Mõtlesin, et kas ma üldse olengi rääkinud teile, kui naljakas periood minu ja Lemmiku suhte alguses oli. Selle võtab ehk kõige paremini kokku üks selleaegne hommikusöök, kus ma ei jaksanud oma grillvõikut lõpuni süüa ja andsin selle edasi Lemmikule. Lemmikul aga hakkas ka kõht täis saama ja praktiliselt, nagu mehed ikka, ulatas ta selle oma paremal käel istuvale eksi uuele peikale. Too siis sõigi ilma naiseliku ülemõtlemiseta mu võiku lõpuni samal ajal, kui minu ja selle eksi silmad peast välja tulla tahtsid. Boundaries, men, boundaries...
Ehk siis... mõnda aega elasid küll eraldi tubades aga jätkuvalt koos kaks omavahel hästi läbisaavat endist partnerit. Lisaks sellele oli periooditi pikemalt külas selle naise uus peika ning paari nädala jooksul elasin seal täisajaga ka mina. Lihtsalt elu tegi selliseid keerdkäike, et see tundus, kõigest hoolimata, kõige mõistlikum lahendus. Saime hakkama, järgides majareegleid, et üksteise ees ei amele ega tee ka muid intiimseid tegevusi, kui keegi seina taga kuuldekaugusel on. Enam-vähem tuli välja ka ja seega kolisime kõik ühel hetkel sellest korterist välja üsna stabiilse närvirakkude arvuga. Aitasin sel naisel isegi kolida.
Paljude jaoks on sellest kõigest kuulda olnud tõeline šokk ning end samas situatsioonis ei kujutaks nad ettegi. Ega ma ka enne ei kujutanud. Teoorias on see ju õudukas. Aga nüüd, kui päris palju aega sellest juba mööda saanud on, saame me kõik ikka omavahel täitsa hästi läbi. Minu Lemmik ja tema eks on omavahel jätkuvalt head sõbrad, kes alati vajadusel üksteisele appi tulevad, aga ei anna mulle üldse põhjust armukadeduseks. Lihtsalt ei teki mingeid kahtlusi ja teine paar on ka jätkuvalt koos.
Me küll ei kipu parimateks sõbrannadeks selle naisega, kuigi vahel oleme ikka koos Lemmikut veidi norinud, aga sel nädalal leidsin end olukorrast, kus olen veetnud pea kogu mu vaba aja - ja Lemmik ka - taas higistades ja pingutades, et sellele eksile ilusat üllatust valmistada. Ta nimelt küsis mõned päevad tagasi, kas ma oma meisterdamistuhinas oleksin nõus tegema tema uude kohvikusse ilusad "Reserveeritud" sildid. Ma jälle olin juba ammu mõelnud, et ta peaks ikka midagi viisakamat selleks puhuks hankima ning mõtted hakkasidki peas kohe jooksma.
Niisiis oleme taas teinud mitu tiiru ehituspoodi, saaginud ja lihvinud; ühe uue tööriistagi ostnud ja seda siis katsetanud. Nüüdseks on esimesed sildid valmis ja ma olen ikka ropult rahul, kui hästi mu idee töötas. Jooned võiksid küll sirgemad olla, aga proovige ise üsna ebastabiilse asjaga puidu peale joonistada.
Täna õhtul näeme, kuidas talle siis meeldivad need, sest ta ei tea üldse, millised need välja nägema hakkavad. Hoiatuseks teistele, et sellised kuubikud võtavad ikka sigapalju aega ja raha. Järgmised enam mitte eriti, aga esimese kahe peale on kulunud ca 12 töötundi ja ma pole tahtnud kokku lugeda, kui palju raha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar