veebruar 28, 2021

Palju põhjusi tähistada

Reede oli meie jaoks eriline päev. Täitus 30 nädalat rasedust Kõhutantsijaga. See tähendab, et ainult neljandik on veel jäänud. Nüüd tõesti paistab aeg ruttu minevat. Mõned teised tuttavad kõhubeebid hakkavad ka küpseks saama ja võivad iga päev välja potsatada. Lisaks sellele aga tähistasime me Lemmikuga koos oldud viit aastat ja need aastad on olnud suurepärased. Ma olen nii tänulik, et ei lasknud oma hirmudel alguses võita ega jooksnud ära. See suhe on olnud nii teistmoodi kui mu varasemad. Ja sellest suhtest on sündinud või sündimas ka imelised lapsed, nii et seotuks jääme me terveks eluks nii või naa. Kuna me tahtsime seda veidi suuremat numbrit ka veidi põhjalikumalt tähistada ja lisaks oli vaja meil näha, kuidas üldse läheb Triibu kellegi teisega ööseks jätmisega, siis me saime esimest korda üle kahe aasta veeta öö kahekesi uhkes hotellis. Me ei mäletagi enam, mismoodi see varem oli. Mida me näiteks nädalavahetuse hommikuti tegime. Ja ma natuke närveerisin, aga kõik läks suurepäraselt. Triibu oli vanaemale ideaalne laps. Sõi, jäi ruttu magama ja magas terve öö. Üldse on ta sel nädalal kolm ööd maganud ärkamata. Esimesi kordi oma elus. Ma veel ei julge loota, et nii jääbki. No ja siis lisaks viie aasta koos tähistamisele tähistasime me suvalise toidupoe alkovaba mulliga ka esimest päeva kihlatutena. 

Jah, mind ootas ees paras üllatus. Ma muidugi lootsin, et ühel hetkel see juhtub, aga Lemmik on hästi praktiline ja sadade tuhandete ühe peo alla magama panemine ei tekita temas just elevust. Kui, siis ainult legaalsed võidud seoses ametliku abieluga. Ja ma ei tahtnud teda sundida tegema midagi, mida ta ise teha ei taha. Siis oleks see minu jaoks oma võlu kaotanud. 

Ühel hetkel - mõni minut enne, kui pidime õhtusöögile minema - käisime me oma lossitoa rõdul imelist vaadet veele õhtutuledes nautimas. Tegime veel mõned selfid mälestuseks ja siis manööverdas ta mind kuidagi rõdu teise otsa. Ma veel tegin nalja, et kas ta valmistub mind alla lükkama sealt. Aga järsku oli ta hoopis ühel põlvel ja ütles, et tahab veeta kogu oma ülejäänud elu minuga ja armastab mind. Ehk midagi veel, aga see kõik käis nii kiiresti, et mu mälestused on algusest peale hägused. See oli üks neist hetkedest, kus ühest küljest tunned, et tahaks aega peatada, et kõike rahulikult seedida ja meelde jätta ja samas ei taha seda hetke ka kuidagi ära rikkuda. Igatahes oli mu esimene reaktsioon olnud: Really!? Ma olen siis see naine. Järgnesid muidugi ka jah, suudlused ja sõrmus, mille Lemmik mulle värisevate kätega sõrme libistas. Ja siis juba pidime sööma tormama, sest meie reserveering tuli peale. Ma olin vist kui puuga pähe saanud, aga õnnelik. Minu pragmaatik ja põlvili.

Ta küll vist oleks võinud jätta enda teada mõned detailid selle osas, kui palju sellest ettepanekust oli spontaanne ja kaua ta seda planeeris. Lisaks pidi olema sõrmus hetkel placeholder, sest ta ei julgenud valida midagi, mida ma pikki aastaid kandma peaksin, aga tema esmane valik oli väga hea, ma pean ütlema. Mulle väga meeldib, kuigi selle juures on detaile, mida ma varem arvasin, et ei sooviks. Samas mul ei ole olnud mingit väga konkreetset visiooni ja nüüd ma tahaksingi enam-vähem samasugust päris sõrmust. Mitte, et see päris poleks, aga üks ilus ja eriline sõrmus võiks ju mul ka elus olla.

Ka ettepanek ise oli minu maitse. Lihtsalt meie kaks ja ilus hetk. Ma ei olekski tahtnud publikut või mingit suurt showd. Ta ütles, et oli kaalunud fotograafi põõsastes, aga seda oleks olnud väga raske korraldada ja ajastada meie jaoks võõras kohas. See variant ehk siis hetke jäädvustamine oleks mulle ka meeldinud. Nüüd aga on see vaid meie mälestustes. Natuke aega tahtsin seda ka ainult oma teada hoida. Lemmik oli üsna üllatunud, aga ma tundsin, et see võiks olla meie-keskne päev. 

Järgmisel päeval Triibule järele minnes planeerisime nagunii Lemmiku emale rääkida ja kui Triibu sõrmust märkas ja näppima hakkas, siis oligi hea hetk. Samal päeval rääkisime ka minu emale ning kaks sõbrannat teavad nüüdseks ka, aga lihtsalt seetõttu, et nad konkreetselt küsisid, mida me teeme vms. Ma hea meelega räägiksin kõigile ise näost näkku, aga see vist ei ole võimalik, nii et palun ärge võtke isiklikult, kui sellest kõigepealt siit loete. Meil on nüüd ees kõvasti planeerimist, aga seda ma täitsa ootan. Kõigepealt aga tuleb meil Kõhutantsijaga eraldi isiksusteks saada ja Corona võiks ka ära minna. Ja meie peame välja mõtlema, kuidas üldse rahvusvahelist pulma korraldada. Ma lihtalt tahtsin värsked muljed kirja saada. 

Ehk siis reede oli natuke eriline mitmes mõttes meie jaoks. Lemmik ütleb, et väga hea liha oli. Oli ka. Osa õhtusöögist. Pärast mida me sõitsime lähimasse toidupoodi, et varuda jogurtit kõrvetiste puhuks ja osta midagi kihisevat ja muid snäkke tuppa, sest hotellis väga valikuid ei olnud. Minu meelest nii mõnusalt meielik ja lihtne. Ja hommikul oli ma juba seitsmest üleval, kuigi oleks ju võinud magada. Nüüd tean ka, et sõrmuse üks plusse on see, et kui sa ei suuda hästi uskuda, kas miski juhtus unes või ilmsi, siis see aitab selgusele jõuda.

veebruar 17, 2021

Kirjad Kahele Triibule 60

Mu kallis!

Need kirjanumbrid kasvavad juba päris suureks. Ma loodan, et sul on siiski kunagi huvitav lugeda ja ehk teistel ka.

Mulle nii meeldib päev-päevalt kõrvalt jälgida, milliseks ägedaks inimeseks sa arened. Hetkel meeldivad sulle numbrid, kuigi ega sa veel väga matsu ei jaga, mida üks või teine number tähistab. Samuti huvitavad sind värvid. Kolla-rolle! Sini-puna. Vahel sa vaidled minuga mõne asja värvi üle. Eriti, kui on tegu millegi rohelisega. Samas aitab värvide tundmaõppimine juba praegu meil sinuga üksteisest paremini aru saada, sest isegi kui sa ei tea mõnda sõna - ja sa tead juba hämmastavalt paljusid - siis värvi kirjeldamise abil saan ma tihti häid vihjeid asjade kohta, mis sulle huvi pakuvad. Võiks ju olla hoopis nii nagu su parima sõbraga, kes enesekindlalt ja jõudlikult pudikeeles räägib ja kehakeele kõrvale jättis, sest ta ootab enda mõistmist. 

Sulle meeldib tõsta pöidlad püsti ja öelda Jee. Vahel küll ei õnnestu see ülejäänud käe ilusasti rusikasse panek ja tõuseb hoopis näiteks nimetissõrm, aga pole lugu. 

Sa oled nii mõneski mõttes meie jaoks lihtne laps. Ei häiri sind märg mähe, kuigi nüüd oleks sellest ehk potitrennil kasu ega külm toit. Vastupidi! Sa sööd marju, leiba ja kalapulki otse sügavkülmast. Ma teadsin vaid ühte teist last, kes külmunud kalapulki armastas. Samas sa ei salli üldse enam seda, kui su riided natukenegi märjaks saavad. Ka väike veeplekk tähendab, et on vaja uut pluusi. Samas mänguhoos ei häiri sind ei ükski muhk ega muu vops.

Sa armastad laulmist ja laulad nüüd oma sõnadega vahel terveid laule ette. Need on üsna lähedal originaalsõnadele ka. Kopp-kopp lahti tee.... kuri... Blinka lilla hjärna (stjärna)... Imse-vimse pindel... Jne.

Eile said sa oma isikliku pandakaisuka omanikuks. Meie omad pakuvad sulle juba mõnda aega huvi. Esimese asjana kallistasid sa teda veidi ja siis õpetasid talle kohe kaks laulu koos liigutustega selgeks. See on nii armas. Ka potil istumine käib meil soovikontserdiga ühes. Ainult meie soove sinna potti millegi tegemise osas ei võeta kuulda siiani üldse. Täna käis sinna juurde veel meie ja ka iseenda käe surumine.

Möödunud nädalavahetusel võtsime me väikese riski ja läksime sõpradele appi kolima. Selle käigus kohtusime me suurte ja väikeste sõpradega, keda me mitmeid-mitmeid kuid näinud ei olnud ja nii huvitav oli näha, kuidas sina neile reageerid.

Alguses olid sa üliviisakas laps, kes istus paigal, kuulas sõna, vastas kõigile küsimustele jaatavalt ja isegi ootas siis, kui kringlit toodi, kuni ma sulle loa seda rünnata andsin. Lisaks, kui tuli mähkmevahetuse aeg, siis üsna tavapärase võitlemise asemel sa tegid hoopis midagi ennenägematut ja tulid viskasid ise pikali issi ette põrandale ning nihutasid isegi pepu paika, et siis hüüda, Titta, onu! samas ruumis olnud sõrbra isale, kellele sa vist muljet püüdsid avaldada. Üldse püüdsid sa rohkem täiskasvanute tähelepanu kui laste oma, kuigi sul oli selgelt ka nendega mängides lõbus. Mitte ehk nii lõbus kui su bestikatega, aga sa said tädi Lea voodis koos K-ga hüpata ilma, et keegi keelaks kohe pikalt.

Täna olid sa issi väike abimees kummuti kokkupanekul ja väike papagoi, kes kordas järgi iga issi suust tuleva sõna. See on kujutlematult armas isegi, kui sinust veel väga abi ei ole. Sa oled sellegipoolest nii huvitatud meiega samades tegevustes osalemisest. Eriti issiga. Issi korraks kuhugi minek toob kaasa palju küsimusi ja tihti ka krokodillipisarad. Samas sa korrutad ise, kuidas pappa jobbe, mamma jobbe, Triibu jobbe. Kõik me käime su meelest tööl. Mis see töö aga selline on - kes teab. Aga sina tahad ka.

Ka kassidega oled sa õppinud hellem olema ja Nokia tänab sind aeg-ajalt kallide aktsepteerimisega. Eros on lihtsalt enamasti kapis peidus, mu vöid vooderdamas.

Viimase nädala jooksul märkasime me ka esimest korda, et sa andsid märku, et sul on külm või vähemalt matkisid mind, keda sa oled näinud vahel autos külmast võdisemas. Nii tore oleks, kui sa oskaksid meile ka oma sellistest vajadustest teada anda.

Sinu meelest on meil kõigil nüüd ka kõhus beebid. Või reies. Ega seal suurt vahet sinu jaoks ei ole. Vaid mind lüüakse kõhtu nii seest kui ka väljaspoolt.

Igatahes tea, et me armastame sind tohutult. Ka siis, kui sul on vahel kaheaastase kombel raske oma emotsioone ohjeldada.

Emme

veebruar 06, 2021

Kolmas trimester, siit me tuleme!

Nüüd tõesti juba aeg lendab ja veidi on hirmutav ka, et vaid kolm kuud ongi jäänud meie kõige uuema pereliikmega kohtumiseni. Kas siis on meie pere valmis? Kes teab... Ma tunnen end veidi süüdi juba praegugi, et taas oma tööandja ebamugavasse olukorda panen ja terve viimase nädala oleme veetnud mu asenduskandidaate intervjuuerides. Seekord on ka rohkem ja paremat valikut, mulle tundub. Samas valikuga puusse panna on ikkagi imelihtne.

Igatahes, eile sai täis 27 nädalat ja nädal varem kohtusin taas ka ämmakaga. Me nii harva näeme - see oli alles kolmas kord, aga kuidagi need üheksanädalased ootamised kohtumiste vahel ei tundugi nii närvi ajavad enam. Nagunii seal visiidil eriti midagi ei tehta. Ehk veidi mõõdetakse, selle rasedusega ka kaalutakse ja vahel pean mõnda kehavedelikku endast välja pigistama. Uudset on vähe, aga tore on ikka näiteks Kõhutantsija südamelööke kuulda. Ma pole kodus ka kuigi teadlik jälgiga, et kas ta on sama aktiivne, kui normaalselt. Kui mul endal on tegemist, siis ma ei pane tähelegi, mis kõhus toimub, aga nüüd hakkame jõudma ka sinna kohta, kus on tunda, et tal on veidi kitsas ja kui ta kuhugi ühte nurka koondub, siis veidi venitab sealtpoolt. Samas ma ei tea jätkuvalt, mis on valusad löögid või üldse õnneks mitte paljude jaoks rasedusega kaasnevatest valudest. Sel korral pole ka üldse krambitanud. Aeg-ajalt tõmban vaid mõne lihase ära ja kõrvetised võivad vahel närvi ajada, aga suure osa ajast on kõik väga hästi.

Triibu on ka tubli olnud. Püüame teda veidi rohkem potile suunata, kuigi ma väga lootust ei hellita, et ta mähkmetest niipea loobuks. Ja tal on mingi uus kaval pilk tekkinud, mida ta kasutab, kui on pahandust teinud või kavatseb kohe teha. Kuidagi altkulmu vaatab siis meid, naeratades. Ja ta räägib nii palju ning aina enam laulab kaasa oma lemmiklauludele. Ta on samasugune melomaan nagu Sandra. Kohe, kui ärkab või koju jõuab, paneb tümpsu käima. Ma olen vahel, hambad ristis, et mitte hulluks minna. Praegu ta aga magab üle kuu või kahe lõunaund oma toas. Ei pidanudki teda väljas magama loksutama ja täna talle üldse ei meeldinud õues, aga tuppa tulla ka ei tahtnud. Eks meil kõigil ole sellised "ei tea ise ka, mida tahan" päevi vahel. Pallimängud ja üldse viskamismängud on jätkuvalt popid. Ja lugemine. Ja issi. Sel nädalal on küll uneajad läinud veidi kergemalt kui eelmisel ja enam ei nuta ta lohutamatult, kui issiga magama minna ei saa. Öösel aga imbub ta meile kaissu ja sel nädalal pole me mitmel korral registreerinudki ära, millal ta tuleb, rääkimata siis tema voodisse naasemisest. Teine variant on see, et me viime ta tagasi, aga ise ei jõua siis enam oma voodisse, sest uni tuleb enne.

Lemmik on igati toetav. Kohe, kui ma ohkan vms, siis ta kontrollib, kas minuga on kõik korras. Enamasti ma ise ei märkagi, et midagi kahtlast tegin. No ja nüüd ta siis täidab jälle oma daddy duties'it ehk siis hõõrub mind õhtuti spetsõliga, et äkki ma siis ei armistu. Tore ju oleks. Mul on juba piisavalt põhjusi mitte enda välimusega rahul olla. Samas ma väga millegi pärast ei põe ka.

Õues on olnud mitu nädalat hästi mõnus talv. Päike paistab, taevas on sinine ja vahepeal tuleb vaid lund juurde. Nii on meil kõigil toredamad päevad ja Triibu ei taha tihti tuppa tullagi. Ka lasteaias. Ja siis nad saavadki kõik rohkem värsket õhku.

Minu käed sügelevad järgmise käsitööprojekti järele. Tellisin ära lõngad, et proovida teha Kõhutantsijale üks kaisukas, aga ma ei oska siiani ingliskeelseid juhendeid lugedagi. Pean lisaks videosid otsima, aga tahan ikka proovida. Lisaks tahaksin talle mõningaid ainult temale kuuluvaid riideid. Suurem osa tuleb nagunii teiselt või kolmandalt ringilt. Las siis olla tal ka midagi uut. Õnneks Rootsi vanaema lubas juba õmblemisega aidata ja mina olen siin kangaid googeldanud, sest poevalik on hetkel üsna igav.

Ikkagi, vaid kolm kuud veel - kui mitte vähem - ja meid on neli. Plus kassid. Huvitav, kuidas see toimima hakkab?

jaanuar 20, 2021

Kirjad Kõhutantsijale 11

Tere, tilluke!

Naljakas on mõelda, et üle poole rasedusest on seljataga ja sina oled juba ca 30cm pikk sulgkaallane. Samas esimesed viis kuud kiusasid sa mind igapäevaselt iiveldusega ning ega nüüdki veel patust päris puhas ei ole. Ikka mõned päevad nädalas kõõksun, aga oksendanud mõnda aega enam ei ole õnneks.

Sa tundud hästi aktiivne olevat, kuigi ma ei usu ühtegi ema, kes võrdleb oma erinevaid rasedusi, sest pole võimalik mäletada nii täpselt midagi nii kirjeldamatut. See on aga äge. Ma tean, et sa oled seal ja kasvad hoolega.

Kui iiveldust ja kõrvetisi poleks ning ohtu end kergelt ära nihestada, siis poleks üldse millegi üle kurta ja ka praegu on sinu ootus siiski suur rõõm. Nüüd teavad sellest ka emme lähemad töökaaslased ja üldse igaüks, kes mind täispikkuses nägema peaks. Mul on tunne, et ma olen nii suur juba ja rasedajope läks kasutusse. Ootan juba, et järgmisel talvel seda ka koos sinuga proovida, sest see on nii mõnus ja pehme.

Ma pean endale pidevalt meenutama, et sa sünnid hoopis teisel aastaajal, kui su vend ja seega ei ole mineviku kordamine üldse enesestmõistetav. Näiteks ma tean, kuidas talvel riietada vastsündinut ja suvel toita pooleaastast, aga mul pole aimugi, kuidas vastupidi toimida. Samas pea suvebeebina peaks sinuga lihtsam olema, sest ma ei pea sind vägisi paksudesse riietesse kohe toppima hakkama. Iseasi, kui paljusid riideid me nii üldse taas kasutada saame.

Huvitav on ka mõelda, kuidas te Triibuga läbi saama hakkate. Ta on ju harjunud meie kogu tähelepanu endale nõudma. Et me ootame temaga koos und. Et me arvestame võimalikult palju tema soovidega. Et tema on ainuke laps. Samas ma tahangi, et te oleksite üksteisel olemas läbi terve elu. Minul ei ole õdesid-vendi ja mul on sellest kahju.

Sinu vend oskab nüüd beebile - sulle - kõhu peale musi teha. Samas ma ei kujuta ettegi, mida ta teeb, kui sa sealt välja tuled. Kui ta esialgu peab vast esimest korda paar päeva ilma emme-issita hakkama saama, sest ma tunnen, et mul on sinu issit selle protseduuri juures vaja. Egoistlik, ma tean, aga ma ei kujuta hetkel alternatiivi ette. Triibul aga on vast kusagil mujal, kui väikeses palatis huvitavam.

Mõned kuud veel ja juba me kohtume!


Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 59

 Mu armas,

Sa oled nüüd kaheaastane. Kaugeltki mitte enam beebi, kuid jätkuvalt meie pisike. Sa oled ca 87cm pikk ja 13,5kg raske vastavalt meie kodustele mõõtmiskatsetele. Ja sa räägid aina rohkem. Vahetult pärast oma sünnipäeva tuli lausa esimene neljasõnaline lause. Midagi marjadest rootsi-eesti segakeeles. 

Sinu sünnipäevapidu kujunes ka üle ootuste toredaks koroona kiuste. Olime kutsunud vaid kõige lähemad pereliikmed külla õuepeople ning ka nemad pidid ajastama oma külastusi mitme tunni peale, et meil liiga rahvarohkeks ei läheks. 

Kõigepealt saabus su rootsi vanaisa oma perega ja üsna varsti pärast neid ka su onupere, nii et ikka oli üsna suur seltskond korraga ja sina täiega nautisid nii oma väikesuurte sugualstega ajaveetmist kui ka taas koogilt küünalde puhumist. Kõigile tegi nalja, kuidas su issi ei jõua isegi kahte küünalt süüdata enne, kui sa esimese ära puhud. Vahepeal suutsid sa veel laua alla kaduda, aga ka see ei rikkunud tuju ning sa maiustasid nii kuidas jaksasid. Sünnipäevarõõmud. Õnneks oli hästi ilus talveilm ja sellevõrra oligi ägedam tähistamine, kui toas oleks olnud.

Hiljem tuli ka farmor ja sa said tema käest kingituseks oma esimese ratta, millega sa farmori kohe sõitma kamandasid. Seejärel sadasid kingitustega sisse ka meie varateismelised naabritüdrukud. Sa oled vist ainus kaheaastane poiss, kelle sünnipäevale nii palju vanemad tüdrukud oma soovil tulevad. Huvitav, kas see on vihjeks meile, et teaksime, milline su teismelisepõlv olema saab.

Me armastame su krutskeid ja vastavat nägu, su keset ööd ärkamisega kaasnevat naeratust ja pingviinikõnnakut, su siirast rõõmu ja seda, kuidas sa hetkel hea meelega aitad koduste toimetustega, nagu asjade õigesse kohta viimine või harjaga puru taga ajamine. Ja sina jumaldad hetkel oma issit nii väga, et vajadus minuga uinuda tundub sulle karistusena. Loodetavasti läheb see varsti üle.


Armastusega,

Emme

jaanuar 18, 2021

Kuidas kirjeldada maitset?

Kas te olete sellele kunagi mõelnud? Näiteks, kuidas selgitada disainerile, millised kleididetailid teile meeldivad ja millised mitte? Või kas julgeksite anda vabad käed kellelegi, kelle portfoolio teile meeldib? Sama on näiteks kodudisainiga. 

Mulle meeldib vahel mängida mõttega, et mis oleks, kui ma saaksin palgata professionaali oma kodu kujundama? Kas kellegi teise maitse on üldse kunagi minu omaga täpselt sama? Ei usu hästi. Igasugustes sisustusteemalistes telesaadetes on tavaliselt näha vaid üksikute märksõnade edasiandmist, kuigi ma usun, et tegelikult eelneb tööle siiski põhjalikum arutelu. Samas aga kõik need suuresti üllatus make-overid - kas keegi on päriselt lõpuni rahul millegagi, mille kujunemisel tal ei olnud kontrolli? Ometi on ju see keegi lõpptarbija.

Kõige parem on vist tuua näiteid selle kohta, mis meeldib ja mis mitte ning ma usun, et me kõik teeme järeldusi teiste maitse kohta selle põhjal, mis neil juba olemas on. Aga mis siis, kui nende kodu viimane remot tehti eelmise omaniku poolt tegelikult ja miski, mida disainer peaks kliendi maitseks on tegelikult hoopis miski, mille osas klient oli nõus kompromissi tegema, aga ise kunagi ei valiks? Mis siis, kui enamik kellegi riietest on saadud kingituse või pärandusena? Mis siis on nende tegelik maitse? Ja kui vildakas on meie pilt neist?

Olen jalutanud oma kodus mööda tube ja mõelnud nii neile elementidele, mis mulle meeldivad ja minu meelest minu maitset kirjeldavad, aga ka neile, mis võivad teisi eksitada. Näiteks meie seinad on täis kunsti, mis mulle väga meeldib mõttena, aga sellegipoolest ei tahaks ma teist triigitud pärlitest Chewbacca pilti, vaid talun seda, sest elan koos fänniga ja selle tegi ta väike õde. Meil on pesakiik, mida ma väga tahtsin, aga ise oleksin ma veidi teistsuguse valinud. Triibu toas on uus vaip, mille ma emotsiooni ajel ise ostsin, aga mitte kõik ei meeldi mulle selle juures. Meil on päris palju kollakat puitu, aga see on meile pärandatud pere ja eelmiste elanike poolt. Meie vannituba on beež ja marmorit immiteerivate plaatidega. Ma vihkan beeži. Lihtsalt oleme sellega praegu leppinud. Pea kõik meie seinad on valged, sest Rootsis on nii kombeks. Meie Eesti kodu enda värvitud seinad on troopilised sinised ja kollased. Meil on mööbliesemeid, mis elukaaslasel juba varem olemas olid.

Samas kõneleb ju meie kodu ka asjadest, mis meile meeldivad. Näiteks meil on palju aknaid ja suur osa neist päikese poole. Meie köök-elutuba on sisustatud ühe suure sotsiaalse alana. Meil on hästi kõrged köögikapid, mida mina küll ei teinud, aga mis mulle meelepäraselt palju mahutavad ja samas uste taha peidavad. Meie mööblil on üsna lihtsad jooned, aga mulle meeldib rohkem kui üks stiil. Samas kaugeltki mitte iga stiil. Meie lapsel ei ole totakat trendikat majavoodit. Ma tõesti ei saa nende võlust aru ja püüan lihtsalt suu kinni hoida, kui keegi oma uue selletaolise mööblitüki üle rõõmustab. Mulle meeldivad julged värvid ja mustrid, aga ma ei ela üksi ja tahan, et teistel siin ka mugav oleks. Meil on palju taimi - mitte, et ma eriline rohenäpp oleksin, vaid ma loodan, et mõni neist ikka jääb meie juures ellu. Meile meeldib, kui on ruumi ja õhku, aga samas olen ma üsna sentimentaalne asjade korjaja ja kirglik koristamise vihkaja, nii et meil peab olema palju häid peidukaid.

Kas hea disainer saaks sellest kõigest aru ka siis, kui ma ei oska seda sõnadesse panna? Kas ma saaksin kaasa rääkida iga detaili osas, aga samas pääseda lõutust googeldamisest ja otsustada mõne valiku hulgast või öelda neile kõigile ära?

Riietega on mõnes mõttes veel keerulisem, sest asjad, mis võivad teiste seljas meeldida ei pruugi enda seljas seda teps mitte teha. Ma imetlen neid, kes näiteks lasevad endale pruutkleidi õmmelda. Mis siis, kui see lõpuks üldse ei sobigi? Kõike ei saa ju ringi teha.

Igatahes sellised mõtted tänasesse õhtusse. Mul on hetkel lihtsalt huvitav iseendaga sel teemal arutleda.

jaanuar 14, 2021

Kirjad Kahele Triibule 58

 Mu kallis,

Täna said sa juba kaheaastaseks. Lastega näeb tõesti, kui ruttu aeg läheb.

Sa oled jätkuvalt hästi blond ja sinisilmne ning enamik inimesi arvab, et sa oled väga minu moodi. Minu, kellel on pruunid juuksed ja silmad.

Sulle meeldib laulda ja tantsida ning sa paned viimasel ajal igal võimalusel Mora Träski playlisti peale. Vahel ka kell viis hommikul, kui sul uni ära läheb.

Sulle ei meeldi praht, purud ja see, kui su riided on märjad, aga sa loobid asju hea meelega laiali.

Sa tead ca 200 sõna, kuigi mõned neist on ajapikku muutunud ja teised vast ununenud.

Sa oled hetkel hästi issikas ja mulle teeb haiget, et ma ei saa alati sulle issi seltskonda garanteerida.

Sa teed meile ootamatult kalli ja sulle meeldivad eskimomusid.

Sa oled üsna traditsiooniline poiss, kes armastab helikoptereid, iu-viu autosid ja koppasid.

Sulle meeldib ka pildiraamatuid vaadata ja eriti, kui seal miski ka häält teeb.

Sa naudid seltskonda ega häbene ka ise suuremate laste juurde minna ning mänguga liituda, aga see ei tähenda, et sa alati kõigiga suhelda tahaksid.

Sa oled õppinud meiega veidi manipuleerima, et oma tahtmist saada.

Sa võiksid päev läbi kraanikausis või vannis lobistada.

Sulle meeldivad ka igasugused loomad - nii mängu kui päris - ja õues tahad sa alati koertega tutvust teha.

Sa vihkad hammastepesu, nagu minagi lapsena.

Sa teed päris palju pättust, aga oled väga pettunud, kui miski seejärel katki läheb.

Sa oled hulljulge ning eelistad pea ees nt liumäest alla tulla.

Sulle meeldib pakke avada ja sa kutsud neid kõiki "kingi".

Sa armastad multikaid ja lastelaulu videoid rohkem, kui mulle meeldiks.

Sa eelistad külmutatud kalapulki küpsetatutele ja armastad üle kõige pitsat ning banaane.

Sa ei kannata mune mujal kui koogi sees.

Sulle meeldib tolmuimejaga ringi käia ja lapiga pühkida, aga ka segadust tekitada.

Sa püüad alati meie kassidega mängida.

Sinu naeratused on kõige soojemad ja säravamad ja sa kingid neid palju.

Täna said sa kõike, mida tahtsid - kooki ja viis korda küünlaid puhuda - kusjuures täiesti edukalt, uusi autosid, marju, pitsat ja pidu lasteaias, veel kooki ja Bingi multikat. Ja lumes möllata. Ma loodan, et sul oli tore päev ka siis, kui sa seda tõenäoliselt tulevikus ei mäleta. Loodetavasti tuleb sul aga veel palju sünnipäevi.

Armastusega,

Emme

jaanuar 06, 2021

Mommy's cold

Ma kulutasin just spontaanselt paarisaja euro jagu raha, sest mul oli külm. Ei teagi, kas see kuulub siis emotsionaalsete või ratsionaalsete ostude alla, sest ma ostsin sooju riideid ja jalanõusid, aga mitte endale vaid lastele. Jah, ka sellele kõhus olevale.

Erinevalt Eestist ei ole meil siin veel korralikku talve. Säh sulle põhjamaad! Ka eelmisel aastal oli Eestis mingigi lumi ja meil ei midagi. Õnneks olid vähemalt üle väga pikkade aastate valged jõulud, aga 2021. aastal on siiani vaid mingi valge kaabe kohati maas. Samas on nii kohutavalt näpistavalt külm. Ju me ei ole harjunud enam miinuskraadidega. Täna minu sõrmed valutasid läbi kinnaste kahetunnise või lühema õuesoleku järel ja isegi Triibu käed olid külmad. Ning tal ei ole pea kunagi külm. Ma ikka veel õpin, kuidas teda riietada, sest salle nii väikestele ei panda ju ja isegi suurtes lastepoodides ei müüda alati neid kraesalle. Mingi ohutusvärk äkki? Samas mul on alati kahju vaadata, kui mina olen oma nina sügavale jope sisse peitnud ja temal paistab paljas kael. Lasteaiaõpetajad aga vist ei muretse, sest ka sel nädalal olen talle järele minnes eest leidnud lapse, kellel isegi jopelukk on pikalt lahti. Mitte lõpuni, aga ikka rinnuni.

Igatahes nüüd ma siis hirmuga ostsin ühe kombeka veel ja uued kindad ning venelaste stiilis mütsi, kuigi ma isiklikult neid ei salli. Lisaks veel fliisist alusriideid, mingi kraelise ja mingid saapa-kummiku hübriidid, sest talle meeldivad lombid ja nüüd ühel päeval olid ta jalad ka tavalistes kummikutes juba külmad. Pisike aga sai omale kootud fliiskombe, sest see nägi nii mõnus välja ja neid oli vaid väikestes suurustes ning hea hinnaga. Küll ära kulub. Eks näis, mis nägu Lemmik teeb, kui talle oma hilisõhtusest shoppamisest räägin. Nüüd oleks veel uusi veekindlaid kindaid kevadeks vaja, sest meil on vaid üks alles, aga ei raatsitud neile allahindlust teha ka keset talve. Ja vist pükse juurde, sest tema mähkmepontsakas tagumik ei mahu enam hästi suvel ostetutesse.

Põnev on see emmedeelu vist küll ainult emmedele endale.

Ma lähen edasi netishoppana nüüd. Tsau!

jaanuar 03, 2021

Kirjad Kahele Triibule 57

Mu kallis,

Sa oled juba nii asjalik. Viimasel ajal märkame aina enam seda, kuidas sa tahad oma tegevusele ja eriti saavutustele publikut. Sa võid kümneid kordi järjest kokku panna keerulist legoklotsipaari ja iga kord vaatad sa enne meile otsa justkui veendumaks, et me ikka jälgime sind ning kui vaja, siis hõiskad ja plaksutad endale ise, kui miski hästi välja tuleb. See on sul õige mõte - ära lase end kellelgi vastupidises veenda! Peabki iseendaga rahul olema ja vahel ka ennast kiitma.

Sa armastad oma vanaema seltskonda ning oled alati teda nähes väga rõõmus. Ka tema peab hoolega jälgima sinu väikeseid võite ning sa presenteerid uhkelt talle oma uusi mänguasju. Ta viitsib muidugi ka koos sinuga põrandal istuda ja mängida või lugeda või teha mida iganes muud sa tahad.

Sa võid ootamatult tulla kallistama või teha põse peale pai. Ja sa väljendud päev päevalt aina enam sõnadega. Mina olen muidugi kõige paremas seisus sinust aru saamaks, sest ma tean, millised tähed on veel sulle rasked ja suudan üldjuhul leida sarnasusi nii eesti kui ka rootsi keelega su sõnades. Nüüd näeme me ka esimesi kolmesõnalisi lauseid, kui nii võib öelda. Ma siiski ei ole päris kindel, kas artiklid lähevad arvesse või mitte. Ja sul on päris pikk mälu. Mõnda asja, mida sa oled ühe korra nädalaid tagasi näinud, teed sa ühel päeval perfektselt järgi.

Me oleme sinuga viimasel nädalal värve õppinud. Sinu teadmistes on puna ja sini ja lulla, mille puhul ma ei ole päris kindel, kas see on kollane või roheline. Täna näitasid sa mulle aga valget pinda ja ütlesid selle kohta lumi. Me ei olnudki veel valgest rääkinud, sest sul ei ole just palju valgeid mänguasju. Minu valikul. Ma ei ole kunagi ajanud mänguasjades taga harmooniat koduga. Pigem just kontraste, kvaliteeti ja arengu toetamist.

Eile vastasid sa esimest korda ka küsimusele "kus on beebi?" minu kõhu peale näitamisega. Midagi vist hakkab koitma, aga valmistume ikkagi kohanemisšokiks.

Tea, et sa oled väga kallis ja võid alati mulle kaissu ronida ka kõige väiksemasse vahemikku ning panna oma pea minu oma peale nagu kõvale padjale. Pista või oma külmad varbad mu värvli vahele. Ma olen valmis kannatama ebamugavust, et sul oleks hea.


Armastusega,

Emme