oktoober 25, 2017

Uni, tule!

Minu vastas nohisevad kolm minu lemmiktegelast. Vahepeal nurrudes ja jalgadega põtkides. See on minu arusaam tõelisest õnnest ja ometi mina ei maga. Lihtsalt ei uinu. Ja nii juba ma ei tea, mitmes kord viimaste nädalate jooksul.

Alguses olin ma õnnelik, et saan lõpuks magada nii kaua, kui tahan. Esialgu tundus, et mulle piisab umbes kümnest unetunnist. Siis aga hakkasin ärkama juba 12-1 vahel, kuigi magama läksime ikka enne südaööd. Nüüd on asjad siis niipidi, et enne kahte võin ma vahtida helendavat ekraani, kuni internet otsa saab, aga uni on kusagil mujal, kellegi teise juures. Ja mulle ei meeldi nii.

Lemmik arvab, et ma peaksin hakkama koos temaga hommikuti ärkama ja veel palju asju. Aga nii jääksin ma ilma ju ainsast töötuse suurest plussist. Ideid? Olles alati osanud ilusti magada, olen ma nüüd päris segaduses.

Kommentaare ei ole: