Logistika MA

Kas mõni ülikool on juba hakanud võrdustama mitme väikelapse vanemaks olemist logistika magistrikraadiga? Kui mitte, siis oleks aeg! Näiteks tänaseks meil olid lihtsad plaanid - minna kodu lähedale hobuseid vaatama koos sõpradega. Lisaks tahtsin ühes samuti lähedal asuvas poes ringi vaadata, aga see oli ka varasematel päevadel üle jõu käivaks osutunud. No ei lähe lastega üksi sinna, kui just ei taha pidevalt nende järelt koristada ja lõhutud asju kinni maksta, rääkimata asjadega tutvumisele keskendumisest. Niisiis mõtlesin mitmeid kordi ringi enne, kui otsustasin, kuidas mida teha ja lisaks lootsin heale õnnele.

Kodust üsna lühikese jalutuskäigu kaugusele minemiseks otsustasin võtta auto ja sõita ringiga. Samas mitte sõita päris sihtkohani, kuna tundus targem parkida Selveri juurde, et saaksime möödaminnes ka lõunat süüa - eile nälgisingi, sest ei tekkinud võimalust. Muidugi oleksin võinud ju ka hobuste juurest autoga edasi Selverisse minna, aga siis oleksin pidanud veel korra lapsi ja asju autosse ning välja pakkima ja raudselt oleks see kellegi une ära rikkunud. 

Oleksin võinud ka sõbranna juurde parkida, aga ei olnud veendunud, et Triibu on nõus terve tee sealt hobusteni ja veel vähem tagasi kõndima. Etteruttavalt võin öelda, et ega ta polnud ka praegu nõus.

Optimistlik osa mu plaanist hõlmas pärast lõunasööki käruvahetust ja kahte magavat last, et ma saaksin sinna poodi ka ikka minna. Taaskord oli Selver logistiliselt kõigi sihtpunktide keskel ja uneaeg ohus, nii et mina olengi see, kelle päras Selver nüüd parkimiskella nõuab, aga no mis sa ära teed? Ma pean ka ellu jääma ning närve on edaspidigi vaja. Samas eks ma viisin ka seal olevatele asutustele raha.

Juba hommikul püüdis Triibu Kriuksule haiget teha ja viimane elas seda pikalt välja. Esimene autoots aga läks õnneks sujuvalt. Ka see on oluline, mis järjekorras mida ja keda autost välja võtta, aga seekord tegin õiged valikud. Kõigepealt vanker, hiiglaslik mähkekott, pissipott ja muud asjad, siis liikumatu Kriuksu, kes läks vankrisse ja viimasena Triibu, kes liigub valguskiirusel. 

Mingil hetkel hakkas Triibu sülle nõudma ning tema tähelepanu hajutamine sipelgate ja muu sellisega töötab vaid lühikest aega, nii et mingil hetkel rippus ta mu jalgade küljes ja vahepeal sai ta ikka sülle ka. Hobuste juures oli tore, aga tagasiteel rippus suure osa ajast mu jalgade küljes üks röökiv kaheaastane. Ma ei tahtnud alla ka anda ja nagunii lõputult teda kanda ei jaksa, sest ta ei aita üldse ise kaasa hetkel. Asja ei teinud paremaks ootamatult tulnud vihm, aga lõpuks ma siiski jõudsin tagasi Selverini, lükates vankrit ja tassides Triibut. Samas, oleks võinud olla veel hullem, kui Kriuksu poleks rahulikult seda kõike maha maganud.

Söömise osa läks täitsa edukalt. Lapsed mängisid koos ilma suuremate tülideta ja oma pannkoogist pidin täpselt poole loovutama ning meil mõlemal jäi tegelikult veel kõht tühjaks. Seega käisime veel toidupoest ka läbi ja siis ärkas juba Kriuksu ka näljaselt ja pahaselt. Õnneks Triibu oli nõus Kriuksu söötmise ajal paigal istuma ja oma mõnglikotti tühjendama, sest mul oli tulnud pähe tark mõte need poeletilt viimasel hetkel kaasa haarata.

Järgmine akrobaatikaharjutus oli käruvahetus. Kõigepealt Triibu oma kärusse ja kõvasti kinni lootuses, et tal pole järsku pissile vaja. Siis asjad vankrist kärusse. Vanker juppideks ja koos Kriuksuga pagassi, kuni sain kandelina enda külge ilusasti. Sorri, Kriuksu! Ja lõpuks siis Kriuksu minu külge. Miks ma kohe kodust Triibu käru ja kandelinaga ei tulnud? Ma tegelikult kaalusin ka seda, aga teades, et Kriuksu ei oleks seal lõputult rahulik ja siis ei oleks mul teist varianti, ei tundunud eriti ahvatlev. Lisaks oli reaalne oht, et ma peaksin ka veel mingeid asju kuidagimoodi kandma. Ka mõni hetk kätevabadust on hinnaline ja lapsed mul hindavad vaheldust. Meil oli siin üks teine päev, mil Kriuksu oli linas, kohe poes saiakest tahtev Triibu kõõlus kärus, kuni sellega kummuli käis ja mina siis küürisin Prisma põrandal reisipotist kukkumise käigus lekkinud pissi, Kriuksu kuskil minu küljes rippumas. Igati armas noh!

Kriuksu jäi kaisus õnneks üsna kohe uuesti magama - hea päev. Triibu jälgis võlutuna liiklust ja mul tekkis juba hirm, et ta ei uinugi, sest olime kohale jõudmas järgmisesse sihtkohta ja ta oli ikka ärkvel. Aga siis... täpselt õige hoone ees kustus ta ära. Puhas õnn! Ärge arvake, et mu lapsed meeldivad mulle ainult magades, aga nende lõunauni on ka minu puhkehetk ja mulle täpselt sama oluline kui neile. Ehk olulisemgi.

Poest tagasiteel plaanisin magama Triibu enne sõbranna juurde viia, et ta saaks oma une lõpuni magada, aga ta otsustas ruttu ärgata ja õnneks üsna ideaalses kohas, et ma ei pidanud suurt ringi tegema autosse naasemiseks. Kriuksu aga magas minu üllatuseks üldse kohavahetuse maha. 

Sõbranna juures ootas meid ees keset sõiduteed tema kahene - paljajalu. Ma siis kamandasin mõlemad kahesed kõnniteele ise neid iga sekund silmadega otsides, kuni Kriuksut hällist vabastasin ja vajalikke kompse kokku krabasin. Ideaalis vabastaksin ma Triibu taas viimasena, aga seda on ühe käega suht võimatu teha, kui teises on juba beebi. Eks ma pean veel katsetama. Hiljem selgus, et sõbranna ei teadnudki, et tema kavalpea meile üksi vastu tulnud oli ja see oli tema jaoks päris suur šokk. Ma ise ka ei tea, mida ma teeksin, kui Triibu minu teadmata kodu asemel kuskil sõiduteel oleks. Ka vaiksel tänaval.

Pärast tuli mul veel meelitada Triibu tagasi autosse ja õnneks sõbranna aitas. Ma ei tea, kaua muidu oleks läinud. 

Siia päeva mahtus veel täielik draama toidupoes, nii et polnud üldse raske oma lapse asukohta tuvastada. Õnneks siis oli juba Lemmik ka meiega.

Ootan huvi ja hirmuga homset. Ja ülehomset. Ja järgmisi päevi.