september 06, 2012

Millal te viimati tõeliselt hirmul olite?

Ei mäleta? Mina küll mäletan. See oli alles kaks tundi tagasi. Või vähemgi. Ja ma alles saan sellest üle. As in getting...

Läksin töölt tulles kodupoodi, parkisin auto ära ja olin vaevalt jõudnud väljuda, kui mulle astus ligi kuskil sealsamas olnud vene mees. Seline kolmekündendate keskpaika jõudnud pikemat kasvu heas vormis isane, kes võiks täitsa kena olla, kui ta nina alles värskest kaklusest katki ei oleks.

Ta siis püüdis vene ja eesti segakeeles mulle rääkida oma lugu. Alustuseks ütles ta mulle, et ma ei kardaks. Kes ütleb nii, kui ma tegelikult ei peaks kartma!? Ta võttis kapuutsi peast ja kohendas mu autoakna peegelduse abil oma juukseid. Aga võib-olla kontrollis hoopis, kas seal sees on midagi likviidset ja väärtuslikku.

Ja siis ta hakkas rääkima, et oli veetnud kolm aastat ja kes mäletab mitu kuud vanglas - just tuli sealt. Vahemärkuseks jälle: kes alustab uut tutvust sellise paljastusega? Eriti, kui tahtakse võõralt inimeselt midagi saada? Oskan ainult arvata, et ta on kas ääretult rumal või oli see hirmutamistaktika. Siis jõudsime selleni, et ta on Sillamäelt pärit ja tahakski sinna naasta. Ta rääkis midagi põlvedest. Põlvili palumisest!? Ja küsis kahte eurot bussipileti jaoks.

Ma ütlesin "ei" ja keerasin talle selja. Esiteks oli tegemist noore elujõulise mehega ja teiseks olen ma kuulnud piisavalt lugusid sellistest skeemidest. Temasugusel suurel meesteravhal ei oleks ju mingi probleem üksikult naisterahvalt terve rahakott kaasa haarata. Aga mu hirm oli veel suurem. Esiteks, ei olnud parklas kuigi palju rahvast, kuigi ta muudkui otsis uusi inimesi. teiseks olin ma ju üksi ja ta teadis täpselt, milline on minu auto. Ta oli veel rääkinud, et tema ei taha midagi varastada, mind röövida ega mu autoga midagi teha. Jälle jutt, mis mõjus just vastupidi julgustavale.

Niisiis suutsin tema nähes rahulikuna veel ära jalutada kuid poodi jõudes suundusin kohe infoletti ja rääkisin ära, et selline tüüp hulgub parklas, et nad turvasid informeeriksid. Ja siis jõudis tõeline paanikahoog kohale. Paberkotti veel eihinganud, aga see ei tundugi enam nii halb mõte.

hirm halvas mind üleni. Käisin, segaduses ja hingamisharjutusi tehes, mööda riiulivahesid. Jalutasin mööda asjadest, mida osta tahtsin. Ja kartsin tõeliselt parklasse naasta, kuid lootsin, et turvad on ta ära saatnud. Süda lõi megakiiresti ja käed värisesid. Kuigi midagi ei juhtunudki ja võib-olla tõesti oli tegu lihtsalt hädas mehega. Viimaks ei suutnud ma enam rohkem aega sellele plaanitud kiirpoekäigule kulutada ja lahkusin. 

Kui ma tavaliselt.läbin mitmed rutiinsed liigutused enne auto käivitamist, siis täna oli see esimene asi, mida tegin, sest siis sulguvad kõik autouksed. Olin veel enne inspekteerinud, kas auto on samas konditsioonis ja ega tagapingil ei ole kedagi, nagu tavaliselt õudusfilmides. Õnneks oli väljas veel suviselt valge, kuigi puud on vastikult kollased ja avasin täna saapahooaja. Ja siis üritasin sealt võimalikult ruttu ära sõita.

Aga ta oli ikka veel seal. Ja just minu tee peal ees. Õnneks ta vist ei saanud aru, et see mina olin ning liikus lihtsalt edasi, kuid ma ei saa siiani päris oma rahu tagasi. Ma tean, et suudan alati kriisiolukorras asjalik olla ning vajadusel vägesid juhtida, aga tean ka seda, et nagu tänagi, kukun pärast kõige möödumist kokku. Aga parem see kui kohe juurikaks muutuda, eks.

Õnneks midagi ei juhtunud, kuid ma pole ammu sellist halvavat hirmu tundnud.

Kommentaare ei ole: