Sünnipäevasaaga

Seekordset sünnipäeva kartsin rohkem kui ootasin. Oli ju tulemas esimene hirmuäratav number. Vanus, mille saabumiseks olin planeerinud juba igati täiskasvanu olla; vanus, milles plaanisin esmakordselt emarolli täita, sest tundus sobiv aeg karjääritegemisest puhkkuse võtmiseks. Boy, was I wrong. Õnneks olen küll üks neist õnnelikest inimestest, kes saab põhimõtteliselt oma erialal tööd teha, nautida head seltskonda, väljakutseid, reise ja enam-vähem normaalset tasu selle eest. Kuid ma arvasin, et olen selleks hetkeks juba kuskil mujal ning noh... vastupidiselt pereelule pean ju taas otsast alustama eraeluga.

Igatahes, esimene sünnipäevakingitus saabus mõned päevad varem e-mailile. Oli mulle ju seda lubatud juba mõnda aega, aga siis lubadus tagasi võetud minu jaoks absurdsel põhjusel. Sain oma kolmanda laulu. Või kirjutasin sellest juba? Ja see on ilus. Midagi tuttavat, midagi uut. Aga ka midagi kergelt arusaamatut. Nüüd tahaks sellest korralikku lindistust saada.

Sünnipäeva kartsin ka kahtlase ilmateate pärast. Mul oli mitu hägust plaani, kuid ei julgenud ühtegi neist enne viimast hetke käiku lasta, sest ei teadnud, kas ja mis neist võimalikuks osutub. Lisaks oli planeeritud vahetult enne tähtsat päeva kerge tööreis ning sain tagasi linna alles õhtul, mil sain alles ettevalmistustega alustada. Õnneks sujus kõik ideaalselt. 

Uskuge või mitte, aga ma küpsetasin terve õhtu. Tegin valmis kaks kooki - ühe külma ja teise sooja. Ja ei valinud kõige lihtsamaid. Kõrvitsa-toorjuustu koogi idee elluviimine tähendas lausa kolme küpsetuskorda. Muidugi ei olnud ma absoluutselt kindel, et need söödavad tulid ja samas teadsin, et vähemalt ühte neist degusteerivad väga rahvusvahelised külalised, kes sel päeval kontoris koosolekut pidasid.

Mahlase koogi kontorisse transportimine oli omaette ooper. Olin otsinud igalt poolt transportimisnõud, kuid tulnud tagasi tühjade kätega ja nüüd - pärast sünnipäeva - olen päris mitmeid leidnud. Seega olles lakkunud õhtul laualt ja taldriku äärest ära suurema osa šokolaadiglasuurist, tuli tort nüüd ettevaatlikult lihtsalt taldrikul autosse toimetada. Tundus väga nagu 2010 India sünnipäeva kordus, mil üleni rokane olin tööle jõudmise ajaks. Nüüdki jäi ühest kätepaarist veidi puudu ja kui siis lühikese sõidu jooksul mahl tordist istmele nirisema hakkas, ei olnud ma just õnnelik. Aga jäin võrdlemisi puhtaks.

Päev ise oli väga tore. Kolleegid kiitsid torti ning sain päris palju lilli. Lisaks tahtis Piret mulle firma poolt kingituse teha, kuid kuna mulle ei tulnud hoobilt pähe, mida tahta, siis läksime koos poodi. Olin sealgi üsna nõutu, kuid kuna olin ammu mõelnud kokteiliklaasidele, siis ostsimegi ühe komplekti ära. Nüüd mõtlen, et kiirustasime liigselt, sest need pole päris sellised, nagu ma oleksin tahtnud. Aga Piret on nii põhjalik, et lasi veel selle ära pakkida ja valis mulle ilusad lilled ka. Ning siis pärast sõime minu nektariini-kohupiima torti ja raskesti leitavat virsiku vahuveini. Aitäh, Annika!

Õhtuks paistis ka ilm päris ilus, nii et julgesin oma plaani A teostada ja vedasin kõik kõige armsamad randa põlvesügavusse vette kahe suure kivi peale. Mõni neist mõtles, et ma olen hulluks läinud, kuid kokkuvõttes oli kõigil tore, ma usun. Ja marunaljakas oli vaadata omamoodi peopaika läbi vee kohale sumpavaid külalisi lähenemas. Sandra kiljus nagu megabeib kuubis, kuna vees oli natuke millimallikaid. Annika pani ette teades ikkagi jalga pikad kitsad teksad, mis tähendas, et Veiko sai naisekandmist harjutada. Marika oli veidi nõutu, aga nii tema kui minu lihane ema jõudsid iseseisvalt kohale. Aivar tuli kõige otsemat ja märjemat teed mööda. Reijo vahetas püksid lühemate vastu. Ja mul oli hästi tore.

Vaatasime imekaunist päikeseloojangut linnusitaga kaetud kividel. Mu ema suutis korra isegi vette libiseda, kuid ma olin parasjagu põõsas pissil, õhupall nagu poi peakohal ning jäin naljast ilma. Meil oli imeilus lillevaas - lilled otsapidi vees vetikarohelise kivi taustal. Ühel hiigelkivil olid põhisöögid ning teisel serveeriti magustoitu ning juua. Joogid aga olid kahe kivi vahel külmas vees, mistõttu saime hiljem mõistatada kadunud siltidega pudelite sisu üle. Ja mulle kingiti midagi megalahedat - nimelt saan minna paraplaaniga hüppesse. Tõsine vau-efekt oli. Ning õhtul naasesime minu juurde, kus Veiko endale lambist veiniklaasi vastu pead puruks lõi ise ka ehmatades ja paludes mul saladust hoida ning kesköö kukkudes Sandra pidupäeva alates pidime mõlemad pooleks naerma, kui lõpuks sain jagada temaga oma naerukrampe, sest olime ostnud üksteisele identsed termostassid, kaalunud mõlemad ühe teatud chai ning Beiberistuffi ostmist, kuid võimaluse puudumisel varustas ta mind hoopis soovitud ehetega ja mina ostsin põneva tee ning Bieberi eluloo talle ära. Aga olin ju pidanud pool päeva saladust hoidma.

Ka järgmine päev oli veidi sünnahõnguline. Kontoris olid kohal meie müügimehed, kellega hästi läbi saan ja kes ka uurisid, mida ma siis sünnipäevaks tahan. Ma siis lugesin ette selle aasta tüüplisti, et autot ja maja ja poni. Nad pakkusid eeslit. Ma keeldusin. Siis aga lahkusin kontorist, et aidata Piretil tema ameerika sugulastele linna tutvustada teene korras ja kui ma naasesin, ootasid mind köögis veel üks lillekimp ning laste juuksekummidega kokku köidetud Puhh ja Iiah. See oli üliarmas ning lahkudes kontorist kingituste ning lillesülemiga ei saanud ma naeratust näolt kustutada.

Et selline veerandsada siis...

Ahjaa. Ema kergitas natuke saladuseloori oma minevikult ja jutastas, et oli oma 25. sünnipäeval nii kõvasti pidutsenud, et jäi oma tolleaegse peika vetsu magama, nii et keegi teine seda tükka aega kasutada ei saanud. Lisaks sain teada, et meie põlvkond pidi üldse joomises eelmisele alla jääma. Pidin naerust püksi pissima.

Targemaks ma vist ei saanud, sest tagurdasin autoga vastu betooni ning pistsin pöidla läbi koogi.