud, põgenesime baarist naerukrampides.

Kuid koju me ka veel minna ei tahtnud. Niisiis jalutasime sügavamale vanalinna. Tee peal palusin kõigil sünnipäevalapsele õnne soovida ning mitu gruppi moosekante nõustus talle serenaadi laulma. Ainsaks mõruks pilliks jäid muidugi ainsad teel kohatud kaasmaalased, kes ei pidanud paljuks igas mõttes sigatseda. Aga ei midagi uut. Iga eesti joogine mees on ju härg, kel jõudu palju ning mõistust ja enesekriitikat vähe. üks näiteks võttis mu ootamatult kaenlasse ja lihtsalt tassis jupi maad edasi. Ei ühtki sõna enne ega pärast.

Õhtu oli ka selles mõttes omamoodi, et käisime Levikas. minu eelmine kogemus sellega oli rahvarohke hullumaja, kus oli tore tantsida. Seekord aga oli see nii välja surnud, et saime omale terve eraldi toa. Lisaks tutvusin ka koha maailma kummalisima wc-ga. No okei, olen isegi sürreaalsemates käinud, kuid nende lähenemisnurk oli huvitav. Kes ei ole käinud, siis teile teadmiseks, et seal on naiste wc-s kaks potti ja nende vahel väike sein. Nagu lasteaias vms. Aga see sein on nii väike, et kui te just sügavale potile võõras kohas istuda ei armasta, siis saate vabalt naabriga silmsidet hoida ning kontrollida, kas tal on kõik ikka hästi ja normi piires.

Lõpetuseks nägin ära Hella Hundi pubi. Seegi oli üsna hüljatud ning me veetsime seal vist ehk viis minutit mitte midagi tehes, sest teised ei tahtnudki midagi ja mul oli lihtsalt imelik seal vegeteerida niisama. Ja siis jalutasime koju, peamiselt naermisest väsinutena. Oli väga tore õhtu ja seltskond.

Kolmapäeval pidin ärkama kell kuus, sest juba seitsmest startisime Läti poole Baltikumi töö üritusele. Teadsin ette, et see ei saa kerge olema, kuid oli ju vaja alles mingi pool kolm vms koju laekuda. Ja ometi pidasin terve järgneva päevagi vastu.

oli hästi tore näha suuremat osa oma siinsetest töökaaslastest ning lisaks juba tuttavaid ja uusi nägusid naabermaadest. Muidugi lõpuks ikkagi erilist planeeritud integratsiooni ei toimunud ja omad hängisid omadega. See-eest naisterahvastel küll igavuse tundmiseks aega ei olnud. Kui sugude suhe on 10:100, siis vist on see ka elementaarne. Proovisin natuke kätt seal korraldatud keskaegsetel võistlustel, milles totaalselt põrusin, ning siis otsustasin rummile keskenduda. Kõige minulikum nendest vanaaegsetest tegevustest oli jahusarve puhumine. Siiski tegin ka tõsiseid pingutusi karkudega käima õppimisel, kuid erinevalt oma emast, ei ole mul neid geene vist ja minu rekordiks jääb neli sammu.

Samas sai palju nalja niisama üksteisega rääkides, mehed tegid mulle vabatahtlikult massaaži ning pärast rebasepüüdmise mängu kingiti mulle sõjatrofeena üks vaese looma käpp. Ta oli üsna kõvasti räsida saanud meeste katsetes teda endale võita ning kaitsta. Kuid seda kõike oli ilmatunaljakas vaadata. Võib-olla peaks mul loomast kahju olema, nagu seal paljudel teistel naistel oli, kuid millegipärast ei häirinud see mind seal üldse. Tundus nii õige koht ja aeg. vahetasin varsti oma käpa koheva saba vastu, sest seda oli mugavam hoiustada ja nii ma siis käisingi suurema osa päevast võõraste sulgedega ringi:D 

Õhtul ootas ees hea söök, tants ja trall. Istusin integratsiooni mõttes hoopis leedukate lauda ning üllatasin end, et vene keeles suhtlemisega täiesti rahuldavalt hakkama sain. Mõistsin JA rääkisin. Ja vabatathlikult, kuigi oleks saanud ka inglise keelega enam-vähem hakkama. Kuid alkoholijoobes on vist tõesti kergem võõrkeeli meenutada. 

Kui siis aga tantsuks läks, ei saanud ma enam sekunditki puhata. Üks kolleeg teise järel. Tihti ei jõudnud ma üldse istuma või kui ka hetkeks jõudsin, siis ei saanud lonksugi juua võtta enne, kui uus isane mind tantsuplatsile tõmbas. Muidugi muutusid kodust kaugel oelvad mehed ka veidi ülemeelikuks, kuid saan nendega täiesti edukalt hakkama.

Siiski üllatas mind üks kolleeg, keda veidi paremini tunnen ning siiani selliseks kõige viisakamaks pidanud olen. Veetsime sel õhtul temaga ka jupi aega niisama toas kahekesi juttu rääkides ja tantsides, sest temaga oli see nii kerge. Võisin justkui aimata, milline iga järgmine samm tuleb ja me ei tantsinud mitte ainult paremale-vasakule. Kuid siis ühel hetkel märkasin, et ta tahab mind suudelda. Muidugi ma ei lasknud. Ja põhjusi selleks on palju. Pidasin teda selle kamba tegelastest kõige korralikumaks. Tema lapsed on minu vanused. Ma olen käinud tema kodus ja kohtunud tema armsa kaasaga. Tal on võrdlemisi värske kaasa ja seega ei tohiks ta veel väga tüdinenud olla. Ja nii kodu lähedalt ei murta. Õnneks sai ta kiiresti aru, et see plaan läbi ei lähe, kuid väitis siiski, et mehed ongi sellised. Anyone? Kas tõesti ongi enamasti nii, et mehed on koos naisega ainult siis, kui nad on hetkel füüsiliselt koos naisega ja muul ajal on nad vabad? Enda meelest siis...

Ahjaa... unustasin ära selle jupi, kus üks tore uus läti kolleeg, kellele ma vist meeldisin, mulle paljastas, et seal peokohas siiski saab sauna ja ujuma. Mind ei huvitanud enam, kui külm on või et ma olen joonud. Jooksime rätikute järele. Ja hüppasimegi seal samas asuvasse tiiki ning seejärel soojenesime 113 kraadises saunas, mis tundus jumala paras. Huvitav, miks mõnikord 80 tapab ja teinekord on kolmekohalised soojanumbrid igati mõnusad? Kuid tema ei püüdnudki mulle ligi ajada.

Pikale päevale järgnes öö Piretiga kahekesi suures laias voodis:D Sattusime kogemata vist veidi valesse tuppa, kuid meid ei seganud ja sellega sai mehi kadedaks ajada. Olin sanaud kõvasti lõõgastuda ja vaid minimaalselt pidanud iseennast selle ürituse organiseerimisse sisse panema. Kuigi tegelikult jättis korraldus ka spetsfirmaga soovida.

Teine päev oli selline rahulikum. Päike paistis ning sai murule pikali heita. Kuhugi ei olnud kiiret. valmistasime õues rühmatöödena lõunasööki, mille käigus suutin mõningaid inimesi jälle šokeerida oma spontaansusega. Nimelt pidin koogitainast rullima, kuid lõikelaud jäi väikseks ja ühe kolleegi nõusolekul kallasin plaadi lihtsalt lauale. Algul tuli küll igasuguseid hüüdeid, kuid teised võtsid minust õppust ja rahunesid, kui meenutasin neile, et see ju küpsetatakse veel ära. Ning mis see paar puru ikka teeb. 

Muide, häst tore oli kuulda, kui keegi Piretilt küsis midagi mu spontaansuse kohta ja tema vastas, et Maria teeb asju südamehääle järgi ning temagi püüab minult seda ja naermist õppida. Kuidagi eriliselt armas kaitse ja muidu ka:)

Aga saime palju naerda ning taaskord näha, et ka meie uus ülemus omab huumorisoont ning hoiab pigem oma meeste kui ülemuste poole. Õppisin veidi paremini tundma mõningaid seni võõramaid kolleege ning kui välja arvata ühe sellise kummaline käitumine lahkumisel, kui ta mind kallistades ka suure sõõmu mu lõhna sisse hingas, siis oli igati õnnestunud ettevõtmine. Tunnen, et mind on igati omaks võetud ning ei kujuta hästi ette, et võib-olla varsti pean sellest seltskonnast lahkuma. Ja ega nemadki seda taha. Lõpetasime selle veel ühe ujumisega Läti rannas piiri ääres.

Reedene tööpäev oli muidugi sellise unevälja juures kohutav ja sega nädalavahetus läks väljamagamisele.

Gaga kongid ja röh-röh

Mõni aeg tagasi rääkis kolleeg mu nõusse, et koos temaga pühele alternatiivsele üritusele läheksin. Kuna see tundus safe enough ja samas veidi huvitav, siis olingi käpp. Asi ise seisnes siis selles, et tantsime ning mediteerime juhendaja eeskujul ning siis keerame end üheskoos ööseks kerra. Samal ajal aga pidi mängitama suuri gonge ning kristallkausse. Viimane osa tunduski põnev ja uudne minu jaoks.

Kui kohale jõudsime, ootas meid ees üsna feminiinne seltskond. Seal hulgas siiski ka paar meeseksemplari - kas siis tõeliselt kummalist või siis nutika naise poolt kaasa tulema veendut. Ja siis me alustasime. üks tädi oli jõudnud juba keset saali mõnusasti magama jääda ning jäi veel tükiks ajaks kogu tema ümber toimuva actioni suhtes ükskõikseks. Teised aga, nagu kästud, ohkisid hingates kõvasti. See meenutas mulle nii väga mingit keskealiste orgasmiõpetuse laagrit, et ma ei suutnud naeru pidada. Aga tegin vapralt kõik kaasa. tudisesime mööda saali ringi, tegime mõned mambosammud ja siis pidime röhkima. Jälle olid suunurgad kõrvuni, kuid teised võtsid asja vägagi tõsiselt. Kuid kuidas, kuidas te seda teete, kui teie ülesandeks on korrata ikka ja jälle "röh! röh! röh! röh!"?

Järgnesid kerged jalgademudimised ja mõned üllatavalt väsitavad mediteerimisharjutused ning juba oligi tuduaeg. Meile jagati välja mingid naljakad pakikesed - nagu tee või sinepiplaastrid - ning kinnitasime need talla alla. enamus vist juba teadis, milleks, kuid meie täitsime käsku ja ega keegi ei seletanud ka, mis asja mõte on. Ja siis algas viimase ma ei tea kui pika aja kõige hullem öö. 

Ärge saage valesti aru! inimesed tundusid sõbralikud ja gongid ning kausid kõlasid ülimalt mõnusalt, kuid ka kahe lebomati peal oli krdi ebamugav ja nii ma lihtsalt keerutasin ja keerutasin ning ei teagi, kas üldse magasin. Mäletan vaid, kui väga ootasin hommikut. 

Kui siis kella kuue paiku pillimäng lõppes, olin ülimalt õnnelik. Ma ei ole vist eluski varem nii varakult ärkamise üle õnnejunnis olnud, kuid see tähendas, et nüüd saab koju päriselt magama. Tundub, et peaaegu keegi ei maganud, sest kõik pakkisid kibekiiresti oma asjad kokku. Joovastunud tädid käisid ürituse eestvedajat hoolega kallistamas ning ostsid kive kokku ning oligi kõik. Ahjaa... need jalapakikesed pidid happelist kehakeskkonda neutraliseerima ja mürke välja viima vms. Igatahes olid need läinud kõvaks ja mustaks, mis minu hinnangul võib sama hästi tähendada reageerimist õhuniiskusega. Kuid kõige naljakam oli see, et nad lõhnasid nagu maasuitsusink.

Igatahes, oli mis oli, olen rahul, et ära käisin. Kui keegi veel huvitatud on, siis järgmine gongide öö on novembris vms. Ahjaa... Gaga gongid olid seetõttu, et samal õhtul nautisid õnnelikumad inimesed ühte suurejoonelist kontserti.

september 06, 2012

Millal te viimati tõeliselt hirmul olite?

Ei mäleta? Mina küll mäletan. See oli alles kaks tundi tagasi. Või vähemgi. Ja ma alles saan sellest üle. As in getting...

Läksin töölt tulles kodupoodi, parkisin auto ära ja olin vaevalt jõudnud väljuda, kui mulle astus ligi kuskil sealsamas olnud vene mees. Seline kolmekündendate keskpaika jõudnud pikemat kasvu heas vormis isane, kes võiks täitsa kena olla, kui ta nina alles värskest kaklusest katki ei oleks.

Ta siis püüdis vene ja eesti segakeeles mulle rääkida oma lugu. Alustuseks ütles ta mulle, et ma ei kardaks. Kes ütleb nii, kui ma tegelikult ei peaks kartma!? Ta võttis kapuutsi peast ja kohendas mu autoakna peegelduse abil oma juukseid. Aga võib-olla kontrollis hoopis, kas seal sees on midagi likviidset ja väärtuslikku.

Ja siis ta hakkas rääkima, et oli veetnud kolm aastat ja kes mäletab mitu kuud vanglas - just tuli sealt. Vahemärkuseks jälle: kes alustab uut tutvust sellise paljastusega? Eriti, kui tahtakse võõralt inimeselt midagi saada? Oskan ainult arvata, et ta on kas ääretult rumal või oli see hirmutamistaktika. Siis jõudsime selleni, et ta on Sillamäelt pärit ja tahakski sinna naasta. Ta rääkis midagi põlvedest. Põlvili palumisest!? Ja küsis kahte eurot bussipileti jaoks.

Ma ütlesin "ei" ja keerasin talle selja. Esiteks oli tegemist noore elujõulise mehega ja teiseks olen ma kuulnud piisavalt lugusid sellistest skeemidest. Temasugusel suurel meesteravhal ei oleks ju mingi probleem üksikult naisterahvalt terve rahakott kaasa haarata. Aga mu hirm oli veel suurem. Esiteks, ei olnud parklas kuigi palju rahvast, kuigi ta muudkui otsis uusi inimesi. teiseks olin ma ju üksi ja ta teadis täpselt, milline on minu auto. Ta oli veel rääkinud, et tema ei taha midagi varastada, mind röövida ega mu autoga midagi teha. Jälle jutt, mis mõjus just vastupidi julgustavale.

Niisiis suutsin tema nähes rahulikuna veel ära jalutada kuid poodi jõudes suundusin kohe infoletti ja rääkisin ära, et selline tüüp hulgub parklas, et nad turvasid informeeriksid. Ja siis jõudis tõeline paanikahoog kohale. Paberkotti veel eihinganud, aga see ei tundugi enam nii halb mõte.

hirm halvas mind üleni. Käisin, segaduses ja hingamisharjutusi tehes, mööda riiulivahesid. Jalutasin mööda asjadest, mida osta tahtsin. Ja kartsin tõeliselt parklasse naasta, kuid lootsin, et turvad on ta ära saatnud. Süda lõi megakiiresti ja käed värisesid. Kuigi midagi ei juhtunudki ja võib-olla tõesti oli tegu lihtsalt hädas mehega. Viimaks ei suutnud ma enam rohkem aega sellele plaanitud kiirpoekäigule kulutada ja lahkusin. 

Kui ma tavaliselt.läbin mitmed rutiinsed liigutused enne auto käivitamist, siis täna oli see esimene asi, mida tegin, sest siis sulguvad kõik autouksed. Olin veel enne inspekteerinud, kas auto on samas konditsioonis ja ega tagapingil ei ole kedagi, nagu tavaliselt õudusfilmides. Õnneks oli väljas veel suviselt valge, kuigi puud on vastikult kollased ja avasin täna saapahooaja. Ja siis üritasin sealt võimalikult ruttu ära sõita.

Aga ta oli ikka veel seal. Ja just minu tee peal ees. Õnneks ta vist ei saanud aru, et see mina olin ning liikus lihtsalt edasi, kuid ma ei saa siiani päris oma rahu tagasi. Ma tean, et suudan alati kriisiolukorras asjalik olla ning vajadusel vägesid juhtida, aga tean ka seda, et nagu tänagi, kukun pärast kõige möödumist kokku. Aga parem see kui kohe juurikaks muutuda, eks.

Õnneks midagi ei juhtunud, kuid ma pole ammu sellist halvavat hirmu tundnud.

september 01, 2012

Viimase aja seiklusi

Uskuge või mitte, aga kahekümne viie aastane mina jõudis punkti, kus ta unustas ära oma nime!!!

Nimelt käisime eelmisel nädalal koos omaealise kolleegiga, keda olen vist varemgi maininud töö asjus Soomes. Kui siis aga pärast pikka päeva hotelli registreerimislehte täitsime, samal ajal üksteist tögades, ei pannud ma tähelegi, mis sinna kirja sai. Seda seni, kuni hotelliametnik mind imeliku näoga vaatama hakkas ja küsis, kas see ikka on minu nimi. Sattusin muidugi segadusse, aga paberilt vaataski vastu kõrval seisva kolleegi ees- ja minu perekonnanimi. Punastasin vist kõrvadeni, aga naljakas oli ka. Ei teagi, kas seda põhjustas asjaolu, et samal ajal temaga rääkisin, väga palju kordi tema nime kuhugi kirjutama olen pidanud või suur väsimus või midagi muud. Ta on ju hästi kena noormees. Ta ütles ka, et ei hakka parem üldse kommenteerima. Mina olin lihtsalt tänulik, et vastupidi ei läinud ja oma eesnime taha tema perekonnanime ei pannud, sest vot SEE oleks alles tõeliselt piinlik olnud.

Aga sedapsi siis. Meestest veel niipalju, et viimastel nädalatel oleme jälle H-ga paremini läbi saanud. Mis ei tähenda, et ma üldse nutta ei oleks saanud, aga üsna minimaalselt. Ja ta paljastas mulle ühe nüüd juba üle kuu aja taguse asja. Nimelt oli ta ema nüüd talt küsinud, kas ta abiellub minuga. Talle vist ei tuleks pähegi uurida, kas mina abielluks tema pojaga. Nagu see oleks enesestmõistetav, sest tema laps on nii vapustav ju. Ja lisaks ei ole me enam tükk aega koos. Aga tema teada me ju pole ametlikult olnudki. Aga kui kõik see kõrvale jätta, siis hoopis huvitavam on see, et H ütles talle näkku: jah. Mis on väga suur ja üllatav asi. Ja ta sai selle eest muidugi tuld ja tõrva kaela. Muide, kas ma olen kirjutan, et mulle meenus hiljuti kunagine unenägu - oli vist unes? - et mingi totakas ennustusmäng pakkus just, et minu tulevase nimi algab H tähega. Tol ajal it made no sense, sest mu elus ei olnudki ühtegi arvestatavat H-tähega isikut. Aga nüüd oli päris intrigeeriv mõte.

Vaatan, et ma pole veel ka Sandra sünnipäevast kirjutanud. Tema tahtis taas välja minna. Samasse kohta. Ja nii tegimegi. Tema, mina ja Aivar. Aivar tõi talle veel väikse kaisupingviini, kes ristiti kohe Loloks. Läksime siis uuele ilmakodanikule elu näitama. Alustasime millimallikast, mis Sandraga seekord üldse hästi ei reageerinud. Aivar, vapper mees, aga pidi seetõttu lisaks enda omale ka Lolo shoti ära jooma. Üks sõbralik tädi seal vallika baarileti ääres andis talle siis oma klaasist lonksu õlut peale. 

Saime esimest korda ka Shootersile ligi ja proovisime mõningaid sealseid kuulsaid shot'e. Need maitsesid nagu mahl, kuigi kuulusid keskmise kangusega klassi. Sandra jättis need praktiliselt vahele, sest ilmselgelt oli tema vastumeelsus päris millimallikate suhtes ka samanimelisele joogile üle kandunud.

Seejärel hakkasime Nimeta ees taas tõde ja tegu mängima. Sain jälle võõrastelt telefoninumbreid küsida ning liitsin meie mänguga kõrvallaua sõbralikud vene poisid, kellest ühe sain munakive sajani lugema. Vaene mees oli küll selgelt rohkem humanitaar- kui reaalkalduvustega. Teine aga tegi Lologa mõningaste protestide järel ära kvartaliringi ning kolmas viis januse linnu Hollyka purskkaevu jooma. Miks ta suu aga seest punaseks värvunud on, me ei tea:D Osa õhtust nautisin ühe noore saare vägilase tähelepanu, kuid temaga tantsimine ohustas pidevalt Sandralt laentud lühikest kleiti. Nimelt ei püsinud see tema käevangus kuidagi õigel kohal. Ja siis mõne aja pärast jätsime Aivari üksi maid vallutama ning S sundis mind maailma kõrgeimatel kontsadel koju jalutama. Hingamisharjutuste saatel. Sest ma ei võtnud kuulda tema nõu tervet klaasikilluteed pidi pimedas ja sukkis koju kõmpida ning tema keeldus taksost. Väärikus, my ass, aga killud tallas - no way! 

Tee peal jooksis meile veel järgi grupp päkapikke, kellest üks mulle roosi lambist kinkis. Sandra oli kade ja väitis, et see olla juba teine kord, kui juhtub, et keegi mulle lille kingib ja tema seal samas ilma jääb, kuid ma tõesti ei mäleta, et varem keegi mulle nii lilli oleks kinkinud. Ta ei täpsustanud ka, kus või kuidas see juhtus. Aga oli tore. Sorry, S, aga ma tõesti ei mäleta. Ära ole pahane.

Sellest nädalast oleks ka palju rääkida, kuid ma praegu ei viitsi. Alles taastun kõigest. Mistõttu - osaliselt - ei jõudnud täna ka kursa esimesele kokkutulekule. Teine osa on see, et ei suutnud end veenda, miks ma sinna minema peaksin. Ma pole end kunagi selles seltskonnas päris õiges kohas olevat tundnud, millest on muidugi kahju, sest meil peaks palju ühist olema, kuid mulle tundubki aina enam, et iga muu seltskond peale akadeemilise sobib mulle kordades paremini. Ehk kunagi tuleb see kool on cool koht ka!? Mine sa tea...

august 23, 2012

Sünnipäevasaaga

Seekordset sünnipäeva kartsin rohkem kui ootasin. Oli ju tulemas esimene hirmuäratav number. Vanus, mille saabumiseks olin planeerinud juba igati täiskasvanu olla; vanus, milles plaanisin esmakordselt emarolli täita, sest tundus sobiv aeg karjääritegemisest puhkkuse võtmiseks. Boy, was I wrong. Õnneks olen küll üks neist õnnelikest inimestest, kes saab põhimõtteliselt oma erialal tööd teha, nautida head seltskonda, väljakutseid, reise ja enam-vähem normaalset tasu selle eest. Kuid ma arvasin, et olen selleks hetkeks juba kuskil mujal ning noh... vastupidiselt pereelule pean ju taas otsast alustama eraeluga.

Igatahes, esimene sünnipäevakingitus saabus mõned päevad varem e-mailile. Oli mulle ju seda lubatud juba mõnda aega, aga siis lubadus tagasi võetud minu jaoks absurdsel põhjusel. Sain oma kolmanda laulu. Või kirjutasin sellest juba? Ja see on ilus. Midagi tuttavat, midagi uut. Aga ka midagi kergelt arusaamatut. Nüüd tahaks sellest korralikku lindistust saada.

Sünnipäeva kartsin ka kahtlase ilmateate pärast. Mul oli mitu hägust plaani, kuid ei julgenud ühtegi neist enne viimast hetke käiku lasta, sest ei teadnud, kas ja mis neist võimalikuks osutub. Lisaks oli planeeritud vahetult enne tähtsat päeva kerge tööreis ning sain tagasi linna alles õhtul, mil sain alles ettevalmistustega alustada. Õnneks sujus kõik ideaalselt. 

Uskuge või mitte, aga ma küpsetasin terve õhtu. Tegin valmis kaks kooki - ühe külma ja teise sooja. Ja ei valinud kõige lihtsamaid. Kõrvitsa-toorjuustu koogi idee elluviimine tähendas lausa kolme küpsetuskorda. Muidugi ei olnud ma absoluutselt kindel, et need söödavad tulid ja samas teadsin, et vähemalt ühte neist degusteerivad väga rahvusvahelised külalised, kes sel päeval kontoris koosolekut pidasid.

Mahlase koogi kontorisse transportimine oli omaette ooper. Olin otsinud igalt poolt transportimisnõud, kuid tulnud tagasi tühjade kätega ja nüüd - pärast sünnipäeva - olen päris mitmeid leidnud. Seega olles lakkunud õhtul laualt ja taldriku äärest ära suurema osa šokolaadiglasuurist, tuli tort nüüd ettevaatlikult lihtsalt taldrikul autosse toimetada. Tundus väga nagu 2010 India sünnipäeva kordus, mil üleni rokane olin tööle jõudmise ajaks. Nüüdki jäi ühest kätepaarist veidi puudu ja kui siis lühikese sõidu jooksul mahl tordist istmele nirisema hakkas, ei olnud ma just õnnelik. Aga jäin võrdlemisi puhtaks.

Päev ise oli väga tore. Kolleegid kiitsid torti ning sain päris palju lilli. Lisaks tahtis Piret mulle firma poolt kingituse teha, kuid kuna mulle ei tulnud hoobilt pähe, mida tahta, siis läksime koos poodi. Olin sealgi üsna nõutu, kuid kuna olin ammu mõelnud kokteiliklaasidele, siis ostsimegi ühe komplekti ära. Nüüd mõtlen, et kiirustasime liigselt, sest need pole päris sellised, nagu ma oleksin tahtnud. Aga Piret on nii põhjalik, et lasi veel selle ära pakkida ja valis mulle ilusad lilled ka. Ning siis pärast sõime minu nektariini-kohupiima torti ja raskesti leitavat virsiku vahuveini. Aitäh, Annika!

Õhtuks paistis ka ilm päris ilus, nii et julgesin oma plaani A teostada ja vedasin kõik kõige armsamad randa põlvesügavusse vette kahe suure kivi peale. Mõni neist mõtles, et ma olen hulluks läinud, kuid kokkuvõttes oli kõigil tore, ma usun. Ja marunaljakas oli vaadata omamoodi peopaika läbi vee kohale sumpavaid külalisi lähenemas. Sandra kiljus nagu megabeib kuubis, kuna vees oli natuke millimallikaid. Annika pani ette teades ikkagi jalga pikad kitsad teksad, mis tähendas, et Veiko sai naisekandmist harjutada. Marika oli veidi nõutu, aga nii tema kui minu lihane ema jõudsid iseseisvalt kohale. Aivar tuli kõige otsemat ja märjemat teed mööda. Reijo vahetas püksid lühemate vastu. Ja mul oli hästi tore.

Vaatasime imekaunist päikeseloojangut linnusitaga kaetud kividel. Mu ema suutis korra isegi vette libiseda, kuid ma olin parasjagu põõsas pissil, õhupall nagu poi peakohal ning jäin naljast ilma. Meil oli imeilus lillevaas - lilled otsapidi vees vetikarohelise kivi taustal. Ühel hiigelkivil olid põhisöögid ning teisel serveeriti magustoitu ning juua. Joogid aga olid kahe kivi vahel külmas vees, mistõttu saime hiljem mõistatada kadunud siltidega pudelite sisu üle. Ja mulle kingiti midagi megalahedat - nimelt saan minna paraplaaniga hüppesse. Tõsine vau-efekt oli. Ning õhtul naasesime minu juurde, kus Veiko endale lambist veiniklaasi vastu pead puruks lõi ise ka ehmatades ja paludes mul saladust hoida ning kesköö kukkudes Sandra pidupäeva alates pidime mõlemad pooleks naerma, kui lõpuks sain jagada temaga oma naerukrampe, sest olime ostnud üksteisele identsed termostassid, kaalunud mõlemad ühe teatud chai ning Beiberistuffi ostmist, kuid võimaluse puudumisel varustas ta mind hoopis soovitud ehetega ja mina ostsin põneva tee ning Bieberi eluloo talle ära. Aga olin ju pidanud pool päeva saladust hoidma.

Ka järgmine päev oli veidi sünnahõnguline. Kontoris olid kohal meie müügimehed, kellega hästi läbi saan ja kes ka uurisid, mida ma siis sünnipäevaks tahan. Ma siis lugesin ette selle aasta tüüplisti, et autot ja maja ja poni. Nad pakkusid eeslit. Ma keeldusin. Siis aga lahkusin kontorist, et aidata Piretil tema ameerika sugulastele linna tutvustada teene korras ja kui ma naasesin, ootasid mind köögis veel üks lillekimp ning laste juuksekummidega kokku köidetud Puhh ja Iiah. See oli üliarmas ning lahkudes kontorist kingituste ning lillesülemiga ei saanud ma naeratust näolt kustutada.

Et selline veerandsada siis...

Ahjaa. Ema kergitas natuke saladuseloori oma minevikult ja jutastas, et oli oma 25. sünnipäeval nii kõvasti pidutsenud, et jäi oma tolleaegse peika vetsu magama, nii et keegi teine seda tükka aega kasutada ei saanud. Lisaks sain teada, et meie põlvkond pidi üldse joomises eelmisele alla jääma. Pidin naerust püksi pissima.

Targemaks ma vist ei saanud, sest tagurdasin autoga vastu betooni ning pistsin pöidla läbi koogi.

august 14, 2012

Meestest mu ümber

Olles vastu tahtmist tagasi turul, otsustasin, et võiks ju naljaga pooleks elus esimest korda tutvumisportaalide maailma avastada ja rääkisin S-i ka nõusse. Ühel veinisel õhtul valmiski meid ennast pisarateni naerma ajav profiil ning mehed, keda ajas pöördesse mõte kahest naisest, muudkui kirjutasid. Mõni küsis kohe k*ppi, mõni pakkus. Aga mõni luges profiili läbi ka ja kirjutas midagi huvitavat vastu. Mõni ei saanud millelegi pihta. Mõnel oli raskusi ainsuse ja mitmusega. Mõnel õigekeelega mitteaktsepteeritaval tasemel. Aga mõnega jäimegi suhtlema.

Nüüd on seljataha jäänud ka esimene nimede ja nägude kokkupanemine. S läks nii närvi, et ei tulnudki ja saatis mu pärast kahe mehega üksi välja. Mehedki naersid, et nemad minu olukorras ei oleks vist julgenud, aga ma pole ennegi hiilanud ju mõistlike otsustega.

Oli päris tore. Rääkisime lastest, uppumisest ja koolivägivallast. Täiesti paras esimese kohtumise materjal:D Hiljem S küll püüdis minust läbi joosta, kuid ebaõnnestus ja tüübid nägid ära ka mu teise poole. Ei tea, kumb meist neile siis hirmuäratavam tundus, sest rohkem neist midagi kuulda ei ole olnud, kuid usun, et alguse kohta läks päris hästi.

Nüüd on alles jäänud üks huvitav tüüp. Kõige huvitavam algusest peale. Me ei tea pärast nädalaid ja kümneid kui mitte sadu kirju ikka veel üksteise nimesidki, kuid nii põnev on. Olin jälle unustanud, kui äge tunne on kirju saada. Ja mind üllatas, kui palju võib ühes inimeses peidus olla. Mul võtab põlvist nõrgaks, kui meesterahvas oskab kirjutada. Sandral pigem tema teadmised lennukitest. Okei, tegelikult mulle meeldib see osa ka. Ja see, et ta saab mu kummalisest huumorisoonest aru ning samas ei muutu kunagi üleolevaks, kui mõnes valdkonnas teadmiste poolest peale jääb. Ta on mind isegi aidanud ühe artikliga, uskuge või mitte ja sellega seoses teenis ta tegelikult ära eesnime. Kuid niimoodi üsna teadmatuses olla ongi põnev. Aga aitab praegu temast. Ta on lihtsalt huvitav uus tuttav.

Lisaks on ju ikka ja jälle H, kes ajab mind vahel hulluks ja teinekord poeb taas hinge. Ta kirjutas ju mulle sünnipäevaks laulu. Aeg on möödunud ja see on palju-palju parem kui tema kõige esimene lugu. Aga samas ta teab ise ka, et ei tee nii edasiliikumist kellelegi lihtsamaks. Ja ometi...

Ja siis kõige tipuks ilmus välja veel inimene, kelle suhtes mul kõige vastakamad tunded on. Nüüd küll jäävad peale selgelt negatiivsed, kuid tema arvas, et võiks suhteid siluda. Olen talle tuhandeid kordi vist andestanud igasuguseid asju, kuid nüüd arvasin küll, et on kõik. On ju juba aastad möödunud sellest traagilisest lõpust. Ometi teeb mõtegi temast ikka veel väga palju haiget. Mõte tema teole veelgi enam. See ajab mind vihast värisema. Kuid ma ootan huviga, kuidas ta end lunastada kavatseb. Mul ei ole põhjust takistada tal proovida. Eks siis näis, kui tõsiselt ta seda mõtles. Kuid kes teab, mida ta üldse seekord saavutada tahab. Mina hoian ohutusse kaugusesse ega plaani talle ka rääkida, et väga varsti sinna kanti lähen.

Veel unenägudest

Kas olete kunagi unes näinud mõnda kena noormeest? Muidugi olete!

Aga kas te seda ka olete näinud, et millegipärast peate te ise ja veel hulk teisi inimesi aega veetma ruumis, kus parasjagu üks teie parimaid sõbrannasid selle sama tüübiga külma rahuga seksida üritab? Tüüp on paljas ning esiplaanil olev sõbranna räägib talle, et ta võiks kondoomi vähemalt otsa panna.

Sel hetkel ei olegi teil enam süümekad, et mingi varasema vihastamise alusel tüübi uhke jalgpalli ahju panite ja see tahmasena vormis lössi vajus, kuid ei lõhkenud.

Seejärel saate kellegi nõusse end sealt minema toimetama ning ta sõidutab teid aina ringi teie auto üles leidmise eesmärgil, kuni teile meenub, et te ei tulnudki oma autoga.

Psühholoogid, auu?

Creep of the week

Ei saa ikka jätta kirjutamata selle aasta folgi kõige silmapaistvamast tüübist. Tegelikult paistis ta mulle juba ammu enne Viljandisse jõudmist silma. Isegi enne kahte ilusa aktsendiga välismaalast, kellest üks mu ees istudes pidevalt gaase vabastas ja teise kaela ehtisid küljetorpeedod. Ta vist ei osanud oodata raseerides keskelt, et ta tegelikult nii karvane on. Aga see selleks.

Sõitsin mina siis ühistranspordiga bussijaama poole, kui mingi komnekümnendate keskpaika kukkuv muidu üsna viisaka välimusega isane mulle pilgu peale pani ja kinni jäi. Ja siis iga kord, kui minu pilk teda muuhulgas riivas, leidsin ta ikka ennast jõllitamas. Hakkas juba vaikselt kõhe nii Indialiku lähenemise peale.

Siis aga märkas noorsand minu juures vist midagi julgustavat ja tuli minu kõrvale. Seisin seal suures tühjas bussi keskosas, kuhu kolm lapsevankrit ritta mahuks. Normaalne inimene (loe: eestlane) oleks siis augu teise otsa liikunud ja mulle ka isiklikku ruumi jätnud. Tema aga tuli täpselt minu kõrvale.

Seisin sammu ettepoole, aga see ei aidanud. Avastasin hoopis, et tüüp otsustas kinni hoida mitte enda selja taha jäävast mugavast torust vaid läbi minu seljataguse naalduda mingi kõrgema toru vastu. Selline omandit kirjeldav liigutus, nagu poisid kinos oma tüdrukutega teevad, tundus. Samas ei öelnud ta mulle sõnagi.

Oli väga palav päev ning tema asend võimaldas mul nautida täit paketti tema tööpäevajärgsetest ihulõhnadest. Lisaks hakkas kostma tema poolt vaikset pominat. Minu aju lülitus raketikiirusele, püüdes välja mõelda, kuidas tema juurest ilma tähelepanu tõmbamata eemale saada.

Kui buss järgmises peatuses seisma jäi, liikusin umbes sinna, kust tema mind enne oli piielnud. Seal oli õnneks ka õhutusaken, mis pakkus mulle head vabandust. Tüüp aga läks siis hoopis maha.

Mida sellest arvata?

P.S. Täna on naljakas õhtu, kus S magab minu ja mina tema voodis.

august 07, 2012

Surm mu unenägudes

Viimasel ajal millegipärast taasn mäletan hommikuti oma unenägusid. Mitte, et nad väga loogilised oleksid siis, kui kellelegi jutustada püüan, enam, aga siiski. Ma pole kunagi varem näinud unes surma, kuid nüüd lausa kaks korda järjest.

Esimene kord oli eriti creepy. Nimelt nägin unes, et mu vana klassiõe ja kunagise hea sõbranna isa, kelle nägugi ma ei mäleta, oli kuidagi surma saanud ja ta oli nii kurb. Üllatus-üllatus eks. Aga kummaliseks teeb loo fakt, et sel hommikul tööle minnes sain peaaegu kohe kõne, et kolleegi vend oli surma saanud ja ülesande kaastundeavaldus teha. Kas teile ei tundu kummaline? Kaks täiesti erinevat inimest. Mõlemad pigem lähedase lähedased, kuid siiski. Nii suur tahtmine oli klassiõele helistada ja uurida, kas kõik on ikka hästi, sest see tundus nii reaalne, kuid olen end siiani tagasi hoidud, et teda mitte hirmutada.

Teine unenägu oli pigem mu enda jaoks hirmus. Oli paras action ja minuga sõbrustas väga ka üks kunagine klassiõde. Vist. Ma ei ole enam isikus nii kindel. Kuid ühel hetkel taipasin, et tegu on hundiga lamba nahas ning ta tahab mulle hoopis halba ja ajasin ta enast eemale. Lahkusime siiski üsna sõbralikult. Ta andis mulle millegipärast veel kaks nuga enesekaitseks. Mingil hetkel aga kuulsin, et noad tiksuvad ja see tundus olevat halb enne. Jõudsin nad veidi kaugemale visata ja kella vaadata, mis pidi kohe-kohe täistundi lööma. See tundus samuti halb olevat. Püüdsin meeleheitlikult oma telefoni ema umbrit toksida, et talt infot küsida nugade kohta. Ärge küsige, miks ta neist midagi teadma oleks pidanud. Unenäo minul ei olnud kahtlustki, et ta oskab aidata, kuid närvis mu sõrmed koostööd ei teinud ja siis oligi hilja. Üks nuga hakkas kergelt hüplema ja surisema, kuid see oli see ohutum nuga veel. Hoopis teine oli õudne. Kuulsin häält... sellist, nagu kaamera teeb välku laadides. Nuga muutus väikeseks robotmehikeseks. Kui hääl ära lõppes, ilmuski pimestav välk ja kõrvetas tohutu kuumusega kõike sselle vaatevälja sattunut. Mul lihtsalt vedas, et see teise suunda sattus. Olin oma lapsepõlvekodus ja hakkasin teises suunas sellest ringiga läbi jooksma. See robot oli üsa aeglae ja ta liigutused etteaimatavad, kuid hirm oli halvav. Ma ei tea, miks ma ei püüdnud korterist väljda teise ukse või mõne akna kaudu. Vastupidi. Mingil hetkel ronisi hoopis diivani seljatoele vastu sooja müüri, kus mind ei kaitsenud mitte miski. Jäi vaid loota, et robot selles suunas kohe ei välguta. Ja siis ärkasin, kartes kohe surnuks kõrvetamist. Noh, maailma psühhiaatrid, mis te arvate mu mõistuse seisukorrast nüüd? Death by flashrobot!

august 01, 2012

(F)lying Dutch

Sel kuul kogesin ka midagi üsna sürreaalset. Nimelt läksime vanade ja ute sõpradega välja. Oli kohe selline tuju ja siis avastasin ühe kunagise lemmikklubi kavast vahupeo. Nüüd on seal muidugi selle mitmes õigusjärglane, kuid olin siiski elevil. Aastaid pole ju enam sellisele üritusele jõudnud, kuid ees ootas kajavate seintega tühi ruum. Julgelt pool kohale tulnud naispopulatsioonist mahtus vetsu peegli ette.

Ka muusika oli midagi hoopis muud, kui oli lubatud ja nii me siis varsti lahkusimegi, jõudmata vahtu ära oodata. Edasi tuli aga megakihvt õhtu. Suundusime vanalinna pubidesse ja lihtsalt tantsisime, tantsisime, tantsisime. Tibake tequilat aitas kindlasti ka kaasa hea tuju hoidmisele.

Mingil hetkel aga läksin mina tualetti otsima ja naastes avastasin, et mu sõbrannadega oli liitunud üks välismaine noormees. Varsti selgus, et ta on Hollandist ja paariks nädalaks siin puhkamas. Kuna ta aga oli täiesti sümpaatne - totaalne hiphop outfit välja arvatud - aga käitus viisakalt ega käperdanud ega midagi ja niisiis lasime tal koos endaga baarist baari käia.

Ühel hetkel, palju-palju tunde hiljem palus ta mul koos endaga korraks õue juttu rääkima minna. Mul ei olnud põhjust keelduda. Uksel veel oli väike dilemma jookide kaasavõtmisega, aga mul oli savi ja jalutasin ees välja. Ja siis ta järgnes mulle ning lausis: vabandust, turva võttis su joogi ära. PUHTAS EESTI KEELES!!!

Kas suudate uskuda, et üüp oli öö läbi meile totaalset jama ajanud? Mina esialgu ei suutnud. Et no kes viitsiks nii? Aga tal tuli see täiesti usutavalt välja. Selgitas siis, et talle meeldivadki eksperimendid, aga sellist asja teeb esimest korda. Ja siis pidas vajalikuks öelda, et sorry, aga mu sõbrannad on väga odavad tüdrukud. Kui enne tundus asi minu jaoks eelkõige naljakas ja uskumatu, siis nüüd sain natuke pahaseks. Muidugi kaitsesin meid igati. Tema argument oli, et ainult mina rääkisin temaga ja ausalt. Mina sain vastu väita, et tal pole mingi õigust eeldada, et ta meile välismaalasena rohkem peale läks või me mingid kullakaevajad oleks, sest a) mitte keegi meist ei kleepunud tema külge ja b) ostsime oma joogid ise. Eranditult!

Vestlesime seal baari ees usun, et pool tundi või nii, kuni mul oma napis kleidis liiga külm hakkas ja samas ei osanud ma ka kuidagi konkreetselt käituda, mingit seisukohta võtta. Aajakirjandushuviline minus oli ju põnevil. Haavatud uhkusega neiu aga küsis otse, kas peaksin tema peale nüüd karjuma. Ta arvas, et mitte ja ma ei karjunud. Lihtsalt argumenteerisin hästi palju.

Selgus, et liigume koju samas suunas ja oli ka viimane aeg liikuma hakata, sest pidin paari tunni pärast sugulastele taksot mängima asuma. Läksin sisse vaid sõbrannade ja kampsuni järele, kuid seal oli nii hea muusika, et pidin naasma tantsupõrandale. Peletasime seal veel veidi kahtlaseid tölle, kes ujusid selja taha ja siis üritasid aeg-ajalt katsuda, tehes samas nägu, nagu nad oleksid hoopis teises maailmas, kuigi meie pidime juba lavalt alla kukkuma, sest nad muudkui surusid meid edasi. Ja siis pakiti juba pidu kokku.

Läksime kogu seltskonnaga Söögiputkasse burkside järele. Mul oli nii veider, sest tundus võlts rääkida temaga inglise keeles ja ma tahtsin, et ta ise tunnistaks oma patud üles või lahkuks nendega, sest ei näinud mõtet, miks ma peaksin oma sõbrannadele tema tõega haiget tegema. Las tore õhtu lõpeb samamoodi, arvasin ma. Aga nüüd oli ümberringi vaikus ja samas väga raske vaikida.

Mingi hetk kannatasin naerukrampide käes, kui hollandlane Aivariga eesti keeles vestlema hakkas ja tundus, et too üldse muutust ei märka. Hiljem ta väitis küll, et oli aru saanud, aga ma kahtlen siiani. Miks ta siis midagi ei öelnud? Siis aga jagunes meie seltskond mitmeks ja edasi koos hollandlase ja Katsuga kodu poole jalutamine kruvis veidruse uuele tasemele. Ta justkui komistas kogu aeg oma rollis ja Katsu vaid imestas, kui uhkeid väljendeid välismaalane eesti keeles juba oskab. vahepeal olid pikad vaikusepausid, sest Katsul vist polnud midagi öelda ja mina ei saanud.

Ühel hetkel siiski kui tundus, et vihjetest aru ei saadud, hakkas "hollandlane" päriselt eesti keeles rääkima, mille peale Katsu maha istus. Sain väga hästi ta šokist aru. Aga ta rahunes kohe ja jätkasime sõbralikult koduteed. pärast ta selgitas, et imestas küll, kaua ma tõde teadsin ja miks ma teistele ei rääkinud, aga ega ma isegi päris täpselt ei tea. Ei usu, et asi vaid võõra kenas näolapis, mida ma isegi ei mäleta enam, oli. Kuid uudishimu, mis eksperimendist saab, ei pidanud ju patt olema. Pluss kõik eelnevad põhjused.

Juuli - palju tehtud, vähe kirjas

Peaksin vist alustama suvepäevadest, millest enamuse kahe nädalaga paika panime. Närveerisin aga palju rohkem, kui see kord vaja olnuks. venitasin kaste üksi neljandale korrusele ja ostsin asju kokku, mida uskusin inimesi õnnelikuks tegevat. Kindlasti tegidki.

Selleks nädalavahetuseks lubas ainult vihma. Kirusin kõiki ja kõike, sest kui juuli keskmiseks nädalaks ka päikest ei lubata, siis millal üldse lootust on!? tegelikult aga läks meil üllatavalt hästi. Igas teises meie suurriigi nurgas sadas päev läbi padukat, meie saime vaid üksikuid hoovihmu ja nende vahel isegi palavat päikest. tulid välja nii katamaraanisõidud viljandi järvel ja sealsed tervituskokteilid kui ka sportlikud tegevused, millele mina muidugi isegi ligi ei läinud. Saa veel palliga pihta eks. Selle asemel olin üheks hetkeks nagu pardiema. kõik väiksed tüdrukud olid sõbrannadeks saanud, kellega koos vesirattal lõputult sõita ning saunas ja imesoojas vees ujuda. Mingil hetkel avastasin enda selja tagant reast neli väikest neiut ja ikka kohe väga pardimamma tunne oli. Etteruttavalt võin öelda, et hommikul valati minust lahkumise pärast palju pisaraid ja sai mitu südantsoojendavat kallit.

tagasi õhtu juurde tulles aga, meil oli planeeritud isegi pealinnast kohale tuleva bändi etteaste ja värki, aga tiim näitas välja tõelist eestlust ja kahe bloki jagu mängisid mehed puhtalt oma lõbuks. Siis vihastasime ja tirisime teise noore kolleegiga kõik platsile ega lasknudki neid enam tagasi istuma. Muidugi minu jaoks tähendas see ka vahepeal purjus meeste ohjeldamist ja kergemaid vigastusi, kui mind ootamatult burgeriks suruti. Vahel ma siiski veel imestan, mis kõik lubatud on, kui oma naised magama on läinud.

Hommik oli väga unine, kuid ometi pidin minema teisi üles ajama. Ise olin tegelikult veel täitsa kutu, aga polnud midagi teha. Üks noorem kolleeg üritaski mind hoopis kaissu tõmmata püsti tõusmise asemel, aga pidime pärast sööki mägima hakkama. See läks küll veidi minu kapsaaeda, sest panustasin palju mängude valimisele, kuid ei järginud iseenda õpetusi alati asju läbi proovida. Ükskõik, palju neid varem tehtud on. Ja siis mõned asjad läksid sassi. Aga lõppkokkuvõttes oli tore!

juuli 23, 2012

Väikest inimest ei kaitse ka Tarbijakaitse

Ehk siis lugu sellest, kuidas lemmikkingapoest sai koht, kuhu mina enam oma jalga ei tõsta. Soovitan teilgi Saboga mitte kunagi ühtegi kaupa teha. Sabo on tõeliselt kliendivaenulik jama müüv asutus. Maksab valusalt kätte. Õnneks paljud on sellest juba aru saanud ka.

Et te saaksite ise otsustada, kes on siin loos pätt ja kes politsei, pean alustama umbes juuni algusest, mil ema vedas mu Lasnamäe kaubanduskeskustesse, kus astusime sisse ka ühte Sabo kingakauplusesse (Kronion OÜ on samuti nimi, mida karta võiksite). Olin elevil, sest siiani oli see üks mu lemmikuid, kust nii mõnigi kaunis paar koju ära toodud ja mis aastaid truult teeninud.

Ka seekord leidsin sealt mitu ilusat paari. Parasjagu oli mingi kapitaalsem allahindlus ja seda enam olin üllatunud enda suuruses jalavarje leides. Üks proovitud paaridest sobis kui rusikas silmaauku. Siis ma veel ei teadnud, kui valus võib näkkulöömine olla. Või kuidas allahindlus kokkuvõttes kallimaks osutuda.

Olin nii rahul, et sain ilusad stilettokontsaga ja platvorm päkaosaga kunstnahast rihmikud odavalt kätte. Kassas sain püsikliendina veel lisaallahindlustki. Ma ei ole nii naiivne, et oodata kingapaarilt, mis oli lõppkokkuvõttes hinnatud veidi alla 20 eurole, et see aastaid vastu peaks. Minu eesmärk oli üks suvi ja kuna see pole kaugeltki mu ainus kingapaar, siis ehk maksimum 15 korda kandmist. Samuti polnud plaaniski nendega loikudesse hüppama minna.

Panin kingad kohe poe ees mõnesajaks meetriks jalga ja järgmisel päeval veel veetsin nendega hommikupooliku kontoris. Kokku teeb see siis umbes kilomeetri kõndimist parketil ja võrdlemisi heas korras asfaltil. Kui ma aga lõuna ajal koju naasesin, avastasin oma ehmatuseks, et kingad on täiesti ribadeks. Ei osanud arvatagi, et nii lühikese maa läbimine ideaalse ilmaga ja sõbralikul linnamaastikul võiks muuta tallad ninapoolt karvaseks, nagu rebitud pappkastid. Kohati lausa nii hullult, et oli ka kunstnaha ninast lahti löönud ja see paistis juba kaugele.

Viisin muidugi kingad esimesel võimalusel poodi tagasi. Ei saa jätta mainimata, et Sabo kingapoodidekett on veel nii kiviaegne ja kliendivaenulik, et pidin viima kohe katki läinud jalavarjud linna teise otsa selle asemel, et kodu lähedal paiknev sama keti esindus selge garantiijuhu enda kätte võtaks.

Mõni nädal hiljem tuli kolmaski käik praktiliselt pärapõrgusse teha, sest ekspertiis oli otsusele jõudnud. Muidugi mitte lubatud tähtajaks. Ja pange nüüd tähele - leiti, et tegemist on normaalse kulumisega! Parim nali oli aga see, et vigases keeles ekpertiisiotsusele oli alla kirjutanud Kronion OÜ juhatuse liige. Kas mina olen loll või tundub teile ka ülimalt erapoolik, kui sõltumatu eksperdi asemel hindab rikutud kaupa süüaluse ettevõtte juhatuse liige? Kui palju suurem saaks olla huvide konflikt. Aga Sabos just niimoodi käib. Ja oi, kuidas mind sel suvel ärritavad nende pidevad uudiskirjad. Hea meelega lingiks siia ka nende kodulehekülge, aga tundub, et üle kümne poe omanikfirma ei ole pidanud sellist asja üldse vajalikuks. Selle asemel võite vast neile kontorisse külla minna. Samas, kui Sabo või Kronion Google'isse trükkida, leiate ridamisi lugusid sellest, kuidas Tarbijakaitse musta listi eesotsas oled firma juba aastaid kliente pügab. Mõned lood on nii uskumatud, et tekib tunne, et nägin neid unes. Aga on ilmsi.

Tulles tagasi asja juurde, siis olen nüüdseks tõenäoliselt bensiini-, aja- ja närvikulu kokku võttes kingadest mitu korda suurema raha kaotanud, kuid asi oli juba põhimõttes. Sõbralik neitsik kassas lubas mul ka Tarbijakaitsesse pöörduda. Seda ma tegingi. Aga kahjuks tulutult. Huvitav, kas nad juba teadsid, milline konks neid kaitseb?

Tarbijakaitse võttis ka oma aja, et asju vaagida. Alles täna laekus minu postkasti nende otsus, mistõttu ka alles nüüd saan kogu loo teie ette tuua. Mitte, et ma ise sellest enam midagi võita loodaksin, aga ehk jääb mõni teist ilma ebameeldivast kogemusest Saboga.

Nimelt tegid nad uue järelpäringu Kronionile ja kuulsid seekord, et põhimõtteliselt olen ma ise loll, kes koperdab, lohistab, komistab ja kukub. Ja üleüldse on kingal kriimud ning teine king nende meelest jumala normis. Taustainfoks teile: olen praktiliselt igapäevane kontsakandja juba palju aastaid ning ei sahise ka sussid, kui mina liigun. See on täiesti esmakordne juhus, kui kingad kohe alt ära kuluvad. Ja minu meelest ei ole see mitte ühtegi pidi loomulik kulumine või minu kui kliendi süü. Panen teile mõne pildi vaatamiseks, kuid võite ka oma silmaga uudistama tulla. Saame ehk kõik targemaks normaalsuse koha pealt.

Aga nüüd siis kõige parem pirn - kuigi paljud inimesed peavad hakkama saama igakuise lapsetoetusega, mis jääb kusagile 19 euro kanti ja millest poliitikute meelest on enam kui küll, siis Tarbijakaitse ei viitsi alla 20-eurose kaebusega isegi edasi tegeleda ja soovitasid mul huvi korral kohtusse pöörduda. 20 eurot võib tunduda küll väike number, aga krooni ajal sai ju 300 ühiku eest üsna vabalt midagi jala otsa. Mõelge niipidi. Ja ega see inflatsioon nüüd nii kiire ka olnud ei ole.

Kohtusse ma muidugi ei lähe. Aitab raha- ja närvikulust. Aga nüüd ma siis tean, et Sabol on kliendist savi ja abistavad institutsioonid, mis pidevalt reklaamivad võimalusi enda poole pöörduda, eksisteerivad vaid selleks, et nende töötajatel kusagil kella üheksast viieni soojas olla oleks.



Võib-olla olen praegu Tarbijakaitse vastu ebaõiglane. Võib-olla. Aga see oli üldse esimene kord, kui nende poole pöördusin abipalvega. Ja abi ei saanud üldse. Internet on viimane võimalus.

juuni 30, 2012

Suvi, see kummaline, Eesti moodi

Ma olen vahepeal ikka väääääääääääga mitu korda mõelnud blogimise peale, ent ometi kunagi ei jõua selleni. sama teema on koristamisega ka. Aga nüüd püüan siis ennast kokku võtta. muljeid on ju päris palju phe kognunenud.

Võin vist alustada Aneti sünnipäevast. tegemist on siis minu kolleegi kuueaastase tütrega, kelle peol aasta varem mänge tegemas käisin ja kus kutse uuele üritusele välja teenisin. Seekord ilma töökohustusteta, kuigi mängida tahtsid nad ikkagi. Seekord ähvardas lausa üht väikest preilit kutsest ilmajäämine, et sünnipäevalaps minu tähelepanu jagama ei peaks, aga lõppkokkuvõttes oli neil kõigil seal pisiavalt tegevust ilma minutagi. Nimelt oli kohale toodud suuuuuuuuuuuuuur batuut koos liumäega.

Lapsed elasid selle otsas kahtlasest ilmast hoolimata. Hommikune päike muutus õhtuks lausa vihmaks ning ma isegi ei kaalunud lastega ühinemist, kuna vahetusriideid ega midagi ei olnud ka külmavõitu oli ka, aga üks hetk rääkis Piret mu siiski ära ning läksime samuti lastemäge vallutama. esimese liuga olin läbimärg, aga hammas oli verel ja nii me siis kilkasime ja liuglesimegi seal vihma kiuste. Ülimalt tore oli meelde tuletada, kui toredad on lapsikused. Lisaks saime pärast saunas end üles soojendada ja Piet andis aeg-ajalt mulle uusi kuivi riideid. Teades ise ka, et kuivaks jävad nad vaid hetkeks.

Jaaninädal oli ka huvitav. Õppisin telefoni positsioneerima nt, kui suutsin selle kas autosse sisenedes või sealt väljudes ära kaotada ja avastasin selle alles palju tunde hiljem koduväravas avamiseks telefoni otsides. Sel õhtul jättis süda ikka pris mitu lööki vahale ja ennast kiruda sain palju. ei mahtunud pähe, kuidas alles ostetud mänguasi mind juba hüljata võis, aga positsioneerimisest oli abi ja kuigi esialgu ei paistnud pilli siiski kusagil, astusin hetk enne allaandmmist lähedal olevasse spordikeskusesse sisse ja selgus, et keegi hea inimene oligi parklast minu mobiili leidnud. Te ei tea, kui hea meel mul oli.

Ka järgmine päev oli seiklusrikas. Läksime Annikaga koos esmakordselt uisutama. Nägin, et uisul ja uisul on suur vahe ja et minu investeering tasus end ära. Jube raske oli sõita tema tempos ka minu hirmu ja tasakaalutuse kiuste. Minu omad jälle ei tahtnud kuidagi lõpetada veeremist. Aga alles sõidujärgne osa oli see närvesöövalt põnev. Nimelt olime autodega kakumäeni liikunud ja nüüd hakkas mu signapult korralikult jamama. Ometi on mõlema puldi patakaid alles hiljuti vahetatud. Sellegipoolest suundusin Selveri kingaparandusse, kus olev silt ka patakatega tegelemist lubas. Seal töötav umbvenekeelne tädi aga küll minus erilist usaldust ei tekitanud. Seega pidasin vajalikuks teda hoiatada, et tuleb ruttu teha. Tema aga arvas, et mul on lihtsalt kiire ja kiskus mulle märkamatult vana pataka välja, et siis mi-nu-teid sellega tõtt vahtida. Kui nägin, mida ta teinud oli, pidi mu palgeilt ikka paras õudus paistma, sest tädigi ehmatas. Ometi ei olnud ta jõudnud otsusele, kas sama suurusega patakad on ikka samavõrdsed, kui identset kirja peal ei ole. Ma olin selleks hetkeks juba ülikuri. Tõin talle hoopis autost asenduspataka, kuid nagu arvata võiski, ei sobinud enam ükski. Samuti ei suutnud ma immoka salakoodiga seda maha saada ja seega olingi totakas kohas lõksus.

Annika oli juba ära läinud ja mul sulas autos jäätis, kuid mul ei olnud eriti muud valikut, kui oodata, mis Peedu mind päästma tuleb. See võttis ligi tunni ja siis tuli mil sõita tagasi koju teise puldi järele ning minna uuele ringile. Õnneks see aitas, kuid nüüd hakkas ka teine pult tõsiselt jamama, nii et mul on totaalne hirm auto kasutamise ees. Miski ei taga, et ma sellega taas kuhugi lõksu ei jää. Seega üritan lähipäevil temaga remonti jõuda.

Jaanid olid ka huvitavad. Reedel sain isegi veidi rannas lebutada ja enda üllatuseks kleidijutid jalgadele. Uue kleidi, mida ema jälestas ja mis rohkelt komplimente pälvis. Hiljem rääkisime Lauraga naistejutte ja jutustasin talle Päiksekese ootamatust Sheldoni-naeratusest. Soovitan ise teda kodu-Selverisse vaatama minna. tegemist on noore meeskassapidajaga, kelle ükski lihas ei liigu klienti teenindades. Ka mitte kohustuslike fraaside ütlemiseks. Aga võib-olla tema tööjuhend ei eeldagi inimestega suhtlemist? Ühel päeval aga kui polnud veel üldse minu kord maksta, vaatas ta ootamatult mulle otsa ja naeratas. Olin just mõelnud sellele, kui kummaline ta oma ametis on ja tundus, et ta luges mu mõtteid. Aga vb ol isee lihtsalt tahtmatu tõmblus? Anyhow, naiste jutud lõppesid Vana Tallinna ning ootamatu kustumisega minu voodil. 

Päris jaanipäeva ilm oli nii kohutav, et ma ei mäletagi teist sellist. Ometi tundsin vajadust panna selga suvine Indiast toodud pikk seelik ja muu kokkusobiv, mis sekunditega märjaks sadas ja igale poole kinni jäi, kui sadat kotti Veiko autosse tassima pidin. Ta ei rõõmustanud väga, sest sinna tuli ju mahutada viis inimest pluss asjad, et sõita üheskoos Metsavenna tallu. Peale minu ja viimasel hetkel liituda otsustanud Aivari oli meie autos veel Ann, Veiko ja Sants. Lisaks mikrobussitäis nende sõpru, kellest enamust juba teadsin. Lisaks mõned vääääääääääääga kahtlased tüdrukud. No vähemalt üks neist oli nii kirjeldamatult labane ja odav, et poisid pärast spkuleerisid rõveduste üle, mida nad teeksid enne, kui temaga voodisse läheksid. Lisaks naljakad armuhulknurgad tema ümber.

Masendav sõit Eesti teise otsa võttis samuti aega ligi pool ööpäeva. Oli ju vaja sadat pissipausi ning teise auto järele oodata. Ikka päris mitu korda kahetsesin kodust väljumist, sest mõte padukaga telkimisest või üldse telgi püstitamisest tundus nii kirjeldamatult vastik. Seega hävitasin aktiivselt Anni siidrivarusid teel.

Läbi mingi ime oli vihm järele jäänud ajaks, kui kohale jõudsime. kontserdist kuulsin aga vaid ühte lugu, mis tähendas, et põhimõtteliselt maksime teises Eesti otsas telkimise eest 12 eurot. Aga tore oli ikkagi. Kokteilitasime kergelt ja vaatasime, kuidas Veiko ikka ja jälle palgil jõge üritades vette sadas. Lisaks sai kõvasti grillliha söödud.

Teised plaanisid pikemalt sealkandis trippida, kuid mina tundsin end pärast esimest telgiööd ja triiki täis välipeldikuid nii mustana, et tulin koos Aivariga linna tagasi. Teised pidasid vaid ühe öö kauem vastu. Aga vähemalt on nähtud ära, mida nimetatakse legendaarseks jaaniks. Ei olnud nii muljetavaldav.

Sellest nädalast tuleb meelde vaid mõni üksik eredam hetk. Sain hiigelpullile pai teha. Käisin Sammulis, kus lapsepõlvesuvesid veetsime, aga ei tundnud kohta äragi. Sain lõpuks massaaži, mis oli mega. Sandra tuli üle poole aasta siiakanti. Üks vaene tulevane peigmees poleeris eile mu kingi keset Viru tänavat. Jutustasin uue ülemusega kõigest läbisegi.