detsember 28, 2021

Jõulurõõmu taastumisest

Kas mäletate, kui eriline aeg olid jõulud lapsena? Mina väga igatsesin seda tunnet. Seda ootust - taaskohtumist lähedastega, keda tihti ei näe, head sööki, kingituste tegemist ja ka saamist ning eelkõige reaktsioone. Juba ammu on kingituste saamine olnud teisejärguline. Ärge saage valesti aru. Ma ei kavatse kunagi nii suureks kasvada, et kingitusi mitte oodata. Küll aga on lihtsam mitte väga kõrgeid ootusi omada, aga vahel siiski kohtab ka tõelisi üllatusi ja pärleid. Selle aasta parim nali on aga see, kuidas me Lemmikuga suure pakkimise kiuste mõlemad üksteise kingitused Rootsi koju maha unustasime. 

Mulle meeldib väga mõelda, mis kellelegi meeldida võiks ja siis jälgida, kas see ka päriselt neile suurt rõõmu valmistab. Mulle meeldib ka Secret Santa ja ma ei solvu, kui vahel vastu kingitust ei saa. Küll aga ei saa ma aru umbmäärastest kõigile sobima pidavatest loosipakkidest. Oleks siis mingi teemagi. Ma tean, et inimest hästi tundmata võib kingituse tegemine olla üsna keeruline, aga kasutage siis seda võimalust kedagi paremini tundma õppida!

Igatahes, hea uudis on see, et mu jõulurõõm on tagasi tänu mu lastele. Ma kohe kindlasti tegin neile sel aastal rohkem kingitusi, kui olnuks vaja ja mõned jäid veel tulevikku ootama, sest ma ei taha oma lapsi ära hellitada. Samuti emotsionaalselt ülekoormata kingihunnikuga. Seega ma küll ostsin kokku asju, mille puhul oskasin arvata, et neile võiksid need meeldida või arendavad olla, aga kätte said nad need ükshaaval, nii et oleks aega päriselt ka igale asjale keskenduda ja mängida. No ja seda rõõmu! Oma Pikne McQueeni ja Matuga mängis Triibu ennast unustades üle tunni aja jutti ja pani esimest korda kaasnevaid duplo tükke ise juhendi järgi kokku. Ja ta on meil jätkuvalt alles kahene, kuigi enam mitte kauaks. Mul oli plaan küll talle selle filmi autosid kasutatuna osta ja leidsin ka ühe suurepärase kollektsiooni, mis oleks ta kindlasti väga rõõmsaks teinud ja mida enam uuena kuskilt ei leia, aga sain kõrvetada ja olen nüüd nii rahast kui asjadest ilma tänu mingile jobule, kel pole häbi varastada põhimõtteliselt lastelt, aga see selleks. Olen nüüd ise lihtsalt skeptilisem eraisikutega asju ajades.

Triibule kingiti ka nii kiirabi-, politsei- kui ka tuletõrjeauto juhuslikult ja erinevate isikute poolt ja ta on kui või sees. Meie siin aga vaikselt mõtleme, kuidas viimase kõlareid pekki keerata. Üldse said mõlemad lapsed igasuguseid ägedaid kingitusi. Ma ise olin Kõhutantsijale kingi leidmisega hädas ja ostsingi vaid mingi palli, milletaolist meil varem ei olnud, sest suurest vennast on juba väga palju asju ees ootamas ja analooge pole vaja. Talle aga kingiti lahedaid sensoorseid mänguasju, milletaolisi ma ise polnud veel näinudki ja arvasin, et mul on päris hea ülevaade lasteasjade kaubandusvõrgust. Kõhutantsija muidugi vaimustus enim igasugusest pakkematerjalist ja siltidest ja seega lasin tal mõnuga nendega mängida. Muidugi enda valvsa pilgu all. Sisu oli teisejärguline, aga ehk hakkab tulevikus rohkem huvi pakkuma.

Mul on olnud nii tore nendega kodusid kaunistada, kuuske valida ja ehtida, piparkooke teha, jõulutulesid imetleda jms. No ja Triibu on meile kõvasti jõululauludega kontserte andnud. Ja mis kõige parem - üle aastate oli meil ideaalne jõuluilm - paks puuderjas lumi, parajalt külm, aga mitte tuuline ja isegi veidi piiluvat päikest! Triibu sai pealekauba kelgu, millega sain poest toidu koju tuua läbi veel lahti lükkamata tee. Milline jõulueksootika! Ja eesti toit! Ma igatsesin sind! 

Minust oleks ebaaus vedada terve pere igal aastal Eestisse jõulude ajal, kuigi Lemmik ei paista pahandavat ja lapsed saavad näha Eesti lähedasi. Küll aga arvan, et lastel ja ka teistel Rootsi sugulastel oleks tore vahel ka jõule koos veeta. Eelmisel aastal olime küll Rootsis, aga pandeemiahirmus täiesti omaette ja kodused. Eks näis, mida 2022 toob.

Loodan, et teil kõigil on ka olnud imelised jõulud!

detsember 14, 2021

Kirjad Kõhutantsijale 22

Mu pisike,

Mõned päevad tagasi said sa juba seitsmekuuseks ja mina pole siin suutnud veel isegi piltide toimetamisega sinu sünnini jõuda. Aeg lihtsalt lendab. Viimane kuu algas sinu jaoks esimeste ampsudega ja meie pere nüüdseks traditsiooni kohaselt said sa sel päeval avokaadot ja sidrunit. Lisaks praadisin sulle pidulikult oliiviõlis ühe viilu zuccinit, aga täna selgus, et sa eelistad seda hoopis toorelt. Sa olid nii valmis söömiseks. Muudkui püüdsid laualt ise asju haarata ja lugesid me suutäisi. Mina aga tahtsin seekord proovida kuue kuu täitumist oodata ja sellevõra on algus ka olnud veidi julgem. 

Sa said kohe oma kätte tükitoitu ja ma ei ole midagi ise korralikult püreestanud. Osaliselt seetõttu, et ma väga ei karda enam. Osaliselt, sest ma ei jõua nii tihti saumiksrit välja võtta. Seega saad lihtsalt tambituna. Või külmana. Sarnasel põhjusel. Kõik asjad paistavad sulle esimesel korral huvi pakkuvat, aga edaspidi võin suuresti ise süüa. Seega ka nüüd - kuu aega hiljem - sööd sa üsna mikroskoopilisi koguseid ja veetopsi pole me näiteks veel välja otsinudki. Klaasist aga oled paaril korral ahnelt joonud. Proovinud oled sa aga juba paljusid asju - verikäkki, mida sa armastasid; mandariini, porgandit-kartulit-kõrvitsat-pastinaaki, külmutatud jõhvikaid ja kirsse, veidi hapukoort ja juustu, kreeka ja india toitu, pirni, ploomi, riisi, maisi, kana ja loomaliha ühe korra kumbagi püree osana ja üht-teist veel. Kui aga sulle korraga paar lusikatäit kõhtu saame, olen juba väga rahul. Päris palju tuleb välja tagasi ja ma olin unustanud, kui rokane see algus on. Ma ei teagi, kas sa oskad meelega asju välja sülitada või lihtsalt ei oska veel toitu hästi neelata. Samas piima jood sa palju ja tihti, nii et ma ei muretse. Või ei muretseks, kui eile meie kodukaal poleks mulle väitnud, et sa oled kergem kui kuu aja eest. Seda ma hästi ei usu, et sa nüüd 8,2 kilo oled, aga arsti juurde niisama kontrollima ka minna ei julge. Eriti, kuna sa köhid taas. Sellesse kuusse jäi ka üks kogu pere kõhuviirus, nii et mul on su haiguste arv juba peas sassis.

Sellesse kuuse jäi ka su esimese hamba tulek. Sa olid paar päeva veidi virilam, aga ei midagi hullu ja ma arvan, et see lõikus 5. detsembril, kuigi tundsin ma teda juba päev varem ja päev hiljem oli see selgelt suus. See on siiani esimene asi, mida sa oma vennast kiiremini teinud oled, aga kindlasti neid tuleb veel.

Sulle meeldib mähkimislaual paljalt vedeleda. Enamasti vann. Oma venna tegemisi jälgida. Uusi asju proovida. Minu külge kinnitatuna ringi seigelda. Sulle ei meeldi üksi jääda. Ei meeldi alati paitegemine ja sa võid me käed ära lükata. Sa kingid meile palju naeratusi ja matsutad palju toitu mäludes. Sa oled jätkuvalt hästi lühikarvaline ja just parajalt pontsakas. Sa hea meelega katsud me kiisusid ja mängid venna asjadega, kuni ta need sul käest ära kisub. Kisub ta niisamuti ka sinu enda asju, aga sa ei jää pikalt pahandama.

Sa oled emmekas, aga selle kuu lõpus julgesime me esimest korda jätta sind koos su onu ja onutütrega ning see läks päris hästi. Sa küll nutsid mingil määral, aga jäid isegi ööunne nendega. Muidu on alati vähemalt üks meist sinuga koos olnud ja nüüd käisime me mõlemad jõulupeol, sest me polnud aastaid käinud ja meil oli vaja korraks hinge tõmmata. Loodan, et sa mõistad. Kui mitte nüüd, siis kunagi hiljem.

Sa oled meile hullult kallis ja me jälgime huviga, milliseks inimeseks sa kasvad.

detsember 08, 2021

Preilist prouaks 5

Täna räägin veel pulmakorraldajatest. Te vast juba teate, et läks terve igavik enne kui leidsime endale pulmakorraldaja. Kohati tundus see võimatu missioonina. Eriti siis, kui esimene, kellega kohtusime, meile ära ütles. Teine firma, kellega kohtusime, ei saatnudki kunagi pakkumist. Aitäh, Celebrate Group! Kolmas, kes alguses ei vastanud, ilmus siiski vabanduste saatel välja, aga ma kohe ka ei reageerinud neile, sest ootasime teise pakkumist. Lõpuks, kui oli selge, et CG ei kavatsegi vastata, siis võtsin uuesti ühendust Dream Day Studioga, kelle koduleht oli juba varem osutunud heaks infoallikaks pulmaplaneerijale ja kirjutasime ise veel mõnele. 

Mul on olnud juba mitmeid pulmateemalisi hetki, kus jään kahe valiku vahele kinni. Pulmakorraldajatest jäid sõelale DD Studio ja Lifetime Studio. Mõlematega tegime videokõned ja mõlemad jätsid väga hea esmamulje. Mõlemal oli nii plusse kui ka miinuseid. Hiljem selgus, et nad on ka varem koos töötanud. Igatahes, kuna ma ei suutnud otsustada, võtsime lõpuks loosi. Päriselt ka. Meie pulmakorraldaja on Dream Day Studio ja kui see pulm kord peetud saab, siis saan muljetada, kuidas oli nendega koos töötada. Hetkel igatahes tundub, et ka koos pulmakorraldajaga on ikka endal palju tööd. Ma ei naudi pulmade korraldamist kaugeltki nii palju, kui ma eeldasin enne. On muidugi ka toredaid momente, aga ka palju stressi, meeletu aja- ja rahakulu. Kõik teavad, et pulmad on kallid, aga kulutage nüüd ette ulmelist numbrit ja siis korrutage see veel kahe või kolmega. Iga asi maksab 1000 eurot. Või rohkem. Ma ei taha teadagi, mis see kõik kokku maksma võib minna ja me ei taha mingit eriti uhket või suurt pulma. Lihtsalt meie, meie lähedased ja tore päev. Üsna lihtne koht, aga tugev tiim, kes valdab inglise keelt. 

Kusjuures on olnud üllatavalt raske leida ingliskeelt oskavaid tseremooniameistreid ja peojuhte. Üldse on nii palju kohti, kus ma pööritan silmi, sest olenemata hinnast jääb professionaalsusest puudu. Ma ei tea. Kas ma siis tõesti olen raske klient? Enda meelest ju mitte. Ootan vaid sujuvat suhtlust ja lubadustest kinni pidamist. Tundub aga, et teised ei oota sedagi ja siin kavatsen ära kasutada meie pulmakorraldajat ja lasta tal igasuguseid tegijaid taga ajada, et mitte enda jaoks nende esmamuljet kohe ära rikkuda. Proovin siiski nautida ka. Meil on tiim peaaegu koos ja pisiasjade osas mõtteid tekib juba. Ma loodan, et tuleb tore meie nägu päev.

Preilist prouaks 4

Kõrvarõngad saavad nüüd omaenda postituse. Jah. Nii ongi. Sest ka pisidetailide leidmine võtab pulmade puhul kõvasti aega. Võiks ju arvata, et inimesel, kellel on lõdvalt kolmsada paari kõrvarõngaid, on midagi juba olemas igaks elujuhtumiks, aga ikkagi tahtsin ma pulmadeks midagi erilist ja uut. Googeldasin ja surfasin Etsys päevi. Kõik pulmakõrvarõngad tundusid nii ühesugused. Kristallid ja pärlid. Pärlid ja kristallid. Kuld ja hõbe. No ei kõnetanud. Ja siis lõpuks, ma leidsin midagi. Need ei olnud täiuslikud klassikalised kõrvarõngad ja eeldasid ümbertegemist, aga mõte hakkas jooksma. Teades, mida ma otsin, oli lihtsam leida ka teisi sarnaseid ja tegijaid, kes oleksid nõus neid eraldi mulle tegema. Selgus, et mu mõte päris ainukordne ei olnudki. Ehk kunagi näete. 

Igatahes, sõelale jäid kaks tegijat/müüjat. Üks keeldus kohandamast ja paiknes USAs. Teine oli vabalt nõus, kuigi täpse valikuni kulus pikki vestlusi ja nemad paiknesid Aasias. Otsustasin mõlemad tellida, sest need on haprad ja kes teab, kuidas pika tee üle elavad.

Esimese tegija tingimused olid nii nõmedad, et postikulu moodustanuks suure osa kogukulust ja kui kõrvakad peaks saabuma katkisena, siis peaksin need oma kuludega tagastama. Milleks üldse, aru ma ei saa... See tundus nii totter. Lisa veel tollimaksud ka. Aga siis leidsin ühe hea hinge, kes oli nagunii USAsse minemas ja igati nõus aitama mu õrnu ehteid transpordida. Selgus veel, et ta on seal isegi samas osariigis ja tema parim sõbranna lausa samas linnas ning neil plaanis lähipäevil kohtuda. Oleks peaaegu tulnud käest kätte inimkett terveks teeks, aga lõpuks ikkagi riskisime USA-sisese postiga ja just sain need Rootsis kätte ka. Nad on imeilusad!

Teised kõrvakad valmisid kaua. Kui nad üldse veel valmiski on. Kokkulepe oli, et need saadetakse mulle nomvebri lõpus või detsembri alguses, aga veel ei ole midagi kuulnud. Ma väga enne jõule ei oota neid ka. Nagunii oleme ise Eestis. Kui kohale jõuavad, eks siis täiendan seda postitust siin. 

Kui mõlemad paarid ilusti kohale jõuavad, siis saan õigel päeval valida, mis rohkem meeldib. Hetkel meeldib käesoelvate värv mulle rohkem, aga pean neid veel kohandama.

Vot sellised lood!

Vestlused kahesega

Meil on Triibuga nüüd juba üsna pikad vestlused. Ta üllatab mind oma keerulsite lausete ja hästi reeglipärase grammatikaga. Näiteks ütleb Lugeme selle raamut ja Kus on vood? Ma olen pidanud ennast takistama, et ise ka mitte lugeme öelda. Ta oskab lõpuks öelda ka Kõhutantsija nime korralikult.

detsember 07, 2021

Preilist prouaks 3

Kleidijutu jätku ka!

Mul on nüüd kleit. Või vähemalt tunduvalt vähem raha. Käisimegi koos ämmaga mulle eraldi kohale tellitud laenukleiti proovimas. See tegelikult oligi üks väheseid kordi, kus oma olen paar tundi olnud täitsa lastevaba ja kõik jäid ellu edukalt. Ka ämmaga oli see tore seiklus nii talle kui ka mulle.

Pood ise oli imepisike ja liikumisteedki kleitide vahel olid imekitsad. Samas oli see nii armas ja kodune. Seda veab vist üks armas abielupaar, kel ka eesti juured ja suvila Muhumaal. Nad pakkusid meile me lemmiksiidrit ja soovijatele päris vahuveini ning lubasid oma kleidivarudes rahulikult sobrada. Samas erinevalt Eesti poodidest pidin ma ise vastutama riiete proovimise eest. Mul oli küll aeg kokku lepitud, aga kabiinis mul pidevalt kaaslast ei olnud ja appi tuldi vaid siis, kui seda vajasin ja siis ka oli tihti pigem ämm abiks.

Proovisin selga seda laenukleiti, mis riidepuul üldse nii ilus ei tundunud. Ta on üsna kummalisest materjalist ja seda piltidelt ei paistnud. Seljas aga oli see isegi number või kaks väiksena mega ning läks vabalt ka üle mu emapuusade. Ma särasin. Proovisin siiski ka veel mitmeid teisi kleite, sest seal oli nii palju erinevaid. Mõned lausa karjusid siinsete süüriapulmade järele meie põhjamaise maitse seisukohast. Samas oli ka nii palju ilusaid ja ports selliseid, mida proovisin, sest suures plaanis nad ju meeldisid. Proovisin kõige ilusamaid pitse, aga sain selgeks, et lisaks litritele ka need kratsivad ja sügelevad ning ma ei ole nõus ilu nimel terve oma pulmapäeva nagu mingi põkk, käed kehast eemal ringi kõndima. Proovisin satiini. Proovisin paljaõlgseid korsette, mida Eestis enam ei näinudki. Ja lõpuks proovisin seda laenukleiti veel. Kaalukausile jäid 3-4 väga erinevat kleiti ja jätsin igaks juhuks oma mõõdud, sest nende allahindlus pidi vaid nädalakese kestma.

Mul oli aeg kokku lepitud ka selle õmbleja juurde, aga nüüd lugesin arvustusi ja muutusin skeptilisemaks. Kui siis enne seda aega Triibu ka uuesti haigeks jäi, siis ma olin umbes sama frustreeritud kui täna, aga mõnes mõttes tegi see otsuse lihtsamaks. Ka mu lähemad sõbrannad kõik, teineteise arvamustest teadmatuses, valisid pildi järgi välja ühe neist finalistidest. Ikka ühe ja sama. Ainult ämmale meeldis üks teine. Nii et otsustasin, et kuna ma juba samal ajal kodu ostan ja hambaravi eest end hambutuks maksan, siis mis see üks kallis kleit ka ära pole. See on minu elu vast kõige kallim, aga ikkagi odavam kui ameerika telesaadete odavaimad. Ma tegin ettemaksu ära, et hind lukku lüüa, aga leppisin kokku, et lähen uusi mõõte andma ja päriselt tellima kuskil jaanuaris-veebruaris, et ehk kaal veel muutub, kuigi ma pole üldse kindel, millises suunas see pärast jõule liikuda võib.

Mul ei olnudki seda "nutan oma kleiti ära tundes hetke nagu filmides". Ma käisin ka vaid neljas poes. Küll aga oli mul õige sisetunne ja nüüd nii hea meel, et mu esimene valik vaid piltide põhjal, mis korra ainsana mind võpatama pani, ka päriselt mu seljas ilus oli ja ühel hetkel minu oma olema saab. Nüüd saan aksessuaaridele keskenduda ja kõrvarõngaid ootab juba mõtteis oma postitus.

Sick of sick

Ma täna urisen. Näete juba mustrit mu veebibuliimia ja tujude vahel? Kirjutamisteraapia ongoing.

Rootsi keeles on hea väljend - orkar inte! - ütlemaks, et enam ei jaksa. Meil on käsil sügishooaja seitsmes lastehaigus. Seitsmes!!! Või kuues või kaheksas. Midagi taolist. Umbes iga teine nädal on siin keegi haige olnud ja siis teised ka riburadapidi haigeks jäänud. Hingamisteed. Kõhuhädad. Neist oli viimane eelmise nädala keskel. Triibu oli seetõttu teisipäeval kodus, aga kolmapäeval tagasi lasteaias, sest tal oli juba kõik hästi. See-eest aga nii mina kui Kõhutantsija kannatasime kumbki omamoodi. Tundus, et me ka ei pääsenud. Seetõttu paluti ka Triibul ülejäänud nädalapäevad lasteaiast eemale hoida. No okei. Hoidsime. Kõik oli hästi. Nüüd küll jäi Lemmik tõbiseks ja tegi seda kaks korda paaripäevase vahega meist kõige tõsisemalt. Esmaspäeval paluti meil taas Triibu kodus hoida, sest nüüd olid kõik õpetajad haiged ja nad ei suutnudki leida asendajaid. Ütlesime okei. Kui siis aga sama palve ka teisipäeva kohta tuli, hakkasin ärrituma. Et mis see siis olgu? Ma võin ju olla vanemapuhkusel, aga see pole ka ühe lapsega mingi puhkus. Kahega ammugi mitte. Segadus vaid kasvab ja midagi ei saa tehtud. No ja siis hakkas Triibu köhatama. Selge! Jääb nii või naa koju. Tegelikult tuli palve ja kolmandaks päevaks. Õhtuks oli tal nii halb ja ta hingas nii kummaliselt, et kaalusime esimest korda arsti juure minekut ja tegin meile vannitoa põrandale pesa, et proovida auru teha. Kui te kuskilt loete, et see on imelihtne - pane vaid kuum vesi jooksma, siis ärge uskuge! Need inimese on valetajad. Lõpuks sai Triibu sooja vanni, aga ükski klaas ei läinud vähemalgi määral uduseks. Ja samas vahel piisab vaid duši all käimisest. Go figure!

Igatahes ma tunnen, et ma enam ei jaksa vaimselt. Vaatan praegu uut sarja Maid, kus peategelase elu on nii kohutav, et ma muudkui tunnen talle kaasa ja niutsun, aga ikka on endast ka kahju. Ma ei teagi, kas mul on rohkem kahju endast või Triibust. Selline sitt ema olengi. Ma tõeliselt hindasin seda, kui terve ta esimesel lasteaiaaastal oli, aga ma. ei. jaksa!!! Muudkui tee plaane ja tühista. Mitte, et mulle ei meeldiks oma lastega koos aega veeta. Väga meeldib! Aga on suur vahe, kas me räägime koos tervete lastega toredatest tegevustest või haigete ja virilate lastega, kes igavusest mööda seinu varsti ronima hakkavad, kodus passimisest. See muidugi ei aita, et mul ei ole täitsa oma aega üldse olnud. Teeme nii, et need mõned õhtused tunnid, kui lapsed juba magavad, ei loe, sest siin olen ikkagi valves. Vastutan. Pean kohe reageerima, kui keegi mind hüüab. Või eelistab issit aga ei saa. Mulle suures plaanis väga sobib lastega kodus olemine, aga see oli enne pandeemiat ja lasteaiahaigusi nii palju rohkem fun. Ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi täitsa endale tegin. Midagi toredat, mitte vajalikku. Midagi, kus ei ole mina +1. Või +2. Midagi, kus olen vaid mina või mina + sõbranna(d). Sellest on aastaid möödas vist. Ma saan täitsa aru, miks lasteta inimesed tunnevad, et lapsevanematest sõbrad kaovad ära. Ja kaovadki. Seda elu aga leinavad mõlemad pooled. Ma ei loobi täna klišeesid, kuidas lapsed on suurepärased ja kõike väärt. Kuidas ma rõõmsalt elangi oma lastele. Lapsed on meie pere väga oodatud olnud osa, aga minu enda osa tundub hetkel natuke hägune. Kes olen mina? Mis mulle meeldib? Mida ma tahan? Hetke soovid on veidi lihtsamad ja samas nii kättesaamatud. Klaasi veini ja naistekat tahaks.

november 30, 2021

Kirjad Kahele Triibule 68

Mu krutskivend!

Igav sinuga juba ei hakka. Igasuguse segaduse tegemisest ma isegi ei räägi, aga viimasel ajal on naljakas, kuidas sa teavitad meid - tavaliselt midagi kahtlast tehes - et see on hea mõte. Ju seetõttu, et ma taolistes olukordades olen sult küsinud, kas see on ikka hea mõte. Nüüd sa juba ennetad seda.

Kõhutantsija on hakanud sööma ja sinu jaoks on see ka väga huvitav. Küll sa riidled temaga, kui ta püüab laualt midagi sulle kuuluvat haarata. Või ka siis, kui sa lihtsalt arvad, et ta ei peaks midagi saama. Vahel sööd sa midagi tema eest ära. Teinekord aga topid ise talle näiteks saia suhu - kiiremini kui ta suudab alla neelata.

Sa laulad hetkel hästi palju lasteaias õpitud jõululaule ja ka ühte sõbralaulu, õega käest kinni.

Meil algas ka jõuluhooaeg sinuga ja mulle nii meeldib sind ka jõulumaagiasse haarata. Käisime advenditähti ostmas ja niisama jõulukaunistusi imetlemas. Sina valisid endale ühe roosa päkapiku. Viimastel öödel on meie juurde ka isiklik päkapikk Tom sisse kolinud - mõned asjad korraga. Sulle nii meeldib mängida tema mööbliga ja täna said sa esimest korda ka sussi seest midagi. Sa muidugi teatasid, et see tuli emmelt. Ka vildist kuusepuu ehtimine käis sul seekord imelihtsalt. Nüüd jääb vaid kingitusi oodata.

Meil on nüüd nädalavahetustel üle pika aja veidi külalisi käinud ja sa nii naudid seda- Poed enda jaoks võõrastele onudele kiirelt sülle ja särad - nagu me muidu sind tähelepanunäljas hoiaksime. Sa oeld isegi nõus oma mänguasju jagama.

Üleüldse oled sa juba väga asjalik. Seda siis, kui sa tahad. Teistel hetkedel aga eelistad sa beebikohtlemist - sülle. Ei taha riidesse. Ei taha üldse hambaid pesta. Ei taha lasteaeda ega pärast koju. Ei taha üldse magada - kuni kolm tundi pärast uneaja algust. Samas sa saad üllatavalt hästi ümberringi toimuvast aru ja seda mitmes keeles. Ka sinu laused muutuvad aina pikemaks ja mulle nii meeldib su mõtteid kuulda. 

Me armastame sind palju-palju!

Emme

november 09, 2021

Kirjad Kahele Triibule 67

Hey, kullake!

Kuigi sõna "kullake" kasutad sa nüüd ise oma õe kohta minu eeskujul. Sa oled nüüd juba tükk aega olnud suur vend ja suur osa minu ajast ja tähelepanust läheb nüüd su väiksele õele. See on olnud sinu jaoks kindlasti suur muutus, aga palun tea, et ma armastan sind väga väga palju. Alati! Püüan seda sulle iga mõne aja tagant otse ka öelda. Loodetavasti on sulle ka õest päev päevalt aina rohkem rõõmu. Osaliselt on juba praegugi, kuigi tihti teie mängud lõpevad Kõhutantsija nutuga.

Sa oled väga kange tüüp. Ükski puhta pesu hunnik ei jää sinust puutumata ja kui sa neist üle käinud oled, tundub, nagu meie kodus oleks tuisanud ringi üks keeristorm. Iga päev käivad tõsised läbirääkimised, et sa oleksid nõus koos minuga lasteaiast ära tulema. Sa nõuad iga päev valjuhäälselt autofilmi ja kui sa seda ei saa, siis tuleb suur jonn. Eile tuli suur jonn ka näiteks sellepärast, et ma ei lubanud sul oma sokke jalast ära võtta. Minu, mitte sinu omi! Jonn tuleb appi ka siis, kui sa ei saa süüa ainult magustoitu või pead hambaid pesema.

Samas saab sinuga ka palju nalja ning on tohutult armsaid momente. See, kuidas sa tuled alati vooditelt või diivanitelt alla kõigepealt istukile hüpates. See, kuidas sa just avastasid, et kui sa istud ühele tekiotsale ja me vinname sind teki abil endale lähemale, on suurepärane viis liu laskmiseks. Sa kriiskad rõõmust. See, kuidas sa ka õele tekiliugu tutvustasid. See, kuidas te peitust mängite või kuidas sa räägid talle, et sa kohe tuled. Teda kullakeseks kutsud või uurid, mis juhtus, kui ta järsku nutma hakkab. See, kuidas sa vahel palud vabandust ka siis, kui sa midagi valesti pole teinud. See, kuidas me saame sinuga aina rohkem rollimänge mängida: pargime auto ja ostame midagi. Enamasti banaani ja kartulit. Saame sõpradeks ja peame lühidialooge. See, kuidas nädalavahetusel esmakordselt väikest merineitsit vaadates sa ta Tädi Delfiiniks ristisid. 

Sulle meeldib füüsiline tegevus. Pea igast asjast on võimalik tuletada pall ja siis hoidku alt kõik lilled ja telekas. Sulle meeldib mööda mind üles ronida, et teha kukerpalli ja eile said sa kohe esimese korraga pihta, kuidas ka tagurpidi kukerpalli teha. Me ehitame praegu palju onne ja sa kiigud igal pool nagu väike ahv.

Sa armastad taas lugeda ja me töötame praegu sinuga läbi sipelgas Miksmiksi raamatut. Loeme natuke. Siis otsime näiteks seeni. Arutame, kes on kes ja miks mõni sipelgas sulle kurb tundub. Kes on emme ja kes issi rohutirts.

Sa matkid meid palju. Nii sõnades kui tegudes. Nii naljakas on näha, milliseid asju sa otsustad järele teha. Me ehitame palju torne ja puid ja ronge legodest ning ajame üksteist mudelautodega taga. Lilla (kineetiline) liiv on ka jätkuvalt hitt ja avastasime, et on hästi tore plastiliini juustunoaga viilutada.

Sa veetsid eelmisel nädalal esimest korda öö vanaisa juures ja me siiani ei tea, mida te tegite või kuidas sulle meeldis, sest sa olid tagasi jõudes hästi endast väljas, sest me ei lubanud sul telekat vaadata. Vanaisa ise ka ei rääkinud ja issi rohkem ei pärinud. Huvitav, kas sulle meeldis? Kas sa tahaksid veel minna? Vanaema juurde küsid sa küll tihti kaasa ja su keskmine onutütar on ka suur hitt su silmis.

Sa armastad külalisi nii harva, kui neid ka praegu käib. Uksel võtavad neist vastu su rõõmukriisked ja sa oled nii kurb, kui nad lõpuks koju lähevad.

Me ootame huviga, mida sa meile meel õpetad ja sa ei kujuta ettegi, kui palju rõõmu sa meile valmistad. Nii tihti teed sa midagi, mis meid issiga heldima ja üle su pea naeratusi vahetama paneb. Meie kallis Triibu!

Armastame sind lõputult,

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantisjale 21

Tere, mu pisike preili!

Sa saad kohe juba kuuekuuseks. Kuidas!???

Viimane kuu on olnud sinu jaoks päris murranguline. Kuskil 27. oktoobri paiku hakkasid sa kohalt liikuma. Ma ei kutsuks seda veel roomamiseks, sest sa tagurdad ja tundub, et kogemata, aga sa kohe kindlasti liigud. Muudkui sirutad oma käed sirgeks ja lähed. Vahel upitad veidi ka tagumikku ning pika ootamise järel sa lõpuks ka keerad end seljalt kõhule. See juhtus esimest korda alles nädala eest 3. novembril ja esialgu ei olnud ma üldse kindel, et see juhtuski. Ma olin su kuhugi maha pannud, et teha veidi koduseid toimetusi ja mõne minuti pärast, kui ma tagasi tulin, olid sa teistpidi, kui ma mäletasin sind jätnud olevat. Kuna sa oled meie teine laps ja su vend on ka hetkel üle nädala kergete haigustega kodus olnud, siis oli 50:50 tõenäosus, kas sa ise keerasid või aitas sind Triibu. Talle nimelt meeldib sind ringi rullida. Järgmisel päeval aga õnnestus mul oma silmaga ka näha, kuidas sa aeglaselt keerad paar korda. Ühe sain isegi filmile, sest su issi käib nüüd taas mõne päeva nädalas kontoris tööl ja ta tahtis ka näha. Ning su vanaemad muidugi ei taha samuti sellistest asjadest ilma jääda.

Üldiselt aga oled sa hästi tugev. Võid lõputult sirge seljaga mu süles ringi uudistada ja kui su kuhugi poollamavasse asendisse jätan, siis varsti kangutad sa end hoopis ettepoole ja enamasti küll varsti kukud külili või näoli, aga alla ka ei anna.

Sa oskad teha päris kõva häält ja teil on vennaga oamd naljad. Kõik ütlevad, et sa oled hästi rahulik laps ja eks sa vist oledki. Kui sa vahel harva oledki endast väljas, satun ma väga segadusse ega oska hästi käituda. Viimasel ajal aga oled sa ka hästi emmekas. Issi ei kõlba ja teised ammugi mitte. Kui Triibu on heas tujus, siis tema seltskond sobib ka, aga varem või hiljem saad sa haiget. Vahel kogemata. Vahel meelega. Emme süles on kõige turvalisem ja mõnusam su meelest ja ööd veedad sa mu kaenlaaugus. Vahel lõputult süües. Vahel teed pause ka ja lased mul välja puhata.

Sa oled nüüd juba toidu osas väga uudishimulik ja püüad meil asju käest ära võtta. Või taldrikutelt midagi haarata. Ma muudkui räägin sulle, et varsti, mõne nädala ja nüüd juba paari päeva pärast. Otsustasin, et sina saad oma esimesed ampsud kuuekuuselt. Kui suurt pidu ei õnnestu seekord korraldada, siis olgu vähemalt erilisem söögikord.

Muus osas oled sa vist üsna oma venna moodi, kuigi iga päevaga ka aina enam oma nägu. Ahjaa, eile kogesid sa esimest korda lund. Küll aknast ja ega ma pole päris kindel, kas sa nägid, aga lumi tuli.

Armastame sind palju-palju!

Emme ja issi

oktoober 24, 2021

Kodu on seal, kus seadmed automaatselt wifisse lähevad!?

Täna tuleb üle tüki aja üks selline "ma lihtsalt pean teatud mõtted endast välja kirjutama" postitus. Ehk siis saab selgust ka.

Me ostsime just endale uue kodu. Kui mulle tundus eelmisel korral, et üheteist päevaga uue kodu mõttest vormistamiseni oli väga lühike aeg, siis nüüd ma tean, et meil oli siis aega maa ja ilm. Seekord läks kaks päeva külastusest lepingu allkirjastamiseni (või noh millegi taoliseni). Ma ei mäleta enam, kas me ehk kuulutuse leidsime juba päev varem või mitte. Igatahes on see nüüd tehtud.

Me hakkasime uut kodu otsima veidi enam kui aasta eest, sest siis selgus, et meie pere kasvab ja ühel hetkel on meil ruumi juurde vaja. Kuidas me aga ka ei armastaks oma praegust kodu ning kuidas iganes me ajusid ragistasime, ei suutnud me välja mõelda ühtegi mõistlikku viisi, kuidas siia ühte tuba lisada, kui me just üht pimedat pugerikku ei tahtnud või muul moel ja kõrgel hinnal kokkuvõttes korteri väärtust vähendada ei tahtnud.

Uusi kortereid meie piirkonnas aga tuleb turule vähe. Eriti neljatoalisi. Ja kui midagi tuleb, siis kõik jooksevad tormi. Meil aga oli aega maa ja ilm. Seega käisime aeg-ajalt mõnda vaatamas, aga kuna kodutunnet ei tekkinud, siis me isegi ei kandideerinud ühelegi enne, kui Kõhutantsija juba sündinud oli ja siis järsku jäi silma midagi huvitavat. Mitte täiuslikku, aga suuresti sobivat koos põnevate väljakutsetega. Nimelt see korter oli kolmnurkne. Kahjuks aga tahtis keegi teine seda meist rohkem ja oli nõus selle eest maksma ka rohkem kui meie. Siinkohal pean mainima, et korterite hinnad on meie piirkonnas aastaga kasvanud üle kümne protsendi kui mitte kakskümmend. Me oleme pidanud avama oma rahakoti raudu tunduvalt rohkem kui tahtnuks, et üldse konkureerida.

Suvel kandideerisime me veel ühele. Nii ekstreemselt, et pakkusime neile raha ilma, et oleks oma silmaga seda korterit näinudki. Ikka palju raha. Nagu ikka siinses oksjonisüsteemis. Kahjuks aga jälle jäime joone alla.

Mingil hetkel jäi meile ette veel üks äge kahekorruseline leid, mis oleks tahtnud kõvasti ümber tegemist, aga vähemalt seinad olid seal liigutatavad. Jäime aga teiseks. Teine koht ootas meid ka eelmisel nädalal ühe oma maja tuttavate korteri puhul, aga selle osas ma ei olnudki väga kurb. See oli igati okei, aga nii isikupäratu ja samas maitselage mu meelest. Mina oleksin eelistanud osta midagi parasjagu kulunut või oodata ostuga, kuni meie laste kõige destruktiivsem periood on seljataga ja siis teha oma maitse järgi. Turg aga jõudis sinna punkti, et isegi korterid, mida keegi polnud 10-20 aastat renoveerinud läksid ikka hingehinnaga, rääkimata värskematest, kus me oleksime pidanud maksma kellegi halva maitse eest lihtsalt seetõttu, et see oli uuem.

Ühel hetkel panin ma paberile kirja, mida ma oma uue kodu juures otsime. Nii visualiseerimise mõttes. Kirja aga jäi panemata kogu info piirkonnasoovide osas ja meie piirkonda ma armastan. Ma olin nõus ka veidi kaugemale vaatama, aga tegelikult ei tahtnud mujale kolida. Mulle olid olulised päikselisus, lapstesõbralik aed ja vaade (soovitatavalt rõdult) sellele; võrdse suurusega või kohaldatavad lastetoad, piisav kogus panipaiku ja üht-teist veel. 

Meist said juba parajad profid korterite praktilisuse hindamisel. Iga kaunis foto ei võtnud enam sõnatuks. Iga stiliseeritud tuba ei võtnud jalgu nõrgaks ega võlunud ära. Ja siis me leidsime oma uue kodu.

Me käisime seda eelmisel pühapäeval privaatselt vaatamas. Külastus oli kiire. Tegime korterile peale paar tiiru ja arutasime, kas meie kriitilised mööbliesemed mahuvad ära. Nautisime päikesepaistet. Triibu kimas sealste laste mänguautoga. Ma ei jalutanud isegi vannitoas lõpuni välja. Kodus hakkasin korteriplaani peale joonistama, seinu nihutama ja mööblit paigutama üht ja teistpidi. See ja potentsiaalse kodu automaatselt meie koduks nimetamine on tavaliselt osutunud headeks märkideks. Ma olin natuke põnevil. Lemmik on meil leplikum. Tema võiks vist igal pool õnnelik olla. Seal korteris on naeruväärselt suur vannituba, kus sees ka eraldi dušš ja siis veel teine dušiga tuba ka. Seal on ka kaks suuuuurt rõdu, aga mitte tavapäraselt maja vastaskülgedel, vaid ümber nurga. Seal on mitte neli vaid lausa viis tuba, aga ruutmeetreid veidi rumalalt raisatud. Ja seal on tohutult palju päikest ühiskasutuslikes ruumides ning rõdudel. Kui tavaliselt on kas hommiku või õhtupäike või veidi mõlemat, siis sellel korteril on kolm välisseina õigetes suundades ja päikest nii kauaks, kui sel päeval üldse on. See oligi minu jaoks kõige tugevam argument. See aga ei asu meie armastatud kodukandis.

Esmaspäeval me tegime pakkumise, mis lükati tagasi. Pärast tükk aega arutamist tegime ühe veel ja ka see lükati tagasi. Minu peas aga hakkasid aina enam keerlema paanikamõtted, et kui me nüüd seda ei osta, siis kes teab, kas teist võimalust enam tulebki, sest varsti ei mahu enam miski meie eelarvesse ja nii päikeseline korter on suur erand. Pärast südaööd tegime viimase pakkumise, mille puhul teadsime, et sellega nad peaksid rahule jääma. Muul juhul aga läheb korter avalikule pakkumisele. Teisipäeval vedelesin mina kodus hommikumantlis haigete laste kaisus ja Lemmik kirjutas me mõlema eest ostulepingule alla. Oligi tehtud. Nüüd aga hakkas tekkima igasuguseid mõtteid.

Me oleme korduvalt reklaampilte üle vaadanud, sest me ei mäleta, kas vannitoas oli peegel või -kapp. Mis värvi seinad lastetoas olid. Kas aias oli ka mõni istekoht. Me lihtsalt ei jõudnud tähelepanu pöörata kõigele sellisele. Iga päev meenus mulle midagi, mis meie praeguses kodukandis on olemas ja seal mitte. Näiteks käe-jala juures asuvad hambaarstid, polikliinik, ujumiskoht ja suur kaubanduskeskus. Postipakke väljastav putka oma majas ja ärikliendi postkontor maja taga. Meie armas lasteaed ja hea mainega koolid. Lihtsad ühistranspordilahendused. Triibu mängukaaslased. Meie sõbrad. Minu töökoht. Meie lemmikrestoranid. Jah, see kõik on ehk triviaalne ja kindlasti on ka palju teisi mõnusaid elamiskohti. Lisaks see uus koht on meie piirkonna naaber, aga piisavalt kaugel ja rongiteega eraldatud, nii et enam ei jaluta kuhugi kümne minutiga.

Rääkisin sõbrannaga, kes ise just meie uuest piirkonnast ära kolis ja tema väitis, et see on mõnusam piirkond? küsimärgiga. Selgus, et üks meie ühine tuttav elab lausa sama hoovi peal, kus meie varsti. See veidi rõõmustas. Ka ühed teised meie head sõbrad elavad seal lähedal. Ja ometi olen ma justkui leinas.

Me käisime täna seda piirkonda avastamas. Et ehk leiame seal veel positiivseid üllatusi peale kiviviske kaugusel asuva suurepärase laste mängupargi. Me käisime oma tulevase kvartali pagariäris ja see oli tõesti armas. Rääkisime juttu ühe meie uut aeda rohiva naabriga. Saime veel ühe ebameeldiva üllatuse. Nimelt pole selles majas isegi prügisorteerimist ja see maja on ainult kümme aastat vana. Taaskäitlusmaterjalide kastid on küll mõnesaja miitri kaugusel, aga mulle ei tulnud pähegi, et need ei pruugi olla otse maja juures/küljes. 

Jalutasime veel ringi. See on uus ja viisakas rajoon, aga meie kodu kõrval on ka mingid vanad ja väsinud ettevõtlushooned. Meie postipakid tuleksid kaugemale. Kas see on minusugusele netishoppamise fännile hea või halb, ei teagi... Kuskil oli piirkonna reklaamsilt tekstiga: paljud tahavad siin elada. Mind hõõrus see vastukarva. Üldse, miks peaks keegi just nii end reklaamima, kui neil tegelikult just huvitatutest puudus ei oleks? See on veidi nagu need inimesed, kes ise kiidavad, kui head inimesed nad ikka on.

Liitusin piirkonna FB gruppidega. Liikmeks pürgijatelt nõutis väga täpset elukohainfot nii paranoia piirimaal. Nagu kelle huvides on lambipiirkondade gruppidesse salaja imbuda? Ja kui ka mõni imbub, mis siis sellest? Täna võeti mind vastu ja esimene postitus oli kellegi abipalve, et nende lapse jalgratas on ära varastatud. Halb enne? Ehk minu paranoia...

Ma ei tea, mida ma pean tegema, aga ma ei ole üldse heas mõttes põnevil. Eile olin lausa pisarais ja minu kurbus teeb Lemmiku kurvaks. Täna avastasin, et mu tunded kolimise osas sarnanevad väga emapuhkuselt töölenaasmise tunnetega eelmisel korral. Kes teab, see teab. Aga midagi sellist, et kõik küsivad, kuidas on ja sa sunnid oma suunurki ülespoole, vastates, kuigi tegelikult mõtled, kui loll küsimus see on. Muidugi eelistaksin ma olla oma kalli lapsega pigem kui tegeleda mingi tööjamaga. Eriti, kuna suures osas pole midagi muutunud. Samad triviaalsed jamad. Sinu elu aga on nii palju muutunud. Mõne aja pärast aga asjad normaliseeruvad ja hakkad tundma taas mõnu oma aju teises suunas liigutamisest. Ehk juhtub see ka uue koduga? Me kolime ju kõigest kolme kilomeetri kaugusele. Seda muidugi vaid juhul, kui meie praeguse kalli kodu müügi kahe kassi ja kahe väikese inimese kasvatamise kõrval üle elame.

Muide, avastasin, et olen ostnud viimase viie aastanumbri sees neli kodu: 2017, 2018, 2019 ja 2021. Tundub nii ulmeline. Ehk ongi asi selles, et meil wifit seal veel pole?

oktoober 14, 2021

Preilist prouaks 2

Ja-jaa, ma tean. Pikalt on siin taas vaikus olnud, aga ma olen ühe sarja sõltuvuses ja lapsed on ka palju haiged olnud. Kõik ülejäänud vaba aeg ongi läinud pulma planeerimisele. Ma panin endale kokku mingisuguse nimekirja, mida kõike teha tuleks, aga usun, et sealt on veel palju asju puudu. Mõningates teemades on arenguid, aga üle päeva tundub see kõik nii lootusetult keeruline. Samas mõned huvitavad pisiasjad olen juba paika loksutanud ja sealt on ka mõtted edasi arenenud. Keskendun täna vist ainult ühele teemale ja selleks on... kleit!

Mis siis veel tähtsam olla võiks? Tegelikult - nali. Või kas ikka?

Ma jõudsin Eestis käia veel ühe korra kleite proovimas - seekord Kadri ja Laura seltsis ja Kõhutantsija oli muidugi ka kaasas. Meil oli kõigil väga tore kogemus Veronique'i Tallinna salongis. Ma alguses kandsin selle koha maha, sest kodulehe põhjal jäi kuidagi mulje, et nad on ainult Tartus, aga mu kallis ristiema torkis mind tagant, kuni oma eksimusest aru sain.

Seal oli niiiii palju kleite ja suurepärane teenindus. Nad kuulasid, mis mulle meeldib, mõtlesid kaasa, püüdsid leida just selliseid mudeleid ja soovitasid ka omalt poolt üht-teist. Seal oli ka rikkalikum valik erinevaid stiile ja ma proovisin selga päris mitmeid mudeleid. Üllatajaks - positiivses mõttes - oli üks paadikaelusega kleit. Ma poleks seda vist ise proovinudki, aga kuidagi see koos minuga kabiini kaasa tuli ja sobis selga kui valatult. Kõigil kleitidel aga oli nii, et kui meeldis üks osa, siis teine oli sügelev või mitte päris see. Minust jäid nad siiski kõik hetkel maha, aga sain proovida ühte oma lemmikkleidile sarnast selga ja ka see üllatas positiivselt. Tundub, et kohtades, kus proovimisteenus on tasuline, on ka teenindus kordades parem. Soovitan soojalt, kui tahate end tunda tõelise printsessina.

Nüüd olen Rootsis ka hakanud kleidipoode googeldama. Ma kartsin, et pean lausa UK-sse minema, et oma lemmikut käega katsuda ja proovida, aga siis leidsin ikka üles ka kohalikud edasimüüjad ja nüüd ehk nädal tagasi kirjutasin ka kahele lähimale, kuigi kodulehe põhjal ma väga ei lootnud, et neil just seda mudelit oleks. Ma siis uurisin, et äkki ikka on või vähemalt midagi sarnast. Esimene pood ütles, et see on vana mudel ja nad on oma ekseplari maha müünud. Muid variante nad ka ei pakkunud. Küsisin uuesti, et äkki neil on midagi sarnase lõikega vähemalt, aga nad ei paistnud müügist väga huvitatud olevat. Teine pood aga on siiamaani väga positiivselt üllatanud. Nad tõesti on, nagu nende nimigi ütleb, Little Fairies, kes suhtlevad minuga vahetult ja kiiresti ning ütlesid ka, et neil ei ole hetkel seda, aga kohe pakkusid, et nad saavad korraldada mulle proovimiseks selle laenukleidi, kui ma soovin. Muidugi ma soovisin ja minu üllatuseks jõudis see juba kohale ka. Kuidagi peaksin ma nüüd pooleteise päevaga portsu kaalu kaotama, et säiliks lootus, et see mulle sobida võiks. Või vähemalt üle tagumiku läheks. Näidiskleit on nimelt 38 suuruses ja mina "sain just kaks last ja armastan šokolaadi" suuruses. Eks ma pean hiljem uuesti kirjutama, kas sellest saab asja. Mul aga on ka tagavaraplaan.

Nimelt leidsin ma üsna kodukandist ühe tegija, kes müüb erinevaid kleite, aga õmbleb ka ise täpselt vastavalt kliendi disainile ja nende kodulehel on pilte kümnetest kui mitte sadadest omaloomingust sündinud ilusatest kleitidest. Kusjuures, need pole üldse nii kallid ka. Ehk odavamadki, kui mu hetke unistus. Ja siis saaksin ma luua midagi sarnast, aga selliste kohandustega, mis rõhutaksid just minu tugevusi (ja peidaksid nõrkusi). See kleidijaht on igatahes täitsa tore siiamaani ja me oleme Rootsi naasmisest peale pingutanud, et süüa tervislikumalt ja olla suveks võimalikult heas vormis meie kohta. Eks näis, mis saab. Näljutada ma end ka ei tahaks, aga hästi ja ilusana tunda küll. Praegu aga olen üsna uhke enda üle. Kaal näitab meil aiateibaid, aga loodan siiski, et poodides kõigest magusast kaarega mööda käimine annab mingeid tulemusi.

Muide, miks on Rootsi kõige suurem pulmakleidipood mingis kauges väikelinnas, mille nimegi ma varem kuulnud ei ole???

Kirjad Kõhutantsijale 20

Mu kallis,

Juba ammu ei ole sa tegelikult kõhutantsija selle sõna algses tähenduses. Nüüdseks oled sa kõhust väljas olnud juba rohkem kui pool raseduse kestust ja said just viiekuuseks. See kuu on olnud raske, sest sa olid lausa kaks korda haige aga väga vapper. Samuti on siia kuusse mahtunud palju head. Nüüd oled sa hakanud päriselt naerma natukene. Üsna tihti aga lühidalt. Ja sa kingid mulle aeg-ajalt suuri märgi musisid või püüad mind lihtsalt ära süüa - kes teab... Viimasel nädalal on sellele lisandunud ka mopsuvad musihääled, mis vahelduvad mullide puhumise ja puristamisega.

Sa harjutad hetkel ka keeramist. Sellega läks aega, aga nüüd juba umbes kaks nädalat kukutad sa end aeglaselt, pea ees, ümber, kõhult seljale, aga ainult üle ühe õla. Ehk oled sa otsustanud meile kannatlikkust õpetama tulla? Ma millegipärast arvasin, et sa teed asju oma venna taktis, aga ei. Sa ei näe põhjust teha midagi sellepärast veel, et keegi teine ees tegi. Ja küll sa jõuad ka.

Rääkides su vennast, siis lõpuks ometi olete te hakanud koos mängima natuke ja sa ei karda teda enam. Jah, ta teeb ikka vahel haiget, aga enamasti te itsitate koos ja su vend kutsub sind minu eeskujul kalliks ja kullakeseks, paneb sulle tekki peale (tavaliselt liiga palju) ja teeb sulle bounceris hoogu. Talle väga meeldib ka sinu kõrvale pikali visata ja üleüldse sinuga koos hängida. Eriti vannis ja noh, vann on juba sinu vana armastus, millest sul vist kunagi küll ei saa. Kõige suuremaid naeratusi kingite te üksteisele. Eriti taaskohtudes.

Sulle meeldib nüüd ka väga kandelinas olla. Siis sa võid pikalt ringi vaadata piuksugi tegemata. Ju sul on väga huvitav. Nüüd huvitavad sind rohkem ka mänguasjad, mida tihti Triibu sulle toob, aga samas ka ootamatult ära võtab. Praegu on ka see aeg, kus sa tihtipeale mu sõrmed endale suhu tõmbad, et siis neid oma tühjade igemetega järada. Ega ma kade ka ei ole, kui mu käed just näga mustad ei ole. Enda käed sul aga ei allu veel täielikult su tahtele. Näiteks täna näpistasid sa ennast korduvalt oma pontsakast kintsust.

Ma armastan sind ja seda, kuidas sa mind vaatad. On tore taas kellegi lemmikinimene olla. Eriti sinu oma. Sina aga oled ka oma venna lemmik. Ja me kõik armastame sind nii väga palju.

Emme

september 29, 2021

Tegin süüa

Jah, see on täitsa uudisväärtuslik siin peres. Eriti, kui päeval, mil Triibu on haigena kodus ja ma olen päev otsa kahe lapsega tegelenud, jätkub mul õhtul energiat, et eksperimenteerida mitte ühe, vaid lausa kahe uue retseptiga. Nimelt olin ma ostnud suure käntsaka ilusat liha ja Lemmik avaldas soovi, et võiksime sellest mingi hautise teha. Ei, me ei ole mingi patriarhaarne perekond, kus mees põrutab rusikaga lauale ja naine elab köögis orjana. Lihtsalt täna tal vedas, sest mul oli tuju.

Otsisin üles oma "Talvetoidud" retseptiraamatu ja leidsin sealt mingi veise retsepti, aga leidsin ka ühe palju ahvatlevamana tunduva kõrvitsakoogi oma. Kuna mu eelmise emotsionaalse juurikaostu ajast oli meil igasuguseid üksikuid jääke, mille jaoks konkreetseid plaane polnudki, siis juhuslikult oli meil olemas pea kõik neist retseptides vajalik ja mõnda asja sealt me ei armasta, nii et nende puudumise pärast ei põdenud. Seega, kui Lemmiku tööpäev lõppes ja lapsed olid hilisest unest ärganud, kimasin veel poodi viimaseid vajalikke koostisosi hankima.

Esimene retsept oli mingi üsna lihtne liha-kartuli-tomati asi, aga aega võttis see korralikult. Lisaks olid seal soolakurk ja sibul, aga neid siin nagunii keegi ei söö. Samas aga oli meil kodus lahtine konservipurk herneid ja ma tahtsin midagi eksootilisemat, nii et kui kapist datlid avastasin, siis läksid need ka käiku. Samuti veidi kodus olnud porgandit ja ühes vormis ka marineeritud kurk. Ma ei tea, kuidas teistega on, aga ma tunnen end tavaliselt köögis üsna inspiratsioonivaeselt. Samas, kui retsept just ainult mulle maitsvatest asjadest ei koosne, siis võin järsku sellest inspireerituna midagi muud kokku panna. Kõlan nüüd nagu mingi profikokk äkki, aga reaalsuses on iga kord üllatus, kas toit tuli söödav või mitte. Mulle ei meeldi poole peal maitsta ka ja viimasel ajal on raske keskenduda retsepti täpselt järgimisele.

Tänane retsept käskis liha kuubikuteks lõigata, jahusse kasta ja soola-pipraga maitsestada. Seda maitsestamise osa kardan alati, sest raske on leida õiget kogust. Samas huvitav oli jahuga mökerdada. Panin Triibu ka tööle ja varsti olime mõlemad küünarnukkideni jahu-lihamahla kastmega koos.

Järgmisena tuli liha paar minutit õlis praadida. Tavaliselt teeme me ilma õlita süüa - lihtsalt ei näe vajadust selleks - aga jahu jäi ju kohe panni külge kinni. Kuna ma valmistasin liha ette mõned tunnid varem, siis koos jahuga oli neist taas üks suur känakas saanud ja kerge paariminutilise praadimise asemel veetsin hulk aega liha lahti harutades ja tundus, et mõned tükid saavad enne küpseks kui teised mitte veriseks. Sain Lemmiku nõusse, et ta samal ajal kartuleid kooriks ja hakiks, sest see oli järgmine samm.

Kartulikuubikud pidid minema vormi põhja ja siis kaetama purustatud tomatite, sibula ja soolakurgiga. Meie versioonis olid tomatid, herned, porgandid ja datlid ja kõige peal hunnik liha. Veel läks sinna veidi kaneeli ja meie variandis ka muskaatpähklit. Seejärel puljongivedelik ja veidi tilli. Retseptis oli ka valge vein, aga seda meil ei olnud. Lemmik ei julgenud äädikaga ka katsetada, kuigi mina oleksin pannud õunaäädikat või balsamicot.

Kokkuvõttes tuli suht okei maitsesegu, aga kartulid küpseks ei saanudki, kuigi roog oli ahjus nõutud tunni asemel peaaegu kaks. Sara söögisaavutustele ei saa ligilähedalegi ja meil on värsked head mälestused.

Koogiga aga läks paremini, kuigi retseptist olin päris kaugel.

Alustuseks tuli teha kõvaks vahuks kolm muna ja neli detsiliitrit pruuni suhkrut. Olin ostnud poest kiiruga hoopis fariinisuhkrut - mis iganes see ka on - ja kõva vahtu ei tulnudki, aga sellest polnud ka hullu. Seejärel tuli lisada 5dl riivitud (suvi)kõrvitsat, aga meil oli kodus hoopis umbes pool muskaatkõrvitsat või mis iganes see kergelt pudelikujuline on. Samuti tegin kogemata enne hoopis kolmanda sammu ära ja segasin kokku 3,5dl jahu, 1,5dl oliiviõli, sest rapsiõli ka kohe ei leidnud, 1,5tl küpsetuspulbrit, kuigi retseptis oli vaja nii seda kui soodat, aga milleks!? Ma ei tea, kuidas see väljagi näeb või mis vahet seal on. Pidi olema ka 1tl soola, aga panime igaks juhuks veidi vähem. 2tl kaneeli ja 0,5tl muskaatpähklit, aga mul läksid purgid vahetusse, nii et muskaatpähklit sai võib-olla veidi rohkem. Retseptis olid veel ingver ja kardemon, aga need kumbki mulle ei meeldi. Apelsinikoore osas olin ka kahtlev, aga siiski riivisin ühe apelsini koore sinna sisse, sest meil juhtus kodus üks olema. Lisaks kuna teise roa jaoks otsustasin porgandit kasutada ja see kook oli pildil väga porgandikoogi moodi, panin ka siia ca pool keskmist porgandit. Viimasena tuli koogile lisada 100g tumedat šokolaadi hakituna ja 1,5dl hakitud kreeka pähkleid, aga mul ei tulnud meelde nende ingliskeelne nimi ja ette ka ei jäänud poes kiiruga, nii et ostsin hoopis pekaanipähkleid. Kui kõik need asjad kokku segatud said, siis määrisin suure ümmarguse panni võiga ja kõik see värk läks 175 kraadiga ca tunniks ahju. Meie ahi oli eelmise roa tõttu vast alguses veidi kuumemgi.

Koogi peale tuli ka toorjuustukate. Retsept nägi ette sõelutud tuhksuhkrut 1,5dl, aga meil oli vaid tavalist. Samuti poole apelsini koort ja 100g toorjuustu, aga ma ei tea, kas see on vaid minu probleem, et mulle ei meeldi asju poolikult kasutada. Tehke parem retseptid nii, et kui ma juba pean midagi ostma, siis ma ei pea sellest osa lihtsalt raisku laskma. Eriti tobedad on need retseptid, kus vaid ühte munaosa vaja on. Niisiis minu versiooni läks 50g toasooja võid, nagu ette nähtud, tavaline suhkur 2dl, 200g toorjuustu, 2tl vaniljesuhkrut ja nii palju apelsinikoort, kui enne laisalt kooritud apelsinist veel järel oli. Tuli sigahea! Kui kook küps, tuli ta vaid sellega katta. Lähengi vist nüüd teise tüki jahile, mis siis, et öö hakkab tulema. Head vesistamist!

september 12, 2021

Vestlused Kahesega

Hey, Triibu! Nüüd, kus sa juba päris palju räägid ja mind pidevalt üllatad sellega, mida kõike järsku sinu suust kuulen, on ka esimesed pirnid (pun not intended :D) tulema hakanud. Näiteks sel nädalal oli meil umbes selline vestlus:

Triibu: Siin on nii palju pirne maas! Linnud söövad pirni.

Mina: Jaa! Need on väga magusad.

Triibu: Magusad linnud

september 08, 2021

Kirjad Kahele Triibule 66

Mu kallis,

Märkasin, et ma pole juba mõnda aega sulle kirjutanud. Olen kirjutanud sinust, aga mitte otse sulle. Öelda aga oleks nii mõndagi.

Me oleme nüüd kodus tagasi ja sina nuudkui kordad: see on meie Rootsi kodu. Üleüldse üllatad sa mind iga päev aina keerulisemate lausekonstruktsioonidega ning peegeldad ka minu enda kõneviisi (vahel ärritavalt ausalt). Sa said sel suvel päris mitu korda öid eesti vanaema pool veeta ja tulid seatlki tagasi uute huvitavate väljenditega nagu suur linnuke, mis on oksüümoron. Kunagi õpetan sulle selle sõna tähendust ka. Kirjapilti pidin isegi googeldama.

Ükspäev olid sa vannis ja mina kreemitasin end. See hakkas sind huvitama ja siis ma seletasin, et emme kreemitab nägu, sest emme nägu on kuiv ja see on paha tunne. Sina siis tahtsid näha seda paha tunnet. Kahjuks ei saanud ma sind sellega aidata.

Sulle meeldib ka igasuguseid asju enda omadeks kuulutada. Täna näiteks osutasid sa meie kohal taevas lendava helikopteri poole ja ütlesid: minu oma! See vist tähendab, et sa tahaksid, et miski oleks sinu oma, aga päris helikopterit ei saa me sulle ka parima tahtmise juures osta. Ma proovisin selgitada, aga ei tea, kui palju sa mõistsid. Igatahes sa liikusid edasi teiste teemade juurde.

Ühel kaunil augustikuu kahekümne kuuendal päeval aga ajasid sa oma emme niimoodi vesistama, et isegi veekindel meik ei pidanud sellele vastu, sest sinu suust tulid esmakordselt kuuldavalt sõnad: ma allmaštan tin väga väga pallluuu. Need on ühele emmele maailma kõige kaunimana tunduvad sõnad ka pudikeeles. Päev varem olid sa ka oma õele armastust avaldanud. Sinu muidu suur lemmik, issi, ootab aga ikka oma korda.

Sa oled muidu ka äge inimene. Kange, valju nii nutus kui naerus, tugev, sotsiaalne, keeleliselt hästi arenenud ja nüüd tundub, et ka väga hea orienteeruja. Nüüd olen ma juba mitu korda näinud, kuidas sa uues ja keerulises hoones kohe meelde jätad, kus mis on ja oskad eksimatult ringi liikuda. Heaks näiteks oli tüüpiline spa-riietusruum, kus on palju ühesugused kapiridu. Sina aga leidsid ka numbreid tundmata esimese katsega meie rea üles.

Sa oled hakanud väljendama sõnades, mida sa tunned. Seda, kui sa kardad või sul on külm. Seda, kui sa tahaksid "midagi süüa". Seda, kui miski on sinu meelest mõnus. Seda, kui sa tahaksid kellegi konkreetsega mängida. Seda, kui sul on valus. Seda, kui sa oled kurb. Ma nii naudin meie vestlusi sinuga ja viimastel päevadel oled sa ka väga hästi käitunud. No ja lõpuks kutsud sa mind emmeks. Täna mingil hetkel sa lihtsalt tulid mu juurde ja muudkui emmetasid - muusika mu kõrvadele. Sa ei tahtnudki midagi konkreetset. Lihtsalt vaatasid mulle sügavale silma, ütlesid mamma ja siis parandasid kohe end. Ja siis veel ja veel. 

Üldse tundub, et sa hakkad pihta saama, et erinevate inimestega on mõistlik rääkida erinevaid keeli. Hetkel räägid sa taas rohkem eesti keelt, aga näiteks issiga lähed üle rootsi keelele. Muidugi vahel läheb ka sassi ja kõike ei oska sa veel mõlemas keeles, aga nüüd oleme me mõlemad näinud sind justkui endal sõna sabast kinni saamas ja vastavalt vajadusele keelt vahetamas.

Sul oli nii hea meel taas oma rootsi sõpru näha ja lasteaias käia. Ma loodan, et su eesti keel jääb ka alles, sest sul oli nii tore seekord suhelda Eestis kõigi meie väikeste sõpradega ühises keeles.

Tundub, et sa oled ka järsku pikemaks kasvanud. Sa mäletad paljut ja saad nii paljust aru. Näiteks ei tahtnud sa puhkuse alguses lasta juuksuril oma juukseid lõigata, kuigi issi lasi ennast sinu nähes pügada. Kui issi puhkuse lõpus uuesti juuksuris käis ja valmis sai, siis sellest kuuldes teatasid sa kohe, et ei taha juukseid lõigata, kuigi me sinuga polnud isegi juuksurisalongis. Sa mäletad, kellega kõige rohkem kiikudes nalja saab ja kuidas me jõulude ajal mandariiniseemneid lillepotti panime. Sa oskad mu telefonis videoteni navigeerida ja teed nüüd ka ise pilte. Vahel kusjuures täitsa häid. Täna hommikul istusite te õega nii nunnult üksteise kaisus ja sa ütlesid mulle: teeme pilti! Tavaliselt ma proovikski teha, aga seekord oli telefon teises toas.

Sa tundud järsku nii suur, et minus segunevad imestus ja hirm selle ees, kuidas aeg lendab. Vähemalt saan ma sult taas vahel musisid.

Armastan sind nii-nii palju!

Emme

august 26, 2021

Preilist prouaks 1

Ehk alustan uue sarjaga.

Ma pole siin sel teemal veel eriti kirjutanud, aga me hakkasime pulmi planeerima häääästi aeglaselt. Just avastasin, et tänaseks oleme olnud täpselt kuus kuud kihlatud - ehk oligi aeg jalad tagumiku alt välja võtta ja teha rohkem kui meeldivaid asju Pinteresti lisada. Muidugi olen ka googeldanud päris palju erinevaid pulmadega seotud teemasid, aga kahe väikese lapse kõrvalt ei jõua ma naljalt ühtegi teemat põhjalikult läbi googeldada enne, kui miski muu vahele tuleb ja tavaliselt ma ei jätkagi või siis teen seda tunduvalt hiljem. Olen hetkel väga hea saak vist igasugustele end hästi turundanud tegelastele.

Oleme siin vaikselt proovinud leida omale pulmakorraldajat, sest mulle hakkas tunduma, et üksi kõike kaugelt korraldada on liiga keeruline, aga nüüd tundub, et pulmakorraldaja leidmine võib osutuda veel keerulisemaks. Ma saan aru, et suvi on nende kõige kiirem tööaeg, aga kui teada, et potentsiaalsed kliendid on Eestis vaid lühikest aega ja isegi siis ei leita tunnikest enne kui nädalate pärast, siis mulle tundub, et me ei ole neile korraldajatele piisavalt olulised. Aga noh, üks firma pole üldse emailile vastanud ja teistelgi läheb vastustega kuidagi kaua aega. Pärast kogu seda ootamist käisime siiski ühel kohtumisel ja jäime pakkumist ootama, aga saime siis hoopis koostööst äraütleva emaili. Oleme ringiga alguses tagasi. Samas vähemalt on hakanud mõte endal veidi jooksma soovide osas.


Koht

Me leidsime ühe pulmapeoks potentsiaalselt sobiva koha oma Eesti kodu lähedal, mis oleks võinud olla tore, aga nad tõmbasid ise endale vee peale. Kohe räägin, kuidas. Nende kodukas palub enne sinna sööma minekut laua broneerida. Kui seda teha proovisin, siis ei saadud mu soovist keelebarjääri tõttu hästi aru. Soovisin aknaalust lauda kahele kohas, kus on ruumi ka lapsevankrile. Lõpuks öeldi meile, et tulge kohale. Siis vaatame, kas saab. No ok. Kui siis kohale läksime, jäeti meid niisama ootama, kuni parim laud suvaliselt sissejalutanute poolt ära võeti ja ma lõpuks baarist küsima läksin, et kus meie laud on. Vastus oli ootamatu - istuge, kuhu tahate. Ühtegi reserveeringuga silti ei olnudki näha, kuigi ühel hilisemal külastusel nägin neid küll. Te küsite, miks me seal veel käinud oleme? Sest see on lähedal, mere ääres, ilusa terrassiga ja serveerib küüslauguleibu :) Aga nende pea kõiki pearoogasid serveeritakse mingi ratatouille-nime kandva sogaga. Nende versioon sellelst ei olnud just eriline maitseelamus . Koht võib ju olla mõnus, aga pulm on siiski nii palju eriline üritus, et siis tahaks olla kindel, et ka söök ja teenindus on esmaklassilised. Või mis? Suvalise lõunasöögiga on teine lugu.

Mu teine kohaidee oli erilisem. Ilusa vaatega katuseterrass, mis oleks nii eriline. Seal on siiani vaid ühe korra aastaid tagasi pulmi peetud ja nad hea meelega tuleksid meile vastu, aga selgus, et koha ilmastikukindlaks tegemiseks oleks vaja lausa kraana üürida, et telke paigaldada ja ühtegi eriti lihtsat lahendust ei ole. Seda aga omakorda saaks teha vaid õhtuti, sest päeval peab see olema avatud ka teistele külastajatele ja öösel ei tohi häirida öörahu. Üleüldse kui me seal tahame mingit muusikat mängida, siis peame käima ise ükshaaval läbi kõik lähimad hotellid, et neid oma üritusest informeerida. No ja mäletate, kuidas ma alguses mainisin, et kaugelt ja väikeste laste kõrvalt tundub tavapärane korraldaminegi keeruline? Ma ootan veel hinnapakkumist sellele unistuste kohale, aga üritan end harjutada mõttega, et see ei ole lihtsalt meie jaoks teostatav.

Mõnda kohta kaalusime veel, aga me tahaksime, et meie pulm oleks Tallinnas või viisaka taksosõidu kaugusel ja nagu ka googeldamisega, langetame me ajapuudusel otsuseid tihti selle põhjal, mis hetkel lihtsam on. Näiteks üks piltide järgi tore koht pakkus võimalust kohe nendele kirjutamisele järgnenud päeval külla tulla, aga meil olid juba kahjuks plaanid tehtud ja järgmist aega nad ei pakkunud. Palusid vaid uuel nädalal helistada. Üks teine koht aga võttis kauem aega infopäringule vastamisega ja nad küll vabandasid selle eest, aga vahepeal olime me juba leidnud üsna sobiva koha ja see koht küsib nii kõrget korgitasu, et pudelid ise maksavad ka vähem. 

Eile aga oli väga vihmane päev ja mul veidi aega googeldada. Leidsingi siis ühe koha, mille olin enne millegipärast juba välistanud, aga mis nüüd hakkas hea mõttena tunduma. Sain nendega kohe ühendust, kuigi seal oli ka naljakas story, kust nende kontaktisik ei julgenud võtta vastu välisnumbrit tulevat kõne ja lasi oma rootsi tuttaval hoopis mulle tagasi helistada kõigepealt. Naljakas, aga asjad sujusid. Juba tunni pärast olime kogu perga kohta vaatamas ja seal tundus kõik juba nii läbi mõeldud ja paindlik olevat. Asukoht on super, vaade imeline, nad on harjunud üritusi korraldama ja neil on pea kõik vajalik juba olemas. Sain samal päeval koos menüüga mõistliku hinnapakkumise ja valisime ühe kuupäeva, millele tegime hetkel broneeringu. Lukku ei lähe aga miski enne ettemaksu.

Igatahes, things are starting to feel real. Meil on vist koht ja kuupäev (ilus number ka). Leidsin isegi ühed muusikukandidaadid ja mu postkastis ootan lugemist hinnapakkumine nende managerilt. Mul on ka idee, kes võiks aidata dekoreerimise ja muu seonduvaga ja mis stiilis see kõik võiks olla. 


Kleit

Kuna eile juba kõik sujus, siis mul tuli mõte proovida ka minna esimest korda pulmakleite proovima ja seda me täna ema ja kahe mu hea sõbrannaga koos tegimegi. Kes teab, kas sellist võimalust rohkem tulebki, sest varsti ju naaseme juba Rootsi. Kõhutantsija oli ka kaasas ja veel üks beebi. Mul on nii hea meel, et nad kõik siiski esimesel maskiballi päeval kaasa tulla tohtisid ja said. Tore viis tähistada kuut kuud kihlumisest isegi, kui ma sellest siis veel teadlik ei olnud.

Käisime täna Pärli salongis. Mulle isegi veidi meeldis, et nad selle teenuse eest raha küsivad, sest sealne teenindaja keskendus vaid mulle ja meie seltskonnale ja pani mind tundma end kui printsessi ja mõtlema, et kõik on võimalik. Ma sain proovida iga kleiti, mida vähegi tahtsin. Lisaks toodi juurde neid, mis stilisti meelest minu figuuri ja eelistustega võiks sobida. Mind julgustati juhendati ja minust ja minu soovidest huvituti. Mina aga ei pidanud end süüdi tundma, et neile kohe alguses ütlesin, et olen alles kleidiotsingute alguses ega plaani veel midagi osta. Just seda kõike ma tahtsingi! Ainus asi, millest mul oli kahju seal, oli, et ikka veel ei tohtinud fotosid teha. Leidsin, missugused lõiked mulle sobivad ja mis ei meeldi, kuid enamik sealseid kleite olid kui ühe - õnneks mulle sobiva - vitsaga löödud.

Otsustasime spontaanselt teise salongi veel minna. Nimelt Anna-bellasse. Helistasime ette ja nad ootasid meid. Olen tänulik selle paindlikkuse eest, aga ülejäänud kogemus oli eelnevast nii erinev, et mul on hea meel, et ma sinna esimesena või ainult sinna ei sattunud. Nende teenindaja pani mind end tundma nagu ma oleksin erakordselt paks klient, kes peaks vist hoopis telgipoodi minema. Ma arvan, et ta ise ei saanud sellest arugi, sest pärast ta oli igati lahke ja abivalmis ja tema kolleeg tõi Kõhutantsijale tekikese, millel lamada ja isegi mänguasja. Ometi, kahju oli tehtud ja hetkeks oli mul isegi kiusatus midagi proovimata ära minna. Nimelt kui teises poes sain ma proovida kõike, mis üle puusa mahtus, siis selles poes, kus muide oli rohkem kleite, näidati mulle umbes nelja kleiti puudel ja öeldi, et rohkem pole neil midagi, mis mulle selga läheks. Ma kannan üldiselt M-suurust, et asi konteksti panna. Nüüd pärast beebisid ja rasedusi ja šokolaadi ehk L. Seega üsna keskmises mõõdus naine. See müüja aga vist kartis, et ma rebestan kõik nende jõhkralt pitsilised kleidid nagu Hulk ära. Mu ema lisas omalt poolt ka ühe kleidi kommentaarina, et sellega võiksin ma sünnitama minna. Ma ei tea, kas üldse mõni - kaasa arvatud lõpurase - pruut sellise kommentaari üle rõõmustaks. Igatahes, kui ma ise uurisin, et kas neid teisi kleite siis suuremates suurustes ei saaks tellida, siis neiu tõdes, et mõnda vist saab. Miks nad aga ostavad näidisteks sisse hunnikutest 34sid ja miks ta ise ei püüdnud kliendile lahendusi leida, vist jääbki mõistatuseks. 

Kuna me aga olime salongis juba kohal, siis otsustasin mõnda kleiti siiski proovida. Kaotada polnud ju midagi. Peale juba mõranema hakkava enesekindluse. Selle poe kleidid olid hoopis teises stiilis. Raudrüülike büstide ja kohevate seelikutega. Igas kleidis paluti mind ise oma tisse vormida, et raudrüüsse sobituda. Ühel olid lausa Madonnalikud 80ndate koonused. Samas ma saavutasin oma eesmärgi ja sain proovida erinevaid lõikeid, et õppida, mis mulle üldse võiks sobida ja meeldida. Mõne asja kohta teadsin ka enne, et mulle ei meeldi, aga mõni asi jälle üllatas seljas positiivselt. Otseloomulikult erinesid minu ja saatjaskonna maitsed osaliselt, aga kui miski sobis, siis sobis kõigi meelest. Ema aga teavitas meid kõiki, et mulle lihtsalt ei saa meeldida asjad, mis talle meeldivad, sest need meeldivad talle. Ma ei tea, miks ta minust nii halvasti arvab. Ma lootsin, et meil kõigil on koos tore kogemus, aga sellised asjad teevad haiget. Püüan sellest üle olla, aga kui sa seda loed, siis äkki järgmine kord mõtled, kas sellisel torkel on mõtet või alust. Ja kas see, kui su tütar tahab, et sa tuled temaga kaasa tema elu tähtsaimat kleiti valima kui tema ema (mitte lapsehoidja, kuigi olen abi eest tänulik), on see koht, kus mingeid eriarvamusi isiklikult võtta või muid solvumisi lahata.

Kokkuvõttes oli tore päev ja mul on hea meel, et mõned asjad hakavad paika loksuma. Pikk tee on veel minna ja püüan selle olulisemaid verstaposte siia ka kirja panna.

august 12, 2021

Kirjad Kõhutantsijale 19

Palju õnne, mu kallis! 

Sa saad kohe-kohe kolmekuuseks. Aeg on tõesti ruttu läinud. Sa tähistad küll taaskord veidi haigena. Õigemini me oleme kogu perega tõbised ja läheme homme koronatesti tegema. Sina aga oled jätkuvalt üks mõnus beebi, kes on õnnelik igal pool mujal kui autos. Nüüd ka pikemalt kandelinas. 

Sellesse kuusse on jäänud palju toredaid hambutuid naeratusi, üks kukkumine, sest su vanemad polnud piisavalt kiired, palju kohtumisi meie Eesti sõpradega ja vist ka su esimene naer juulikuu viimasel päeval. Sa kasvad mürinal oodatust kiiremini nagu ka su vend ja uudistad muudkui maailma. Meie tuttavad imestavad, kui chill beebi sa oled, sest sa võid õues mõnel tekikesel lamades ise magama jääda keset kisa-kära ja üldse magad nüüd paremini, kuigi täna oli taas selline peaaegu üldse mitte magamise päev. Kuni sa jätkad öösiti ilusasti magamisega, oleme me rahul.

Sa nohised nüüd lõpuks mu kõrval ja mu vastas ning oled leppinud kahe igava koduse päevaga, sest lisaks nohule on su emme selg hetkel väga hell ja see ei ole hea kombo. Samal põhjusel pead sa veidi kauem ootama, et ma su sülle võtaksin, kui sa seda tahad ja üldse pead sa rohkem omaette olema, kuigi su vend on ära vanaema juures - esimest korda kaks ööd järjest. Seega saad sa nautida ka veidi rohkem oma vanemate jagamata tähelepanu, aga suuresti voodist.

Su riided hakkavad järjest sulle väikeseks jääma, kuigi su garderoobis on jätkuvalt nii suuruses 50 kui ka 68 asju. Suures plaanis aga liigud sa just 62-riiete peale. 

Sa jaksad nüüd kauem oma pead püsti hoida ja ringi vaadata ning kangutad oma pead ettepoole ka poolselili olles.

Sa oled sel kuul saanud veidi hängida sõber Matuga, kelle emme on sinu emme üks vanimaid sõpru ja omakorda kelle emmed said sõpradeks, kui teie emmed olid beebid, koos jalutades. Minu meelest on see nii lahe ring.

Aga nüüd maga rahus, mu kallis! Homme avastame koos edasi maailma.


Armastusega,

Emme

juuli 28, 2021

Kirjad Kõhutantsijale 18

Mu kallis tütar,

Mul on nii hea meel, et sa olemas oled ja kohe-kohe saad sa juba 11-nädalaseks, aga mina pole jõudnud kirja panna veel sinu teise elukuu verstapostegi. Anna andeks, aga sa kannatad juba praegu teise lapse sündroomi all. Mõned asjad on meie jaoks nüüd juba normaalsed, kuigi sinu jaoks on need ju täitsa uued. Lisaks on mul jätkuvalt käed-jalad tööd täis ka su vennaga. See aga ei tähenda, et sina vähem tähtis oleks. Lihtsalt situatsioon, kuhu sa sündisid, on teine. 

Ühest küljest me oleme rahulikumad ja kogenenumad vanemad. Teisest aga peame me oma aega ja tähelepanu rohkem jagama ja sa kasvad suurema müra ja actioni keskel. Sellega seoses oled sa juba korra diivanilt alla kukkunud - õnnelikult. Meil ei ole fotot su esimesest sammust Eestimaa pinnal, sest su esimene kokkupuude maaga oli hoopis kakaplahvatuse likvideerimine maantee ääres murul kesk kurjasid parme. Ja ausalt öeldes unustasime me ära ka su kahekuupäeva, mis oli meeles päev varem ja päev hiljem. Kingitusi sa said sel päeval küll, aga meie sõpradelt ja oma sünni puhul. Oli niisama tore päev.

Igatahes, su teine kuu algas esimeste pisarate, naeratuste ja haigusega. Viimasest täielikuks vabanemiseks kulus ikka paar nädalat ja mitmeid öid, kui ma magasin poolistukil, sina mu rinnal, et sul oleks lihtsam hingata. Lisaks leppisid sa üsna ruttu ka ninaspray ja tati välja imemisega. Ka su vend proovib sult tatti välja imeda abivalmilt kohe, kui selle tööriista üles leiab. 

Sa oled täielik vannifänn ja nutad vaid siis, kui pead välja tulema. Lisaks oled sa meil siiamaani igal ööl magada lasknud. Kusagil keset ööd ärkan ma tavaliselt kaks korda su vaikse nohisemise peale ja annan sulle süüa, aga ma isegi ei tea, kaua või palju sa sööd, sest uinun ise kohe uuesti ja sina paistad ka sellise elukorraldusega rahul olevat. Ka praegu magad sa mu kõrval.

Sa oled üsna leplik tegelane ja enamus päevi oled nõus vähemalt hommikuti veidi ka omaette ärkvel olema ja ringi vaatama. Üllatavalt tihti avastan nii hoopis, et sa oled ise magama jäänud. Samas on meil olnud päris palju päevi, kui sa magadki vaid mõne minuti kuni veerand tundi korraga ja ega neid pisiunesid ka väga palju pole.

Ainus, mille vastu sa rohkem protesteerid, on autosõit. On päevi ja sõite, kus sul pole midagi auto vastu, aga tihtipeale saad sa päris kurjaks, kui su turvarihmadega kõvasti kinni tõmban su hälli. Vahel lepid sa ruttu, vahel läheb kauem. Vahel nutad vaid valgusfooride taga ja muudel hetkedel, kui auto seisma peab. Samas su vanemad on nüüd juba kogenenumad ja ehk see rahulikuks jäämine aitab ka sul rahuneda. Ma küll püüan sinuga eesistmelt rääkida ja sind lohutada tavaliselt, aga sõidu ajal ei saa ma eriti muudmoodi sind aidata ka. 

Me saame nüüd pidada sinuga lühikesi vestlusi. Sa enam ei kriuksu. Nüüd on pigem äu-äuu ja suured hambutud naeratused või üliarmas kergelt torus allapoole kaardunud suu, kui sa veidi kurb oled. Samuti väljendad sa vahel oma rahulolematust öeldes ühe korra kogu hingest "blää" või midagi sarnast.

Üleüldiselt tundub, et tihti rahuned sa maha just siis, kui meil endal on muud tegemist ja me ei saa su nutust suurt probleemi teha. Mitte, et me sind ignoreeriksime - eriti, kui sa ikka selgelt oma rahulolematust väljendad, aga me vist oskame nüüd vahet teha tõsisel ja vähem tõsisel nutul ja vahel lihtsalt on vaja midagi kiireloomulist ära teha enne, kui sind aidata saame. See vähem tõsine ongi see, mis vahel iseenesest mööda läheb.

Sulle meeldib väga püstiasendis olla. Ma vahel kardan, et su selg väsib liiga ära, aga sa ei taha ka süles pikali olla, kui sa just ei söö või pole väga väsinud.

Sa vist kardad veidi oma venda ja hakkad tihti nutma, kui ta su juurde tuleb, aga sul on selleks ka põhjust, sest kunagi ei tea, kas sealt tuleb nüüd musi või pai või hoopis midagi valusamat. Me küll püüame sind kaitsta ja teda õpetada sinuga õrnemalt ringi käima, aga see on selline kaks sammu edasi, üks tagasi teema, mis võtab veel aega. See aga ei ole mingi vabandus ja me teame seda. Loodetavasti saavad teist siiski kokkuhoidvad õde-vend. Juba praegu on näha, et sa oled Triibule tähtis. Ta tahab alati teada, kus sa oled ja käib sinuga õrnal häälel rääkimas, sulle mänguasju ja täna näiteks minipannkooke toomas ja matsuvaid musisid saad sa ka. Samas aga meeldib talle teha sinule tunnelit, seistes su kohal ja vähemalt ühel korral sai tunnelist ka raskustekk.

Igatahes, mu kallis unimüts, me armastame sind väga-väga-väga-väga!

Kahtlased pirnid

Meil on Triibuga tõeline keelekümblus seekord Eestis. Pole ta siin ju terve aasta käinud ja lisaks olen ma praktiliselt ainus inimene maailmas, kes eesti keelt räägib. Hakkasin mõtlema, et huvitav, kas see oligi siiani tema jaoks mingi minu väljamõeldud privaatkeel? Nüüd aga hakkabki vaiskelt juhtuma see, mida ma lootsin ehk ta hakkab aina rohkem ka ise eesti keeles rääkima ning omandab uusi sõnu ja väljendeid nagu kuiv käsn. Selleks kulus kaks nädalat, aga kindasti on veel palju arenemisruumi.

Praegu tulevad armsa hääldusega küsimused nagu kušš ša oljed ja mis see on. Eile leidis ta mu juba üles ja siis alles küsis, kus ma olen. Üldiselt aga kasutab ta neid õigesti. Lisaks sellele pöördus ta esimest korda minu poole mu nimega. See oli natuke veider. Nagu ka see, et mina olen 30+ vanuses mamma ja mu ema kutsub ta emmeks hetkel.

Mõnikord aga võib mõte tõlkes kaduma minna ja sõnades välja tulla hoopis midagi muud ja halva õnne korral potetsiaalselt pahandusi kaasa toovat. Näiteks täna hommikul vedelesime veel kõik voodis, kui ta ühel hetkel Lemmikule tou kirja pani. Mingit arusaadavat põhjust ei olnudki. Ehk me ei pööranud talle täit tähelepanu mõneks hetkeks? Igatahes pärast oma tegu deklameeris ta: "Issi tegi haiget". Loodetavasti ei hakka ta selliseid lauseid lasteaias palju kasutama rootsi keeles, sest tegelikult tegi ikka tema ise issile haiget ja ma küll veel sotsiaaltöötajatega tuttavaks saada ei taha, kuigi tean, et nad teevad väga tänuväärset tööd. No aga seleta siis, et tegelikult oli olukord vastupidine.

Sellegipoolest ja kuigi see ei olnud mingi ette püstitatud eesmärk, on mul hea meel, et me just nüüd, kui ta on kahene ja ta keel kiirelt areneb, pikemalt Eestis oleme ja, et ta saab siin teiste omavanustega palju koos aega veeta. Eriti hästi klapivad nad meie rõõmuks mu hea sõbranna paar kuud noorema tütrega. Eelmisel aastal olid nad veel veidi liiga väikesed selleks. Nüüd aga on hoopis teine teema. Ootan huviga, mis seis pärast paari kuud Eestis olema saab.

juuli 21, 2021

Armsatest asjadest ka

Te ei tea, kui armsad on meie hommikud. Pea alati ärkab Triibu esimesena ning hakkab kohe Kriuksut taga otsima, et siis teha omapoolsed kalli-musi-paid. Ühtlasi tundub, et ma vastan tihti Kriuksule jaatavalt, sest kui ta nüüd häält teeb, ütleb ka Triibu talle vastuseks "Jaa" või näiteks "kullake". Mu emasüda heldib iga kord, kui nad nii nunnult koos jutustavad. Emalõvi minus aga satub segadusse, kui mu südame üks pool teisele liiga proovib teha. Mõlemat juhtub iga päev korduvalt.

Muus osas, ma ei mäleta, kas olen siin jaganud, et meil oli periood, mis nüüd vist on läbi, kus Triibu kukkumise järel iseendale ütles "gick det bra?" (kas kõik läks hästi?). Nüüd aga on hakanud ta isalt küsima Går det bra?" (Kas läheb hästi?). Taas nii armas ja nüüd tundub, et ta ehk saab pihta ka, mida see väljend tähendab. 

Hästi armas on ka see, et Triibul on seljataga 11 järjestikust kuiva ööd. Ma ei saaks enam uhkem olla ning ühtlasi tänulik, sest ta ronib pea alati keset ööd meile kaissu ja ma väga hindan enda und.

Kriuksu aga pakub meile hulgaliselt oma relvituks tegevaid hambutuid naeratusi. Huvitav, kas ta tulebki sama naerusuine laps nagu tema suur vend?

Meie voodis on kitsas ja ma ärkan kangete kontidega, aga õnnelikuna. Ma võin olla ka vormist väljas ja uute armidega kaunistatud, aga ilma nendeta ei oleks mul kahte vinget last, kes mulle iga päev midagi õpetaksid elu ja enda iseloomude kohta. Ma küll teoorias teadsin seda, et kõik lapsed on erinevad, aga teine laps aitab aru saada, et ka mõned mu peas tekkinud uskumused imikute olemuse kohta kehtisid tegelikult vaid tema venna kohta. Näiteks kiiresti paranemine. Ei, meie neiu küll kahjuks üleöö oma küünekraapsudest ei parane.

Kui Triibu praegu enamasti meile kallisid ja musisid jagada ei taha, siis olen veidi tänulikki, et tal vist on käsil mingi arenguhüpe, kus ta kardab müra (aga mitte mootorrattaid) ja suvalisi võõraid, sest siis tuleb mu väike suur mees taas mulle jooksuga kaissu või sülle. 

Kindlasti on neid armsaid asju veel palju, aga mu väsinud pea ei suuda hetkel rohkem meenutada. Ehk annate andeks...

juuli 20, 2021

Kakajutud

No mis väikelaste ema ma oleksin, kui üldse kakajutte ei räägiks!? See jutt aga pole üldse see, mida te arvate. On lihtsalt üks neist hetkedest, kus elu on nagu filmis.

Ühel ilusal päeval oli meil plaanis sõpradega kohtuda me nunnus väikeses kodurannas. Midagi olulist ma seekord maha ei unustanudki ja nagu hästi kasvatatud tüdrukud, käisin igaks juhuks enne kodus WC-s ka ära. Rootsis nimelt tähendab rand enamasti suvalist veeäärset kohta, kust saab ujuma minna. WC ja veelgi enam riietuskabiin on asjad, millest võid vaid und näha pluss kahe lapsega üksi olles on nagunii WC-s käimine komplitseeritud. 

Asusime siis kodust teele nagu mustlased, kaasas meie tavapärased mähkmekott, pissipott, kandelina, kus Kriuksu sees ja Triibu oma käruga. Siiani olin ma käinud pigem Kriuksu vankri ja Triibu jooksurattaga, aga see variant ei võimalda mul mõlemale lõunaund pakkuda ilma et Lemmik meile teise käruga vastu ei tuleks. Lisaks eelnevale oli meil nüüd kaasas ka suur piknikutekk ja ujumisvarustus pluss mõned õuemänguasjad. Me ikka testime korralikult kärude kandevõimet ning mahutavust.

Alguses läks kõik ilusasti. Keegi ei karjunud ega põgenenud. Poole tee peal aga hakkan ma tundma tuttavat survet. Loodan küll, et ehk on sellega aega kuni koju tagasi jõudmiseni. Vahel ju on nii, et esimesed märgid tulevad tunde varem. Iga sammuga saab aga selgemaks, et täna ei ole see päev. Aju genereerib potentsiaalseid lahendusi. Olen jätkuvalt optimistlik, sest tegu on üsna metsarohke kohaga ja mul on ju tänu lastele igasugust varustust kaasas. Sõbranna on ju ka teel ja küll kahekesi hakkama saame oma lastekarjaga. Jõuame kohale, vabastan Triibu tema kammitsatest, pakin veidi asju lahti ja siis näen sõbranna sõnumit, et nad nüüd alles hakkavad kodust tulema. Mõtlen: kurat! Ma ei jõua neid ära oodata. 

Keelitan Triibut kuidas aga oskan tagasi kärusse istuma. Proovin ka jõuga, aga ta ju tahab nüüd juba vette mängima minna. Arusaadav ka. Skanneerin silmadega ka lähiümbrust, et leida veidigi teiste rannas olijate pilgu eest varjatumat kohta. Räägin Triibule, et emmel on väga vaja pissile minna, sest kaka on ka rahvusvaheliselt arusaadav sõna. Tema aga pakub mulle lahkelt oma väikest reisipotti. Tänan ja keeldun siiski.

Sõnumineerin kuidagimoodi seal vahel veel sõbrannaga meie asukoha osas. On üsna raske kirjeldada, millise järvesopi ääres me täpselt oleme, nii et lükkan Share my location'i tööle. Ühel hetkel nõustub Triibu siiski kärusse istumisega ja kimame metsa poole, jättes pooled me asjad valveta maha. Pole midagi teha.

Lapsed teevad õnneks koostööd ja ootavad kannatlikult, üks kärus ja teine mu külge kinnitatuna võsas kaasas. Saan kergendusega oma asjad korda aetud ja napilt tagasi teerajale, kui meist möödub keegi jooksja. Ta vist ei märganud midagi või vähemalt teeskles viisakalt. Meie liigume tagasi randa ja põrkame seal kohe kokku oma sõpradega, kes olid tulnud terve pere ja ratastega. Oleks ma seda teadnud! Kui nad siis räägivad, et meid oli nii raske leida, sest GPS nätias, et ma muudkui liigun ringi, hakkan ma naerma. Olin selle täitsa ära unustanud. Hea, et nad veel kiiremad ei olnud. Oleksime põõsa all kohtunud. Edasi on tore, aga minul ja metsal on oma saladus, mida nüüd teate teie ka.

Logistika MA

Kas mõni ülikool on juba hakanud võrdustama mitme väikelapse vanemaks olemist logistika magistrikraadiga? Kui mitte, siis oleks aeg! Näiteks tänaseks meil olid lihtsad plaanid - minna kodu lähedale hobuseid vaatama koos sõpradega. Lisaks tahtsin ühes samuti lähedal asuvas poes ringi vaadata, aga see oli ka varasematel päevadel üle jõu käivaks osutunud. No ei lähe lastega üksi sinna, kui just ei taha pidevalt nende järelt koristada ja lõhutud asju kinni maksta, rääkimata asjadega tutvumisele keskendumisest. Niisiis mõtlesin mitmeid kordi ringi enne, kui otsustasin, kuidas mida teha ja lisaks lootsin heale õnnele.

Kodust üsna lühikese jalutuskäigu kaugusele minemiseks otsustasin võtta auto ja sõita ringiga. Samas mitte sõita päris sihtkohani, kuna tundus targem parkida Selveri juurde, et saaksime möödaminnes ka lõunat süüa - eile nälgisingi, sest ei tekkinud võimalust. Muidugi oleksin võinud ju ka hobuste juurest autoga edasi Selverisse minna, aga siis oleksin pidanud veel korra lapsi ja asju autosse ning välja pakkima ja raudselt oleks see kellegi une ära rikkunud. 

Oleksin võinud ka sõbranna juurde parkida, aga ei olnud veendunud, et Triibu on nõus terve tee sealt hobusteni ja veel vähem tagasi kõndima. Etteruttavalt võin öelda, et ega ta polnud ka praegu nõus.

Optimistlik osa mu plaanist hõlmas pärast lõunasööki käruvahetust ja kahte magavat last, et ma saaksin sinna poodi ka ikka minna. Taaskord oli Selver logistiliselt kõigi sihtpunktide keskel ja uneaeg ohus, nii et mina olengi see, kelle päras Selver nüüd parkimiskella nõuab, aga no mis sa ära teed? Ma pean ka ellu jääma ning närve on edaspidigi vaja. Samas eks ma viisin ka seal olevatele asutustele raha.

Juba hommikul püüdis Triibu Kriuksule haiget teha ja viimane elas seda pikalt välja. Esimene autoots aga läks õnneks sujuvalt. Ka see on oluline, mis järjekorras mida ja keda autost välja võtta, aga seekord tegin õiged valikud. Kõigepealt vanker, hiiglaslik mähkekott, pissipott ja muud asjad, siis liikumatu Kriuksu, kes läks vankrisse ja viimasena Triibu, kes liigub valguskiirusel. 

Mingil hetkel hakkas Triibu sülle nõudma ning tema tähelepanu hajutamine sipelgate ja muu sellisega töötab vaid lühikest aega, nii et mingil hetkel rippus ta mu jalgade küljes ja vahepeal sai ta ikka sülle ka. Hobuste juures oli tore, aga tagasiteel rippus suure osa ajast mu jalgade küljes üks röökiv kaheaastane. Ma ei tahtnud alla ka anda ja nagunii lõputult teda kanda ei jaksa, sest ta ei aita üldse ise kaasa hetkel. Asja ei teinud paremaks ootamatult tulnud vihm, aga lõpuks ma siiski jõudsin tagasi Selverini, lükates vankrit ja tassides Triibut. Samas, oleks võinud olla veel hullem, kui Kriuksu poleks rahulikult seda kõike maha maganud.

Söömise osa läks täitsa edukalt. Lapsed mängisid koos ilma suuremate tülideta ja oma pannkoogist pidin täpselt poole loovutama ning meil mõlemal jäi tegelikult veel kõht tühjaks. Seega käisime veel toidupoest ka läbi ja siis ärkas juba Kriuksu ka näljaselt ja pahaselt. Õnneks Triibu oli nõus Kriuksu söötmise ajal paigal istuma ja oma mõnglikotti tühjendama, sest mul oli tulnud pähe tark mõte need poeletilt viimasel hetkel kaasa haarata.

Järgmine akrobaatikaharjutus oli käruvahetus. Kõigepealt Triibu oma kärusse ja kõvasti kinni lootuses, et tal pole järsku pissile vaja. Siis asjad vankrist kärusse. Vanker juppideks ja koos Kriuksuga pagassi, kuni sain kandelina enda külge ilusasti. Sorri, Kriuksu! Ja lõpuks siis Kriuksu minu külge. Miks ma kohe kodust Triibu käru ja kandelinaga ei tulnud? Ma tegelikult kaalusin ka seda, aga teades, et Kriuksu ei oleks seal lõputult rahulik ja siis ei oleks mul teist varianti, ei tundunud eriti ahvatlev. Lisaks oli reaalne oht, et ma peaksin ka veel mingeid asju kuidagimoodi kandma. Ka mõni hetk kätevabadust on hinnaline ja lapsed mul hindavad vaheldust. Meil oli siin üks teine päev, mil Kriuksu oli linas, kohe poes saiakest tahtev Triibu kõõlus kärus, kuni sellega kummuli käis ja mina siis küürisin Prisma põrandal reisipotist kukkumise käigus lekkinud pissi, Kriuksu kuskil minu küljes rippumas. Igati armas noh!

Kriuksu jäi kaisus õnneks üsna kohe uuesti magama - hea päev. Triibu jälgis võlutuna liiklust ja mul tekkis juba hirm, et ta ei uinugi, sest olime kohale jõudmas järgmisesse sihtkohta ja ta oli ikka ärkvel. Aga siis... täpselt õige hoone ees kustus ta ära. Puhas õnn! Ärge arvake, et mu lapsed meeldivad mulle ainult magades, aga nende lõunauni on ka minu puhkehetk ja mulle täpselt sama oluline kui neile. Ehk olulisemgi.

Poest tagasiteel plaanisin magama Triibu enne sõbranna juurde viia, et ta saaks oma une lõpuni magada, aga ta otsustas ruttu ärgata ja õnneks üsna ideaalses kohas, et ma ei pidanud suurt ringi tegema autosse naasemiseks. Kriuksu aga magas minu üllatuseks üldse kohavahetuse maha. 

Sõbranna juures ootas meid ees keset sõiduteed tema kahene - paljajalu. Ma siis kamandasin mõlemad kahesed kõnniteele ise neid iga sekund silmadega otsides, kuni Kriuksut hällist vabastasin ja vajalikke kompse kokku krabasin. Ideaalis vabastaksin ma Triibu taas viimasena, aga seda on ühe käega suht võimatu teha, kui teises on juba beebi. Eks ma pean veel katsetama. Hiljem selgus, et sõbranna ei teadnudki, et tema kavalpea meile üksi vastu tulnud oli ja see oli tema jaoks päris suur šokk. Ma ise ka ei tea, mida ma teeksin, kui Triibu minu teadmata kodu asemel kuskil sõiduteel oleks. Ka vaiksel tänaval.

Pärast tuli mul veel meelitada Triibu tagasi autosse ja õnneks sõbranna aitas. Ma ei tea, kaua muidu oleks läinud. 

Siia päeva mahtus veel täielik draama toidupoes, nii et polnud üldse raske oma lapse asukohta tuvastada. Õnneks siis oli juba Lemmik ka meiega.

Ootan huvi ja hirmuga homset. Ja ülehomset. Ja järgmisi päevi.

juuni 29, 2021

Bürokraatia Rootsi moodi

Kujuta ette, et sulle sünnib beebi. Sel beebil on erinevast rahvusest isa ja ema ning seega oodata kahe riigi kodakondsust. Et saada elukohajärgne ja isast tulenev kodakondsus, tuleb kõigepealt ära oodata, et erinevad ametid saaksid teada, et beebi on sündinud ja sellest sulle ka märku annaksid. Muuhulgas saad kirja, et sel lapsel automaatselt kodakondsust ei ole, sest tema vanemad pole abielus, aga kui üks vanematest on põhjamaalane, siis võid antud kirja ignoreerida. Ühel hetkel saabub ka ankeet, mille alusel beebi nime registreerida. Kui see on täidetud, siis võid proovida isadust vormistada. Samas ka lapse nime panek jääb pooleli, kuni isa pole kindel, sest isa nime muidu panna ei saa. Isaduse registreerimine aga võtab hetkel 4-5 nädalat aega ja kohe ametliku info osana on kirjas, et varem pole mõtet vastust oodata ja kui selle aja möödudes ka pole asjad korras, siis võta ise ühendust. Kuni pole isa, pole kodakondsust. Kuni pole kodakondsust, pole passi. Kuni pole mõlema vanema andmeid, ei saa registreerida ka Eesti kodakondsust. Kui on Eesti kodakondsus registeeritud, läheb välisriigist asju ajades veel keskmiselt kuus nädalat, et saada pass. Ja meie siin lolli peaga mõtlesime, et kahekuuse beebiga pole mingi probleem teise riiki reisida. Aega ju maa ja ilm, et paberid korda ajada ning me alustasime vastutustundlikult esimesel võimalusel.

Olles siiski kõiki ametnikke pushinud, saime me isaduseasjad siiski kiiremini liikuma. Siis aga tekkis järgmine takistus - passitaotluse järjekord on keskmiselt kaks kuud. Meie aga olime just laevapiletid ära ostnud. Ainus võimalus kiiremini saada on meeleheitlikult broneeringulehte refreshida lootuses, et keegi oma aja ära tühistab. Pärast paarisada korda õnnestubki saada üsna mõistlik aeg, aga venitada ikka ei saa ja alati on võimalus, et juulikuus läheb kõik see mees puhkusele süümepiinadeta, sest see on Rootsi ja puhkus on püha.

Lõpuks jõuab kätte kauaoodatud passitaotluse päev ja teil on lausa neli päeva bufferaega, et see kätte saada. Siis aga selgub, et maksuamet tegi mingi vea ja kuigi on täidetud tingimused A ja B, paistab politsei arvutist kummaline pilt, et sel lapsel on vaid Eesti kodakondsus. Reaalsuses mitte sedagi, sest Eesti pabereid ju veel ka ei ole. Tädid on kaastundlikud, aga teha pole midagi. Õigemini nad küll püüavad maksuametiga ühendust võtta, aga soovitavad ka meil endal proovida, sest kes teab, kes kiiremini löögile saab. Sa helistad kohe seal samas maksuameti klienditeenindusse, valid kõik õiged eelvalikud ja kuuled siis, et isegi telefonijärjekorrakohti ei ole ning rõõmsat häält ütlemas head aega enne, kui kõne, mis ei jõudnudki päris inimeseni, katkestatakse. Õnneks on politseil rohkem õnne. Maksuamet edastab omapoolsed vabandused vea eest, mida oli meil pea võimatu kontrollida, sest isegi oma lapse andmeid ei näe me otse veebist, vaid peame paberil koju tellima ja iga kord, kui seda tegime ning ikka vaid Eesti kodakondsust sealt välja lugesime, mõtlesime vaid, et ju lihtsalt veskid jahvatavad aeglaselt. Maksuamet parandab viimasel hetkel oma vea ja politsei tuleb vastu, andes meile mingi paberilipiku, mille alusel peaksime me saama tagasi tulla hullumeelse järjekorra väliselt, aga mitte enam samal päeval. Arvutid vajavad ka väidetavalt aega infovahetuseks.

Jätkub...

Ehk näeme 15ndal Eestis. Ehk mitte. Muidu vast polekski hullu, aga sama ajaplaaniga on kokku lepitud kassihoid, lillehoid, ärihoid ja isegi Kõhutantsija vaktsiiniplaanid. Ja muidugi meie kõigi laevapiletid läheksid vastu taevast.

Kirjad Kõhutantsijale 17

Tere, tibu!

Sa chillid praegu mu kõrval oma voodis ja ootad und. Taustal müriseb meie uus konditsioneer, sest meil on olnud väga palav suvi siiamaani. Sa oled nii mõnus beebi, et teised kadestavad meid ja tahaksid ka sinusugulast last, aga me ei anna sind ära.

Sa oled nüüd peaaegu seitsmenädalane ja kasvad mürinal. Hetkel oled sa oma vennale mõõtude poolest pidevalt ära teinud, aga mitte palju. Minule ei tundu sa enam ammu pisike, aga sõltub, kellega võrrelda. 

Päevast päeva kingid sa meile aina rohkem naeratusi ning oled nüüd nõus ka veidi kauem omaette maailma avastama ja selle eest oleme me väga tänulikud, sest sinu vend nõuab ka omajagu tähelepanu ja ma ikka veel õpin seda teie vahel jagama. Sa kannatad ära ka mõningase venna kiusu, aga kui sa oled õnnetu, siis su suu läheb nii nunnult torru ja siis sa hoiatad meid ka häälega ühe kõvema vääksuga, et sa ei ole enam asjadega rahul. Samas nutnud oled sa üsna vähe ja siis ka asja pärast. Vaid üksikud korrad oleme pidanud veidi rohkem vaeva nägema, et su tuju taas heaks läheks. Muus osas aga naudime kuuma suve, käime sinuga võimalusel jalutamas ja proovime sulle selga ka mõningaid tüdrukulikke riideid, mida ma nii naudin. Sina aga eelistaksid vist paljas olla. Igatahes, riietumine su lemmiktegevuste hulka ei kuulu. Selleks on jätkuvalt söömine. Ning kaisus olemine.

Nüüd peaksid sa alustama juba oma teist arenguhüpet mustrite maailma, aga ma ei ole üldse märganud, et sa esimese hüppegagi vaeva näeksid. Ehk tulevad need sul lihtsalt võrdlemisi kergelt? Kui sul on hea, on ka mul hea ja kui sa nutad, siis ka mina tahaksin vahel nutta. Samas oskan ma nüüd vist veidi rahulikumaks jääda kui su vennaga omal ajal.

Viimasel nädalal oled sa saanud lähemalt tutvuda mõningate meie sõprade ja sugulastega ning lõpuks on nemad saanud sind veidi kaisutada. Samas me oleme jätkuvalt ettevaatlikud ja mind iga kord üllatab, kui keegi võõras või võõramapoolne sind ootamatult katsub. Ma tunnen end jätuvalt süüdi, et sa juba korra haigeks jäid ning siiani osaliselt nohu käes vaevled. Ikka enamikul öödest peame me sinuga koos üles tõusma ja sind tatist vabastama. Mitte, et sa kurdaks. Lihtsault mul on paha kuulata, kui raske sul on vahepeal hingata. Hetkel aga tundub, et uni sai sinust lõpuks võitu. Loodevasti näed sa ilusaid unenägusid, mu armas.


Kalli-kalli!

Sinu emme

juuni 27, 2021

Potitrennist ja muidu suurest vennast

Ma vist hakkan vanaks jääma, sest aeg tõesti lendab viimasel ajal. Mäletan, kuidas kirjutasin siia mõned kuud tagasi uhke vanemana, et Triibu käis terve päeva ilusasti potil ilma, et me oleks midagi erilist selleks teinud. See oli aprilli alguses. Nüüd on juba juuni lõpp ja enam ei peaks ma vist rääkima, et me teeme potitrenni, vaid meil ongi potil käiv laps. Tagasilööke pole siiani olnudki ega tulnud ka väikese õe sünniga. Vastupidi! Vahetult enne seda hakkasime ka õues ilma mähkmeta käima ja seal on meil kaasas hoopis tema nunnu spetsiaalne reisipott. Paljud pole sellist enne näinudki ja on vaimustunud. Eriti, kuna Triibu seda nii tublisti kasutab. Nende mõne kuu peale juhtunud õnnestused võib vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kahest käest jääb kindlasti sõrmi üle.

Eelmisel nädalal otsustasin proovida ka lõunaune magamist ilma mähkmeta ja Triibu magaski kolm tundi jutti ja oli lõpuni kuiv. Järgmisest päevast oli ta taas lasteaias ja ka seal prooviti ilma - edukalt. Seega nüüd julgeme temaga päeval täitsa ilma olla. Nüüd juba ka autos. Eriti, kuna ta on mitmel korral nüüd meile tõestanud, et suudab ka veidi oodata, kuni pissile saab. 

Nüüd viimased kolm ööpäeva oleme proovinud ka öösel ilma mähkmeta hakkama saada ehk siis ta pole üldse mähkmeid kandnud. Samas ma ei oodanud üldse, et ta peaks suutma öösiti potil käia, sest tean, et see võib võtta veel aastaid. Natuke on ka kahju, et ta oma nunnudest mähkmetest nüüd välja kasvab, aga õnneks on meil ka väikeõde, kel neid palju kulub.

Igatahes, esimesel ööl sai Lemmik siiski kaks korda voodipesu vahetada. See oli minu meelest juba isegi hea tulemus, sest ta pole mitte kunagi kuiva mähkmega ärganud või üldse mähkmevahetuse ajal kuiv olnud - ei päeval ega öösel. Nüüd aga juba teisel ööl ei pissinudki ta üldse. Kolmandal ööl juhtus üks õnnetus ja täna päevase une ajal meie üllatuseks ka. Proovime siiski veel, aga kui ära väsime, siis lubame endal mähkmete juurde naaseda. Suures plaanis on aru saada, et Triibu eristab selgelt mähkmega ja mähkmeta olekut. Mähkmega võib ja pissibki ta palju. Mähkmeta mitte. Isegi lasteaiaõpetajad olid üllatunud, kui tublisti ta potil käima hakanud on.

Triibu on muidu ka tore ja tubli. Ta räägib nüüd nii palju ja on hakanud meile tõlkima üksteist. Olen märganud ka esimesi jälgi grammatikatajust, kus ta väänab sõnu reeglipäraselt, aga vales kohas - ebareeglipäraste sõnadega. See on nii lahe.

Üsna selgelt on näha ka, et päevad, mil saan vähemalt osa aega sajaprotsendiliselt talle pühenduda, on mõnusamad. Ta naudib seda ja on siis väga mõnus kaaslane, kes teeb palju vähem pahandust ja eriti haiget. Tundub ka, et selgitamisest on aina rohkem kasu. Kui ta midagi ei saa või ei tohi, siis ta aktsepteerib seda paremini korraliku põhjenduse puhul. Lisaks tundub, et tal on mingi arenguhüpe pooleli, sest ta kardab taas müra ja võib suvaliste võõraste eest peitu pugeda. Nägime ka esimest korda end jonniga maha pikali viskamist ning täielikku draamat, sest tal oli taskurätti vaja. Ja veidi minu rõõmuks on ta taas kergelt emmekas. Nii tore, et ta tahab minuga aega veeta, tuleb kallistama; tahab veenduda, et ma tulen kaasa ja näitab mulle seda, mis talle parasjagu pinget pakub. Minu pisike on juba nii suur!

juuni 16, 2021

Tutetite taa eiiii

Vahepeal on taas aeg lennanud. Kõhutantsija, keda ma viimasel nädalal kodus ka Kriuksuks olen kutsunud, sest ta teeb tihti kriuksuvaid hääli, sai juba ühekuuseks ja on siiani üks väga mõnus beebi. See ei tähenda, et mul igav oleks, sest tihti pean ma olema temale voodiks ja süüa tahab ta ka alati, kui mind näeb, mis tähendab, et ma pean pidevalt planeerima, kuidas iga minutit kõige paremini ära kasutada. Mida ma saan teha ühes kohas paigal vedeledes. Mida teda samal ajal imetades. Ja mis on kõige kiireloomulisem siis, kui mul juhtuvad mõlemad käed vabad olema ja keegi ei nõua parasjagu mu tähelepanu. Neid hetki on väga vähe.

Eelmisel nädalal oli Triibu tagasi lasteaias ja see oli ka ainus nädal, mil ta seal taas täiskohaga käia sai. Seega oli mul kodus üsna lebosid päevi kui ka madratsiks olemise päevi, aga nende kombona ja osaliselt ka sellest nädalast aega varastades suutsin heegeldada Kriuksule mütsi.

Seda nädalat kartsin ma juba ette, sest Triibule oli ette nähtud vaid 15 tundi lasteaias ja seda ka lasteaia ette kirjutatud aegadel. See tähendas, et kuna Lemmik on tagasi tööl, siis pidanuks mina üksinda kogu ülejäänud aja meie kahe pisikese inimese eest hoolt kandma. Nad on mõlemad väga ägedad, aga kui neil juhtub samal ajal paha tuju olema või midagi väga vaja minema, siis ma ei teadnud veel, kuidas seda lahendada. Lisaks oskab Triibu end väga kiiresti ohtlikesse olukordadesse panna.

Igatahes, Murphy otsustas mu 15-tunni probleemi omamoodi ära lahendada. Me kõik kolm jäime haigeks! Seega on Triibu lasteaias hoopiski null tundi ja mind edutati kohe järgmisele vanemdamise tasemele. Mina aga tunnen end juba läbikukkunud vanemana, sest olenemata meie püüdlustest pisikest kaitsta näidalaid lasteaia ja rahvarohkete kohtade vältimisega ning olles keelanud pea kõigil Kriuksu katsumise ära, jäi ta ikka haigeks ning nüüd maadleb kinnise ninaga. Samas õppis ta samal hommikul ära päriselt naeratamise ja ka pisarate valamise. Milline kombo! Triibul on veel hullem, sest ta ka kõhib ja nüüd on hääl ära. Mina olen samuti nohune ja olin esimesena, nii et ega me ei teagi, kes keda nakatas ja kas meil on sama viirus.

Igatahes, esmaspäev tõotas huvitav tulla. Päev algas juba enne kella kuut hommikul ja enne üheksat olime me lastega õues. Otsustasin tulla vastu Triibu soovile mootorrattaga sõitma minna. Nii kutsub ta oma sajakilost massiivset jooksuratast. Sidusin Kõhutantsija linaga enda külge, haarasin viimasel minutil kaasa pudeli vett ja läksimegi. Eks see oli paras risk, sest Kriuksule siiani eriti linas ei meeldi ja Triibu ei püsi pudeliski paigal.

Lootsin, et Triibu on nõus püsima kodu lähedal, aga tal oli mõttes korralik seiklus. Tasapisi sõitis ta muudkui edasi ega hüljanudki ratast. Vastupidi! Ma ei suutnud teda puhkama keelitada ka siis, kui Kriuksu mu küljes röökis. 

Ühel hetkel ütles Triibu Ruttu potti! Ja alles siis meenus mulle, et meil polegi tema potti kaasas. Jooksime siis esimese puu juurde ja proovisime püsti pissimist, aga kumbki meist pole selles eriline äss ja sellest ei tulnud tilkagi välja. Õnneks, sest ma hästi ei usu, et me ise kuivaks jääksime ja vahetusriideid mul ju ka kaasas polnud. Teoorias oleks ju võinud olla ports asju veel seljakotiga kaasas, aga tundsin end isegi nagu stressis koormaeesel ja ilm oli ka üsna soe, nii et olin niisamagi higine.

Triibu aga otsustas edasi liikuda - ronge vaatama. Ta oli tegelikult ka sel päeval üsna eeskujulik kaheaastane. Ei teinud erilist draamat, kuulas sõna sõidutee ääres, mida ma enim kardan jne. Tema üks uuemaid fraase on tutetite taa ei (korrektses rootsi keeles du kan inte ta mig ehk sa ei saa mind kätte) ja minu puhul oleks tal selles tõenäoliselt õigus. 

Igatahes, üsna varsti olime me juba rongijaama sillal ja siis kaubanduskeskuse ees uhkel kivisel väljakul. Muidugi otsustas ta nüüd uuesti Ruttu potti nõuda ja seal tõesti ei olnud looduslikku pinda mujal kui lillepottides. Pidin siis riskima ja kaubanduskeskusesse sisse minema. Muudkui tuletasin talle meelde, et me peame ruttu vetsu minema, sest seal oli nii palju asju, mis ta tähelepanu eest võitlesid ja WC-ni oli päris tükk maad minna. Aga me jõudsime. Minu õnneks, sest kell oli nii vähe, et enamik poode polnud veel avatudki ja kuivi riideid poleks olnud kusagilt osta.

Kahjuks/õnneks oli Kriuksu end magama nutnud ja edasi ideaalne beebi, kes elas üle kõik kaheaasase kapriisid ja kogenematu kahe lapse ema koperdamise. 

Tõstsin Triibu invavetsus suurele potile, aga tal vist ei olnud mugav ja ta ei teinud sinna midagi, kuigi ma väga palusin, et ta istuks veel. Aga ei! Kohe, kui püksid üles said, pani ta ajama, jättes minu ja Kriuksu tema ratast, kiivrit ja kõike muud kokku korjama. Ja ta jookseb kiiresti. Ikka nii, et on hetkega juba kaks korda ümber nurga pööranud ja mul ei jää üle muud, kui loota, et me samale poole iga kord pöörame. Samas tõestas ta, et ta on super orienteeruja, kui on juba korra kusagil käinud. 

Teda tõmbavad praegu eskalaatorid. Mulle aga meeldiks, kui kõik ta kümme sõrme ja varvast alles jääks. Seega üksi ta eskalaatoritega sõita ei tohi ja peab alati käest kinni hoidma. Lisaks ei ole vaja, et peaksin teda veel mitmel korrusel taga otsima. Kui ma talle järele jõudsin, oligi ta eskalaatorid leidnud. Eks me siis sõitsime muudkui alla ja üles, vahepeal selgitades turvadele, miks eskalaatori kõrval on hunnik asju. Vahepeal jooksime taas vetsu, et seal mitte midagi teha. Kätepesuks ta muidugi ka aega ei võtnud. Seejärel sain teda taas taga ajada ning uuesti eskalaatoritel sõita.

Kolmandal vetsukülastusel ta õnneks tegi sinna ka midagi ja kergelt sain ta käsi ka veega märjaks teha, aga isegi invavetsus ei ole seal lahendusi, et lapse käed päriselt voolava vee alla ulatuks. Seejärel Kriuksu vist ärkas ja mulle meenus, et mul on taskus maagiline telefon ja kui sel on vähegi akut, siis äkki lubades tal vaadata videoid endast on ta nii kaua paigal, et ma saaksin Kõhutantsijale süüa anda. Ja see töötas! Me kõik istusimegi rahulikult pingil. Pärast vist tegime veel mõned eskalaatoriringid - mul on juba peas sassis, mitu neid tuli - ja suundusime kaubanduskeskusest välja.

Ta oli õnneks nõus taas rattaga sõitma ja tegi kaldteede peal trikke. Ausalt, temast tuleb vist kaskadöör. Samas hakkas ta nüüd ka väsima ja sülle küsima ega tahtnud hästi aru saada, miks emme ütleb, et tal pole võimalik, aga see sama emme tassis nüüd beebit, veepudelit, kiivrit ja ratast ja tundis, kuidas ta käelihased muudkui pikemaks venivad. Õnneks kaheaastane küll kurtis, aga liikus edasi soovitatavas suunas.

Kompromissina sai Triibu esimesel pargipingil mu sülle ja siis oli neid seal kaks. Nii täitsa töötas. Õnneks sattus me teele siis ka murutraktor, mis oli hirmus põnev. Hirmus ja põnev. Jälle aitas edasi liikuda. Seejärel olime juba kodu lähedal ja astusime sisse juba tuttavasse restorani, et osta lõunaks süüa ja talle pisteti seal kohe pihku väike muffin. Istus ta siis seal kõrge baaripuki peal, nosis seda, jõi vett ja jõudis järeldusele, et tema klaasis ja minu pudelis on samasugune (asi). See tundus nagu mingi arenguhüpe taas, et ta oskas sellisele järeldusele tulla. Lemmik tuli sinna õnneks Triibu käruga meile vastu, sest ma ikka veel ei ole välja mõelnud, kuidas neid kahte kõige paremini üksi lõunaunne saada. Nii hea, et Lemmik saab kodus töötada.

Lõunasöök oli ka huvitav. Kuna Kriuksu ärkas taas ja tahtis ka oma lõunasööki, siis pidin õppima riisi pulkadega sööma. Vasaku käega! Kusjuures päris nälga ei jäänudki.

Närvilisele hommikule tasakaaluks oli ülejäänud päev päris mõnus, aga ma ise olin siiski surmväsinud, sest lapsed küll magasid mälemad mitu tundi, aga minul tuli sorterida ära kilode viisi beebiriideid taas ja samal ajal võõrustada külalist, rääkdies ainult rootsi keeles. Jah, ka ingliskeel oleks sobinud, aga mul on hea vahel harjutada ka.

Täna tegime juba kordustripi samal marsruudil, aga seekord oli Kriuksu vanris, mis töötas paremini, sest haigena paistab, et ta ainult magab ja ratas ning isegi suur kopp ja pott mahtusid kõik vankri alla. Ainult kaubanduskeskuse ees oli mul hirm, sest eskalaatorid ja vanker ei käi hästi kokku. Triibu aga oli väga motiveeritud ja mul ei õnnestunud teda keelitada mitte sisse minema ning seekord uudistas ka poode veidi. Tegime ühe eskalaatoritiiru ja siis pidin ta kommidelubadusega ära ostma, sest ma ei julgenud Kriuksu kauemaks eskalaatori kõrvale parkida ja ei olnud aega ega tulnud ka pähe hakata magavat last järsku linasse siduma suure venna lõbustamiseks. Ehk kunagi hiljem.

Edasi maadlesin väsinud ja haigusevaevatud Triibuga, kellele ühest kommist ei piisanud, kuigi juba enne sai läbi räägitud, millal ta juurde saab. Seega oli ta üsna jonnine ja ratast ta ka enam ei tahtnud, aga siis jõudsime me rongijaama kohvikuni. Tundus, et ta mäletas seda ka, sest ta istus samasse lauda. Üks kallis croissant ja kõrrejook päästsid mu hommiku ja edasi läks sujuvalt. Magasime kõik kodus lõunaund ja siis nõudis Triibu taas õue, aga me ei jõudnud kokkuleppele, mida teha kingade, kiivri ja rattaga ning siis hakkas Kriuksu ka lohutamatult nutma ning ma olin ikka nii väsinud, et sõna otseses mõttes urisesin veidi. Lemmik õnneks tuli appi lapsi valmis seadma, sest ta sai ka aru, et mu karikas on täis. Õues läks meil kolmekesi küll taas üsna ilusasti ja korraks võis teistele jääda mulje, et meil on eriti hästi kasvatatud kahene, kes ei jookse teiste järel valest kohast üle tee, vaid on nõus sebrani minema. Siis aga kamandas ta õues kohatud juba varasemast tuttavat neiut ka kingi jalast võtma enne liumäele minemist ja varsti tuli juba issi, kes vist kartis, et muidu üks meist plahvatab.