Ma lugesin siin vastu ööd mingeid iluteemalisi blogipostitusi ja kommentaare, aina enam imestades, et kas sellised inimesed on päriselt ka olemas, kes pidevalt ühest hooldusest teise jooksevad? Ja kuidas seda Eesti palkadega endale lubada jõutakse? Minu lähimas ringkonnas Eesti pool kasutavad vähesed ühte või teist pikenduste varianti, olgu selleks siis juuksed või ripsmed, harvem küüned. Paljud ja kõik Rootsi pool aga ei vaevu isegi küüsi lakkima-värvima, rääkimata mingitest solaariumitest ja muust sellisest. Muidugi vahel kohtab tänavapildis ikka ka kotkaküüsi ja ripsmelehvikuid, aga seda vast mõned korrad kuus ja ausalt, ma liigun päris palju avalikes kohtades ringi.
Räägin siis ikka endast ka. Näiteks ülevalt alla.
Juuksed
Neid olen värvinud ja lõiganud alates sellest, kui sain 12. Proovida on saanud erinevaid värve ja lõikusi. Uusi asju on juuksurid teinud, aga päris tihti ja vähemalt tumedates toonides olen ise värvinud ja tukkagi lõiganud. Lisaks aeg-ajalt igavatel hetkedel ükshaaval katkisi karvu kärpinud. Kuna viimastel aastatel olen eelistanud heledat pead, siis olen pidanud veidi rohkem vaeva nägema. Ca 3 korda aastas Eestis käies käin oma juuksuri juures ka. On julgem ja ma olen ikka peast nii palju veel eestlane, et isegi rootsi palgaga ei tõuse käsi siin maksma sama palju kui maksaks teenus koos lennupiletitega koju.
Kodureiside vahel olen aga kasutanud juuksuri soovitatud John Frieda helendavat spreid juurtel, mis võtab paari kasutuskorraga mu üsna tumedad juuksed põhjaga samasse tooni. Väga mugav. Kuna aga suvel tahtsin veelgi mugavust lisada, siis lasin ombeks, nii et juured värviti oma värvi ja no nii hästi, et siiani ei suuda ise ka mingit piirjoont tuvastada. Jõulude ajal kodus käies oli aga parasjagu kiire ja otsustasin, et juuksed kannatavad ka järgmise suveni profi kätt oodata. Ma siin ise püüan nende eest erinevate kemikaalidega hoolt kanda ja testin erinevaid hõbetooteid, et elus esimest korda hallikat tooni hoida. Aa, ja mu juuksed ulatuvad alaseljani. Pikendusi pole kunagi vajanud. Kammin siis, kui aega on.
Kulmud
Pole eluski käinud profi juures kitkumas. Milleks seda vaja on? Nagunii, kui mõni karv turritab ja ärritab, tahan sellest ju kohe lahti saada ja käsi on piisavalt kindel, et tange hoida. Olen vahel teisigi aidanud, aga ise küll ei taha, et keegi teine mul karvu ükshaaval - või grupiti - ja tema tempos välja kisuks.
Värvinud pole ma keemimiselt oma kulme samuti kunagi. On teised isegi tumedad, aga hõredad. Kaks aastat tagasi otsustasin hommikuti pliiatsitamisest loobuda, võtsin julguse kokku ja lasin need omale naha sisse torkida. Parim otsus. Siiani seisavad ilusti ühe esmajärelhooldusega. Keda huvitab, võib otsida mu blogi ajaloost üsna põhjalikku ülevaadet.
Ripsmed
Ükskord olid pikendused. Nii pool aastat ja siis korraks veel. Esialgu tundus ilus küll, aga minu oma nõrgukesed ei jaksanud ka neid kõige tagasihoidlikumaid kanda. Veetsin hommikuti sama kaua aega neid õigesse suunda meelitades kui muidu ripsmeid värvides. Lisaks meeldib mulle kanda erinevaid silmalainereid ja pliiatseid. Pikendustega oli see keeruline.
Nägu
Kosmeetiku juurde olen sattunud ikka mõned korrad. Vahel on olnud mõnus. Vahel tüütu. Vahel sigavalus ja vahel pärast punne rohkem kui enne. Ei näe küll vajadust regulaarselt käia. Naised, kas te käite seal niisama mudimist nautimas või olete kindlad, et muidu nägu sama hea välja ei näeks?
Samas pean tunnistama, et mu nägu on üsna probleemne nii akne kui ka psoriaasi tõttu ja aeg-ajalt on see mind arsti juurde ajanud. Täna piisab ainult niisutavast kreemist ja enamasti ei viitsi ma isegi puuderdada. Punne õnneks hetkel ei ole ja kuna kulmud on nüüd peas, siis võin vabalt ilma meigita igale poole minna. Ise lihtsalt eelistan silmadel ja ripsmetel midagi huvitavat.
Hambad
Kõik on enda omad. Mitmed plommidega. Kivi lasen vajadusel eemaldada, aga igasugustest valgendajatest hoian eemale. Klambrid tegid omal ajal head tööd ja räägitakse, et mul olla ilus naeratus.
Keha
Solaariumis olen käinud täpselt kaks korda. Ka varateismeliselt. Käisime emaga mingis spas ja seal oli. Proovisin ära. Sõltuvust ei sündinud. Ma ei saa üldse aru, miks nii paljud tunduvad põdevat selle üle, et puhkusele valgena peaks muidu minema. Puhkus ongi ju selleks, et lasta päikesel nahka paitada. Palju mõnusam, kui silmaklappidega kuskil vähki tekitavas klaustrofoobses ühiskasutatavas kastis alasti vedeleda.
Isepruunistujaid olen ka ikka edeva naisena mõned korrad proovinud, aga mulle meeldivad must-valged neljajalgsed sebrad rohkem. Mõttetus kuubis.
Koorimine ja kreemitamine on mu meelst ka nii tüütu. Ju seetõttu lähevadki mul sellised asjad tihti raisku ja nahk ka ei karju.
Mis mulle aga rohkem meeldib, on massaaž. Mind on korra ka mingi mögaga koos kilesse pakitud, aga muus osas olen testinud erinevaid massaažistiile. Aeg-ajalt olen olnud harjutusmaterjaliks ühele endisele kolleegile. Mõnikord aga käin raha selle teenuse eest välja ka võõrastele proffidele.
Trennis olen käinud periooditi, aga hetkeseisuga püüan lihtsalt veidi rohkem treppidest käia ja ühistransporti oodates mitte päris paigal seista. Eks selle tulemusi ole veidi näha ka.
Ebameeldivad karvad
Raseerijaid jaksan ma rootsi hindadega ka osta ja suures plaanis nendest piisabki. Suurem enamus minu karvadest istuvad õnneks mu peas. Vahatamisest olen ka mõned aastad tagasi kirjutanud. Esimesed paar kolm katset olid kohutavad, aga nüüd kohati lausa ootan seda protseduuri vannitoas. Viis minutit ja bikiinijoon on kohe palju viisakam. Iga kord ei ole tulemus päris puhas ja tuleb pintsettidega vigade parandusi teha, aga minu jaoks on see siiski rahuldav lahendus. Kellegi võõra ees paljalt persetada ja lasta ühest kõige tundlikumast piirkonnast karvu välja kiskuda tundub mulle igati hullem. Samas, ehk ühel hetkel ikka proovin ära, kui hull see täpselt on. Fotoepilaatorid tunduvad huvitavamad.
Sõrmeküüned
Gümnaasiumiplikana olid ka mul viimases klassis geelküüned. Käisin iga kuu mõnes salongis. Kui aga talv tuli, hakkasid need üsna tihti liha pealt murduma ja see ei olnud tore. Samuti ei meeldinud mulle nende paksus ja see, kuidas nad ei näinud kohe üldse loomulikud välja.
Aeg-ajalt olen ikka ka oma tavalakkidega oma naturaalseid küüsi värvinud, aga ma olen üsna laisk tibi.
Mõned aastad tagasi aga ostsin endale LED lambi ja muu vajaliku ning aeg-ajalt leian ise selle tunnikese, et oma küüned korda teha. Palju mugavam ja loomulikum kui päris geel ja kuna ma viimasel ajal olen järjest lakkinud, siis kasvasid teised ka päris pikaks. Kuni hakkasid murduma. Mu enda omad on hästi pehmed ja murduvad kergesti. Mõnda aega nende veel õhemaks viilimine viis taas liha pealt murdumisteni. Ju see on lihtsalt minu thing. Hetkel annan küüntele puhkust, aga kindlasti lakin ise tulevikuski. Eelmisel nädalal sain aga ise proovida kellelegi geelmaniküüri teha. Ämm palus. Mina nõustusin. Tuli täitsa välja.
Jalad
Pediküüris olen ka mõned korrad käinud. Rohkem aga kalade kui inimeste juures. Sest kalad on fun. Muus osas aga, kui jalad karedaks lähevad, siis appi tulevad Scholli tooted. Ja kui küüned pikaks kasvavad, siis tangid.
Nagu te vast aru olete saanud, siis regulaarselt ei tee ma midagi. Samas vanad sõbrannad kutsuvad mind siiani beibeks. Ja uskuge, ma ei näe üldse nii kaltsakas välja. Lihtsalt juuksed on enamasti sasuses krunnis. Ahoi, hingesugulased!? On teid, minusuguseid siin blogiuniversumis veel?
Räägin siis ikka endast ka. Näiteks ülevalt alla.
Juuksed
Neid olen värvinud ja lõiganud alates sellest, kui sain 12. Proovida on saanud erinevaid värve ja lõikusi. Uusi asju on juuksurid teinud, aga päris tihti ja vähemalt tumedates toonides olen ise värvinud ja tukkagi lõiganud. Lisaks aeg-ajalt igavatel hetkedel ükshaaval katkisi karvu kärpinud. Kuna viimastel aastatel olen eelistanud heledat pead, siis olen pidanud veidi rohkem vaeva nägema. Ca 3 korda aastas Eestis käies käin oma juuksuri juures ka. On julgem ja ma olen ikka peast nii palju veel eestlane, et isegi rootsi palgaga ei tõuse käsi siin maksma sama palju kui maksaks teenus koos lennupiletitega koju.
Kodureiside vahel olen aga kasutanud juuksuri soovitatud John Frieda helendavat spreid juurtel, mis võtab paari kasutuskorraga mu üsna tumedad juuksed põhjaga samasse tooni. Väga mugav. Kuna aga suvel tahtsin veelgi mugavust lisada, siis lasin ombeks, nii et juured värviti oma värvi ja no nii hästi, et siiani ei suuda ise ka mingit piirjoont tuvastada. Jõulude ajal kodus käies oli aga parasjagu kiire ja otsustasin, et juuksed kannatavad ka järgmise suveni profi kätt oodata. Ma siin ise püüan nende eest erinevate kemikaalidega hoolt kanda ja testin erinevaid hõbetooteid, et elus esimest korda hallikat tooni hoida. Aa, ja mu juuksed ulatuvad alaseljani. Pikendusi pole kunagi vajanud. Kammin siis, kui aega on.
Kulmud
Pole eluski käinud profi juures kitkumas. Milleks seda vaja on? Nagunii, kui mõni karv turritab ja ärritab, tahan sellest ju kohe lahti saada ja käsi on piisavalt kindel, et tange hoida. Olen vahel teisigi aidanud, aga ise küll ei taha, et keegi teine mul karvu ükshaaval - või grupiti - ja tema tempos välja kisuks.
Värvinud pole ma keemimiselt oma kulme samuti kunagi. On teised isegi tumedad, aga hõredad. Kaks aastat tagasi otsustasin hommikuti pliiatsitamisest loobuda, võtsin julguse kokku ja lasin need omale naha sisse torkida. Parim otsus. Siiani seisavad ilusti ühe esmajärelhooldusega. Keda huvitab, võib otsida mu blogi ajaloost üsna põhjalikku ülevaadet.
Ripsmed
Ükskord olid pikendused. Nii pool aastat ja siis korraks veel. Esialgu tundus ilus küll, aga minu oma nõrgukesed ei jaksanud ka neid kõige tagasihoidlikumaid kanda. Veetsin hommikuti sama kaua aega neid õigesse suunda meelitades kui muidu ripsmeid värvides. Lisaks meeldib mulle kanda erinevaid silmalainereid ja pliiatseid. Pikendustega oli see keeruline.
Nägu
Kosmeetiku juurde olen sattunud ikka mõned korrad. Vahel on olnud mõnus. Vahel tüütu. Vahel sigavalus ja vahel pärast punne rohkem kui enne. Ei näe küll vajadust regulaarselt käia. Naised, kas te käite seal niisama mudimist nautimas või olete kindlad, et muidu nägu sama hea välja ei näeks?
Samas pean tunnistama, et mu nägu on üsna probleemne nii akne kui ka psoriaasi tõttu ja aeg-ajalt on see mind arsti juurde ajanud. Täna piisab ainult niisutavast kreemist ja enamasti ei viitsi ma isegi puuderdada. Punne õnneks hetkel ei ole ja kuna kulmud on nüüd peas, siis võin vabalt ilma meigita igale poole minna. Ise lihtsalt eelistan silmadel ja ripsmetel midagi huvitavat.
Hambad
Kõik on enda omad. Mitmed plommidega. Kivi lasen vajadusel eemaldada, aga igasugustest valgendajatest hoian eemale. Klambrid tegid omal ajal head tööd ja räägitakse, et mul olla ilus naeratus.
Keha
Solaariumis olen käinud täpselt kaks korda. Ka varateismeliselt. Käisime emaga mingis spas ja seal oli. Proovisin ära. Sõltuvust ei sündinud. Ma ei saa üldse aru, miks nii paljud tunduvad põdevat selle üle, et puhkusele valgena peaks muidu minema. Puhkus ongi ju selleks, et lasta päikesel nahka paitada. Palju mõnusam, kui silmaklappidega kuskil vähki tekitavas klaustrofoobses ühiskasutatavas kastis alasti vedeleda.
Isepruunistujaid olen ka ikka edeva naisena mõned korrad proovinud, aga mulle meeldivad must-valged neljajalgsed sebrad rohkem. Mõttetus kuubis.
Koorimine ja kreemitamine on mu meelst ka nii tüütu. Ju seetõttu lähevadki mul sellised asjad tihti raisku ja nahk ka ei karju.
Mis mulle aga rohkem meeldib, on massaaž. Mind on korra ka mingi mögaga koos kilesse pakitud, aga muus osas olen testinud erinevaid massaažistiile. Aeg-ajalt olen olnud harjutusmaterjaliks ühele endisele kolleegile. Mõnikord aga käin raha selle teenuse eest välja ka võõrastele proffidele.
Trennis olen käinud periooditi, aga hetkeseisuga püüan lihtsalt veidi rohkem treppidest käia ja ühistransporti oodates mitte päris paigal seista. Eks selle tulemusi ole veidi näha ka.
Ebameeldivad karvad
Raseerijaid jaksan ma rootsi hindadega ka osta ja suures plaanis nendest piisabki. Suurem enamus minu karvadest istuvad õnneks mu peas. Vahatamisest olen ka mõned aastad tagasi kirjutanud. Esimesed paar kolm katset olid kohutavad, aga nüüd kohati lausa ootan seda protseduuri vannitoas. Viis minutit ja bikiinijoon on kohe palju viisakam. Iga kord ei ole tulemus päris puhas ja tuleb pintsettidega vigade parandusi teha, aga minu jaoks on see siiski rahuldav lahendus. Kellegi võõra ees paljalt persetada ja lasta ühest kõige tundlikumast piirkonnast karvu välja kiskuda tundub mulle igati hullem. Samas, ehk ühel hetkel ikka proovin ära, kui hull see täpselt on. Fotoepilaatorid tunduvad huvitavamad.
Sõrmeküüned
Gümnaasiumiplikana olid ka mul viimases klassis geelküüned. Käisin iga kuu mõnes salongis. Kui aga talv tuli, hakkasid need üsna tihti liha pealt murduma ja see ei olnud tore. Samuti ei meeldinud mulle nende paksus ja see, kuidas nad ei näinud kohe üldse loomulikud välja.
Aeg-ajalt olen ikka ka oma tavalakkidega oma naturaalseid küüsi värvinud, aga ma olen üsna laisk tibi.
Mõned aastad tagasi aga ostsin endale LED lambi ja muu vajaliku ning aeg-ajalt leian ise selle tunnikese, et oma küüned korda teha. Palju mugavam ja loomulikum kui päris geel ja kuna ma viimasel ajal olen järjest lakkinud, siis kasvasid teised ka päris pikaks. Kuni hakkasid murduma. Mu enda omad on hästi pehmed ja murduvad kergesti. Mõnda aega nende veel õhemaks viilimine viis taas liha pealt murdumisteni. Ju see on lihtsalt minu thing. Hetkel annan küüntele puhkust, aga kindlasti lakin ise tulevikuski. Eelmisel nädalal sain aga ise proovida kellelegi geelmaniküüri teha. Ämm palus. Mina nõustusin. Tuli täitsa välja.
Jalad
Pediküüris olen ka mõned korrad käinud. Rohkem aga kalade kui inimeste juures. Sest kalad on fun. Muus osas aga, kui jalad karedaks lähevad, siis appi tulevad Scholli tooted. Ja kui küüned pikaks kasvavad, siis tangid.
Nagu te vast aru olete saanud, siis regulaarselt ei tee ma midagi. Samas vanad sõbrannad kutsuvad mind siiani beibeks. Ja uskuge, ma ei näe üldse nii kaltsakas välja. Lihtsalt juuksed on enamasti sasuses krunnis. Ahoi, hingesugulased!? On teid, minusuguseid siin blogiuniversumis veel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar