Ma täna tunnen enda üle piinlikkust ja nean end natuke. Põhjuseks see, et olen veetnud praegu üksjagu aega, et leida korralikku pilti oma kasuisast, et teda Triibule ka tutvustada. Jah, ma ehk oleksin pidanud seda juba ammu tegema, sest ta on mänginud minu elus suuremat rolli, kui mu bioloogiline isa. Samas omal ajal tundus tema kohalolek nii iseenesestmõistetav ning osaliselt ebavajalikki. Lihtsalt keegi, kelle ema oli endale kaaslaseks valinud. Ma ei mõelnud siis veel, et see ei jää alatiseks nii. Et kui kellelegi mitte välja öelda, kui tähtsad nad sulle on ja kui ei salvesta teadlikult ühiseid mälestusi, siis võibki juhtuda nii, et kaevad läbi aastatejagu täiesti ebaolulisi ja üksteist kordavaid fotosid, et leida vaid mõned juhuslikud klõpsud, mille nurka on jäänud keegi sinu jaoks oluline ja mitte üldse enda parima nurga all.
Jah, ma tegin teadlikult pilte meie kõige viimasel kohtumisel, sest ma teadsin, et meil ei ole enam palju aega, aga see ei ole mitte see versioon mu kasuisast, keda ma tahaksin oma väikesele lapsele tutvustada. Vähist puretud peaaegu kiilakas inimene ei ole mitte see minu jaoks läbiv mälestus temast ja ma ei taha ka, et Triibu teda nii teaks. Mina mäletan enda vanaema ainult, kui peast segast tädi, kel oli alles vähe juukseid, üks rind ja kes pidevalt me kodust põgeneda üritas. Oma kasuisa meenutan aga pigem isana, kes võttis selle rolli, kuigi ta ei pidanuks. Ta kohtles mind võrdselt oma bioloogiliste lastega. Inimesena, kellele võisin helistada igasuguses olukorras teades, et ta on alati minu poolt ja aitab, kui vaja. Kes jääb alati rahulikuks, aga oskab ka nalja teha. Kes on hästi tark ja mäletab kõike. Kes lasi mul vahel tunda ennast ära hellitatuna, lubades mulle seda, mida mu ema ei saanud. Kellel oli alati minu jaoks kaasas mõni maiustus. Inimesena, kes premeeris mind heade õpitulemuste korral ja kes tegi kõige heldemaid kingitusi näiteks oma sünnipäeval. Ja siis mina pidin kaevama aastani 2011, et leida üks viisakas pilt temast. Õigemini lausa meist kolmest koos emaga. See on boonuseks.
Ehk siis, hinnake hetki ja häid inimesi enda ümber rohkem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar