november 28, 2020

Kirjad Kõhutantsijale 5

Kirjutatud 12. oktoober. Mõned varasemad kirjad hüppasid teiste vahele, nii et kes tahab lugeda, kerige veidi tagasi postitusi.

Tere, mu krevett!

Eelmisel nädalal sain ma sind üllatuslikult näha ja see oli väga tore üllatus. Tol hetkel ei olnud veel ekraanilt väga hästi aru saada, kas seal kõhus on väike inimene või niisama hele klomp, kelle süda lööb, aga nüüd peaksid sul juba kõik olulised organid olemas olema ja isegi küüned kasvama.

Sa olid 3cm suurune, mistõttu ma sind ka hetkel krevetiks kutsun. Nüüd peaksid sa juba 4cm olema, aga järgmisel nädalal kohtume juba pikemalt ja ma mäletan su venna ajast, et see oli kõige ägedam ultraheli, kus näeb tervet beebit trikitamas.

Kahjuks see esimene kohtumine oli veidi sellise krevett versus vähk iseloomuga, mistõttu ei saanud ma sellest ehk täiel määral rõõmu tunda, aga loodetavasti on sinu hetke koduga siiski kõik korras ja neljandik sinu ootust on juba seljataga. Varsti räägime sinust ka ülejäänud lähedastele.

Me käisime vahepeal tegemas perepilte, kus sinu auks Cokat jõime ja soolapulki sõime. Su vennast sai suur soolapulkade fänn, aga tavaliselt ta selliseid asju ei saa. Sina ka niipea mitte.

Aga nüüd, mu kallis, kosu ilusasti! Ma loodan, et sul on seal kõhus mugav kasside ja su venna kõhul ronimise kiuste. Olen vähemalt veidi ekstra polstrit kasvatanud sinna.

Ootuses,

Emme

november 26, 2020

Kirjad Kahele Triibule 53

 Mu pisike!

Mu süda murdub hetkel, aga samas ma olen ka tänulik. Sa nutsid just mu kaisus ja hüüdsid issi järele, kuni said oma tahtmise. Issi tuli ise sind magama panema ja ta on sul tõesti suurepärane. Nii sa pole enne teinud. Sa eelistad enamasti minu kaisus magada ja mulle end mütsiks keerata, aga magama lähed sa ilusasti meie mõlemaga tänapäeval. Samas tihtipeale on issi ainus, kes tohib su hambaid pesta või sind riietada. Minuga võitled sa palju rohkem. Ma ei teagi, milles asi on. Ehk selles, et hommikuti on pigem issi sinuga kannatlikult üleval ning kuna tema graafik seda võimaldab, siis pigem ka viib sind lasteaeda ja toob tagasi tema. Aga ära sellest järelda, et ma sind vähem armastaks. Ma kinnitan seda ka sulle iga päev, kuigi viimasel ajal vastad sa sellele hoopis oma parimate sõprade nimedega, nagu sa tahaksid öelda, et sina armastad neid. Pole hullu! Ma ei ole kade.

Nägin ka täna lõpuks, kuidas teie hommikused nunnud taaskohtumised välja näevad. Kui lasteaeda jooksime, läksid sa ühe õpetaja sülle, kuniks nägid, et Edda su poole jooksis. Siis sa pidid talle vastu jooksma ning koos läksite te edasi liivakasti poole. Enam ei olnud sul meist sooja ega külma ja ometi mu näole jäi püsima hiigelsuur naeratus, sest teie sõprus on nii armas. Ja eriti tore on see, et te kõik kolm paistate üksteisest ühtmoodi hoolivat. Ei ole siin ühepoolset armastust. Ja ei saa see armastus läbi, kui lasteaiavärav seljataga kinni kukub. Sõbrad või vähemalt mõtted nendest järgnevad ka koju.

Kui aga kodus oleme, siis on meil ka piisavalt tegemist. Me laulame palju ning sa õppisid ülikiiresti Põdra maja liigutused ära. Sa jutustad kogu aeg ja mul on nii kahju neil kordadel, kui ma aru ei saa kõigist pingutustest hoolimata. Sul on uus komme, et kui me kuhugi autoga sõidame ja kohale jõuame, siis sa hüüad rõõmsasti Jaa! Meil pole aimugi, kust see tulnud on. Ja sa püüad alati kasse toites midagi ka endale suhu pista. Ma ei saa küll hästi aru, mis mõnu sa selles näed peale emme keelust üle astumise.

Igatahes, mu armsake, ma loodan, et sul tuleb pappaga hea uni ning varsti näeme!

Emme

november 21, 2020

Kirjad Kahele Triibule 52

Mu pisike vapper Triibu,

Täna oli sul taas üks esimestest, aga seekord selline, millega oleks minu meelest võinud veel oodata. Nimelt esimene traumapunkti külastus.

Suur osa päevast oli niisama kodune, sest vihma sadas ja me võtsime hästi rahulikult, aga päris nii see päev siiski ei lõppenud. Ühel hetkel, kui su issi magas, otsustasid sa Erost taga ajama hakata ja Eros põgenes su issi sülle voodisse peitu. Issi muidugi ärkas üles selle peale ja siis me natuke aega olime tema seltsis, aga nagu ikka - sul hakkab kiiresti igav ning sa leiad endale uut tegevust. 

Seekord jätsid sa meid maha ja läksid kööki. Me päris kohe sulle järele ei tulnud, sest meie kodu on üsna lapsekindlaks tehtud ja me kuulsime, et sa mängid lihtsalt köögisahtlitega. Ei midagi ebatavalist sinu jaoks. Samas sa olid üksi kõige rohkem kaks minutit, kuni kuulsime sinu kohta üsna ebatavaliselt õnnetut nuttu ja ruttasin su juurde. Me olime nalja teinud, et sa tuled varsti meid pussitama, aga kui ma leidsin su köögist, käes üks meie teravamaid nuge ja veri tilkumas, siis ei olnud enam üldse naljakas. Kuidas sa üldse selle kätte said peidetud sahtlist, on natuke müstika, aga me selgelt alahindasime su oskusi. Me tahtsime tegelikult noad juba mõni aeg tagasi veel kindlamasse kohta panna, aga ei olnud veel välja mõelnud paremat kohta. Kahjuks sellele sahtlile ei õnnestu ka lapselukku monteerida. 

Igatahes, viisin su kiiresti kraani alla, et näha, mis katki on ja lootsin, et külma veega saame vere rutem hüübima, aga haav su sõrmeotsas tundus üsnagi sügav ja ega sa siis ei tahtnud lasta meil end aidata. Issi sai lõpuks kuidagi su sõrme kinni plaasterdatud, aga üsna ruttu oli ka pool sidemest veripunane. Ise sa rahunesid maha kohe, kui mul tuli pähe sulle multikaid pakkuda ja ka side püsis, aga igaks juhuks helistasime nõuandeliinile ja nad soovitasid kontrolli minna.

Muide, mulle väga meeldib Rootsi närakutenite süsteem. Kui tihti on arsti juurde aja saamine siin väga vaevaline, siis vähemalt on neil olemas ka terve kergema hädaabi kliinikute võrgustik, kust saab abi mitte just eluohtlike, aga siiski kiireloomuliste asjadega.

Haarasime kaasa hädavajaliku ja sulle ühe raamatu. Muidugi me mõlema telefonid olid kohe tühjaks saamas Murphy seaduse kohaselt, mina olin veidi nohune ja su isa ei lubatud üldse sisse. Samas kogu personal oli hästi tore ning kliinikus läks kiiresti. Sina lubasid vapralt oma sõrme vaadata ja kätt puhastada ning tundus, et see kõik sai sinu jaoks isegi liiga kiiresti läbi, sest sa said sealt omale paar mänguasja, aga polnudki aega nendega mängida enne kojujõudmist.

Õnneks su haava peeti ilusaks ja seekord ei tulnud õmmelda, kuigi see puudutas üsna suurt osa su sõrmeotsast. Sa said uued plaastrid, mis sulle närvidele käivad, aga mängukiirabist ja kilpkonnast said kohe su sõbrad. Nüüd sa vist arvadki, et haiglad on ühed toredad kohad, kust saab mänguasju. Meie aga saime noad mujale kolida ja proovida takistada sind sõrme torkimast.

Muide, alles paar päeva varem hirmutasid sa mind oma sõrmede liftiukse ja raami vahele toppimisega. Olukorras, kus ma ei saanud ka sind aitama tulla, sest seisin ise teise ukse vahel ja sa olid juba vajutanud kõigile teiste korruste nuppudele, nii et kui ma oleksin liigutanud, siis oleks lift sõitma hakanud. Õnneks see lahenes ise.

Anna meile andeks, et me sind täna selle õnnetuse eest kaitsta ei suutnud!

Sinu emme ja issi

november 15, 2020

Kirjad Kahele Triibule 51

Tere, mu Triibu!

Kuni sa lõunaund magad, saan taas mõned read su kohta kirja panna.

Sa oled nii äge. Sinuga saab palju nalja ja su naer on nakkav. Sa oled hulljulge. Täna näiteks harjutasid sa selg ees hüppeid diivanile käetoe pealt. Alguses kukutasid end niisama ja siis hakkasid juba end jalgadega maast lahti tõukama. Mu vaesed närvirakud.

Samas sa hakkad aina enam testima ka meie piire. Kui miski maha kukub, siis sa hakkad veidi nutma, et näha, kas me viitsime ise selle sulle tagasi tuua. Sa võitled kinnaste vastu nii visalt, et suutsid kolme päevaga kaks paari häid veekindlaid kindaid kuhugi lollikindlalt ära paigutada lasteaias. Teine neist paaridest oli nii uus, et mina neid su käes ei näinudki. Sa võid pikalt ulguda ja krokodillipisaraid valada ka kõige väiksema kukkumise tagajärjel või näiteks siis, kui sa ei tohi kuuma panniga mängida või kui ma pean minema pissile. Teine samasugune pott täpselt samade päris koostisosadega ei kõlba. Kui sa süüa ei taha, siis sa vahel lihtsalt ei söögi midagi.

Uneajad aga on läinud lihtsamaks. Me ostsime targa pirni magamistuppa ja nüüd ka Google Mini kõlari, et seda kontrollida ilma, et peaks telefoni alati kaasas kandma. Me loeme sinuga mõnda raamatut ja kui kümne minuti pärast tuli automaatselt ära kustub, siis pärast mõned päevad kohanemist, ronid sa siis ise rohkem pikali ja teki alla ning vahel me veel jutustame veidi, aga uni ei ole tavaliselt enam kaugel ega too kaasa suuremat võitlust. Eile lõuna ajal olid sa lausa nii erakordselt väsinud, et pidid pannkooke süües ära kustuma köögilaua taga. Sellist asja me ei mäletagi varasemast.

Sul on nüüd tõelised sõbrad Edda ja Leon ning hommikul esimese asjana küsid sa nende järele. Järsku tundub pikk nädalavahetus lasteaiast eemal sinu jaoks karistusena, sest te ei näe üksteist. Lasteaiahommikutel aga, kui üks neist ees ootamas on või kui nad jõuavad, siis ununevad nii paha tuju kui ka lapsevanemad ning te jooksete koos mängima. Armsamat asja ei ole olemas.

Kodus mängid sa nüüd palju tunnelite ja pallidega ning iga päevaga demonstreerid meile uusi sõnu, mida sa tead. Huvitav on jälgida su keelelist arengut. Näiteks suudad sa nüüd öelda välja pika sõna nagu mandariin. Ja siis ütled sa põlle ja kinda, sest me paneme põlle ette ning kindad kätte. Põll ja kinnas on sinu jaoks veel võõrad. Mulle meeldib, et sa ikka veel kasutad rohkem eesti keelt, aga aru saad sa ka rootsi keelest ning viimastel nädalatel oled sa hakanud ka kasutama esimesi kahesõnalisi väljendeid nagu akta dig, mis tuleb Lilla snigel laulust. Üldse avastasime, et sa oled lasteaias õppinud ära mitme laulu liigutused ja mõned sõnad ka. Saame sulle kogu aeg imse-vimset ette laulda ning sa teed õigeid liigutusi kiiremini, kui me sõnadega järele jõuame, et siis nõuda: veel kord! En till! Ma ei teagi, kas toredam on sul või meil.

Armastame sind tohutult,

Emme ja issi

Raseduse take 2

Kirjutatud 19.9.2020

Mul on seljataga kaks sellist rasedusnädalat, kus ma millegi üle kurta ei saa. No okei, rinnad on hästi hellad ja krutskeid täis väikelapse imetamine ei tee asja paremaks. Samas lugesin oma blogi sissekandeid oma elust eelmise raseduse alguses ja seekord ei ole mingit iiveldust ja oksendamist. Vähemalt veel mitte. On natuke tihedamini nälg lihtsalt.

Eile õhtul aga tundsin end esimest korda rasedana. Nimelt keset pisikese pulgajäätise söömist läks mul selle isu nii kapitaalselt üle, et pidin järele jäänud jäätise käest ära panema. Šokk, ma tean! Lisaks ekstreemlaiskus, mis lasi mul ebameeldivaks muutunud asja lihtsalt laua peale panna ja mille tagajärjeks oli vajadus just koristatud korteris taas lauda küürida.

Südaööl aga, kui magama plaanisin jääda, sain oma hambapesu ära nullida, sest nälg oli metsik ja ajas kergelt iiveldama. See osa on tuttav, aga mul võib nii olla ka siis, kui ma olen vaid üksikisik. Nüüd aga sain üles tõusta ja endale ühe riisipudingu soojaks teha. Sest külm riisipuder on jälk. Ma olen iga kell nõus pigem selle originaalpakendist välja koukima ja korraks mikrokasse viskama, kui et seda külmalt sööma. Lisaks saan nii pudru ilusasti moosiga ära segada, sest ma ei ole mingi snoob, kes võtab iga lusika peale jupi üht ja jupi teist, neid omavahel segamata. Aga aitab pudrumonoloogist. Puder päästis öö.

Iga päevaga tekib kiusatusi sellest kõigest veel kellelegi rääkida, aga ma tahaks seda taas kuidagi ägedalt teha. Lisaks tuli täna meie emmederingist veel üks beebiuudis. Sel nädalal oli ka esimene ämmaka vastuvõtt ja tore oli taas kohtuda. Sel korral tehti kohe hunnik teste, mida minu meelest eelmine kord ei juhtunud. Samas minu kurvastuseks ei näe nad põhjust mind uute reeglite tingimustes kolme kuu ultrahelisse saata. Aga ma ju tahan näha seda pisikest tegelast võimalikult ruttu ja see on kõige toredam ultraheli, kus saab näha tervet beebit korraga ja arusaadavalt. Lisaks annab see kindlust, et päriselt keegi kasvab ja liigutabki end sinu sees. Seega kaalume tasulisi variante, mis ei olegi nii üle mõistuse kallid. Muus osas aga oli kõik juba tuttav ja järgib suures plaanis sama mustrit - raseduse esimeses pooles minimaalselt kontrolle ning lõpupoole iga paari nädala tagant midagi. Sain selle beebi nimel ka vapper olla ning sõrme otsast verd anda. Ma jätkuvalt kardan ja vihkan seda, aga neil ei olnud seekord lihtsalt vahendeid veenist vere võtmiseks. Kuidas 21. sajandil ei ole veel meeldivamaid lahendusi hemoglobiini ja veresuhkru mõõtmiseks!? Igatahes, here we go again!

november 10, 2020

Kirjad Kõhutantsijale 2

Tere taas, mu kallis!

Nii imelik on mõelda, et on jälle mina +1

Sina!

Siiani oled sa oma emme vastu väga armulik olnud. Ei ole mul veel ühtegi kohutavat esimese trimestri tunnust. Eelmisel nädalal ei oleks ma vist üldse aru saanud, et ma sind ootan, kui just taas rinnad ei pakitseks, aga see selleks. Ära sina selle pärast põe eks!

Paljud räägivad, et teine rasedus möödub nii märkamatult. Valetajad! Mina loen jätkuvalt päevi, sest iga päevaga, mis sa seal kõhus ilusasti edasi kasvad ja arened, suureneb tõenäosus, et sa päriselt ka meie perega liitud.

Me ei ole otsustanud veel, millal me sinust teistele räägime või kuidas. Ainult tädi Lea teab, sest ta tuli ise esimesena samasuguse saladusega välja. Nemad on meist küll natuke ees, aga nii lahe oleks, kui su vennal oleks nende peres mängukaaslane ja sina saaksid ka ühe. Ning mis seal salata - meil, emmedel oleks alguses koos palju lõbusam teiega kärutada.

Mulle nii meeldiks, kui sa oleksid väike tüdruk. Samas olen ma ainult poistenimesid googeldanud. Armastame me sind nagunii - ükskõik, kumb sa oled, sest sa oled meie oma, aga nii tore oleks ka tütre kasvatamise kogemus ja su emme on üsna tüdrukulik ise, kui sa veel ei tea. Samas sul on ülivinge suur vend.

Just täna mõtlesime, kui lõbus teil saab olema näiteks koos vannis mängida ja nädalavahetusel, kui meil su värske 11-aastane nõbu külas oli, siis see pani ka mõtlema, kui lahe on, kui lapsi on kaks. Sa oled igatahes väga oodatud. Emme ei viitsi juba praegu tööl käia, aga päris ilma on ka keeruline. Eriti, kui meil nüüd taas suuremat kodu vaja läheks.

Naljakas on aga see, kui ruttu on meelest ära läinud rasedusega kaasnevad reeglid, nagu näiteks mida süüa tohiks ja mida mitte. Õnneks juustude osas on Rootsi võimud vabameelsemaks muutunud ja mind ajavad muigama teised tulevased emmed, kes eraldi mamma sushit ostavad.

Homme aga läheme me sinuga esimest korda ämmaemanda vastuvõtule. Ma küll ei usu, et ta seegi kord mõnda sinu olemasolu kinnitavat analüüsi nii vara teeks, aga põnev ikkagi. Kahju on ainult, et sinu issi korona tõttu kaasa tulla ei tohi. Mitte, et ta haige oleks, aga lihtsalt sellised on reeglid hetkel. Sa oled tulemas üsna kummalisel ajal. Aga ära muretse! Sinu emme ei ole enam algaja.


Armastusega,

Sinu emme

Tehke pilte

Ma täna tunnen enda üle piinlikkust ja nean end natuke. Põhjuseks see, et olen veetnud praegu üksjagu aega, et leida korralikku pilti oma kasuisast, et teda Triibule ka tutvustada. Jah, ma ehk oleksin pidanud seda juba ammu tegema, sest ta on mänginud minu elus suuremat rolli, kui mu bioloogiline isa. Samas omal ajal tundus tema kohalolek nii iseenesestmõistetav ning osaliselt ebavajalikki. Lihtsalt keegi, kelle ema oli endale kaaslaseks valinud. Ma ei mõelnud siis veel, et see ei jää alatiseks nii. Et kui kellelegi mitte välja öelda, kui tähtsad nad sulle on ja kui ei salvesta teadlikult ühiseid mälestusi, siis võibki juhtuda nii, et kaevad läbi aastatejagu täiesti ebaolulisi ja üksteist kordavaid fotosid, et leida vaid mõned juhuslikud klõpsud, mille nurka on jäänud keegi sinu jaoks oluline ja mitte üldse enda parima nurga all.

Jah, ma tegin teadlikult pilte meie kõige viimasel kohtumisel, sest ma teadsin, et meil ei ole enam palju aega, aga see ei ole mitte see versioon mu kasuisast, keda ma tahaksin oma väikesele lapsele tutvustada. Vähist puretud peaaegu kiilakas inimene ei ole mitte see minu jaoks läbiv mälestus temast ja ma ei taha ka, et Triibu teda nii teaks. Mina mäletan enda vanaema ainult, kui peast segast tädi, kel oli alles vähe juukseid, üks rind ja kes pidevalt me kodust põgeneda üritas. Oma kasuisa meenutan aga pigem isana, kes võttis selle rolli, kuigi ta ei pidanuks. Ta kohtles mind võrdselt oma bioloogiliste lastega. Inimesena, kellele võisin helistada igasuguses olukorras teades, et ta on alati minu poolt ja aitab, kui vaja. Kes jääb alati rahulikuks, aga oskab ka nalja teha. Kes on hästi tark ja mäletab kõike. Kes lasi mul vahel tunda ennast ära hellitatuna, lubades mulle seda, mida mu ema ei saanud. Kellel oli alati minu jaoks kaasas mõni maiustus. Inimesena, kes premeeris mind heade õpitulemuste korral ja kes tegi kõige heldemaid kingitusi näiteks oma sünnipäeval. Ja siis mina pidin kaevama aastani 2011, et leida üks viisakas pilt temast. Õigemini lausa meist kolmest koos emaga. See on boonuseks.

Ehk siis, hinnake hetki ja häid inimesi enda ümber rohkem!

november 03, 2020

Kirjad Kõhutantsijale 1

Tere, mu kallis!

See on esimene kord, kui ma sinu poole nii pöördun, sest vaid mõned tunnid tagasi saime me kinnitust sinu olemasolust. Täna on 31. august ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis käin oma ema jälgedes ning ka minust saab (taas) ema 33-aastaselt.

Sa oled alles seesamiseemne suurune, aga juba peaks su süda lööma. Ausalt öeldes oskasin seekord juba ammu kahtlustada, et sa mu kõhus küpsed. Või noh... ammu tähendab seekord umbes kahe nädala eest, kui sa olid alles tolmukübe. Nimelt muutusid mu rinnad nii tundlikuks nagu imetamise esimestel päevadel. Tark internet küll väitis, et see on pigem normaalse kuupuhastusega lõppeva tsükli tunnus, aga minul varem sellist tunnet olnud ei ole. Lisaks - ja ma tean, et see on teaduslikult võimatu - tundus mulle ka, et tunnen kergelt liigutusi, aga ehk pöörasin lihtsalt gaasidele tavapärasest enam tähelepanu, sest võimalus ja lootus, et seal kusagil mu sees sügaval küpsed sina, oli ju olemas. Tänaseks on ka kõrvetised kohal, aga sa oled seda väärt!

Siiani käid sa oma venna jälgedes. Me üldse ei oodanud sinu tulekut nii ruttu, aga nagu temagagi, kulus mõttest tulemuseni vähem kui kaks kuud. Me sinu issiga oleme oma hea õnne üle muidugi väga tänulikud, aga peame vist tulevikus ekstra ettevaatlikud olema.

Ma olen juba nädal aega päevi lugenud, sest teadsin, et iga järgnev päev suurendab tõenäosust, et sa oled meie perega liitumas. Jah, ma tean, et kõike võib veel juhtuda, ning püüan jääda pragmaatiliseks, aga täna olen ma õnnelik ning elevil ja erinevalt eelmisest korrast üldse veel mitte hirmul. Seekord mul on ju juba ees kogemus, kuigi vabalt võib sinuga kõik teisiti olla. Meie ühine teekond on alles alanud ja ma loodan, et see saab pikk ja huvitav olema. 

Kohtume siis, kui kirsid õitsevad!

Armastusega,

Sinu emme

Lapsevanemlusest

Triibu muudkui kasvab ja areneb. Talle meeldib tohutult hüpata ja ronida, elektriautodega mängida ning Duplotega ehitada. Ta sunnib mind pidevalt hinge kinni hoidma ja teda ettevaatlikkusele manitsema, sest igast pehmest mööbliesemest saab batuut ja igast kõvast hüppe stardipunkt. Ta hüppab rõõmuga päris kõrgelt, aga õnneks siiani siiski ootab ära, et ma tal kätest kinni hoiaksin.

Ta mängib hea meelega alati veega - vannis mullidega või millega iganes, mille köögi kraanikausist leiab. Mingid ekstra turnimistoolid on meist täiesti mööda läinud, sest ta vinnab suvalise köögitooli kraanikausi juurde ja siis ajab seal asju. Ka vetsus vee laskmine on hitt ning täna leidsin ta mööda potti üles ronimas ja sealt edasi kätekuivatusresti redelina kasutamas. On vist ülim aeg hankida talle mingid turvalisemad hüppe- ja ronimisvahendid.

Kogu selle mürgli sees on ta ometi ka kõvasti kõne poolest arenenud. Hetkel ta küll ei vasta stereotüübile, et mitmekeelsed lapsed hiljem rääkima hakkaksid. Olen püüdnud tema sõnu kirja panna - kuidas ja millal nad tulnud on ning millises häälduses ning juba jäi seljataha 100 sõna piir. Ka õpetajad ütlevad, et ta on hästi jutukas ning talle on lasteaias tekkinud müramiskaaslane - väike neiu, kellega koos õpetajatele nurga tagant kuku teha ja mida kõike veel.

Väiksem tegelane annab ka ikka igapäevaselt enda kohalolust märku. Kõige hullem peaks juba möödas olema, aga minu puhul on okserefleksi testimine nädal nädalalt sagenenud ja enam ei jää päevagi vahele, kui ma ei kõõksuks. Päriselt oksendamiseni on asi läinud vaid paaril korral ja siis on ka olnud mõni muu mõjuv põhjus nagu peavalu, mis minu puhul nagunii tihti enda sisikonnale restardi tegemisega lõpeb. Samas enam ei tea, kas nutta või naerda, sest vahel pole põhjust üldse vaja ja enda eest on väga raske ka mõtteid tsenseerida. Proovi jõuda lasteaiast koju näiteks teades, et sul on käes kott kakase mähkmega. Täna tänasin vaid õnne, et ma viis minutit varem ei jõudnud ja ise sellega tegelema ei pidanud. Eeskujulik ema eks. Aga samas, neil on lihtsam koristada ju ühe ja mitte kahe järel.

Kui paljud räägivad, et korduvrasedusega läheb aeg nii märkamatult, siis ma sellega päris ei nõustu. Küll aga on selgem arusaam, mida oodata ja ei pea ka hullumeelselt shoppama, sest pea kõik on juba olemas. Hoidsime teadlikult alles kõik meile meeldinud beebiasjad. Täna just avasime esmakordselt mingid beebi voodipesu pakid, mis said ostetud umbes täpselt kaks aastat tagasi. Oleks vist võinud nendega veidi oodata :) Samas esimene ost on ka Kõhutantsijale tehtud ja selleks on riidest mähkmed. Tahtsin enne Brexiti jõustumist veidi varusid täiendada, sest me ei olnud kindlad, kas meil on varsti üks või kaks mähkmelast ning pisemaid asju oli nagunii juurde vaja. Aja juurde aga tagasi tulles, alles nüüd, kui esimene trimester on ka kõige tagasihoidlikumate arvutuste kohaselt seljataga, hakkab mulle tunduma, et kaugelgi see raseduse poolaeg on ning siis juba on käes uus aasta ning päevad lähevad pikemaks, aga mööduvad kiiremini.

Muideks, eile mulle tundus taas, et ma tundsin kõhus mingit tegevust. Kuidagi pikalt oli ühes kohas survet tunda. Ei tea, kas ta sirutas hoolega koibi või oli see siiski seotud mu enda seedimisega, aga varsti-varsti peaksime saama üksteisega selgelt kontakti. Seda ootan kõige rohkem, et ma teda tunneksin.

Seni aga jätkan kalamata oliivide lutsutamisega ning loodan, et varsti iiveldus möödub.