oktoober 31, 2011

Ikka täitsa jabur nädalavahetus

Reede hommikul kimasin tööasjus Lääne-Virumaale ühe lauda avamisele, kus oli tore, aga kuna ma ei tahtnud otsekohe taas koju tagasi tulla, siis otsisin kokkuleppe kohaselt sõbranna üles ja hakkasime õhtuks plaane tegema.

Uskuge või mitte, aga kõige parem pähe tulnud plaan oli tema tädipoja ehk minu eksi juurde soojendusjooke tegema minna ja siis edasi kuhugi maapubisse kablutada.

Mida jook edasi, seda lõbusamaks muidugi läks. Saime kõik meestejutud ära räägitud ja ajasin neile ka india meeste isu peale põhjusel, millest ma siin ei räägi:P Aga see selleks. Muideks nüüd on ka otsustatud, et lähen talvel kuuks ajaks sinna. See võttis tunde ja tuhandeid närvirakke, aga sain piletid ostetud ja käin korraks ka Türgist läbi.

Tulles tagasi reedeõhtusse, siis vist viie barbarissiviinakoksi järel muutusid plaanid nii, et keegi kellegi tuttav tuli meile järgi ja viis hoopis ühele kodupeole. Seal oli algusest peale tore. Kõigepealt ajas naerma ühe täitsa kena välimusega noormehe kummaline lähenemiskatse ja kleepuvad käed, mis kuidagi ta enda keha kõrval ei püsinud ja ikka kummaliselt minu külge sattusid. No okei. Midagi ei juhtunud ja paari minutiga oli ta seljataha jäetud. Varsti aga tuli ta enda pruut ka korda majja lööma ja kõige lõpuks julges ta mu sõbranna selja taga temasse üldse mitte puutuvatel põhjustel seaks nimetada. Siis läks küll silme eest vähe punaseks ja ei jäänud palju puudu, et tal oleks läinud silme alt siniseks. Ja küll ta siis vabandas kurja minu ees.

Edasi aga oli toredam. Jõime veel... ei teagi täpselt, kui palju, aga hommikul olin tänulik, et elus olin. Ka üks teine kaasas olnud sõbrants lubas jumalat uskuma hakata, sest õhtune palve, et hommikul paha ei oleks, oli täide läinud. Sai veel selgeks, et seal kandis on vist popp pickup line väide, et mind teatakse kusagilt. Ometi ei tulnud neist teadjatest ükski mulle tuttav ette ja tõenäosus, et oma eksi kaudu nende kõigiga kokku puutunud oleksin, on kaduväike.

Mingi hetk hakkasid mu sõbranna ja üks purjus poiss tülitsema ja päris mitmed inimesed püüdsid neid lepitada. Asjatult. Ühel hetkel aga otsustasin ikka ise kui täiesti võõras ja maailmaparandaja tüüpi objektiivne inimene seda proovida ja istusin pikalt selle purjus poisiga teises toas juttu ajades. Sai talle selgitatud erinevaid vaatenurki ja üllatuslikult vihast ja abitusest isegi paar ebavajalikku pisarat poetatud. Sain ka tema kohta targemaks ja lõpuks arvasin, et suutsin talle selgeks teha, mida ta oma tüdruku suhtes sel õhtul valesti tegi ja et parim oleks, kui ta koju tema juurde läheks.

Aga siis... kui hommik käes oli ja magama hakkasime suunduma, siis aitas ta mu diivanilt viisakalt püsti ja viis magamistuppa minu teise kind of sõbranna kõrvale. Oletasin, et ju ta pidas mind liiga ebakaineks, et ma ise hakkama saaks. Seega viskasin vaid pikali, aga oli see vast üllatus, kui noormees, keda olin õhtu otsa püüdnud tema naisega lepitada, mulle peale laskus ja kohe kaelale musi tegi. Nagu mis mõttes? Olin sealt voodist väljas nagu välgukera ja kamandasin koha omanikku teda ära korjama. Noormees rohkem ei proovinud ka. Krdi rumal päkapikk. Poisike! Ja siis leiab, et kõik teevad talle liiga. Aga mulle hakkas tunduma, et sealkandis ongi kõigil eraldi oma kodune elu ja koduväline elu erinevate naiskaaslastega vähemalt.

Magasime paar tundi ja siis viidi meid koju ära, kus sõime sõbrantsi tädi külmkapi tükk maad tühjemaks ja suundusime edasi magama. Mina avastasin üle aastate või võib ka öelda, et esmakordselt enda jaoks vürtsikiluvõileivad. Oi kui head need olid sellisel kahtlasel hommikul.
Magamaminekuga mul oli väike dilemma - ei tundunud päris õige magada taas oma eksi voodis. Mis siis, et ta ise enam ammu seal ei ela. Aga uni sai enda paranoiast võitu. Lisaks arvas sõbrants, et tollel on täiesti suva.

Mina ärkasin ka esimesena kell pool kolm. Usute jah? Oma tunnikese olin üksi, sõin veel kilu ja vahtisin tühja pilguga vastasseina. Mingi hetk aga vajusid meile ootamatult sisse eelmise öö kaaslased. Magavad neiud urisesid ja mitte vähe. Mul oli isegi natuke tore v.a. selle sama poisikese kommentaar, et ma nägevat veel seksikam välja (pohmase ja sasisena, nagu ma alles ärganuna olin.

Plaanisingi varsti end välja ajada. Tahtsin end kainemaks jalutada, sest paha küll olla ei olnud, aga kahtlane küll. Seega tegin suuri pingutusi, et astuda üks jalg teise ette ja jalutasin päris kaugele poodi. Tõin sealt teiste soovil kaasa ka peaparandust ja kartulikrõpse, jäädes ise mahla ja kõhusõbraliku jogurti peale. Ja kas sa näe - juba kella kaheksaks olime valmis uuele peole minema - seekord sauna.

Teise õhtu plaanide osas olin veidi kahtlev, sest sõbrants tahtis ette võtta midagi väga enesetapumissioonilaadset. Nimelt ühineda seltskonnaga, kus on tema viimane silmarõõm ja sõbranna, kes talt tüübi esimesel võimalusel üle lõi. No ma ei kujuta ette, et ma viitsiksin teeselda, et ma ei ole pahane, kui mingi alaealine eriti kergesti kättesaadav sõbranna esmakohtumisel minu ükskõikmistiitliga seksisõbraga viieks minutiks üksi jäädes kohe jalad harki ajaks. Veel vähem tahaksin nendega taas lähemalt tegemist teha. Aga tema tahtis näha, mis saab.

Oligi tõeliselt kummaline õhtu. Mina, sõbrants, see lits mees ja see eriti nõme lapssõbranna pluss vahelduva eduga veel mingid tegelased. Ja selle mehe väike poeg paralleelselt eksisteerivast ametlikust suhtest. Et siis ongi selline hea jutuga mees, kellel on eksnaine ja mitu last, oma naine ja veel paar last, armuke ja teine armuke, kellega esimest petetakse. Ei ole välistatud veel mõne emase olemasolu ja ega tedagi ei takistanud miski mulle oma teiste mitteametlike pruutide ees kahtlaseid vihjeid tegemast.

See noor armuke oli võtnud endale kodukana rolli ja veetis enamuse ajast vaikides või lapse eest hoolitsedes ja mehe kõiki käske täites. Ma ei saa küll hästi aru, miks ta seda teeb ega lõbutse kuskil endavanustega. Oleks siis, et suur armastus ja veidi vanem peika. Aga on täiesti illusioonidevaba seis, kus mees saab vahepeal võimaluse oma lastega kodurutiinist eemal olla, aga ei plaanigi vist naise juurest ära tulla ja kui naine helistab, siis peavad kõik teised naisterahvad hiirvait olema. Ja samas see seitsmeteistaastane "tädi", nagu laps teda kutsub, peab arvet selle üle, kas laps on antud päeval juba kakanud või mitte ja kas ta süüa sai. Tundus väga, nagu tal oleks hirm ka sellest düsfunktsionaalsest suhtest ilma jääda.

Aga see selleks. Käisime eriti vanaaegses maasaunas, kus polnud isegi voolavat vett, kuid hoopis häirivam oli tagant järele kuulda, et tegelikult me ei olnud oodatud sinna. Hiljem läksime libekeele juurde edasi pesema ja niisama olema. Kõik jõid pitside kaupa viina - ka see alaealine käsu peale. Vahepeal sain teada, et ka sellele kaheaastasele pakutakse vahel õlut ja suitsu ning lastakse nt autot juhtida. Mina jõin vaid üle kokteili ära, sest Laua viin ei ole eriti minu teema. Ei julgenud ka eriti juua, sest tõotas jälle action-öö tulla. Eriti siis, kui sõbrantsi masendunud tädi helistas ja ähvardas kõik kodus olevad tabletid ära süüa. Temast aga sai õnneks jutuga jagu.

Teise suurema ehmatuskoha aga suutsin maha magada. Nimelt olla naistemees ühel hetkel ülejoomisest kokku kukkunud. Asjale aga keeras viimase vindi peale see, kui märgati, et ta vist enam ei hinga. Ma täitsa kujutan ette, kui läbi mu sõbrantsi närvid olid, kui sai kiirabiga mässata ja purjus kõva vend keedus ka kaasa minemast. Hommikul ta muidugi ei mäletanud eriti midagi ja küsis, et miks ta siis haiglasse ei läinud. Aga teda ei pidanud andma ära rääkida. Ma ei saa aru vahel, kui erinev selle kandi elu olla võib. Ja ongi. Minu omast siis.

Ma ei taha sellele kõvale mehele nüüd liiga ka teha. Eespool mainitu on kõik tõsi, aga samas oli ta ka näiteks väga viisakas võõrustaja ja tore jutukaaslane. Lihtsalt meil ei ole eriti midagi ühist ja ma ei taha, et ta mulle musi püksi teeks, nagu ta soovis. Jälgisin vaid, et lapsega kõik hästi oleks ja jään tänulikuks, et nad pingutasid, et mind hommikul õigeks ajaks bussi peale tuua.

Pühapäeval olin küll laip, aga sain oma tädimehe sünnipäeval kõhu head paremat täis süüa ja siis kukkusin juba kell üheksa magama. Õues on hetkel krdi pime mõttetu kellakeeramise tõttu.

oktoober 18, 2011

Kes sai surma minu sebral?

Tegelikult ma juba natukene tean, aga väga õudne on ikkagi.

Kui ma täna tööle läksin, olid minu igapäevase koduesise sebra kõrval asuva puu külge sinise lindiga seotud ports punaseid nelke. Aimasin halba ja mõne sekundiga panin kokku Sandra kolmapäevase jutu, et teel lamas mees, politsei oli juba seal ja lilled - keegi sai seal surma. Minu kõrvalmaja ees, kust minagi iga päev mitu korda üle tee lähen!

Üsna õudne on. Tean, et siin on tihe liiklus ja autojuhid mitte kõige sõbralikumad jalakäijate vastu, aga see on juba liig. Otsisin just hoolega netist infot selle kohta ja selgus, et mingil noorel poisil purunes vastu äärekivi sõites rehv. Auto aga aitas kaasa kellegi eaka kodaniku kümnemeetrisele õhulennule, saades ise pidama veelgi kaugemal. Te ei kujuta ette, kui habras elu mulle praegu tundub ja kui ettevaatlikult täna ise teed ületasin. Ei astunud vist teele kordagi enne, kui autod pea seismiseni pidurdanud olid. Valest kohast ja härgade lemmikvärvi tulega ei jookse ma teele juba ammu....

Õudne! Kui seda peaks lugema mõni selle vaese mehe lähedane, siis tunnen teile südamest kaasa!

oktoober 16, 2011

Kus käib lennuk esmaspäeval?

On olnud... tahaks öelda, et kiire nädal, aga tegelikult mitte nii väga. Lisaks kõige noorema sugulase esimese sünnipäeva tähistamisele eelmisel laupäeval ja kahepäevasele Rootsi-reisile, on mahtunud siia veel kamaluga tööd, kamaluga nokk lahti, saba kinni situatsioone, oma tuttuue sushivarustuse testimine ja üle nelja hooaja the Big Bang Theory äravaatamine. Seega ei, ei ole olnud kiire. Aga ma olen kogu aeg väsinud ja see nädalavahetus näitab, et ma ei suuda hetkel end ka välja magada. Miski peab olema väga valesti, kui pühapäeval pool üheksa silmad lahti teen.

Peast on läbi käinud ka igasuguseid mõtteid. Ideid tööasjus, mida jõudumööda teostama tahan hakata. Kaalutlusi võimaliku talvise India-puhkuse kohta, kuigi kahtlen, kui palju seal tegelikult puhkan, aga väga tahaks juba maale, kus ilm ei ole suurema enamuse aastast hall. Lisaks otsustasin, et tahan ühel päeval kirjutada lasteraamatu.

Teisipäeval Eestisse tagasi lennates lugesin tähelepanelikult Estonian Airi ajakirja. Kohe täitsa huvitav oli asjale kerge professionaalse kretinismiga läheneda. Tõlked jätsid nt veidi soovida, aga okei. Huvitavaid lugusid ja tuttavaid nimesid oli ka. Üks huvitav fakt, mida sealt õppisin aga oli, et Eesti rahvuslikul lennukompaniil on vaid kaheksa lennukit ja see pidi juba suur edasiarendus olema. KAHEKSA!!! Kuidas nii vähe? Ja nüüd paelub mind küsimus, et huvitav, kuidas nad sõidavad? Milliseid marsruute nad päeva jooksul läbivad? Kas see lennuk, mis mind hommikul Stockholmi viib ja õhtul tagasi toob, on üldse sama? Ja kus ta vahepeal käib? Barcelonas? Soomes? Kusagil eksootilisemas kohas? Või äkki lausa mitmes? Minu meelest täitsa intrigeeriv.

Ahjaa... lõin natuke raha ka laiaks, püüdes lõpuks kulutada sünnipäevaks saadud kinkekaarte. Hulkusin vist ehtepoes nõutult nii kaua, et müüjad võisid kahtlustavaks muutuda. Ma olen seal mitu korda juba edutult käinud, sest lootsin osta korraliku summa eest mingi ilusa pidulikuma komplekti, aga ei tulnud välja. Nüüd andsin alla ja ostsin mitu eraldiseisvat ilusat asja. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, millega neid kanda;)

oktoober 06, 2011

Viimase ööpäeva saavutused

*Õppisin uuesti tatraputru tegema - yay!
*Avastasin the Big Bang Theory - ärge laske end nimest eksitada. Ma pole ammu mingi sarja peale kõva häälega naernud. Ja veel korduvalt! Lisaks meenutavad sealsed tüübid mulle üliväga ühte head sõpra. See ehk selgitab, miks ma olen kahekohalise arvu osasid juba ära vaadanud.
*Sain lõpuks aega kirjutada farmilugusid
*Sain isa käest sõimata, kui ta heitis ette, et ma võiks vahel helsitada ja vastasin, et elefon töötab kahte pidi
*Uurisin risti ja põiki india sünni- ning sobivushoroskoope. Sain palju uusi sõnu teada, aga mitte kuigi palju targemaks. Välja arvatud, et mis mõttes me H-ga jääme punktide arvult 0,5 võrra soovituslikule miinimumile alla? Mingu pekki! Aga põnev oli ka. Saint eada, et olen jäär ka. Või sõnn. Eelistaks jäära.
Ja ongi kõik!

oktoober 02, 2011

Viimase aja blondimad hetked

See polnud eriti midagi, kui avastasin end üks päev id-kaarti poe kaardilugejasse toppimast ja ärritumast, et miks ma maksta ei saa. Olen arvutis ka vastupidi teinud:D Isegi restardi teinud, et lollist masinast jagu saada.

Aga kui ma nüüd reedel Veiko sünnipäevalt tulin, siis ehmatasin vist nii ennast kui teisi. Nimelt oli hoovis väga pime ja minu idee leida auto signatulede järgi töötas peaaegu hästi. Kuni tegin piiks-piiks ja hakkasin ust murdma. Muidugi edutult. Tegin siis veel mitu korda piiks-piiks ja vaatasin, et tuled vilguvad juba paanitsedes, et mis nüüd juhtus. Hea, et võtmeaugu otsimiseni ei jõudnud. Oleksin naabriautole kiirkunstiteose teinud. Muidugi ühel hetkel avastasin ka, et iga sedaan ei ole enda oma ja peegelduselt paistvad tuled olid veidi kaugemal:D

oktoober 01, 2011

Täitsa tubli olin!

Ise ka ei usu. Viimased paar nädalat on möödunud ülisuure tööpinge all ja enamuse õhtutest olengi südaööni veebiga tegelenud - kõike ikka selleks, et tähtajaks võimalikult hea tulemus ette näidata oleks. Ja kuna ikka läks nii, et tähtaja eel ei olnud teistel üldse aega selle teemaga tegeleda, siis töötasin üksi nii, et silme eest oli täpiline ja asjad ujusid. Aga valmis ta sai. Ja ma olen enda üle väga uhke.

Muidu on ka olnud veidi keeruline aeg - seda siis eraelu poolest. Ometi on mulle viimastel päevadel selgeks tehtud, et ma olen "one of us" ja absolutely pean jaanuaris H venna pulma minema ning ta sõbrad hoolitsevad selle eest, et ma end seal hästi tunneksin igati. H ise on muidugi nagu H ikka. Nõuab, et ma tuleksin Skype'i, sest kõik tahavad mind näha ja siis keerab ise kaamera ees magama ära. Sellest ma parem ei räägigi, et ta lihtsalt mitu päeva töölt poppi tegi, et koolisõpradega Punes juua. Ma saan aru, et nad on best friends forever ja neil on raske kokku saada, aga no kuulge. Ma ei tea, kaua ta ülemus sellist asja kannatab.

Täna olin ka tubli. Tegime H-ga kokkuleppe, et tema ajab viimaks oma vuntsid maha ja täidab ka ühe teise lubaduse, mis ammu tehtud olema peaks ja mina leian endas jõudu toa ära koristada. Ja koristasingi! Kolm ja pool tundi. Koristasin tavalistest kohtadest ja ka sealt, kust ei kunagi varem. Pesin isegi külmkappi, maksin kõik arved ära ja ostsin poest loodetavasti veidi pikemaks ajaks süüa valmis. Tegelikult nagu eriti midagi ei ostnudki, aga arve väitis vastupidist. Täiendasin ka oma lillekollektsiooni ühe imeilusat värvi orhideega. Mulle lihtsalt meeldivad need nii väga. Ja loodan, et ma seda kohe ära ei tapa, nagu minu piprataimega peaaegu juhtus. Kas ma üldse rääkisin, kuidas Veiko kutsus mind korraks oma lilleautot vaatama ja tagasi tulin kirju palmi ning punase pipra puuga?:D Oh mind, nõrka. Aga ma tegelikult ei kahetse. On tore, kui kodus on midagi elusat veel peale minu.

Nüüd peaksin veel pesust tulnud riietega tegelema, aga enam ei jaksa. Lisaks kõigele olen plaanitud kahese ärkamise ajal üheksast üleval. Nüüd on jälle silmad väsinud, muidugi. Aga aitab ka asjalik olemisest. Vaatan, kas viitsin end vee kuskile õue vedada ja haruldase päikse käes lebotada. Mul on nii vaja puhkust.