Ma tunnistan nüüd kohe täitsa ausalt, et kuigi endal on ka häbi, siis olen kade. Päris mitmete sõprade peale.
Eile teatasid lähedased sõbrad õhtusöögil oma kihlusest ja kuigi mul vist on ka nende üle hea meel, siis suuresti olen kade. Püüan siin välja mõelda, mille peale ma täpsemalt kade olen siis. Asi ei ole selles, et nad on leidnud kellegi, kellega tahaksid veeta koos oma ülejäänud elu. Ma tõesti usun, et ka mina olen leidnud sellise partneri. Arvan, et asi on osaliselt ajas, et nad nii lühikese suhte järel juba sellise otsuse julgesid langetada. Ja selles, et nad mõlemad usuvad abielusse ja pulmade korralikult tähistamisesse. Samas, minu meelest ei ole asi selles, et ma ka nende omast pikema suhte järel veel samasse punkti jõudnud pole. Pigem, et kuigi nad mõlemad on toredad inimesed, ei tundu nad siiani mulle isegi loogilise paarina, rääkimata elu lõpuni koos olemisest. Kas siin ka räägib kadedus minus? Kes teab... Teine osa minust teab aga, et nad kindlasti mõlemad tahavad töötavat suhet ja on nõus selle nimel pingutama ja kompromisse tegema. Mu üks parimaid sõpru leidis oma rootsi blondiini, aga üsna tugevate mööndustega. Eks mul on nüüd päris palju aega selle mõttega harjuda ja loodetavasti õigel päeval nendega koos tähistada nii, nagu nad on ära teeninud.
Samuti olen ma kade ühe sõbranna peale, kes suutis kummaliste juhuste kokkulangemise tulemusena ja vastupidiselt enamikule kaalust kõvasti alla võtta. Jälle tean, et mul peaks olema ta üle hea meel, aga ju ma ei ole nii hea inimene. Mõistusega ma saan ju aru, et see on tema jaoks nii suur õnn, et miski järsku töötas ja tõenäoliselt tähendab see ka tema jaoks pikemat ja tervemat elu. Mina ise aga olen samal ajal liiga kiindunud heasse toitu, et püüda tõsiselt alla võtmisega tegeleda ja liigun seega pigem vastupidises trendis. Veider on järsku sama suurusnumbrit kanda ja veel veidram saab olema, kui mina enam tema riietesse ei mahu. Mitte, et ma seda praktiseeriksin. Ma arvan, et oma ilusate lähimate sõbrannade seltskonnas olen ma nagunii alati olnud see koledam sõbranna - ka tema puhul olenemata tema kaalust - aga nüüd see tunne kuidagi süveneb veelgi. Kadeduseuss on üks kole loom, ma tean, aga sellest on nii raske jagu saada. Vahel ma tõesti imestan, mis ilu Lemmik minus näeb, kui ma seestpoolt ka selline poolmäda olen.
Eile teatasid lähedased sõbrad õhtusöögil oma kihlusest ja kuigi mul vist on ka nende üle hea meel, siis suuresti olen kade. Püüan siin välja mõelda, mille peale ma täpsemalt kade olen siis. Asi ei ole selles, et nad on leidnud kellegi, kellega tahaksid veeta koos oma ülejäänud elu. Ma tõesti usun, et ka mina olen leidnud sellise partneri. Arvan, et asi on osaliselt ajas, et nad nii lühikese suhte järel juba sellise otsuse julgesid langetada. Ja selles, et nad mõlemad usuvad abielusse ja pulmade korralikult tähistamisesse. Samas, minu meelest ei ole asi selles, et ma ka nende omast pikema suhte järel veel samasse punkti jõudnud pole. Pigem, et kuigi nad mõlemad on toredad inimesed, ei tundu nad siiani mulle isegi loogilise paarina, rääkimata elu lõpuni koos olemisest. Kas siin ka räägib kadedus minus? Kes teab... Teine osa minust teab aga, et nad kindlasti mõlemad tahavad töötavat suhet ja on nõus selle nimel pingutama ja kompromisse tegema. Mu üks parimaid sõpru leidis oma rootsi blondiini, aga üsna tugevate mööndustega. Eks mul on nüüd päris palju aega selle mõttega harjuda ja loodetavasti õigel päeval nendega koos tähistada nii, nagu nad on ära teeninud.
Samuti olen ma kade ühe sõbranna peale, kes suutis kummaliste juhuste kokkulangemise tulemusena ja vastupidiselt enamikule kaalust kõvasti alla võtta. Jälle tean, et mul peaks olema ta üle hea meel, aga ju ma ei ole nii hea inimene. Mõistusega ma saan ju aru, et see on tema jaoks nii suur õnn, et miski järsku töötas ja tõenäoliselt tähendab see ka tema jaoks pikemat ja tervemat elu. Mina ise aga olen samal ajal liiga kiindunud heasse toitu, et püüda tõsiselt alla võtmisega tegeleda ja liigun seega pigem vastupidises trendis. Veider on järsku sama suurusnumbrit kanda ja veel veidram saab olema, kui mina enam tema riietesse ei mahu. Mitte, et ma seda praktiseeriksin. Ma arvan, et oma ilusate lähimate sõbrannade seltskonnas olen ma nagunii alati olnud see koledam sõbranna - ka tema puhul olenemata tema kaalust - aga nüüd see tunne kuidagi süveneb veelgi. Kadeduseuss on üks kole loom, ma tean, aga sellest on nii raske jagu saada. Vahel ma tõesti imestan, mis ilu Lemmik minus näeb, kui ma seestpoolt ka selline poolmäda olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar