Triibu muudkui kasvab ja areneb. Talle meeldib tohutult hüpata ja ronida, elektriautodega mängida ning Duplotega ehitada. Ta sunnib mind pidevalt hinge kinni hoidma ja teda ettevaatlikkusele manitsema, sest igast pehmest mööbliesemest saab batuut ja igast kõvast hüppe stardipunkt. Ta hüppab rõõmuga päris kõrgelt, aga õnneks siiani siiski ootab ära, et ma tal kätest kinni hoiaksin.
Ta mängib hea meelega alati veega - vannis mullidega või millega iganes, mille köögi kraanikausist leiab. Mingid ekstra turnimistoolid on meist täiesti mööda läinud, sest ta vinnab suvalise köögitooli kraanikausi juurde ja siis ajab seal asju. Ka vetsus vee laskmine on hitt ning täna leidsin ta mööda potti üles ronimas ja sealt edasi kätekuivatusresti redelina kasutamas. On vist ülim aeg hankida talle mingid turvalisemad hüppe- ja ronimisvahendid.
Kogu selle mürgli sees on ta ometi ka kõvasti kõne poolest arenenud. Hetkel ta küll ei vasta stereotüübile, et mitmekeelsed lapsed hiljem rääkima hakkaksid. Olen püüdnud tema sõnu kirja panna - kuidas ja millal nad tulnud on ning millises häälduses ning juba jäi seljataha 100 sõna piir. Ka õpetajad ütlevad, et ta on hästi jutukas ning talle on lasteaias tekkinud müramiskaaslane - väike neiu, kellega koos õpetajatele nurga tagant kuku teha ja mida kõike veel.
Väiksem tegelane annab ka ikka igapäevaselt enda kohalolust märku. Kõige hullem peaks juba möödas olema, aga minu puhul on okserefleksi testimine nädal nädalalt sagenenud ja enam ei jää päevagi vahele, kui ma ei kõõksuks. Päriselt oksendamiseni on asi läinud vaid paaril korral ja siis on ka olnud mõni muu mõjuv põhjus nagu peavalu, mis minu puhul nagunii tihti enda sisikonnale restardi tegemisega lõpeb. Samas enam ei tea, kas nutta või naerda, sest vahel pole põhjust üldse vaja ja enda eest on väga raske ka mõtteid tsenseerida. Proovi jõuda lasteaiast koju näiteks teades, et sul on käes kott kakase mähkmega. Täna tänasin vaid õnne, et ma viis minutit varem ei jõudnud ja ise sellega tegelema ei pidanud. Eeskujulik ema eks. Aga samas, neil on lihtsam koristada ju ühe ja mitte kahe järel.
Kui paljud räägivad, et korduvrasedusega läheb aeg nii märkamatult, siis ma sellega päris ei nõustu. Küll aga on selgem arusaam, mida oodata ja ei pea ka hullumeelselt shoppama, sest pea kõik on juba olemas. Hoidsime teadlikult alles kõik meile meeldinud beebiasjad. Täna just avasime esmakordselt mingid beebi voodipesu pakid, mis said ostetud umbes täpselt kaks aastat tagasi. Oleks vist võinud nendega veidi oodata :) Samas esimene ost on ka Kõhutantsijale tehtud ja selleks on riidest mähkmed. Tahtsin enne Brexiti jõustumist veidi varusid täiendada, sest me ei olnud kindlad, kas meil on varsti üks või kaks mähkmelast ning pisemaid asju oli nagunii juurde vaja. Aja juurde aga tagasi tulles, alles nüüd, kui esimene trimester on ka kõige tagasihoidlikumate arvutuste kohaselt seljataga, hakkab mulle tunduma, et kaugelgi see raseduse poolaeg on ning siis juba on käes uus aasta ning päevad lähevad pikemaks, aga mööduvad kiiremini.
Muideks, eile mulle tundus taas, et ma tundsin kõhus mingit tegevust. Kuidagi pikalt oli ühes kohas survet tunda. Ei tea, kas ta sirutas hoolega koibi või oli see siiski seotud mu enda seedimisega, aga varsti-varsti peaksime saama üksteisega selgelt kontakti. Seda ootan kõige rohkem, et ma teda tunneksin.
Seni aga jätkan kalamata oliivide lutsutamisega ning loodan, et varsti iiveldus möödub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar