Viimase aja seiklusi

Uskuge või mitte, aga kahekümne viie aastane mina jõudis punkti, kus ta unustas ära oma nime!!!

Nimelt käisime eelmisel nädalal koos omaealise kolleegiga, keda olen vist varemgi maininud töö asjus Soomes. Kui siis aga pärast pikka päeva hotelli registreerimislehte täitsime, samal ajal üksteist tögades, ei pannud ma tähelegi, mis sinna kirja sai. Seda seni, kuni hotelliametnik mind imeliku näoga vaatama hakkas ja küsis, kas see ikka on minu nimi. Sattusin muidugi segadusse, aga paberilt vaataski vastu kõrval seisva kolleegi ees- ja minu perekonnanimi. Punastasin vist kõrvadeni, aga naljakas oli ka. Ei teagi, kas seda põhjustas asjaolu, et samal ajal temaga rääkisin, väga palju kordi tema nime kuhugi kirjutama olen pidanud või suur väsimus või midagi muud. Ta on ju hästi kena noormees. Ta ütles ka, et ei hakka parem üldse kommenteerima. Mina olin lihtsalt tänulik, et vastupidi ei läinud ja oma eesnime taha tema perekonnanime ei pannud, sest vot SEE oleks alles tõeliselt piinlik olnud.

Aga sedapsi siis. Meestest veel niipalju, et viimastel nädalatel oleme jälle H-ga paremini läbi saanud. Mis ei tähenda, et ma üldse nutta ei oleks saanud, aga üsna minimaalselt. Ja ta paljastas mulle ühe nüüd juba üle kuu aja taguse asja. Nimelt oli ta ema nüüd talt küsinud, kas ta abiellub minuga. Talle vist ei tuleks pähegi uurida, kas mina abielluks tema pojaga. Nagu see oleks enesestmõistetav, sest tema laps on nii vapustav ju. Ja lisaks ei ole me enam tükk aega koos. Aga tema teada me ju pole ametlikult olnudki. Aga kui kõik see kõrvale jätta, siis hoopis huvitavam on see, et H ütles talle näkku: jah. Mis on väga suur ja üllatav asi. Ja ta sai selle eest muidugi tuld ja tõrva kaela. Muide, kas ma olen kirjutan, et mulle meenus hiljuti kunagine unenägu - oli vist unes? - et mingi totakas ennustusmäng pakkus just, et minu tulevase nimi algab H tähega. Tol ajal it made no sense, sest mu elus ei olnudki ühtegi arvestatavat H-tähega isikut. Aga nüüd oli päris intrigeeriv mõte.

Vaatan, et ma pole veel ka Sandra sünnipäevast kirjutanud. Tema tahtis taas välja minna. Samasse kohta. Ja nii tegimegi. Tema, mina ja Aivar. Aivar tõi talle veel väikse kaisupingviini, kes ristiti kohe Loloks. Läksime siis uuele ilmakodanikule elu näitama. Alustasime millimallikast, mis Sandraga seekord üldse hästi ei reageerinud. Aivar, vapper mees, aga pidi seetõttu lisaks enda omale ka Lolo shoti ära jooma. Üks sõbralik tädi seal vallika baarileti ääres andis talle siis oma klaasist lonksu õlut peale. 

Saime esimest korda ka Shootersile ligi ja proovisime mõningaid sealseid kuulsaid shot'e. Need maitsesid nagu mahl, kuigi kuulusid keskmise kangusega klassi. Sandra jättis need praktiliselt vahele, sest ilmselgelt oli tema vastumeelsus päris millimallikate suhtes ka samanimelisele joogile üle kandunud.

Seejärel hakkasime Nimeta ees taas tõde ja tegu mängima. Sain jälle võõrastelt telefoninumbreid küsida ning liitsin meie mänguga kõrvallaua sõbralikud vene poisid, kellest ühe sain munakive sajani lugema. Vaene mees oli küll selgelt rohkem humanitaar- kui reaalkalduvustega. Teine aga tegi Lologa mõningaste protestide järel ära kvartaliringi ning kolmas viis januse linnu Hollyka purskkaevu jooma. Miks ta suu aga seest punaseks värvunud on, me ei tea:D Osa õhtust nautisin ühe noore saare vägilase tähelepanu, kuid temaga tantsimine ohustas pidevalt Sandralt laentud lühikest kleiti. Nimelt ei püsinud see tema käevangus kuidagi õigel kohal. Ja siis mõne aja pärast jätsime Aivari üksi maid vallutama ning S sundis mind maailma kõrgeimatel kontsadel koju jalutama. Hingamisharjutuste saatel. Sest ma ei võtnud kuulda tema nõu tervet klaasikilluteed pidi pimedas ja sukkis koju kõmpida ning tema keeldus taksost. Väärikus, my ass, aga killud tallas - no way! 

Tee peal jooksis meile veel järgi grupp päkapikke, kellest üks mulle roosi lambist kinkis. Sandra oli kade ja väitis, et see olla juba teine kord, kui juhtub, et keegi mulle lille kingib ja tema seal samas ilma jääb, kuid ma tõesti ei mäleta, et varem keegi mulle nii lilli oleks kinkinud. Ta ei täpsustanud ka, kus või kuidas see juhtus. Aga oli tore. Sorry, S, aga ma tõesti ei mäleta. Ära ole pahane.

Sellest nädalast oleks ka palju rääkida, kuid ma praegu ei viitsi. Alles taastun kõigest. Mistõttu - osaliselt - ei jõudnud täna ka kursa esimesele kokkutulekule. Teine osa on see, et ei suutnud end veenda, miks ma sinna minema peaksin. Ma pole end kunagi selles seltskonnas päris õiges kohas olevat tundnud, millest on muidugi kahju, sest meil peaks palju ühist olema, kuid mulle tundubki aina enam, et iga muu seltskond peale akadeemilise sobib mulle kordades paremini. Ehk kunagi tuleb see kool on cool koht ka!? Mine sa tea...