jaanuar 28, 2018

Kade olen vä?

Ma tunnistan nüüd kohe täitsa ausalt, et kuigi endal on ka häbi, siis olen kade. Päris mitmete sõprade peale.

Eile teatasid lähedased sõbrad õhtusöögil oma kihlusest ja kuigi mul vist on ka nende üle hea meel, siis suuresti olen kade. Püüan siin välja mõelda, mille peale ma täpsemalt kade olen siis. Asi ei ole selles, et nad on leidnud kellegi, kellega tahaksid veeta koos oma ülejäänud elu. Ma tõesti usun, et ka mina olen leidnud sellise partneri. Arvan, et asi on osaliselt ajas, et nad nii lühikese suhte järel juba sellise otsuse julgesid langetada. Ja selles, et nad mõlemad usuvad abielusse ja pulmade korralikult tähistamisesse. Samas, minu meelest ei ole asi selles, et ma ka nende omast pikema suhte järel veel samasse punkti jõudnud pole. Pigem, et kuigi nad mõlemad on toredad inimesed, ei tundu nad siiani mulle isegi loogilise paarina, rääkimata elu lõpuni koos olemisest. Kas siin ka räägib kadedus minus? Kes teab... Teine osa minust teab aga, et nad kindlasti mõlemad tahavad töötavat suhet ja on nõus selle nimel pingutama ja kompromisse tegema. Mu üks parimaid sõpru leidis oma rootsi blondiini, aga üsna tugevate mööndustega. Eks mul on nüüd päris palju aega selle mõttega harjuda ja loodetavasti õigel päeval nendega koos tähistada nii, nagu nad on ära teeninud.

Samuti olen ma kade ühe sõbranna peale, kes suutis kummaliste juhuste kokkulangemise tulemusena ja vastupidiselt enamikule kaalust kõvasti alla võtta. Jälle tean, et mul peaks olema ta üle hea meel, aga ju ma ei ole nii hea inimene. Mõistusega ma saan ju aru, et see on tema jaoks nii suur õnn, et miski järsku töötas ja tõenäoliselt tähendab see ka tema jaoks pikemat ja tervemat elu. Mina ise aga olen samal ajal liiga kiindunud heasse toitu, et püüda tõsiselt alla võtmisega tegeleda ja liigun seega pigem vastupidises trendis. Veider on järsku sama suurusnumbrit kanda ja veel veidram saab olema, kui mina enam tema riietesse ei mahu. Mitte, et ma seda praktiseeriksin. Ma arvan, et oma ilusate lähimate sõbrannade seltskonnas olen ma nagunii alati olnud see koledam sõbranna - ka tema puhul olenemata tema kaalust - aga nüüd see tunne kuidagi süveneb veelgi. Kadeduseuss on üks kole loom, ma tean, aga sellest on nii raske jagu saada. Vahel ma tõesti imestan, mis ilu Lemmik minus näeb, kui ma seestpoolt ka selline poolmäda olen.

jaanuar 21, 2018

Ilu on teemaks

Ma lugesin siin vastu ööd mingeid iluteemalisi blogipostitusi ja kommentaare, aina enam imestades, et kas sellised inimesed on päriselt ka olemas, kes pidevalt ühest hooldusest teise jooksevad? Ja kuidas seda Eesti palkadega endale lubada jõutakse? Minu lähimas ringkonnas Eesti pool kasutavad vähesed ühte või teist pikenduste varianti, olgu selleks siis juuksed või ripsmed, harvem küüned. Paljud ja kõik Rootsi pool aga ei vaevu isegi küüsi lakkima-värvima, rääkimata mingitest solaariumitest ja muust sellisest. Muidugi vahel kohtab tänavapildis ikka ka kotkaküüsi ja ripsmelehvikuid, aga seda vast mõned korrad kuus ja ausalt, ma liigun päris palju avalikes kohtades ringi.

Räägin siis ikka endast ka. Näiteks ülevalt alla.

Juuksed
Neid olen värvinud ja lõiganud alates sellest, kui sain 12. Proovida on saanud erinevaid värve ja lõikusi. Uusi asju on juuksurid teinud, aga päris tihti ja vähemalt tumedates toonides olen ise värvinud ja tukkagi lõiganud. Lisaks aeg-ajalt igavatel hetkedel ükshaaval katkisi karvu kärpinud. Kuna viimastel aastatel olen eelistanud heledat pead, siis olen pidanud veidi rohkem vaeva nägema. Ca 3 korda aastas Eestis käies käin oma juuksuri juures ka. On julgem ja ma olen ikka peast nii palju veel eestlane, et isegi rootsi palgaga ei tõuse käsi siin maksma sama palju kui maksaks teenus koos lennupiletitega koju.

Kodureiside vahel olen aga kasutanud juuksuri soovitatud John Frieda helendavat spreid juurtel, mis võtab paari kasutuskorraga mu üsna tumedad juuksed põhjaga samasse tooni. Väga mugav. Kuna aga suvel tahtsin veelgi mugavust lisada, siis lasin ombeks, nii et juured värviti oma värvi ja no nii hästi, et siiani ei suuda ise ka mingit piirjoont tuvastada. Jõulude ajal kodus käies oli aga parasjagu kiire ja otsustasin, et juuksed kannatavad ka järgmise suveni profi kätt oodata. Ma siin ise püüan nende eest erinevate kemikaalidega hoolt kanda ja testin erinevaid hõbetooteid, et elus esimest korda hallikat tooni hoida. Aa, ja mu juuksed ulatuvad alaseljani. Pikendusi pole kunagi vajanud. Kammin siis, kui aega on.

Kulmud
Pole eluski käinud profi juures kitkumas. Milleks seda vaja on? Nagunii, kui mõni karv turritab ja ärritab, tahan sellest ju kohe lahti saada ja käsi on piisavalt kindel, et tange hoida. Olen vahel teisigi aidanud, aga ise küll ei taha, et keegi teine mul karvu ükshaaval - või grupiti - ja tema tempos välja kisuks.

Värvinud pole ma keemimiselt oma kulme samuti kunagi. On teised isegi tumedad, aga hõredad. Kaks aastat tagasi otsustasin hommikuti pliiatsitamisest loobuda, võtsin julguse kokku ja lasin need omale naha sisse torkida. Parim otsus. Siiani seisavad ilusti ühe esmajärelhooldusega. Keda huvitab, võib otsida mu blogi ajaloost üsna põhjalikku ülevaadet.

Ripsmed
Ükskord olid pikendused. Nii pool aastat ja siis korraks veel. Esialgu tundus ilus küll, aga minu oma nõrgukesed ei jaksanud ka neid kõige tagasihoidlikumaid kanda. Veetsin hommikuti sama kaua aega neid õigesse suunda meelitades kui muidu ripsmeid värvides. Lisaks meeldib mulle kanda erinevaid silmalainereid ja pliiatseid. Pikendustega oli see keeruline.

Nägu
Kosmeetiku juurde olen sattunud ikka mõned korrad. Vahel on olnud mõnus. Vahel tüütu. Vahel sigavalus ja vahel pärast punne rohkem kui enne. Ei näe küll vajadust regulaarselt käia. Naised, kas te käite seal niisama mudimist nautimas või olete kindlad, et muidu nägu sama hea välja ei näeks?

Samas pean tunnistama, et mu nägu on üsna probleemne nii akne kui ka psoriaasi tõttu ja aeg-ajalt on see mind arsti juurde ajanud. Täna piisab ainult niisutavast kreemist ja enamasti ei viitsi ma isegi puuderdada. Punne õnneks hetkel ei ole ja kuna kulmud on nüüd peas, siis võin vabalt ilma meigita igale poole minna. Ise lihtsalt eelistan silmadel ja ripsmetel midagi huvitavat.

Hambad
Kõik on enda omad. Mitmed plommidega. Kivi lasen vajadusel eemaldada, aga igasugustest valgendajatest hoian eemale. Klambrid tegid omal ajal head tööd ja räägitakse, et mul olla ilus naeratus.

Keha
Solaariumis olen käinud täpselt kaks korda. Ka varateismeliselt. Käisime emaga mingis spas ja seal oli. Proovisin ära. Sõltuvust ei sündinud. Ma ei saa üldse aru, miks nii paljud tunduvad põdevat selle üle, et puhkusele valgena peaks muidu minema. Puhkus ongi ju selleks, et lasta päikesel nahka paitada. Palju mõnusam, kui silmaklappidega kuskil vähki tekitavas klaustrofoobses ühiskasutatavas kastis alasti vedeleda.

Isepruunistujaid olen ka ikka edeva naisena mõned korrad proovinud, aga mulle meeldivad must-valged neljajalgsed sebrad rohkem. Mõttetus kuubis.

Koorimine ja kreemitamine on mu meelst ka nii tüütu. Ju seetõttu lähevadki mul sellised asjad tihti raisku ja nahk ka ei karju.

Mis mulle aga rohkem meeldib, on massaaž. Mind on korra ka mingi mögaga koos kilesse pakitud, aga muus osas olen testinud erinevaid massaažistiile. Aeg-ajalt olen olnud harjutusmaterjaliks ühele endisele kolleegile. Mõnikord aga käin raha selle teenuse eest välja ka võõrastele proffidele.

Trennis olen käinud periooditi, aga hetkeseisuga püüan lihtsalt veidi rohkem treppidest käia ja ühistransporti oodates mitte päris paigal seista. Eks selle tulemusi ole veidi näha ka.

Ebameeldivad karvad
Raseerijaid jaksan ma rootsi hindadega ka osta ja suures plaanis nendest piisabki. Suurem enamus minu karvadest istuvad õnneks mu peas. Vahatamisest olen ka mõned aastad tagasi kirjutanud. Esimesed paar kolm katset olid kohutavad, aga nüüd kohati lausa ootan seda protseduuri vannitoas. Viis minutit ja bikiinijoon on kohe palju viisakam. Iga kord ei ole tulemus päris puhas ja tuleb pintsettidega vigade parandusi teha, aga minu jaoks on see siiski rahuldav lahendus. Kellegi võõra ees paljalt persetada ja lasta ühest kõige tundlikumast piirkonnast karvu välja kiskuda tundub mulle igati hullem. Samas, ehk ühel hetkel ikka proovin ära, kui hull see täpselt on. Fotoepilaatorid tunduvad huvitavamad.

Sõrmeküüned
Gümnaasiumiplikana olid ka mul viimases klassis geelküüned. Käisin iga kuu mõnes salongis. Kui aga talv tuli, hakkasid need üsna tihti liha pealt murduma ja see ei olnud tore. Samuti ei meeldinud mulle nende paksus ja see, kuidas nad ei näinud kohe üldse loomulikud välja.

Aeg-ajalt olen ikka ka oma tavalakkidega oma naturaalseid küüsi värvinud, aga ma olen üsna laisk tibi.

Mõned aastad tagasi aga ostsin endale LED lambi ja muu vajaliku ning aeg-ajalt leian ise selle tunnikese, et oma küüned korda teha. Palju mugavam ja loomulikum kui päris geel ja kuna ma viimasel ajal olen järjest lakkinud, siis kasvasid teised ka päris pikaks. Kuni hakkasid murduma. Mu enda omad on hästi pehmed ja murduvad kergesti. Mõnda aega nende veel õhemaks viilimine viis taas liha pealt murdumisteni. Ju see on lihtsalt minu thing. Hetkel annan küüntele puhkust, aga kindlasti lakin ise tulevikuski. Eelmisel nädalal sain aga ise proovida kellelegi geelmaniküüri teha. Ämm palus. Mina nõustusin. Tuli täitsa välja.

Jalad
Pediküüris olen ka mõned korrad käinud. Rohkem aga kalade kui inimeste juures. Sest kalad on fun. Muus osas aga, kui jalad karedaks lähevad, siis appi tulevad Scholli tooted. Ja kui küüned pikaks kasvavad, siis tangid.

Nagu te vast aru olete saanud, siis regulaarselt ei tee ma midagi. Samas vanad sõbrannad kutsuvad mind siiani beibeks. Ja uskuge, ma ei näe üldse nii kaltsakas välja. Lihtsalt juuksed on enamasti sasuses krunnis. Ahoi, hingesugulased!? On teid, minusuguseid siin blogiuniversumis veel?

Transpordineedus - lugu sellest, kui viltu vahel asjad võivad minna

Esmaspäeval oli mul vaja töölt - jah, mul on lõpuks uus töö, aga sellest hiljem pikemalt - hädasti ühele tähtsale kohtumisele tormata. Kõik aga ei sujunud sugugi ja täna võin juba naerda selle kõige üle, aga lasen teil ka kaasa imestada, kui palju ebaõnne võib korraga olla.

Lahkusin kontorist igaks juhuks mõned minutid varem, kui Google oli soovitanud ja jäin sobivat bussi ootama, ise rõõmus, et mul peaks aega ülegi jääma. Minutid läksid ja mulle hakkas tunduma, et minu buss pidanuks juba seal olema. Otsustasin peatuses olevat aegadeplaani kontrollida ja nagu ikka Murphy seaduse puhul, oli Google mind lahkelt juhatanud just sellise eksemplari peale, mida ma mai lõpuni ootama pidanuks. Sama numbri eelmise ja järgmise väljumisaja bussid käisid aga muidugi aasta läbi. See mind väga ei lohutanud, sest ma ei tahtnud kontorist lahkuda varem kui väga vaja ja järgmise bussini oli 15 minutit südatalvist õues ootamist. Häid alternatiivseid valikuid ka ei olnud ja kuigi ma mõtlesin korraks taksole, siis need siin ka naljalt enne 15 minutit ei tule tellimise peale.

Mu telefon, mida olin igaks juhuks terve öö laadinud, viskas seal peatuses muidugi sussid püsti ja minu järgnevad elustamiskatsed ei mõjunud talle kuidagi. Umbel sel ajal hakkasin vaikselt vanduma ja uskuge, sellist asja juhtub minuga ikka ainult väga erilistel hetkedel. Oli selge, et ma jään hiljaks. Ühtlasi, et sellest teatamine saab ka olema raskendatud.

Uurisin siis veel bussiplaane, et äkki ikka on veel mõni variant. Süda hüppas rõõmust hetkeks iga bussi saabudes, et siis taas pettuda, sest lisaks minu oodatud 516 bussile peatusid samas kohas otseloomulikult ka 156, 561 ja veel mitu 56-ga numbrit. Päris ei tekitanudki segadust.

Selleks ajaks, kui lõpuks ühe ka sobiva bussi suutsin tuvastada, jõudis see mu täpselt peatusesse maha jätta. Aga mis siis ikka. Lõpuks tuli järgmine 516, et viia mind kaks peatust edasi. Selleks suutsin aga ka peaaegu maha jääda, sest just enne seda saabunud eksemplar otsustas peatuses ära surra ning kui kõigi eelmiste jutude puhul, kus peatuses oli korraga mitu bussi, lasi tagumine inimesed maha ja siis sõitis ikkagi putkani, et uued inimesed peale võtta, siis minu oma ei vaevunud (ega poleks saanudki) ja startis enne, kui jõudsin igaks juhuks lähemale uurima minna, kas ta ikka võtab mind peale ka. Õnneks peatus ta minu tarbeks uuesti, aga sain ka tänitada, et mis ma ei oska ise bussile tulla või. Vot ei oska jah, kui nad peatusesse ei sõida ja erinevalt käituvad. Kui ta poleks uuesti peatunud, siis ma ei teagi, mis saanud oleks.

Ma suutsin enam-vähem meenutada, kus ja millele ma ümber istuma pidin. Vahepeal aga Googeldasin selle inimese, kellega kohtuma pidin, kontaktandmeid oma uue töötelefoniga ja saatsin talle sõnumi. Hiljem selgus, et sõnum läks siiski kellelegi teisele. Minu inimene ootas niisama.

Minu ümberistumine toimus kusagil väga pärapõrgus. Ümber tundus olevat vaid tühjus ja pimedus ning mõnekümne meetri kauguselt mööduvad rongid. Rongid, mis viiksid mind nii lähedale sihtkohale, aga mille lähim peatus oligi see, kus ma juba maha peaksin minema. Ja siis muidugi selle ainsa mulle vajaliku bussi aegu peatuses ei olnud. Kõik muud numbrid, aga mitte see.

Püüdsin siis jooksu pealt laadida tutikasse telefoni hädavajalikke äppe - Google Maps, kohalik transpordifirma äpp... Ja elus esimest korda kogesin nii Apple mapsi kui Google'i versiooniga, et nad lihtsalt ei suuda mu asukohta tuvastada. Kuidas ma nii aga pidin leidma täpse tee pärapõrgust sihtkohani!? Krigistasin siis vihast hambaid ja lendasid veel mõned vägevad sõnad. Selgus, et mu telefoniseaded ütlesid, et minu asukohta ei ole lubatud kunagi tuvastada. Samas minul seda valikut muuta ei lubatud. Lõpuks aga lahenes seegi ja saabus ka mu järgmine sõiduk.

Aega oli juba kõvasti möödunud ja minu lubatud 10-minutilisest hilinemisest saamas vähemalt kakskümmend. Ometi näitas kaart, et ma pean veel 100 astmes n meetrit paremale minema ja siis kaarega tagasi umbes sama palju jalutama. Mul aga ei olnud aega enam jalgadega mingeid U-tähti joonistada. Mulle üldse ei meeldi hilineda ja veel vähem mingitele esmakohtumistele.

Rootsis ma tavaliselt ei püüa kuhugi uude kohta minnes otseteid katsetada, sest tavaliselt on Google targem ja väldib näiteks mägesid, mida siin igal pool nt majade tagant leida võib. Seekord aga otsustasin riskida ja õigesti tegin. Panin mööda mingit hämarat treppi üles ja läbi ühe parkla ning jõudsingi õige majani. Seal sees eksisin muidugi ka ära, sest nooli sihtkohani oli ainult nii moe pärast üks pandud. Sain veel kiire ekskursiooni kellegi pesupesemisruumidesse, aga lõpuks leidsin ka oma sihtmärgi.

Edasi sujusid asjad päris hästi, kuni vetsuhäda mind tõsiselt tapma hakkas, aga pidasin ikka kohtumise lõpuni vastu. Jäin hiljaks ka oma rootsi keele tundi, aga suutsin seal veel A peale ettekande teha. Lõpp hea, kõik hea, aga kui nüüd kokku lugeda selle loo murdepunkte, kus oleks võinud paremini vedada, siis neid oli vähemalt kaheksa!!! Saate aru v? Kui tõesti on kusagil mingid kõrgemad jõud ja niiditõmbajad, siis mis suur probleem neil minu kohtumisega küll oli? Täitsa tahaks teada.

Täna aga oli tore päev. Pärast intensiivset nädalat oli mul esimene vaba päev ja üllatuslikult ka energiat. Tegin igasuguseid asju, mida muidu muudkui edasi lükkan ja testisin topikorjajat. Sain selle jubina - ja palju eneseküürimisvahendeid - loosipakiga jõuludeks. Olin juba aastaid sellest ise ka mõelnud, aga natuke oli hirm oma riided pekki keerata ja arvasin, et nagunii ma ei viitsi seda kasutama jääda. Mingid kiirelt keerlevad žiletiterad minu lemmikkampsunite peal tundusid liiga riskantsed. Täna aga proovisin. Sain hirmust nii üle, et julgesin isegi jalas olevatel retuusidel jalgevahelt topid ära korjata. Vot nii julge tüdruk olengi! Igatahes mul tekkis täiega vaimustus ja hasart. Nii mitu asja, mille mõttes maha kandnud juba olin, said taas korda. Terveks jäid aga nii jalgevahe kui ka kõik pusad, kampsunid, kleidid, mille peal oma uut sõpra proovisin. Soovitan teilegi!