juuli 28, 2021

Kirjad Kõhutantsijale 18

Mu kallis tütar,

Mul on nii hea meel, et sa olemas oled ja kohe-kohe saad sa juba 11-nädalaseks, aga mina pole jõudnud kirja panna veel sinu teise elukuu verstapostegi. Anna andeks, aga sa kannatad juba praegu teise lapse sündroomi all. Mõned asjad on meie jaoks nüüd juba normaalsed, kuigi sinu jaoks on need ju täitsa uued. Lisaks on mul jätkuvalt käed-jalad tööd täis ka su vennaga. See aga ei tähenda, et sina vähem tähtis oleks. Lihtsalt situatsioon, kuhu sa sündisid, on teine. 

Ühest küljest me oleme rahulikumad ja kogenenumad vanemad. Teisest aga peame me oma aega ja tähelepanu rohkem jagama ja sa kasvad suurema müra ja actioni keskel. Sellega seoses oled sa juba korra diivanilt alla kukkunud - õnnelikult. Meil ei ole fotot su esimesest sammust Eestimaa pinnal, sest su esimene kokkupuude maaga oli hoopis kakaplahvatuse likvideerimine maantee ääres murul kesk kurjasid parme. Ja ausalt öeldes unustasime me ära ka su kahekuupäeva, mis oli meeles päev varem ja päev hiljem. Kingitusi sa said sel päeval küll, aga meie sõpradelt ja oma sünni puhul. Oli niisama tore päev.

Igatahes, su teine kuu algas esimeste pisarate, naeratuste ja haigusega. Viimasest täielikuks vabanemiseks kulus ikka paar nädalat ja mitmeid öid, kui ma magasin poolistukil, sina mu rinnal, et sul oleks lihtsam hingata. Lisaks leppisid sa üsna ruttu ka ninaspray ja tati välja imemisega. Ka su vend proovib sult tatti välja imeda abivalmilt kohe, kui selle tööriista üles leiab. 

Sa oled täielik vannifänn ja nutad vaid siis, kui pead välja tulema. Lisaks oled sa meil siiamaani igal ööl magada lasknud. Kusagil keset ööd ärkan ma tavaliselt kaks korda su vaikse nohisemise peale ja annan sulle süüa, aga ma isegi ei tea, kaua või palju sa sööd, sest uinun ise kohe uuesti ja sina paistad ka sellise elukorraldusega rahul olevat. Ka praegu magad sa mu kõrval.

Sa oled üsna leplik tegelane ja enamus päevi oled nõus vähemalt hommikuti veidi ka omaette ärkvel olema ja ringi vaatama. Üllatavalt tihti avastan nii hoopis, et sa oled ise magama jäänud. Samas on meil olnud päris palju päevi, kui sa magadki vaid mõne minuti kuni veerand tundi korraga ja ega neid pisiunesid ka väga palju pole.

Ainus, mille vastu sa rohkem protesteerid, on autosõit. On päevi ja sõite, kus sul pole midagi auto vastu, aga tihtipeale saad sa päris kurjaks, kui su turvarihmadega kõvasti kinni tõmban su hälli. Vahel lepid sa ruttu, vahel läheb kauem. Vahel nutad vaid valgusfooride taga ja muudel hetkedel, kui auto seisma peab. Samas su vanemad on nüüd juba kogenenumad ja ehk see rahulikuks jäämine aitab ka sul rahuneda. Ma küll püüan sinuga eesistmelt rääkida ja sind lohutada tavaliselt, aga sõidu ajal ei saa ma eriti muudmoodi sind aidata ka. 

Me saame nüüd pidada sinuga lühikesi vestlusi. Sa enam ei kriuksu. Nüüd on pigem äu-äuu ja suured hambutud naeratused või üliarmas kergelt torus allapoole kaardunud suu, kui sa veidi kurb oled. Samuti väljendad sa vahel oma rahulolematust öeldes ühe korra kogu hingest "blää" või midagi sarnast.

Üleüldiselt tundub, et tihti rahuned sa maha just siis, kui meil endal on muud tegemist ja me ei saa su nutust suurt probleemi teha. Mitte, et me sind ignoreeriksime - eriti, kui sa ikka selgelt oma rahulolematust väljendad, aga me vist oskame nüüd vahet teha tõsisel ja vähem tõsisel nutul ja vahel lihtsalt on vaja midagi kiireloomulist ära teha enne, kui sind aidata saame. See vähem tõsine ongi see, mis vahel iseenesest mööda läheb.

Sulle meeldib väga püstiasendis olla. Ma vahel kardan, et su selg väsib liiga ära, aga sa ei taha ka süles pikali olla, kui sa just ei söö või pole väga väsinud.

Sa vist kardad veidi oma venda ja hakkad tihti nutma, kui ta su juurde tuleb, aga sul on selleks ka põhjust, sest kunagi ei tea, kas sealt tuleb nüüd musi või pai või hoopis midagi valusamat. Me küll püüame sind kaitsta ja teda õpetada sinuga õrnemalt ringi käima, aga see on selline kaks sammu edasi, üks tagasi teema, mis võtab veel aega. See aga ei ole mingi vabandus ja me teame seda. Loodetavasti saavad teist siiski kokkuhoidvad õde-vend. Juba praegu on näha, et sa oled Triibule tähtis. Ta tahab alati teada, kus sa oled ja käib sinuga õrnal häälel rääkimas, sulle mänguasju ja täna näiteks minipannkooke toomas ja matsuvaid musisid saad sa ka. Samas aga meeldib talle teha sinule tunnelit, seistes su kohal ja vähemalt ühel korral sai tunnelist ka raskustekk.

Igatahes, mu kallis unimüts, me armastame sind väga-väga-väga-väga!

Kommentaare ei ole: