oktoober 25, 2017

Uni, tule!

Minu vastas nohisevad kolm minu lemmiktegelast. Vahepeal nurrudes ja jalgadega põtkides. See on minu arusaam tõelisest õnnest ja ometi mina ei maga. Lihtsalt ei uinu. Ja nii juba ma ei tea, mitmes kord viimaste nädalate jooksul.

Alguses olin ma õnnelik, et saan lõpuks magada nii kaua, kui tahan. Esialgu tundus, et mulle piisab umbes kümnest unetunnist. Siis aga hakkasin ärkama juba 12-1 vahel, kuigi magama läksime ikka enne südaööd. Nüüd on asjad siis niipidi, et enne kahte võin ma vahtida helendavat ekraani, kuni internet otsa saab, aga uni on kusagil mujal, kellegi teise juures. Ja mulle ei meeldi nii.

Lemmik arvab, et ma peaksin hakkama koos temaga hommikuti ärkama ja veel palju asju. Aga nii jääksin ma ilma ju ainsast töötuse suurest plussist. Ideid? Olles alati osanud ilusti magada, olen ma nüüd päris segaduses.

oktoober 21, 2017

Ka mina tean, mis on ahistamine. Kas mõni naisterahvas on üldse puhtalt pääsenud!?

Ma olen selgelt see tüdruk, kes kummalises olukorras pigem krampi läheb ja hirmust head nägu teeb. Et ehk siis ei lähe asjad nii hullusti. Viimaste nädalate ahistamislugude valguses, kus mu tuttavad naisterahvad järjest Facebookis tunnistavad, et ka nemad on ühel või teisel moel ahistamist kogenud, ei taha ma piirduda vaid #Metoo kirjutamisega. Hakkasin hoopis läbi mõtlema kõiki neid kordi, kus mina olen end ahistatuna tundnud. See on olnud nii sage probleem, et kaugeltki kõik korrad ei tule meelde.

Mul on vedanud, sest mind ei ole vägistatud. Vist. Ühe korra osas ei saa ma kunagi päris kindel olema. Küll aga on mind esimesel kohtingul kõrge metallaia taha ja samale poole kurja koeraga lukustatud, verinoorena alkoholi seal tarbima meelitada proovitud ja otseloomulikult kabistatud. Ja siis hiljem, kui olin end vähemalt sealt kohast turvalisemasse ja avalikumasse toimetatama veennud, siis õhtu lõpuks veel viimasel hetkel enne bussi peale minemist kust vähegi võimalik krabatud.

Mind on põhikoolieas täiesti ootamatult klassivenna poolt rinnast krabatud ja väänatud.

Olen pikalt arvanud, et kaitserefleks kiirelt käe tagumiku ette liigutada, kaitseks korraliku pepulaksu eest, on tavaline seitsmenda klassi õppetund. Aga nii see ei peaks vist olema!? Siiani veidi kahtlen, kas teised ka sama õppetunni omandasid. Ju siin on ka omajagu valehäbi.

Mind on peretuttavast vanem suhtes olev mees ootamatult magamise pealt suudlema tulnud.

Mind on korduvalt meeskolleegid ära rääkida püüdnud.

Ma ei tea, kui mitmeid kordi on mul tulnud tantsides kohendada meesterahva käteasendit.

Mind ja minu välimust on igat moodi solvatud.

Üks meeldejäävamaid ja kummalisemaid kuuldud lauseid on klassivenna poolt ümbes 16-aastastena öeldud: sa oled üks kentsakas tüdruk. Seda võib ka teisiti kui seksuaalse ahistamisena tõlgendada, aga see ootamatu ja selgitusteta hinnang on minuga nüüdseks samuti oma 15 aastaks jäänud.

Mind on 14-aastasena ja naiivsena ootamatult romantilisele kohtingule viinud kümme aastat vanem mees, kes hiljem helistas, et teada anda, et tahtis vaid mu häält kuulda. See hirmutas mu nädalaks telefoni välja lülitama.

Mind on muidu ka telefonikõnedega ahistatud ja kui ma vedu ei võtnud, siis enesetapuga ähvardatud.

Ja mind on keset ööd üksi koju jalutades autoga jälitatud.

Mõned sõbrad on proovinud piire nihutada.

Mind on proovitud ööklubis vetsu kaasa vedada vaid mõnekümneminutilise tutvuse järel.

Mõned inimesed on üsna kiiresti hakanud küsima väga isiklikke asju, mis ei peaks üldse nende asi olema.

Minu "ei" on vahel kõlanud kurtidele kõrvadele ja asjad läinud kaugemale, kui mina plaanisin.

Mulle on väga tungivalt massaaži pakutud. Esimesel kohtumisel. Mitte ajada segi sõnaga kohting.

Meesterahvad on võtnud lambist teemaks minu rindade kuju ja esitanud küsimusi.

Kõige jõhkram kogemus pärineb aga ajast, mil olin 12 ja sõitsin koos kümnete inimestega trollis Mustamäele. Ühel hetkel avastasin, et minu vastu väga lähedale on seisnud keegi mees. Kui ma siis alla vaatasin, nägin teda silitamas oma häbemekinku läbi kõvade teksade. Jälle, ma ei karjunud. Küll aga hakkasin nihelema ja seepeale väljus ta esimesel võimalusel bussist. Keegi teine ei paistnud midagi märkavat, kuigi me seisime keset trolli.

Ja nagu ma ütlesin, need on vaid esimesed meelde tulnud näited. Tahtsin vaid öelda, et naised, me oleme väärt paremat.

oktoober 19, 2017

Tänapäeva suhetest


Tuli taas kirjutamise isu. Ise ka ei usu. Juba jälle!?

Mõtlesin, et kas ma üldse olengi rääkinud teile, kui naljakas periood minu ja Lemmiku suhte alguses oli. Selle võtab ehk kõige paremini kokku üks selleaegne hommikusöök, kus ma ei jaksanud oma grillvõikut lõpuni süüa ja andsin selle edasi Lemmikule. Lemmikul aga hakkas ka kõht täis saama ja praktiliselt, nagu mehed ikka, ulatas ta selle oma paremal käel istuvale eksi uuele peikale. Too siis sõigi ilma naiseliku ülemõtlemiseta mu võiku lõpuni samal ajal, kui minu ja selle eksi silmad peast välja tulla tahtsid. Boundaries, men, boundaries...

Ehk siis... mõnda aega elasid küll eraldi tubades aga jätkuvalt koos kaks omavahel hästi läbisaavat endist partnerit. Lisaks sellele oli periooditi pikemalt külas selle naise uus peika ning paari nädala jooksul elasin seal täisajaga ka mina. Lihtsalt elu tegi selliseid keerdkäike, et see tundus, kõigest hoolimata, kõige mõistlikum lahendus. Saime hakkama, järgides majareegleid, et üksteise ees ei amele ega tee ka muid intiimseid tegevusi, kui keegi seina taga kuuldekaugusel on. Enam-vähem tuli välja ka ja seega kolisime kõik ühel hetkel sellest korterist välja üsna stabiilse närvirakkude arvuga. Aitasin sel naisel isegi kolida.

Paljude jaoks on sellest kõigest kuulda olnud tõeline šokk ning end samas situatsioonis ei kujutaks nad ettegi. Ega ma ka enne ei kujutanud. Teoorias on see ju õudukas. Aga nüüd, kui päris palju aega sellest juba mööda saanud on, saame me kõik ikka omavahel täitsa hästi läbi. Minu Lemmik ja tema eks on omavahel jätkuvalt head sõbrad, kes alati vajadusel üksteisele appi tulevad, aga ei anna mulle üldse põhjust armukadeduseks. Lihtsalt ei teki mingeid kahtlusi ja teine paar on ka jätkuvalt koos.

Me küll ei kipu parimateks sõbrannadeks selle naisega, kuigi vahel oleme ikka koos Lemmikut veidi norinud, aga sel nädalal leidsin end olukorrast, kus olen veetnud pea kogu mu vaba aja - ja Lemmik ka - taas higistades ja pingutades, et sellele eksile ilusat üllatust valmistada. Ta nimelt küsis mõned päevad tagasi, kas ma oma meisterdamistuhinas oleksin nõus tegema tema uude kohvikusse ilusad "Reserveeritud" sildid. Ma jälle olin juba ammu mõelnud, et ta peaks ikka midagi viisakamat selleks puhuks hankima ning mõtted hakkasidki peas kohe jooksma. 

Niisiis oleme taas teinud mitu tiiru ehituspoodi, saaginud ja lihvinud; ühe uue tööriistagi ostnud ja seda siis katsetanud. Nüüdseks on esimesed sildid valmis ja ma olen ikka ropult rahul, kui hästi mu idee töötas. Jooned võiksid küll sirgemad olla, aga proovige ise üsna ebastabiilse asjaga puidu peale joonistada.

Täna õhtul näeme, kuidas talle siis meeldivad need, sest ta ei tea üldse, millised need välja nägema hakkavad. Hoiatuseks teistele, et sellised kuubikud võtavad ikka sigapalju aega ja raha. Järgmised enam mitte eriti, aga esimese kahe peale on kulunud ca 12 töötundi ja ma pole tahtnud kokku lugeda, kui palju raha.

oktoober 13, 2017

Räägime rahast

Raha on selline kummaline teema, mille kohta kõigil on arvamusi ja kõik arvavad, et seda võiks ikka rohkem olla, aga konkreetselt oma rahaasjadest eriti ei räägita. Teeme täna teistmoodi. Sest mind tõesti huvitab, kuidas osa inimesi ära elab ja muudkui riske juurde võtab.

Niisiis, ma olen juba üle poole oma elust vähemalt osalise ajaga tööl käinud - peamiselt selleks, et saaksin ise otsustada, kuidas ma elan ja millele kulutan. Pean ka tunnistama, et mul on vist üsna hästi läinud, sest väga harva on näpud päris põhjas olnud ja kuigi brändiriideid mu kapist ei leia (ja seda mitte vaid minu rahaliste vahendite tõttu), siis olen saanud üsna vabalt elada, süüa soovi korral restoranides, reisida ning viimastel aastatel isegi säästa. Sellegipoolest ei tunne ma end päris kindlalt, sest nagu nüüd juhtuski, töö võib ühel hetkel lihtsalt ära kaduda ja siis hakkavad säästud kiiresti kuluma. Ma ju püüan küll nüüd tavapärasest veidi hoolikamalt oma rahaga ringi käia ja olen öelnud "ei" üsna ahvatlevatele pakkumistele, aga vahel siiski ju tahaks midagi head ja nii võin teha ka spontaanseid oste.

Mõnes mõttes aga tunnen, et olen pannud oma elu ootele. Ei julge ma hetkel teha teoks ühtegi suuremat muudatust. Ok, valetan. Võtan kohe suure riski kodulaenu näol, aga mul on selleks esimest korda ja tõenäoliselt mõneks ajaks ka viimast korda võimalus ja kusagil on ju vaja nagunii elada. Aga nt lastesaamise olen küll sunnitud edasi lükkama kaugemasse tulevikku, sest üks asi on minu kitsikus ja hoopis midagi muud on teiste eest vastutamine. Samas, garantiisid ei ole ju kunagi ja võib-olla olen ma seetõttu rumal. Töökohad tulevad ja lähevad. Seda juhtub tõenäoliselt tulevikuski.

Samas on minu tutvusringkonnas inimesi, kes on otsustanud saada lapsi kiiruga ja tingimustes, kus kummalgi vanemal pole korralikku tööd. Ma ei ole tahtnud väga urgitseda, KUIDAS nad küll hakkama saavad, aga samas mind tõesti huvitab see teema. Ehk on mingi võlunipp, millest ma veel kuulnud ei ole. Kas tõesti kannavad vanavanemad siis kõiki noore pere kulusid!? Kuidas nemad oma riske hajutavad?

Samamoodi ei ole ma kunagi aru saanud sellest, kuidas osa tudengeid pidutseb pea igapäevaselt. Ka selliseid, kelle vanematel ei ole aias rahapuud. Tõenäoliselt on neil veidi teistsugused prioriteedid ja nad on ehk nõus palgapäeva järel pidutsema ja kõigile välja tegema ning siis ülejäänud aja kiirnuudlitest ja sõprade kulul elama. Aga kui kaua selline süsteem töötab!?

Mu oma eks on ka selline inimene, kes elab peamiselt õhust ja sõprade lahkusest. Vist. Ega ta pole selgelt vastanud isegi minu küsimustele. Samas juba aastaid ta ise tööl ei käi. Lihtsalt ei lähe, sest ta tahab keskenduda ainult oma unistuste täitmisele.

Hiljuti tunnistas ta, et käis ära päris põhjas ja elas mõnda aega klassikalises slummis koos ülivaesete ja pättidega. Nüüd on seis taas parem, aga ikkagi. Toit küll kasvab puu otsas, aga ka puud saavad ühel hetkel tühjaks. Minu jaoks on see müstika.

Rääkides taas iseendast, siis mul on tõeliselt hea meel, et mu esimesed säästmiskatsed nii edukalt on läinud ja paari aastaga on saanudki kokku kodu sissemaksu jagu raha. Natuke aitas kaasa ka vahepeal saadud väike/suur pärandus - sõltub, perspektiivist. Ja kahekesi kodu omades on riskid õnneks veidi hajutatud. Ma olen üsna kindel, et kuigi ma vaid Lemmiku kulul elada ei saaks igavesti, siis tänavale mind ei tõsteta ka säästude lõppedes ja selleks ajaks olen ma vast midagi leidnud. Kuigi on oht, et seda oma soovitud karjäärile vee peale tõmbamise tingimusega.

Lugesin just sel nädalal siinseid töötutoetuse saamise tingimusi ja kuigi mul on õigus oodata vähemalt esialgu summat, mis ületab Eesti keskmist palka, siis kaotus on ikka tohutu ja selgus, et kui mulle peaks pakutama tööd, mis omakorda tooks sisse vähemalt 90% sellest hüvitisest, siis peaksin selle ikkagi vastu võtma. Põhimõtteliselt siis orjaks minema. Minu meelest pole see üldse aus. Eriti, kuna ma olen ise maksnud selle lisakindlustuse eest eraldi. Teine jõhker tingimus on kohustus kolida ükskõik kuhu üle terve riigi toetuse säilimiseks. Samas mind püüti rahustada, et seda ei rakendata peaaegu kunagi ja sain ametlikult nõustajalt soovituse lihtsalt sellistesse kohtadesse väga lohakalt kandideerida. Seda siis töötukassa soovituslike töökohtade puhul. Lisaks elan ma kõige suuremas linnas, mitte mingil äärealal.

Aga jah, rahata elada ei saa. Rikas olla ma ka otseselt ei taha. Aga kindlustunne on see, mis mul hetkel puudu on ja ma ei usu hästi sellesse, et küll jumal annab leiva....

Õnn on ja samas ka hädavajadus, et siin töö kaotanuid veidi kauem kui Eestis toetatakse. Läheb ju ka selgelt kauem välismaalasena uue koha leidmisega ja kusagilt hiljuti loetud värske statistika kohaselt on siin hetkel rekordiliselt madal töötuseprotsent - rootslaste seas kusagil 3% ringis. Välismaalastel aga 22%. Ja neist ülejäänud 78% töötab vist enamik lihttöölistena, sõltumata nende taustast.

Õpetage mind elama, teie, kel seljatagune kindel. Aga kui soovitate mul aktsiatesse investeerida, siis teadke, et ma ei tea sellest teemast hetkel midagi.

oktoober 10, 2017

Kirumispostitus - mis muud!?

Vannisaagast ma juba kirjutasin, aga paigaldamine läks õnneks lihtsalt. Ainult kolm korda tuli vann kitsasse nurka ja uuesti välja tõsta. Nüüdseks on ka selge, et minu lühemad jalad tõusevad kõrgemale kui Lemmiku pikad koivad ja saame sisse-välja astutud küll. Ja Eros on õnnelik, et saab veel kusagilt vett juua. Mina ei tea, mis nõrkus tal kellegi naharulle sisaldava sooja vee vastu on. Kassid on imelikud.

Täna aga olen tegelenud kahe teise jamaga. Heaoluriik, my ass.

Esimene neist on seotud keeleõppe jätkamisega. See ei tohiks vist kellelegi üllatusena tulla, et igal maal eelistatakse palgata kohalikke, aga mõnes valdkonnas on keeleoskuse nõuded ikka tohutult kõrged. Ma ise kahtlustan, et minu rootsi keel ei saa kunagi olema päris turundustekstide kirjutamise tasemel. Või vähemalt suurepärasel tasemel. Aga ma pean vähemalt oma keelest arusaamist veel kõvasti lihvima. Ma suudan juba päev otsa vajadusel rootsi keeles vestelda. Seda juhul, kui mu partner(id) on ka huvitatud vastastikkusest arusaamisest. See aga ei tähenda, et ma kõigest aru saaksin.

Seega.... otsustasin taas minna keelekursustele. Need on siin ju tasuta. Eelmisel aastal jäi õppimine pooleli, sest minu kool kaotas õiguse kõrgematel tasemetel tunde anda. Arvan, et asi oli õpetajate puuduses, mis tihti õhtuseid kursusi vaevab. Niisiis õppisin vaikselt tööl individuaalõppes edasi, aga nüüd on ju seegi läbi.

Umbes kuu aega tagasi tegin avalduse uude kooli ja jäin lubatud vastust ootama. Nüüdseks on selgunud, et ootama võin ma seda vist jäädagi. Ei vaevu nemad teatama, kui sind vastu ei võeta. Aususe mõttes pean ka tunnistama, et mul jäi vist endal kahe silma vahele kusagil paar lauset, mis ütlevad, et elades väljaspool Stocki, on vaja kohaliku omavalitsuse luba sinu/minu õpe kinni maksta. Viimastel päevadel olengi siis püüdnud seda segaputru harutada. Otseloomulikult on selleks vaja kuhugi koha peale minna loetud kahetunnistel ajavahemikel ja siis elavas järjekorras abi oodata.

Täna õnnestus mul siis käia ära omavalitsuse inimestega rääkimas. Mul oli isegi kaasas nõutud avaldus edasiõppimiseks, aga sellest jäi väheks. Pean nüüd paberkujul oma eelmiste kursuste hinded koju tellima Stockholmi omavalitsuselt (kusjuures avaldus läks vist kogemata ära ühe suvalise klahvi veidi varakult riivamisega), et Solnal oleks ka mu hinnetest ülevaade ja, et nad saaksid vist mu hindeid jagada ei kellegi muu kui ikka Stockholmi omavalitsusega edasiõppimise nimel. Või kes teab milleks. Ja miks nad neid hindeid kohe oma elektroonolisse süsteemi ei lisa, ma ei tea.

Lisaks pidin end registreerima Solna süsteemi kaudu ühele suvalisele rootsi keele kursusele tulevikus, kuhu ma arvatavasti kunagi ei lähe. Ja nüüd, kui veab, aga tõenäoliselt pärast veel kuu aega ootamist ja juhul, kui koolis on kohti ning Solna omad otsustavad mind aidata, siis saab ehk jätkata õpinguid enda valitud koolis, mis on nagunii sama kool, millega Solna isegi koostööd teeb. Ainult, et nemad ei võta õppureid vastu enne uut aastat.

Teiseks, on mul viimasel aastal olnud kamaluga tervisejamasid ja kui ma erakindlustuse pakutava teenusega olen ropult rahul, sest nendega ei pea tunde telefoni otsas rippuma, vaid nad helistavad ise tagasi ja saadavad su otse eriarstile paaripäevase ootamisega, siis avalik arstiabi on hoopis teistsugune.

Nt täna jalutasin möödaminnes läbi oma valitud kodupolikliinikust, et esialgu küsida nõu, kas mu kerge aga püsiva probleemiga oleks mõtet arsti külastada ja siis vajadusel ka aja kokku leppida. Rääkisin ilusasti rootsi keeles registratuuritädile oma mure ära, sain tubliduse eest kiita ja siis käskis ta mul helistada neile, et aeg kinni panna või tulla õhtul erakorralisse. Registratuuritädi ise, uskuge või mitte, mulle aega kinni panna ei saanud millegipärast. Kui jabur!

Niisiis tulin koju tagasi, sest neli tundi ostukeskuses aega parajaks teha tundus liiga ohtlikult kallis ja ka tüütu. Otsustasin siis uurida, kas saaksin viisakalt ikkagi aja kirja panna. Helistasin neile ja Rootsile tüüpiliselt, sain muudkui automaatvastaja juhendamisel telefonis erinevaid valikuid teha, aga ilmselgelt on nenede süsteem vigane, sest mulle määratud valik viis ainult kõne lõpetamiseni. Soovitati proovida ka interneti kaudu aega broneerida. Proovisin siis. Ja esimest aega suvalise võõra perearsti juurde pakuti mulle juba 20. novembriks. Tänan, ei! Lõpuks sain siiski telefoni teel mingi õega rääkida. Tema aga soovitas mul siiski üldse mitte arstile tulla ja veel paar nädalat käsmüügivahenditega katsetada, ise mitte mandleid torkida ja vist rõõmsalt mäda neelata. Ma küll ei tea, kuidas ma seda teha suutma peaksin. Aga see selleks.

Otsustasin siis möödaminnes hoopis oma kodukliinikut vahetada, mitte et see kodukliiniku omamine siiani mingit märgatavat kasu omaks, aga meile on palju lähedamale üks uus tekkinud ja teades ennast ning mõeldes tulevikule, siis viieminutiline jalutuskäik põiepõletikuga tundub palju tehtavam kui 20-minutiline mägedevallutus. Niisiis täitsin ära avalduse kliinikuvahetuseks, vajutasin Send ja nüüd näitab ikka vana kliinikut. Ei teagi, kas vahetus tuleb kusagil heaks kiita või ei läinud see lihtsalt läbi, aga kohati on siin nagu Indiaski, kus lihtsalt peab harjuma sellega, et infot jagatakse vaid nii palju, kui hädasti vaja.

Võiksin kirjutada ka kodujamadest ja siinsetest remonditeenustest, aga pikaks läheb. Teine kord.

Eilse päeva plussidest aga: vann on paigas ja sobib suurepäraselt. Ning käisime ühel filmimuusikakontserdil, mis oli päris tore. Ja sain üle pika aja kummikuid kanda ning porilompides hüpata. Niiiiiii mõnus!

oktoober 09, 2017

Kui su kõrvale jõuab õige inimene

Pean tunnistama, et aega läks, aga nüüd ma ei kujutaks ettegi enam paremat partnerit kui minu Lemmik. Me mõlemad tunneme, et oleme üksteise inimesed ja sõna armastus on igapäevaselt kasutuses - nii möödaminnes.

Otsustasin, et peaksin hakkama läbi mõtlema ja kirja panema häid ja huvitavaid asju, mis mu elus praegu toimuvad, et pilt liiga masendav ei tunduks. Sest kuigi töö on suur osa, ei ole see sugugi kõige olulisem. Palju olulisemad on ju inimesed meie ümber.

Niisiis, üks päev umbes kuu aega tagasi, külmetasid mu jalad kohe eriti. Ma külmetan kogu aeg ja siis ta peab mind soojendama, aga siis olid vist esimesed tõeliselt sügisesed ilmad ja kui mul järgmisel päeval ka jalad jääkülmad olid, siis vist tekkiski ta peas üks mõte.

Kolmandal päeval saatis ta mulle töö tegemise vahepeal järsku linke erinevatele vannidele. Me olime küll vannist varemgi rääkinud, aga pigem nii umbmäärases tulevikuvõtmes, sest meie praegune vannituba ei taha vanni hästi ära mahutada. Mina arvasin, et see mahuks üldse ainult juhul, kui me ka vetsupotti ja kraanikaussi nihutaksime ja see oleks juba kallis ja keeruline. Nüüd aga oli ta varahommikul meie duššinurga ära mõõtnud ning isegi leidnud sobivaid eksemplare. Kahjuks olid pea kõik need koledad kui öö või kallimad kui kuld. Siiski, isu süttis taas.

Samal nädalavahetusel otsustasime niisama huvi pärast mõnda vannipoodi sisse astuda ja vaadata, millised vannid üldse mugavad on. Mina, kes ma suurema osa oma elust üldse vannist lugu pidada pole osanud, ei tahtnud kohe kindlasti ebamugavat isendid oma koju. No ja tegelikult ei peaks töötuna üldse vanne kokku ostma. Temal olid üma nõudmised laiusele ja sügavusele, sest vahel tahaks ju ka koos vannis mõnuleda.

Aga... siis leidsime me järsku ühe igati viisaka ja mõistliku hinnaga isendi. Sellise suhteliselt lühikese aga sügava, kus mina sirgete jalgadega õlgadeni vees saan istuda ja Lemmik peaaegu ka. Päris naljakas oli keset poode muudkui riietega vannidesse ronida. Ja nii me möödaminnes vanni ostsimegi. Lemmik arvas, et ehk saame kohe kätte ka, aga seal ka asjade sujuvus lõppes.

Esiteks selgus, et hind, mida välja reklaamiti, ei kehtinud enam. Kampaania oli läbi saanud ja keegi oli unustanud silte vahetada. Samas pean kiitma rootslasi, et olukorda püüti siiski lahendada kliendi kasuks. Vaene vannimüüjapoiss tegi mitmeid telefonipäringuid, et saaks meile vanni siiski reklaamitud hinnaga müüa ja siis tuli kusagilt tagatoast üks tüdruk, kes kirjutas käsikirjalise kopeerpaberiga arve meile. Vastasime veel küsimustele nagu kas must või valge ning jagasime oma kontakte ning juba lubatigi meile umbes kolme nädala pärast vann saata. Nii palju siis samal õhtul vannis mõnulemisest. Ja oi, kui palju tuli nende nädalate jooksul ette hetki, kui nii väga vanni igatsesime. Valmistusime vannivahtusid kokku ostes.

Kolm nädalat tundus küll kole pika ajana, aga liikusime siiski rõõmsalt kassasse, kus Lemmik vaesele külmetavale töötule vanni ostis. Seal aga oli keegi tore algaja noormees, kes püüdis meile seda vanni üldse pea tasuta anda. Ausate inimestena juhtisime tema tähelepanu veale ja pisikese pusimise järel tühjendas ta hoogsalt Lemmiku pangaarvet.

Edasi lugesime päevi. Et äkki ikka tuleb vann varem. Siis ühel hetkel sai kolm nädalat täis, aga vanni polnud veel kusagil näha. Viimaks sain marurahuliku Lemmiku neile helistama ja asja uurima. Ja teate, mis välja tuli? Kuna ostutšekk oli paras puterdis, siis pood lihtsalt ei saatnudki tellimust ära. Raha aga võtsid küll. Nii rootslaslik on asju väga aega-mööda ajada või lihtsalt mitte probleemidest teavitada. Nüüd hakkas neil õnneks siiski natuke piinlik ja pandi rattad käima. Ma juba nukrutsesin ja valmistusin veel kolm nädalat ootama. Aga läks umbes kümme päeva ja nüüd on meil koridoris üks suur kast, mis ootab vannituppa lohistamist ja jalgade kruttimist. Õnneks mõned asjad käivad siin maal hästi lihtsalt ja mingeid tehnikuid vanni paigaldamiseks vaja ei ole. Vea aga vanni äravoolutoru oma duššiauku ja valmis. Savi, et vesi igast küljest üle jjrte ja vanni alla pritsib. Ma. Ei. Jõua. Ära. Oodata.

Kaldusin küll teemast veidi kõrvale, aga loo point on see, et kui paljud peikad ostavad külmetavale pruudile vanni!? Lisaks lubas ta, et tuleb minuga kaasa kuhu iganes ma ka ei lähe. Ehk ostsime jõuluks Eesti piletid ära. Ta on varsti juba au-eestlane ja see vist kuues visiit. Ning seekord tuleb ka Lemmiku emme Eestiga tutvuma. Ma olen juba põnevil.