mai 31, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 27

Mu kallis,

Juba ammu ei tantsi sa kõhus. Küll aga armastad sa tantsimist praegugi ja sel kuul said sa üheaastaseks. Mul on vist siiani kerge trauma sellest, kuidas mu töökoht kaaperdas su suure venna esimese sünnipäeva, nii et sinu sünnipäeva puhul andsin ma endast parima, et sina olekid fookuses. Me ei kuhjanud sind kingitustega üle, aga juba enne jõule ostsin sulle kaks pärlit Pandora sortimendist, mis sümboliseerivad muusikat, sest ma tahan, et su elus oleks alati muusika ilu ja teine on Tuhkatriinu kõrvitsast tõld, sest ma loodan, et sa ei kaota kunagi usku imedesse või siis realistlikumalt väljendudes, lootust ja positiivsust. Lisaks said sa omale esimese nuku, kuigi hetkel pole sul sellest sooja ega külma.

Õigel päeval me jalutasime sinuga pikalt, shoppasime veidi ja sõime pannkoogi-kohupiima-maasika torti, mille sulle tegin. Sulle jäi sellest enamus ja see oli igati beebisõbralik, aga üldse mitte ilus.

Sul oli ka kolm pidu - üks rootsi perega, teine rootsi sõpradega ja kolmas Eesti lähedastega. Viimasel said sa ka imeilusa ja hästi maitsva mesilastega tordi. Küünlaid puhuda ja kinke avada aitas Triibu mõistagi.

Milline sina ise aga praeguseks oled? Sul on kõige armsamad naeratused ja kui sa eriti rõõmus oled, tekivad su kulmude vahele lausa horisontaalsed kortsukesed. Samas sinu juba ammusest ajast torutav mossis suu on ka jätkuvalt teema. Sa oled muutunud julgemaks ja lähed nüüd ise uusi kohti avastama ning armastad meie käest kõvasti kinni hoides kõndimist harjutada. Samas ei tohi ma sinust enamus päevi mõnda meetritki eemale liikuda, sest sellele järgneb hiljemalt kolme sekundi pärast lohutamatu nutt. Ära saa valesti aru! Ma ei tahagi ju tegelikult sinust eemal olla, aga vahel tuleb mul siiski mõnda asja kahe käega teha ja noh, pissida on ka parem omaette.

Su lemmikmänguasjad on minu telefon ja autod ning ka muid mänguasju lükkad sa mööda põrandat nagu autosid edasi.

Sa lähed alati rõõmsalt elevile, kui oma venda näed ja teil on koos enamasti väga lõbus, aga igasse päeva mahub ka veidi omavahelist nagistamist.

Ma armastan, kuidas sa vahel häbelikult toetad oma pea mu õlale ja kuidas me uinume enamasti üksteise kaisus. Ma hea meelega aitan ka sul kõndimist harjutada ning püüan välja kannatada need korrad, kui sa oma hambaid mu peal testid. Viimase kuuga on neid lisandunud kaks - viimane neist täpselt sinu sünnipäeval ehk siis sul on viis hammast, sa oled 75cm pikk ja veidi alla 9,5kg. Viimase kallal me teeme tööd, sest meie üllatuseks ei olnud sa kahe kuuga üldse juurde võtnud. Samas ei ole sa mingi kilu ka. Täiesti normaalne beebi. Sa lihtsalt ei söö eriti palju ning eelistad meie toitu ning riidled, kui me ei taha sulle midagi anda. Teise lapsena oled sa ka paljusid asju varem saanud ning hiljuti avastasid jäätise võlud.

Sa ärkad õhtuti pea iga tund ja öösiti kindlasti ka korduvalt, aga täpsemalt ma selle kohta ei tea, sest enamasti aitan ma sul lihtsalt tissi leida ja magame edasi. Vahel aga mürate te koos vennaga nii armalt, et on raske isegi pahane olla, et te üldse magada ei taha. Ka päevasel ajal teed sa vahel vaid pooletunnise uinaku ja ongi kõik. Enamasti siiski aga kaks uinakut. Kui veab, siis ka tunni või kaks. Kolme pea mitte kunagi. Aga ega emmel polegi ju oma aega vaja :)

Eile said sa esimest korda kingad jalga ja kui esialgu püüdsid neid ära raputada, siis väga kiirelt asusid hoopis uhkelt nendega kõndimist testima. Oled sa ju juba ammu venna kingi mööda elamist ringi vedanud just nagu vihjet meile, et sina ju tahad ka oma kingi.

Täna on ühtlasi minu viimane vanemapuhkuse päev ja kuigi ma üldse ei tahaks veel tööle naaseda, siis su issi on isegi kaua oodanud, et ise sinuga koos rohkem aega veeta.

Armastame sind tohutult ja oleme iga päev tänulikud, et sa meie perega ühinesid. Kuidas küll aga aeg nõnda kiiresti läheb!?

mai 23, 2022

Kirjad Kahele Triibule 70

Mu kallis suur poja, suur vend!

Sa rõõmustad meid iga päev oma päikselise isiksusega, veiderdamise ja nägudega ja sellega, kuidas sa oma väikest õde hoiad. Viimastel nädalatel oled sa lasknud meil paremini aimu saada oma kujutlusvõimest ja demonstreerinud ka oma uuel tasemel joonistusoskusi. Näiteks tegid sa kaks pea identset ja arusaadavat elevanti järsku ja nimetasid neid ka elevantideks, mis on mu meelest suur samm edasi ringidest ja abstraktsetest töödest, mille sa näiteks koletiseks ristisid. Nüüd, issi sünnipäevaks aga joonistasid sa lausa hulga autosid - rattad ja kere, aknad ja isegi alarmtuled ühele. Nii äge. Lisaks näitesid sa mingi päev tühja õhupalliga mängides ja selle teatud pidi asetades, et kell on kolm ning siis toppisid oma sõrme selle august sisse ja roomasid mööda lauda, ise kirjeldades seda kui tigu. Kusjuures oli täitsa teo moodi. Teine kord aga märkasid sa mu musti valgete pärlitega kaunistatud ümmargusi kõrvarõngaid ja teatasid, et need on nagu šokolaadipallid. Kes teab, mis on rootsi chokladbollar, saab kohe pihta.

Mulle meeldib ka see, kuidas sa jooksed magamistuppa, kui kuuled, et magav õde on ärganud ja teavitad "ma kohe tulen su juurde" nagu mina teen. Sa püüad praegu kinni kõik me jutu ja me peame hakkama eriti sõnu valima. Mõned su väljendid on nii selgelt kellegi teise sõnavarast. Nt bustroll ja kom, tjejen! Sa ajad nüüd üsna mõistlikku juttu ja sinuga saab arutleda. Mõnel üksikul korral oleme me saanud ka sinult mõnele miks küsimusele loogilise vastuse. Enamasti aga sa neile veel pihta ei saa. Aga oi, kus sa oled nunnu.

Kui meil mõni nädal tagasi külalised käisid, siis võtsid sa kodu tuuri tegemise enda peale. Näitasid neile oma magamistuba ja mängutuba, kus legod käivad ja kus on MEIE magamistuba, sina kaasa arvatud. Lisaks avaldas külalistele muljet, kuidas sa küsisid mult, kas sa võid veel midagi magusat võtta, kuigi nemad ei teadnud, et see küsimus oli tegelikult pigem viisakus ja sa oleksid arvatavasti leidnud nii või naa viisi võtta, mida sa ihaldasid.

Sa oled oi kui kade. Alati on vaja mängida just selle asjaga, millega õde või keegi teine. Ka kellegi teise kodus. Ma olin sunnitud õele ühe uue auto kinkima, sest ühtegi vana sa jagama ei olnud nõus. Selle tulemus oli vaid, et nüüd sa tahad just selle õe autoga mängida. Vähemalt sa teadvustad, et see on tema oma.

Sa oled loomult liider. Ma näen, kuidas sa autoritaarselt kamandad lasteaiakaaslasi nt kellegi teise käest mingit asja endale tooma ja nad ei peatu hetkekski, et mõelda, kas see on hea mõte või miks nad su soove täitma jooksevad. Samas on ikka hulgi armsaid hetki ka, kus te sõbrantsiga üksteist kallistades tervitate ja siis üheskoos mängima jooksete, mitte hetkekski teineteisest maha jääda tahtes.

Ma kutsun sind nüüd keskmiseks, sest sa ei ole enam päris väike, aga kõiki suurte asju ka veel ei või. Sulle see paistab meeldivat ja arusaadav olevat. Samas sa selgelt igatsed vahel rohkem hellust ja tähelepanu ning nüüd veedad pea iga söögikorra kodus minu süles ja mina muudkui harjutan pimesi üle sinu söömist.

Sa saad aina rohkemate asjadega iseseisvalt hakkama, aga samas naudid meie abi ja tihti on meil hästi mõistlikud vaidlused, kus me kumbki hüüame: sina! et jõuda konsensusele, kes midagi tegema peab. Näiteks pissimise järel vett tõmbama. Lisaks avastasid sa ka hiljuti, et emme pissib pepust. Vanemliku elu argipäev on see, kus vetsu minnes keegi külje pealt piilub, mis täpselt toimub ja hea on, kui päris potti samal ajal ei roni.

Me armastame sind pooleks! Sina armastad seda väljendit ja vahel mind, vahel issit, vahel õde, oma sõnul.

Näitasin naabrile peput

Tuli tahtmine veidi argielu jagada vahelduseks lasteasjadele. Või noh, vähemalt mitte nii otseselt.

Mul oli aeg taas mõelda laste mitte saamise peale ja kui vanasti ma ei saanud aru nendest, kes ei saanud pillide võtmisega hakkama - pange siis ometi alert omale, kui muidu ei meenu - siis nüüd oli nali minu kulul ja tihti jäin enne alarmi magama või oli nii palju tegemist, et ei registreerinud alarmi tähendust äragi. Mitte just kõige kindlam vahend eks. Lisaks olid mu varud otsakorral ja pidin nagunii uued välja kirjutada laskma. Siis aga selgus, et ajad on vahepeal edasi läinud ja tänapäeval on ka näiteks süstivariant. Esialgu see just ei ahvatlenud minusugust nõelapõlgurit, aga kui ma veidi rohkem mõtlesin, et sellega peab vaid neli korda aastas midagi meeles pidama ja lisaks saab loodetavasti veritsemisest lahti, siis otsustasin vapper olla. Nüüd tuli vaid leida keegi, kes selle süsti ära teeks ja enne omale üks süstlatäis kusagilt apteegist välja osta. Lisaks välja mõelda, millal seda teha võiks, sest juhend teha seda "päevade esimesel päeval" ei ole just eriti kasulik, kui oled non-stop pillide tarbija.

Otsustasin naabruse ämmakate juures hommikul õnne proovida, aga ei olnud isegi eriti üllatunud, kui selgus, et sealsetel omanikel on viimane nädal ja uusi patsiente enam ei võeta. Uutel aga läheb paar kuud aega enda äri sisseseadmiseks. Minu tavaline õnn. Alla anda aga ma ka ei tahtnud, kuigi mõte sellest, et saada endale kuhugi kaugemale ehk nädalate pärast aeg, et seal kuulda, milline aeg tegelikult sobida võiks, ei tundunud ka just super mugava asjaajamisena ja hakkasin veidi oma uut valikut kahetsema. Seadsin siiski sammud apteegi poole, kus vähemalt kinnitati mulle, et pillibeibena sobib süsti tegemiseks ükskõik milline päev ja edaspidi ehk saab ka ise omale nõela kerre suruda. 

Otsustasin siis juba ka vana kodukandi kliinikust läbi jalutada ja seal õnne proovida, sest logistiliselt oleks see ka üsna mugav ja neil on üllatavalt palju vabu aegu. Saingi ühe - 45 minuti pärast. Samas ei küsinud keegi mu käest seal ühtegi täiendavat küsimust, et teha kindlaks, kas täna on üldse hea aeg minu jaoks bioloogiliselt. Apteeker enne aga teatas hästi veendunult, et iga kliinik küsib juba aega broneerides vajalikke küsimusi. Oh well. Mulle täna sobis, sest eilne õhtu lõppes mega peavalu ja jõhkra okseralliga, mis tähendas, et tablett läks ka otse kanalisatsiooni ja olingi kaitseta. Maksin siis ära röögatu visiiditasu, mis ületas kordades süsti hinda ja jäin ootele.

Edasi sai nalja. Mulle antud kviitungil oli nimi, mida olin näinud ka naaberkorteri ukse taga. Selle naaberkorteri, mille uks on täpselt meie oma kõrval, aga mille elanikke polnud mul veel siin elatud 3+ kuu jooksul olnud au kohata. No ja siis nüüd kiire googeldamine näitas, et saan lõpuks meie naabriga tuttavaks ja kohe väga intiimselt. Enne süsti tegemist sai Kõhutantsija kiita nunnu olemise eest rohkesti ja sain teada, et ta kavatseb ka kohe sealt töölt ära tulla ning mõneks ajaks maale kolida. Oli hästi tore ja süsti sain ka kannikasse kirja, aga alles pärast meenus, et ühtegi minu tervist ega ravimit puudutavalt infokildu me küll ei vahetanud. Pakend jäi ka talle. Eks ma siis pean hiljem googeldama. Vähemalt sain 250 krooni eest naabri näo ära näha :D

Uitasime siis veel vanas kodukandis ringi. Mõned asjad olid muutunud (nagu kreeka resto, millel oli nüüd päris terrass endise lihtsalt laudade tänavale toomise asemel), mõned aga hästi tuttavad (nagu meie endine kiikuda armastav naabritüdruk). Mina aga tundsin end veidi pätina vanas koduaias söömise pärast, sest ma tean, kuidas osa naabreid sellesse suhtus, et võõrad nii teevad. Samas me ju päris võõrad ei ole, aga kahjuks tuttavaid ka ei näinud. Kõhutantsija sai veidi liivakastis möllata ja mina päikesesoojust oma nahal nautida. Nüüd kiire kodune telefoni laadimise paus ja siis juba taas lasteaeda. Käima on läinud viimane nädal vanemapuhkust ja ei, ärge küsige, kas ma olen elevil tööle naasmise pärast. Kumba teie ise eelistaksite? Veeta aega oma kõige kallimatega või rabada tööd seal, kus seda tihti isegi ei hinnata?

mai 02, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 26

Mu putukas,

Sa oled taas nii palju muutunud! Liikuvamaks ja rõõmsamaks. Sa armastad tantsimist ja oled hakanud rohkem laginal naerma. Eriti naljakas on su meelest suur vend. Temaga te teete naeruvõistlusi ja raputate pead nagu hullud, räägite oma keeles ja matkite üksteist. Näiteks kui su vend koju tuleb, siis ta hüüab mulle: tere, emme ja sulle: blä blä blää.

Sa armastad tantsimist ja ossa, kuidas sa Kesha muusikale kaasa vihtusid. Ei teagi, kas asi oli artistis või lihtsalt selles, et meie kodus väga tihti sellist popmuusikat ei kuule.

Kuigi me vahepeal juba jõudsime veidi muretseda, sest sind üldse ei huvitanud püsti seismine, siis mõni päev enne oma 11. minisünnipäeva, tõusid sa püsti. Juba paar nädalat alates ühest korrast basseinis olid sa trenni teinud. Tihti nii, et kui aitasin sul diivanilt maha minna, siis sa jäid jalgadele. Varem aga vajusid sa alati istesse kui sült. Nüüd juba naljalt sind istuma ei pane ja ega sa ise ka veel oska püstiolekust ilusasti istuda.

Vahetult peale sünnipäeva aga hakkasid sa tugede najal kõndimist harjutama. See läheb siiani aeglaselt samm-sammult, aga iga päev seisad sa aina enam ja kauem ning harjutad ka jalgade edasi viimist. Nüüd vinnad sa end juba igasuguste asjade najal püsti ning vahel ei vaevu end kinni hoidmagi, kuniks kuskil miski tugi on. Sa roomad nüüd ka rohkem põlvili ja võtad vana lemmiku istumisstiili kasutusele ainult siis, kui sul midagi käes on ja sa seda maha panna ei taha.

Sa eksperimenteerid toiduga ja nõuad meie omast osa. Sa mürised ja riidled, kuni me anname ja ega me väga kadedad ka pole, sest sa saad kohe ju juba aastaseks. Ja sa sööd väga ilusasti ise. Kui sa meie käest enam ampsu ei võta, siis annan tihti täidetud lusika või kogu kausi sulle ja sa toidad end ise. Ongi kõigile mugavam.

Sa magad üldiselt väga vähe päevasel ajal ja juba mitu korda oled ka teise uinaku vahele jätnud. Isegi, kui see tähendab, et sa magadki vaid 25-35 minutit.

Vesi on jätkuvalt hitt, aga veetopsi on tore ka maha visata, ennetavalt silmad sulgedes. Vahel roomad sa ise laste nõudeni ja võtad sealt mõne topsi, mida, pea kuklas, suhu kummutada. Nagu teisedki. Ainult, et sinu topsid on enamasti tühjad või kui seal ka alguses on midagi sees, siis varsti on see su krae vahel või laua peal.

Sa oled siiani üsna kiilakas ja sel nädalal, kui te vennaga minutiks omaette olite, jõudis ta veel sealt jupi vähemaks lõigata, ise nii uhke.

Sa oled jätkuvalt emmekas ja see on üldiselt väga armas, aga vahel ma tahaksin, et sa kas või mõni kord ka kodus issiga uinuksid. Kuigi sa nüüd, alates oma liikumisvabadusest, oled palju iseseisvam - eriti õues - on ikkagi päevi ja aegu, kus ma ei tohi meetritki sinust eemalduda, sest muidu tulevad krokodillipisarad. Õnneks siiski issi sobib ka enamasti ja mõned asjad tulevad teil koos pareminigi välja. Teised aga võivad oodata, kuni sa suuremaks kasvad. Õues aga võid sa lausa tunde omaette kruusa töödelda, veidi ka põske pista ning vahel lausa mu sülest end maha püüda kukutada, et ometi saaks mängima. Ka toas lähed sa vahel omaette mängima, aga eelistad siiski omade seltskonda ja armastad kõigile asju ulatada. Võõraid aga põrnitsed vägagi skeptiliselt. Mida nad õige endast arvavad? Mitte kõik ei ole su naeratusi väärt, aga oi, kui armsad ja hinnalised need on!

aprill 09, 2022

Ebaseksikas ebakindlus

Olen nüüd taas kohas, kus loen päevi tööle naasmiseni. Kerge hirmuga. Mitte tahtes. Kusjuures Triibuga olin ma samaks vanuseks juba jupp aega tööl käinud. Seekord aga pole ma ikka valmis. Mitte, et ma siis seda rohkem oodanuks, aga nüüd tundub see kuidagi eriti lõplik, et nüüd ja edaspidi ongi ainult töö-töö-töö ja ei kunagi enam beebimulli. Vähemalt praeguse plaani kohaselt.

Märtsi alguses sain ma ebameeldiva üllatuse. Mul on uus ülemus ja me pidime temaga kohtuma. Ta valis päeva, mil mu asendaja ka kontoris olema pidi. Igati loogiline siis ju kõik koos kohtuda. Planeeritud kohtumisele eelneva tööpäeva õhtul aga sain täpsustama sõnumi, kus nii muuseas mainiti, et kas ma tahan tulla samal päeval ka oma asendaja äramineku istumisele. Et siis jah. Mu nägu oli vist üks suur küsimärk, sest mismõttes ma kuulen sellest, et mu asendaja ära läheb nii viimasel hetkel? See ei olnud päeva pealt äraminek. Miks nad keegi mind sellest varem ei informeerinud ega uurinud, kas ma ehk tahaksin varem tagasi tulla? Ja miks ta ära läheb? Kas mind üldse ootab enam ees töökoht? Paljusid mu kolleege ju enam mitte. Poleks võimatu. Igatahes, selgus, et mu välismaalasest uus ülemus lihtsalt a)unustas!!! mind informeerida ja b)ei oleks julgenud minuga tagasituleku plaanide osas läbi rääkida, sest ta on siin riigis uus ega tahtnud mingeid vanemapuhkuse reegleid rikkuda. Mu asendajal oli piinlik, sest tema sõnul oli neil kokkulepe, et ülemus informeerib mind tema uutest plaanidest. Töökoht peaks siiski alles olema, aga kaks kuud ei saa seal kedagi olema ja handover kestis 45 minutit. Ma ei eelda viiekuust handoverit nagu eelmisel korral ja ma olen ennegi kohe ujuma pidanud, aga ikkagi on kõhe. Ka sellepärast, et kui seal tõesti kaks kuud kedagi pole ja samas on mitu uut inimest palgatud sarnastesse rollidesse, siis võib juhtuda kaks asja. Esiteks, nähakse, mis kõik puudu jääb. Või teiseks - ei tuntagi enam puudust. Mitte, et ma nii väga sinna tagasi minna tahaksin. Enne oli see vähemalt mu kodust kiviga visata ja mugav väikeste laste vanemana. Nüüd pole enam seda eelistki.

Mu asendaja aga paistab jätvat mulle suured kingad täita ja see muudab mu veidi ebakindlaks. Või noh... ebakindlamaks. Ma arvasin alati, et kolmekümnendates on karjääri kõige lihtsam teha ja siin ma siis nüüd olen - kolmekümnendate keskel ja ei tunne, et ma väga kuhugi poole liiguksin. Ei tunne, et oleks järsku sadu tööpakkumisi, aga ega ma pole suutnud end ka kokku võtta, et otsida. Ei tunne ka, et praeguses töökohas väga mõnus või kuhugi kolimata kasvada oleks. On põnevaid ülesandeid, aga ka nii palju, mis mind vastukarva hõõrub ja noh, uue ülemuse esmamuljest kirjutasin juba üleval. Mul on tunne, et minult aina oodatakse ja nõutakse, aga vastu saan vähem. Tüüpiline ca kaheprotsendine palgatõus, aga ei edutamisi. Isegi ei ühtegi koolitust samas, kui meil on selgelt tööl inimesi, kes oma ametiteks ei kvalifitseeru ja mina siin pean neid õpetama ja juhendama. Mitte, et nad seda alati tahaksid. Alates minu ettevõttega liitumisest on sealt lahkunud minu ülemus, minu asendusülemus, minu ülemuse ülemus, minu teine ülemuse ülemus ja ka tema ülemus. Kõik toredad inimesed ja erinevatel põhjustel. Lisaks veel pea kõigi piirkonna riikide tippjuhid. Mõnes riigis korduvalt. Kas ei tee mitte kõhedaks? Meie väikesest tiimist jääme ka vist alles ainult mina ja üks kolleeg veel. Mu pea käib ringi kõigile viimase aasta muutustele mõeldes.

Aga jah, seekord tundus, et suutsime leida mulle toreda inimese asendajaks. Ma alguses olin üsna skeptiline, sest tema cv tundus paras mull, aga ta on minust vanem ja kogenenud, kohalik ja oskab käituda diplomaatiliselt. Mul on hea meel, et ta leidis selle ajaga töölt sõpru ja fänne, aga ka veidi hirm, et mida minult nüüd oodatakse. Eriti, kuna ma tean nii vähe vahepeal toimunust. Aga üks samm korraga. Üks hingetõmme korraga. Ehk on aeg ka oma cv siiski korda teha!?

Kas keegi veel tunneb, et on võimatu olla kursis kõigega oma erialal ja olenemata sellest, et selgelt ollakse oma teadmiste poolest paljudest teistest ees, ei piisa sellest? Et ikka otsitakse kokk-kondiiter-keevitajaid?


märts 21, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 25

Mu pisike! Nüüd oled sa liitunud juba double digits klubiga ehk kümnekuune. Minu beebi!

Viimane kuu on olnud ka eriliselt murranguline. Kui Eesti tähistas sünnipäeva ja Ukrainas algas sõda, kasvatasid sina endale vaikselt kolmanda hamba. Ka alla ja täpselt samas järjekorras nagu su vend. Järgmisel päeval aga tahtsid sa lausa kõike korraga teha ja õppisid ise istuma. Selleks liigud sa kõhuliasendist käpuli ja siis istukile. Lisaks hakkasid sa lõpuks roomama. Esimesel hommikul sõjaväelase stiilis, aga järgmisest päevast juba istudes, nagu ma kahtlustasingi. Üks jalg on sul ees kõver ja teine taga. Sa oled nagu üks armas S. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuli samal päeval ka bla-bla ehk kõnearengu järgmine samm. Olin neid asju kaua oodanud ja veidi muretsema hakanud, aga sina lihtsalt ootasidki, kuni me kolimisega ühele poole saame. Nüüd ma tean taas, et sinuga on kõik hästi.

Esialgu liikusid sa vähe ja aeglaselt, aga iga päevaga natuke rohkem. Nüüd on sul ka tunduvalt huvitavam, sest sa saad sahtleid tühjaks teha ja ise valida, kus ja millega mängida. Vihmariided, hoidke alt! Enam ei ole sa minust nii sõltuv. Samas meeldib sulle nüüd mind taga ajada ja mu varbaid püüda.

Söömise osas aga teeme sinuga kaks sammu edasi, ühe tagasi või vastupidi. Sa kasvad, aga ei söö eriti või siis sööd ise ja oma tingimustel. Eelistad kive ja muud sodi. Sulle maitsevad verikäkk, pasteet ja mandariinid. Vahelduva eduga puder. Sa vihkad jätkuvalt banaane, kui need just kuskile muu asja sisse hästi peidetud ei ole. Sa armastad vett, aga surud selle tihti kogemata suust suure kaarega välja.

Sa armastad mängida mängu, kus sa annad mulle asju ja võtad need tagasi ning ajad taga venna mänguasju, teades hästi, et sa riskid füüsilise karistusega. Sellegipoolest jumaldad sa oma venda ja kingid talle kõige suuremaid naeratusi. Teie jutuajamised on nii armsad ja ka see, kuidas sa teda matkid ning tema sind.

Sa oled veidi häbelik ja mitte sugugi iga päev ei õnnestu meil su naeru kuulda, aga just Triibu on see, kes selle tihti vallandab. Samas oled sa hakanud ka aina rohkem kõva häält tegema.

Sa oled sellel kuul lõpuks saanud tutvuda ka rohkemate beebidega, sest oleme nüüd käinud paar korda avatud lasteaias ja mujalgi mänginud teistega ja sa vist ei ole veel otsustanud, mida sa arvad sellest kõigest. 

Ka kassidega püüad sa nüüd rohkem mängida ja kuigi sa oled jätkuvalt emmekas, on teil nüüd ka issiga omad tegevused. Näiteks just tema tohib sind toita. Enamasti. Mina võiksin sinu meelest vist ainult oma liistude (loe: tisside) juurde jääda.

Igatahes, meil on väga põnev jälgida su maailma avastamist. Esimesi kordi õues maas pärast eelmist suve. Rõdul ja mängutoas ringi tuuseldamist. Teistega suhtlemist. Sinu reaktsioone. Ma loodan, et oskame pakkuda sulle parajalt tuge, et sa julgeksid uurida ja katsetada, aga ka piire, et sa haiget ei saaks.

Armastusega,
Emme

Pissi-kaka jutud

Ma nüüd "kogenud" emana loen aeg-ajalt beebigruppide postitusi suure muigega ja hoian end tagasi, et mitte sarkastiliselt vastata. Nõu anda võin vabalt, aga vahel on naljakas mõnda asja lugeda. Nt hiljuti keegi kirjutas, et otsib soovitusi, kuhu oma varsti kindlasti roomama hakkav tegelane kinni panna, et ise pissil käia või süüa teha. Ma ei saa üldse aru, miks seda vaja peaks olema. Kodu peaks olema lapse jaoks võimalikult turvaline ja siis pole vaja neid kuhugi kinni panna. Arutasime seda täna kahe lapse emast sõbrannaga ka ja ta oli sama täheldanud. Lapse saamisega võibki privaatsusele head aega ju öelda ja igasugused varasemalt öökima ajavad asjad muutuvad argipäevaks. Kindlasti on siin ka erandeid, ütlen ennetamaks, et juhuslikult keegi siia Iuu karjuma ei tuleks ega rinnale taoks väitega, et tema küll end käest ei lase ega standardeid ei langeta. Minu elu on küll muutunud ja ma üldse ei kurda :)

Nt meie kolmene on nüüd õppinud ära kakanaljade väärtuse ja säras täna oma uute teadmistega, teavitades lasteaia rühmakaaslast tema isa juuresolekul: du är en bajskorv (sa oled kakajunn). Jube uhke ema tunne oli. Not.

Aga muus osas, kui ma vanasti ei kujutanud ettegi, et võiksin elukaaslase juuresolekul vetsuust lahti hoida, siis nüüd võiks selle minu poolest hingedelt maha tõsta. Oleks vähem jalus. Hoiame seda peamiselt paigal vaid külaliste tarbeks. Jah, sellised jälgid tegelased me olemegi. Aga kui sa oled juba kellegi ees endast inimese ja igasugust muud kraami välja pressinud - korduvalt - siis mis neist muudest normaalsetest toimingutest häbeneda. Lisaks on ju parem lastel silma peal hoida, kui uksi ei sulge ning siis ei jää ka kedagi ukse taha nutma. Tulevad kaasa, kui tahavad. Triibu lausa kiidab mind hea töö puhul ja üritab potti piiluda samal ajal, kui mina püüan kakada. Ma seda küll püüan takistada, aga niivõrd-kuivõrd edukalt. 

Eile oli aga eriline messy päev, mis vist läheb ajalukku. Vähemalt lähiajalukku. Kõigepealt tahtsime minna kodu lähedale farmi lambaid vaatama. Mõtlesin, et proovime kõige otsemat teed läbi metsa minna ja panin Kõhutantsija enda külge, et võimalikult lihtne liikuda oleks. Triibu tuli rattaga ja Lemmik tassis kõike ja kõiki, mida vaja. Aga... ma ei arvestanud, et meil sadas reedel kergelt vihma. Kõigepealt kukkus Triibu. Siis aga tuli meil ette võtta suurem laskumine, nii et palusin tal minu käest kinni hoida ja läksime hääästi ettevaatlikult tee kõrvalt, kus paistis vähem libe olevat, aga kulus vast murdosa sekundist, kuni me kõik kolm pikali olime. Mina maandusin nii perseli, nagu multikates - mudamärjaks said nii jope, kleit, sukakad, aluspesu ja isegi pepu. Triibu nuttis ehmatusest. Mina naersin. Igatahes tuli meil tagasi koju pöörduda, et vähemalt mina saaksin riided ära vahetada. Katse kaks läks edukamalt. Meil oli tore väike ettevõtmine, kuni tagasiteel Triibu otsustas, et tal on vaja mingit maja ehitada. Kuniks märkasin, et ta mudib ja uurib kuivanud koerakakat. 

Kuni ma otsisin välja märjad salfakad, avastasin, et ta oli põlvili olnud hoopis vedelama sita sees ja oi, kui tore oli kõike seda kasida. Hea, et ma enam hormonaalne rase ei ole. Mudiu oleks pidanud vist lapse hülgama :)

Aga see pole veel kõik! Päev lõppes sellega, et Kõhutantsija tõmbas mu pluusi dekolteest eemale ja oksendas sinna vahele. Nagu lennukis oksekotti. Glam life missugune!

märts 09, 2022

Uue kodu võlud ja valud

Aeg läheb ikka kuradi kiiresti. Oleme nüüdseks juba kuu aega uues kodus sees elanud ja kuigi ma ikka veel ei oska siin kapiuksi õigelt poolt avada ega tea, kus kõik asjad on või kuhu teisi panna, siis vana kodu osas tekkis hästi ruttu võõra kodu tunne ja uuest sai kodu. Algus on tegelikult väga sujuvalt läinud. Triibu leidis paari päevaga uue bestika ja me oleme tema emaga ka sõpradeks saanud. Lisaks selgus, et üks mu kolleeg elab täpselt kolm korrust meie all identses korteris. Oleme suhteid üles soojendanud ka ühe vana tuttava emaga, kellega eelmisel nädalal kokku põrkasime ja avastasime, et oleme mõlemad taas beebidega kodus ja praktiliselt naabrid - taas. Ehk siis esimesed kohalikud tuttavad on olemas ja suuresti vanadest taasvastatud varudest.

Kodu enda osas aga veetsime paar esimest nädalat hullult kastimajandusega võideldes ja nüüdseks ongi vaid paar kingakasti jäänud pluss raamatud jms keldris, millele meil veel head kohta ei ole. Nii naljakas, kuidas meil on kaks tuba rohkem ja ometi ei leia asjadele kohti. Leidsime aga omale uue diivanilaua - täpselt samasuguse nagu meil Eestiski. Siiani ajab muigama. Leidsime ka uue söögilaua. Ja siis veel ühe. Vanale leidsime huvilise ja saime sellest ka lahti samal ajal, kui Lemmik teel uuele järgi oli. Nimelt see oli veidi liiga retsitud ja sain sealt kohe pinnu. Ei tundunud väga lapsesõbralik.

Igatahes, siin on asju, mida ma naudin kui ka neid, mida ei mõista ega oska hinnata. Mulle meeldib, et ma näen taas magamistoa aknast välja ja päikeseloojanguid. Mulle meeldivad me rõdud - eriti praegusel hästi päikeselisel perioodil. Meeldib et sooja vett saab kiiresti kraanist. Meeldb meie kubu kuju. Mulle meeldib meie ruudukujuline elutuba tihti esinevate triipude asemel. Mulle EI meeldi, et meie maja prügimajandus ei ole meie majas ja käruruum on kunku, kus paar käru käivad lausa kõrgel riiulil ja teisi peab nihutama väga täpselt, samal ajal last ja rasket ust hoides, et enda oma kätte saada. Seega me seda hetkel ei kasuta. Liiga ebamugav, kui üldse kohta on. Meie köögikappidel on käepidemete asemel küüsi kahekorra veeravad augud. Meie telekasein on veidi liiga kaugel, kuigi nüüd see mind enam ei häiri. Meil on mõned totakad minikoridorid. Seda ruumi oleks saanud paremini kasutada. Koridor vannitoas - halloo!? 

Meil on luksuslikud kaks dušši ja vann ja ometi oli meie jaoks vana ainult vanniga vannituba praktilisem. Jah, ma saan hambaid pestes võtta suu vett täis ühes vannitoas ja sülitada teises, aga ühte dušši pole ma veel kordagi kasutanud ja ei näe ka end seda tegemas. Mõelda võiks ju, et mugav on ise käia samas vannitoas duši all ja panna laps(ed) vanni, aga see ei tööta, kui dušinurgal on piimklaas ja lapsi ei näe. Vannis aga pesta end ka ei taha, sest seal pole mingit pritsmekaitset ja see vann ise on mingi basic madal jura. Millal meil üleüldse kolmekesi korraga pesus käia vaja peaks olema? Meil on igas magamistoas sisse ehitatud kapid, aga nende sisudeks on mingid metallsõrestikuga kastirisud. Lisaks teevad need kohati sisustamist keerulisemaks ja meie magamistoas eelistaksin suuremat kappi, aga pole ruumi. Ruumi pole seal ka suurele kummutile, mis nüüd elutoas elab. Samas mahub sinna ritta vabalt võrekas, meie voodi, öökapike, pesurest, riidekapp ja jääb isegi kõndimisruumi. Südamest vihkan ma aga meie esikukappi, mis on millegipärast tehtud veidi kitsam kui võiks ja seal ripuvad asjad üksteise taga. On küll mingi väljatõmbamise süsteem, aga pole ka sellest abi. Ma ei jõua ära oodata, et me saaksime sealse riputamispuu teistpidi keerata. Vajadusel ka kapi suuremaks ehitada.

Vanad omanikud jätsid meile veidi ebameeldivaid üllatusi. Ma saan aru, et kõik ei ole ehituseksperdid, aga kuidas sa elad seitse aastat, eelmiste omanike kasutamata kaabliümbrised seinas, tilkuvad kraanid igal pool ja laelambid, mis ausõna peal ripuvad? Meie vanasse koju ei jäänud ühtegi sellist üllatust maha. Pigem olime me ise korda teinud kõik, mis vähegi häiris. Suures plaanis aga on see korter täitsa okei. Naabritest aga ei tea me veel midagi. Pole kuu aja jooksul kohtunud isegi nendega, kellega meil üksed kõrvuti on. Küll aga teame, kes meie all elab ja Eros käis nende samasugusel kassil oma algatusel külaski.

Enne sisse kolimist õnnestus meil kiirkorras ka täpselt üks sein ära värvida ja mu süda sai rahu. Nüüd hakkame vaikselt edasivärvimist planeerima, mis on muidugi raskem koos mööbli ja laste ja loomadega, aga me lihtsalt ei jõudnud enne rohkem. Nüüd aga tuleb mõned testvärvi laigud taas üle värvida ja üleüldse tahavad seinad väga värskendust, kuigi magic sponge aitas juba kõvasti. Ma ei tea, kui palju suvalisi jälgi, pastakatriipe ja tatikolle ma seintelt maha nühkinud olen. Lisaks avastasin armastuse pahteldamise vastu ja enam ei karju seintes pesakonnad suuri musti auke.

Lapsed on harjunud. Kassid on harjunud. Meie ise oleme ka nüüd juba stressilangusperioodis ja saame taas pulmadele ja muule elule keskenduda.

Ahjaa - meie ilusas rahulikus edukate perede rajoonis on mingi hull naaberpoe omanik. Tal on mingi pankrotikaupade pood, kus suvalist sodi nii palju, et ma ei leidnud teda ennast tükk aega üleski ja ometi on tal ukse peal - veel eraldi eesti keelde tõlgitud silt, mis hoiatab, et vargad saavad valu. Eesti keeles aga "Vargad tulistasid. Häiritud omanik." Kõlab nagu mingi geto ja proovisin seda talle ka selgitada, aga ta pani väga süütu näoga mulle mingit rassistlikku jama vastu sellest, kuidas Ida-Euroopast on palju vargaid ja nad peavad teadma, et siit ei saa karistuseta. Oleks siis, et ta müüks midagi väärtuslikku, aga pigem tundub ta olevat selline hoarder tüüp. Igaks juhuks ma lapsi - ka nõbusid - sinna üksi ei lase ja isegi pelgan veidi. Eestikeelne silt häiritud omanikust tundub rohkem tõele vastavat kui ta originaalmõte.

märts 03, 2022

Preilist prouaks 7

Ehk kutse pittu.

Nüüd vist saan ka sellest teemast rohkem rääkida, sest kutsed on välja saadetud. Meie pulm ei tule suur, nii et kui sa seda loed ja pole kutset saanud, siis ära palun võta isiklikult. Kui meie eelarve oleks piiramatu, siis oleksime me kutsunud ehk rohkem inimesi ja ehk ka sind, aga võib-olla ka mitte. Üleüldse, praegusel ajal tundub nii imelik kutsuda kedagi kuhugi. Palun tule meie pulma, kui a)pandeemia lubab ja b)sõda pole hakanud. See tundub kui jube halb nali ja ma poleks kunagi arvanud, et selle teise võimalusega üldse arvestama peaksin, aga nüüd me siis olemegi seal. Sõda. Päris relvade ja surmadega sõda. Ma siiski loodan, et see saab ruttu läbi ja Ukraina säilitab oma iseseisvuse suuremate kaotusteta, aga ma nüüd juba veidi kardan. Ka Eesti pärast ja mõtlen, kas ehk meiegi siin Rootsis peaksime kuidagi tagalat kindlustama. Aga las ma praegu unistan veel edasi rõõmsamatest asjadest.

Me tahame, et meie pulmas oleksid meiega ainult lähem perering ja need sõbrad, kes on läbi aastate alati meie kõrval ja meie jaoks olemas olnud. Ei ühtegi lehma lellepoega ega vana tuttavat vaid sellepärast, et viisakas oleks. Olen ka palunud jätta koju oma uued kaaslased, sest meie pulm ei peaks olema aeg esmatutvusteks. Ootame sinna vaid inimesi, keda hästi tunneme ja armastame koos meiega rõõmustama ja tähistama. Vahel ma muidugi mõtlen, et kas peaksime veel kutsuma seda või teist, aga ei. Aitab. Ruumitäitjaid me ei vaja. Pigem las olla siis veidi vähem kui rohkem.

Mul on nii hea meel, et saime enamik kutseid ise käest kätte üle anda ja juba ka nii palju positiivset tagasisidet. Muidugi enamiku jaoks ei olnud see üllatus. Ehk vaid sugulastele. On olnud ka nii mitmeid toredaid reaktsioone. Samas on minu üllatuseks mõnelt poolt olnud täielik vaikus. Nagu halloo! Pulm on üsna tähtis üritus pruutpaari jaoks. Võta end kokku ja vasta vähemalt viisakalt. Nii mõnigi sõbranna aga plaanib  juba õhinal oma riietust pea samasuguse põhjalikkusega nagu mina enda oma. Muide, ma peaksin juba ülehomme oma kleidi kätte saama - pea kuus kuud liiga vara, aga siis on vähemalt olemas ja kui ma just eriti osavaks dieedi ja trennipiffiks ei hakka, siis vast väga seda muuta ka ei tule.

Kutsed ise aga olid üllatavalt keeruline ja üsnagi kallis operatsioon. Millalgi suvel hakkasin googeldama ja Pinterestis kaevama ideede saamiseks. Enamik nähtust ei kõnetanud mind üldse. Praegu on hästi palju lillelisi kutsepõhju moes ja sama käib ka pulmaveebide kohta, aga need ei meeldi ei mulle ega ka Lemmikule. Samas tema on rahul, kui mina olen rahul. Tüüpiline peigmeeste värk eks :)

Uurisin ma igatahes nii eesti kui ka välismaa tegijaid ja suhtlesin mitmega. Pulmakorraldaja jagas ka soovitusi, aga kuidagi ükski ei suutnud mulle pakkuda täpselt seda, mida ma vaimusilmas ette kujutasin minu soovitud hinna ja teostusajaga. Lõpuks andsin järele värvi osas ja ehk tuligi ilusam kui mu esialgu plaanitud tumehall. Meie kutse on musta ja türkiissinisega. Ei üllata vist neid, kes mind rohkem tunnevad. Odav see ka ei tulnud ja kartsin väga, et Hiinast tellides see lihtsalt ei jõua kohale jõuludeks, aga lubati kolme nädalaga ja tulid tegelikult hoopis kuue päevaga. Ma olen siiani väga positiivselt üllatunud nii kiiruse, teeninduse kui ka kvaliteedi osas. Samas ma nägin ise ka nendega ikka kõvasti vaeva, sest loobusin ette antud disainist ja tegin sisu ise. Selleks läks vaja üsna mitut programmi.

Kui keegi tahab ka ise proovida, siis mina kasutasin Canvat kujundamiseks. See on üsna lihtne ja seal on juba palju malle. Ka mina valisin ühe, aga lõpptulemus ja minu mall on nagu siga ja kägu - tundmatuseni muutunud. Kui küljendus ja tekst said paika, siis tuli see veel kahte keelde tõlkida. Lisaks tahtsin ma teistsugust raami, kui Canvas tasuta saada oli. Lõpuks leidsin ühe meeldiva Pixabayst, aga millegipärast ei saanud ma seda alla laadida. Proovisin mitmeid kordi ja kulutasin terve ööpäeva sellele, kui järsku taipasin Lemmiku arvutiga proovida. See lõpuks töötas. Järgnes kerge põlve otsas nikerdamine Paintis, sest mul ei ole hetkel ligipääsu InDesignile, aga sellel mallil olid mitmed raamielemendid üksteisele nii lähedal, et ma ei saanud isegi croppimisega soovitud tulemust. Seega tuli appi Paint, mis lasi mul teise kujunduselemendi valgega üle värvida. See aga rikkus ära mu taustata raamifaili. Järgmisena tuli appi mingi interneti tööriist, mis aitas taas tausta eemaldada ja oligi aeg mall Canvasse laadida ning kutsele ilusasti paigutada. Iseenesest pole keeruline, kui seda regulaarselt teed, aga ma ikka veidi kulutasin närvirakke. Veel mõned testid ja värvikatsed ja valmis ta oligi. Lõpuks aga vahetasime ikka veidi taustavärvi, sest kutsetetegija küll katsetas värviprinti, aga see tuli nii kole, et meil oli lihtsam valida ta lähim sarnane olemasolev sinine paber. Seda ümbritseb must pitsümbrik ja sinine lipsuke. Ja nii tore oli neid kutseid kokku panna. Tekstiinimesena muidugi veetsin ma päris kaua aega kutsele õigeid sõnu valides. Siia ma ehk laon neid üsna hoolimatult ritta, aga kui sul on vaid üks väike ruuduke ruumi ja sealne tekst peab olema maitsekas, meie moodi ja samas selgelt arusaadav kolmes keeles, siis see on paras pähkel. Googeldasin muidugi ka inspiratsiooniks, aga igasugused klišeed viskasid kiiresti üle. Pealegi ei sobinud igasugune nimede käänamine meie kutse formaadiga.

Lisaks kutsele panime püsti ka kodulehe, kus on kirjas palju kasulikku lisainfot, mis kutse ruudule ei mahtunud ja taas kolmes keeles, sest rahvusvahelise pulmaga on ju hea jagada soovitusi reisimiseks, ööbimiseks, vaba aja veetmiseks, parkimiseks - you name it! Lisaks on seal meie tutvumislugu, osavõtust teavitamine ja tulevikus pildid jms. Pulmakodukaid pakkuvad ettevõtted pakuvad ka lahendusi kinginimekirjadeks jms, aga ma ei suuda siiani otsustada, kas ja mida me üldse sooviksime, rääkimata valmis shopping listidest. 

Igatahes, loodame väga, et kõik kutsutud saavad osaleda ja meiega koos tähistada. Kui aga keegi vajab soovitusi kutsete tegija osas, siis küsige ja jagan lähemat infot.

veebruar 24, 2022

Mommy brain

Räägitakse, et raseduse ja beebiga võib tekkida mäluga ajutisi probleeme. Ma ei täheldanud erilisi muutusi enda puhul, aga nüüd on küll mingi next level shit.

Nimelt viimase paari nädala jooksul olen ma lausa kaks korda poes vargil käinud. Saate aru jah? Kui tulevased tööandjad peaksid seda lugema, siis aitaks see raudselt kahe vahel olles minu kahjuks otsustada, aga panen ikka kirja, et hiljem saaksin näha, kas see on mingi kummaline ajutine faas või nii nüüd ongi.

Esiteks, ma olen hästi aus inimene. Ma ei vea naljalt isegi pastakaid töö juurest koju, rääkimata tahtlikust varastamisest ja nüüd siis kaks korda järjest. 

Esimesel korral olin Kõhutantsijaga poes Lemmikule Valentinipäevaks kiiresti kingitust ostmas, aga enne seda jäi mulle ette üks üliarmas laste müts. Otsisin tegelikult rõduplätusid, mida saaks kiiresti jala otsa visata. Siiani olid meil vaid varbavaheplätud ja need sokkidega hästi ei tööta. Igatahes, leidsin pärast mõningast otsimist plätud ja maksin nende eest. Alles järgmises poes avastasin mõne aja pärast, et ma ju võtsin mütsi ka. Turvaväravad nagu ka ei piuksunud ja nüüd olin ma veidi närvis, sest ma olin kogemata varastanud ja lisaks harva käivast kodubussist maha jäämas. Eriti, kui pean uuesti sinna poodi jõudma. Aga siiski läksin ja maksin ja siis unustasin peaaegu selle kurja juure sinna maha.

Teisel korral aga olin sõbrannaga - kolleeg, kellega kogemata ühte majja oleme suutnud kolida - toidupoes. Vahetasime hiljuti kärusid ja kui eelmisel oli suur korv, kuhu lisaks lapsele mahub ka igasugust toidukraami, siis uuel kärul pole erilist hoiuruumi. Asjad vedelesid kus aga mahtus. Haarasin kiiruga üht-teist ja siis jooksin maksma. Alles kodu juures avastasin, et minu lihapallid kartulipudruga on ühes kärutaskus ja mitte mu poekotis. Seega tõenäosus, et nad kassast läbi lasti, on kaduvväike. Kodus aga leidsin veel ühe Kõhutatsija soojakoti põhja vajunud tuubitoidu. Selgelt ka varastatud kraam. Ega siis midagi. Tegin kodus varastatud asjadest pildi ja palusin Lemmikul töölt tulles poest läbi käia ja neile raha pakkuda. Karistuseks aga ei leia ma kusagilt Snickersit, mille ma ostsin ja mille eest üsna kindlalt maksin. Ehk ongi hea. Pole mul vaja nii palju patustada magusaga.

Niisiis kanaaju mis kanaaju. Ju on mälumaht kolimisega seoses nii täis, et isegi elementaarsed tegevused kannatavad. Hea, et ma eriti tihti roolis ei ole.

veebruar 22, 2022

Preilist prouaks 6

Ma tean, ma tean. Siin on kaua vaikus olnud, aga ma lihtsalt ei ole jõudnud siia kolimise ja koroona ja kõige muu pakilisema kõrvalt. Küsige mu nooremalt lapselt, kelle sünnipiltidenigi ma veel oma fotode revideerimisega pole jõudnud rääkimata millegi ilmutamisest ja seina panemisest, aga uude koju vanad pildid üles ei lähe. Seda olen juba otsustanud.

Põhiteemast aga, räägime täna fotograafidest. Alguse pilditeemale jätkuks :)

Millalgi vastu suve vist hakkasin mõtlema pulmafotodele - mis mulle üldse meeldiks, mis mitte ja kes midagi sellist teeb. Üsna kogemata jäi ette selline vist hobifotograaf, kellel nimeks Aleksey Morozov. Ehk kirjutan valesti. Lihtsalt nägin ta mingit tööd ja kui siis teised ka välja kaevasin, siis ahhetasin ja like'isin järjest ta pilte, sest seal oli nii palju ägedaid - põnevaid nurki ja taustu, värve, kontraste ja maagiat. Samas üsna tundmatu nimi. Igatahes, kirjutasin talle, et leppida kokku perepildistamine suveks. Pulmadest ma enne seda sessiooni ei rääkinud sõnagi. Küll aga mainisin sessiooni käigus. Seega ta teadis, et kui rahule jääme, siis kohtume veel suuremas ja tasuvamas variandis. Ta tundus hästi tore ja saime ka erinevast emakeelest hoolimata ilusasti suheldud. Lisaks oli ta imeline Triibuga. Lubas meie kahepoolesel isegi oma kaamerat hoida ja pilti teha paar korda. Ilm oli igav, hall ja märjapoolne, aga meil oli tore. Pildid ise tulid veidi hiljem kui lubatud, aga see on vist rohkem reegel kui erand Eestis millegipärast. Mulle meeldis veel, kui paindlik ta oli ka korrigeerimise osas. Saime valida suuremast kogusest piltidest oma lemmikud toimetamiseks ja kuna ma kunagi ei oska vaid ette antud numbriga piirduda, siis ta tegi meile mõned isegi rohkem ja hiljem redigeeris veel seda, mida palusin. Ta oli klooninud taustu jms, aga mõnes kohas ilmselgelt. Tööd rohkem kui vaid värvide kruttimine igatahes. Aga... aga... meie piltidel ei olnud mingit vau effekti. Olid mõned erilisemad kui teised ja me oleme ise ka tavalised inimesed, mitte täismeigi ja jmestusega modellimõõtu pruutpaarid. Midagi jäi nagu puudu. Kaalusin siiski temaga jätkamist, aga tal ei olnud üldse oma pulmade, mida ta on oma sõnul üle kümne aasta teinud, kohta netis ühtegi tervikalbumit ette näidata ja ta lubas selle ära korraldada teatud ajaks. See aeg aga tuli ja läks ja kui uurisin selle kokkuleppe kohta, siis ta vastas, et tal on hetkel liiga kiire. Minu jaoks tõmbas see vastus teemale joone alla ja ega ta ise ka rohkem välja ei ilmunud. Tema ilusaid pilte aga vaatan siiani vahel imetlusega.

Hakkasin uuesti otsima. Kaevasin hashtagides Instas ja heitsin muudkui kõrvale fotograafe - ka tuntuid ja meie pulmakorraldaja kandidaatide poolt soovitatuid. Ma leidsin tegelikult üsna kohe veel ühe imelise. Hiljem tabasin ära, et ta pildistas möödunud suvel ka ühe mu peretuttava Eesti-Skandinaavia pulmi, aga tol hetkel ma seda nime veel ei teadnud - tegelikult on ta oma ala rokkstaar. Tema nimi aga on skandinaavialik ja arvasin, et need tuttavad tõidki ta Eestisse kaasa. Aga ei! Ta on täitsa eesti poiss ja tema nimi on Valdus Rosenvald. Olen nüüd juba nii mitmelegi sõbrannale ja pereliikmele ta imelist portfooliot näidanud. Kahjuks aga selgus hästi ruttu, et meie valitud kuupäev on tal juba broneeritud kellelegi teisele, kes on pidu juba pandeemia pärast kaks korda edasi lükanud ja ta arvas, et enam seda küll ei juhtu. Minu süda murdus veidi, aga nii ma siis kaevasin ja muudkui heitsin kõrvale igasuguseid kahvatuid seepiakarva ja valge tossuse muljega tegijaid. Need aga tunduvad moes olevat. Mina tahtsin, kärtsu, mürtsu, maagiat. Lendlevat aga dramaatilist. Värve! Huvitavaid kaadreid. Midagi enamat kui tüüpilised grupipildid ja siis kingad, huulepulk, rippuv kleit. Kui te vaatate pulmafotosid, siis igal pool on need samad. Mitte, et ma neid üldse ei tahaks, aga ma soovin, et meie pildid räägiksid meie lugu ja samas paneksid ahhetama nii neid, kes osalevad kui ka neid, kes pulmas ei olnudki. 

Lõpuks leidsin ma veel ühe fotograafi, kelle käekiri kõnetas. Saarlane nimega Valmar Voolaid. Nagu Valdurgi, tundus ta hästi tore, oli hea ja kiire suhtleja ja sõnapidaja. Leppisime temaga jõulude ajaks kokku proovipildistamise ja vaene mees sõitis kõige külmema ilmaga Saaremaalt meie juurde Tallinnasse. Mul olid sel päeval fotode jaoks ajastatud ka proovimeik ja soeng, sõbrannalt ja ta mehelt laenatud mantlid ja nende all pilte mitte kannatav kraam :) Külmast hoolimata aga tuli sealt väga ilusaid pilte - mõned kaadrid lastega, aga seekord õnnestus meil ka kahekesi piltidel olla. Pigem taas ei saanud ilusaid lastest - eriti üleväsinud ja külmunud beebist. Aga, pildid olid ilusad. Mõni küll selline, kus üks meist kummaline, aga ju siis paremaid ei olnud võtta. Meil oli küll kokkulepe, et ta saadab meile 1-2 pilti nädalaga, et saaksime oma pulma kodukale panna, aga sellest ta kinni ei pidanud. Samas saime kõik pildid umbes kahe nädalaga kätte ja see oli ju superkiire. Otsustasime lõplikult, et temast saab meie pulmafotograaf ja ta pidi meile mõne päeva pärast lepingu saatma, aga me vist mõlemad unustasime ära.

No ja siis nüüd - veebruaris - keset meie kolimismöllu, ootas mind ühel päeval mailboxis kiri. Valdurilt. Juhtus see, mida me kumbki ei uskunud juhtuvat. See pulm lükkus edasi. Ei olnud ju ka mina soovinud, et keegi peaks veel kolmandat korda oma tähtsa päeva edasi lükkama, aga kuna teistele meie kuupäev sobis ja mulle see number on alati sümpatiseerinud, siis olime ju Valdurist loobunud, aga mina mängisin ikka mõttega, et kas proovida ehk siis temaga kas või pulmajärgselt ilupilte teha vms. Tahtsin nii väga saada osa tema maagiast, aga polnud üldse kindel, et ta mingi sellise formaadiga nõus oleks. Nüüd aga see üks kiri lõi taas plaanid uppi. Meil oli ju juba fotograaf ja pealegi väga tore. Ma ei tahtnud ka jobu olla, kes ta nüüd üle parda viskab. Seega palusin väikest videotutvumist, et saaksime arutada lähemalt oma plaane Valduriga ja näha, kuidas tegelikult klapime. No ja klappisime! See ei teinud asju lihtsamaks. Arutasime siis kodus ja siis Lemmik üllatas mind, öeldes, et kogu selle mastaapse ürituse raames, mis sellest, kui peamegi mingit leppetrahvi maksma. Kui ma tahan Valdurit ja tunnen, et just tema on see kõige õigem valik, siis võtame tema. Ja siis nii me tegimegi. Tundus, et suutsime asjad ümber korraldada sõbralikus võtmes ja loodetavasti keegi pahaseks ei jää. Mina aga juba ootan, mida Valdur meist välja võlub. Loodetavasti siiski võlub. Ahjaa, trahvi ka ei saanud :)

veebruar 21, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 24

Tere, kallis!

Juba jälle on möödunud üks kuu - seekord tantsides, plaksutades ja vett kaanides. Viimase kahega alustasid sa juba tegelikult kaheksanda kuu lõpus, aga sa oled meie esimene laps, kes armastab vett sellisel määral, et ükskord õhtul sind imetades tõi su issi mulle juua ja sa katkestasid piimajoomise, et ka hoopis klaasist vett juua. Suur osa sellest läheb ikka veel igale poole mujale kui kõhtu, aga sul on nii lõbus. Ja oi, kuidas sulle meeldib tantsida! Selleks pole muusikat vajagi, aga sobib ka näiteks kellegi naabri puurimine, nõudepesumasina hääled, venna laulmine ja üks päev sa tantsisid isegi mu pissimise taktis. Üleüldse sulle meeldib väga vannitoa põrandal mängida. Eks seal ole mõnus ja soe.

Sa said istumisele juba paar kuud tagasi pihta ja nüüdseks tunned end istudes nii mugavalt, et ei lasegi meil end näiteks kõhuli panna. Kohe ajad jalad alla. Sa istud nüüd, jalad krõnksus, ja sirutad end igas suunas asjade järele. Vajadusel sa ka liigud märkamatult veidi, aga ei rooma. Nüüd samas meie poolest sa juba võiksid. Meie elu on küll lihtsam, kui teame, kust sind leida, aga nüüd anna minna! On aeg.

Sinu viimasesse kuussee jäi meie kõigi koroonapõdemine ja ka uude koju kolimine. Just seetõttu oligi hea ja turvaline, et sa veel eriti ei liigu. Sa ulatud igale poole ja õpid asju üldiselt kiiresti. Näiteks Triibu sai sünnipäevaks ühe mänguasja, kus klaaskuul veereb ühelt puulehelt teisele ja see teeb omamoodi muusikat. Juba järgmisel päeval olid sa end selleni kudiagi nihverdanud, mille me avastasime siis, kui kuulsime tuttavat heli.

Su peenmotoorika on hästi tasemel ja sa kasutad seda, et endale igasuguseid ebasobivaid asju suhu toppida. Näiteks pabersalfakate tükke või libeduse tõrjumiseks mõeldud kruusakive.

Sa oled ka autosõidu osas veidi leplikumaks muutunud ja lepid ka teiste seltskonnaga peale minu oma paremini, aga igaühele kohe naeratusi ei kingi.

Toit on sinu jaoks jätkuvalt teisejärguline kui mitte hilisem. Kui sa sööd, siis pigem ise ja oma tingimustel, aga päevad ei ole vennad. Vahel läheb täitsa hästi. Vahel võtad paar ampsu või lonksu ja kõik.

Sulle meeldib veel hõigata ja varesehääli teha. Vahel me kraaksume võidu ja see teeb sulle kõvasti nalja. Ja otseloomulikult meeldivad sulle su vend ja tema mänguasjad. Ja su lemmikmänguasjad on meie telefonid, mida sa pidevalt jahid. See on nii tore, kuidas te Triibuga üksteist jumaldate. Eriti hommikused taaskohtumised. Eks te kaklete ka ja vahel ta teeb sulle haiget, aga sa andestad talle ruttu. Mul on nii hea meel, et te üksteisel olemas olete.

Juukseid on sul jätkuvalt väga vähe ja need on hästi lühikesed, kuigi viimasel ajal tundub mulle, et need on veidi kasvanud ja kiilast laiku ei ole enam ammu, aga sinu heleduse juures see ei olnudki väga märgatav kunagi.

Sa oled meie kallis tütar ja me armastame sind nii-nii palju!

Emme

jaanuar 18, 2022

Ihu ja hing alasti

Ema, ära loe :)

Edasi omal vastutusel. Olge siis hoiatatud!

Anu kirjutas privaatsusest nii huvitavalt, et mul hakkasid kohe mõtted jooksma mitmes suunas. Proovin need ka kirja panna nüüd vahelduseks beebiteemadele.

Minu kodu on minu kindlus. Mulle meeldib siin väga ise olla ja ka teisi võõrustada, aga mulle ei meeldi ootamatud külalised. Eelkõige seepärast, et meie kodu on meie segasumma suvila. Vahel rohkem, vahel veel enam. Külaliste kutsumine aga annabki mulle paraja motivatsioonilaengu, et siin veidi korda püüda luua. Kui te aga ootamatult sisse sajate, siis don't judge me! On nii palju toredamaid tegevusi, millele oma vabu hetki kulutada.

Meie kodu võtmed on aastaid olnud ka Lemmiku eksil. Pole just paljude esimene valik, eks? Teoorias minu oma ka mitte, aga sellel on omad põhjused. Ta on üsna mõistlik ja tore inimene ja nad on siiani head sõbrad, kuigi väga tihti ei suhtle. Üks meie kallitest kassidest on aga tegelikult tema oma ja seega on loogiline, et kui me ise oleme kusagil pikemalt ära, on tema siin nende eest hoolt kandmas. See süsteem on aastaid toiminud edukalt. Ainult meie voodi on püha. Samas eks mõningate kirjutamata reeglite osas lähevad meie arusaamad ikka vahel lahku. Näiteks ükskord küsis ta, kas võib minu fotoepilaatorit proovida. See oli minu jaoks kindel ei. Oma meest, voodit, hambaharja ega ka epilaatorit ma ei jaga! Nii lähedased me ka olema ei peaks. Seekord üllatas ta mind aga ka öeldes, et KÕIK ta sõbrad käisid tal siin meie äraoleku ajal külas. Nagu excuse me? Püüdsin oma kulme normaalkõrgusel hoida, sest me polnud ju külalisi ära keelanud ja Lemmikut see ei häirinudki, aga päriselt? See ei ole ju siiski tema kodu. Käi ise neil külas!

Mina olen üsna privaatne ka video ja tavaliste kõnede osas. Viimaseid esineb aina harvem ja esimesi aina rohkem, aga mulle ei meeldi, kui mulle ootamatult videokõnesid tehakse. Kust sa tead, mis mul parasjagu pooleli on? Äkki ajad mu beebi üles? Äkki olen paljas? Äkki teen midagi muud sinu kõnest olulisemat? Ole hea, kirjuta mulle sõnum, et uurida, millal sobib ja naudime mõlemad seda kõne. Samas tean, et ise eksin ka selle vastu aina rohkem. Näiteks oma emaga. Aga mulle tundub, et talle meeldib oma lapselapsi näha rohkem kui muidu õnnestuks. Vahel see tõesti juhtub spontaanselt. 

Telefonikõnede osas olen ma väga vanakooli chick. Naljalt kellegi pärast kaheksat-üheksat õhtul ei helista, kuigi ise küll nii vara magama ei lähe. Ma aga ei taha teisi segada. Eriti neid, kel väikesed lapsed.

Hoopis vabameelsem olen ma aga oma ihu osas. Mitte, et ma päris liputaja oleksin või oma keha üle nii uhke oleksin, aga omas kodus või omade inimestega ei häbene ma eriti midagi. Ma pole küll päris kindel, kui palju naabrid mind näinud on ja kas see neid häirib, sest kardinaid meil ei ole. Mina igatahes nende nägusid ka hea tahtmise korral ei näe. Niipalju on siiski meil vahemaad järgmiste akendeni. Seega kodus jalutame küll tihti ringi paljalt või pesuväel. Triibu eriti. Vannitoal on ka ammu juba uks vaid juhtudeks, kui külalised on ja ega Triibu neil ka seal rahus olla ei lase. Minul aga läks aastaid, et sinnani jõuda. No aga kui sa juba kellegi ees sünnitanud oled, mis siis enam häbeneda...

Minu jaoks on igati okei ka sõbrannade ees riideid vahetada ja pesuväel on mind ka osa meessoost lähemaid sõpru näinud. Ma ei saa aru, mis seal häbeneda peaks olema ja minu jaoks on kummaline, kui mõned mu sõbrannad omale minu eeski riiete vahetamiseks ajutisi riietuskabiine kapiustest jms genereerivad. Meil ju kõigil on suures plaanis sarnased kehad ja rannas oleme ka kõik käinud ja näinud. Samas mul oli üks eks, kes ka keset ööd paljalt voodist tõustes ja näiteks wc-sse minnes endale alukad ja T-särgi selga pani. Ja seal ei olnud peale meie mitte kedagi! Ma ei saanudki talt vastust, miks ta seda teeb. Valgustage mind, asjatundjad! Minul on pigem päevi, kui riided selga ei jõuagi, kui otseselt külm pole ega kuskile minna vaja pole. Hommikumantel on abiks, aga ka mitte vajalik.

No ja mu hing on siin blogis ju pidevalt alasti. Siia on minu jaoks lihtsam kirja panna ka paljusid asju, mida öelda võib keeruline olla. Samas kui leiad omale tõelise partneri, siis vähe on teemasid, mida jagada ei saa/taha/julge. Mul on see inimene õnneks olemas.

jaanuar 17, 2022

Kirjad Kahele Triibule 69

Tere, mu kallis!

Ma pole ammu kirjutanud. Ma tean. Ei teagi, miks. Sa said reedel juba kolmeaastaseks. See tundub veidi uskumatu. Sinu olemasolu üleüldse tundub mulle siiani vahel uskumatu. Et me sinu issiga koos meisterdasimegi ühe päris väikese inimese, aga nüüd oled sa juba üpris suur ega näe enam väljagi nagu beebi. Oled juba täitsa lapse kuju võtnud ja sinu käitumine ning jutt ka vastavad sellele.

Sinu sünnipäeva tähistamine pole küll läinud päris ootuspäraselt. Esimest korda sinu elus - ja minu omas ka - organiseerisime sulle sünnipäevapeo sõpradega ja mängutoas, sest tõenäoliselt igal aastal sul Eestis sellist võimalust ei ole ja tahtsime seda ära kasutada. Meie seltskond pidi nagunii olema tunduvalt väiksem, kui broneeritud mängutuba mahutab ja kutsest peoni jääva nädala jooksul kukkus veel veidi osalejaid erinevatel põhjustel ära. Mida ma aga ei osanud oodata, oli, et ma ise sinu sünnipäevale tulla ei saa, aga just nii läks ja viimasel hetkel pidin su tubli issi tanki panema, kes pidi kuus vanaema abiga kõik ise tegema tordi äratoomisest kogu söögikraami hankimise ja üleüldise peohaldamiseni, aga ega ma ei muretsenudki, et ta hakkama ei saa. Sinu issi pole mingi möku. Mina aga olin terve nädala mingi kõhutõvega maadelnud ja paranemise asemel muutus see taas ägedaks, mistõttu ei julgenud ma laste seltskonda tulla ja oleme ausad, mõte kuskil avalikus latritega kempsus kügelemisest ei tundunud ka just meeldiva väljavaatena. Sinul aga oli väga tore. Said möllata, kingitusi ja mu lapsepõlvearmastust - kohupiima-martsipani torti, mis oli sinu jaoks kaunistatud ralliautodega.

Ma arvasin, et sul saab seekord olema rohkem pidusid, kui ma jõuan hallata, aga elu lahendas selle ise mu eest ära. Lasteaias tähistamine jäi ära, sest meie reisijärgsed koronatesti vastused ei saabunud veel selleks ajaks ja kui nad saabusid, siis selgus, et ka sina said sünnipäevaks korona. Ja mitmed veel su peolt. Ma olen üsna kindel ka ilma testita, sest su issi test tuli positiivsena tagasi ja tal olid kerged sümptomid juba enne. Sina aga said veidi suurema lataka. Õnneks küll põhilöök oli päev pärast sünnipäeva, aga kuna me oleme terve nädala juba Rootsis isolatsioonis veetnud, siis ka pidu perega lükkus edasi ja sõprade jaoks ma polnud nagunii lisapidu planeerinud. Kutsusin vaid mõningaid lähemaid õigel päeval kooki sööma, aga pidin sellegi kutse tagasi võtma. 

Su sünnipäev ise aga oli tore. Meil oli aega ja see oli täiesti stressivaba. Sina kergelt köhisid, aga see sind ei takistanud terve päeva uute mänguasjadega mängimast vaimustunult ja see ongi minu kui kingituse tegija suurim rõõm. Seekord tundus, et läks väga pihta. Kinkisime sulle mõned poe mängimise asjad, millest sa hetkel veel suuremat rõõmu tunda ei oska, kuigi ma ise vaimustun sellest, kui äge su uus scanneriga kassaaparaat on. Suuremad hitid aga on su kaks uut ja erinevat kuulirada või kuidas neid kutsudagi. Jah, kaks!!! Sest ma ei saanud võimaluse avenedes teist poodi jätta, aga nad on erinevad ja meeldivad sulle mõlemad. Üks ühildub duplotega ja te olete nüüdseks päevi issiga sellest erinevaid radu ehitanud ja muudkui palle veeretanud. Teine on puidust Montessori muusikaline mänguasi, kus klaaskuulid mööda erisuuruses puulehti alla tulevad ja see omakorda muusikat teeb. Ka su õele tundub see meeldivat, sest täna ta üllatas meid, kui oli end selleni nihverdanud ja järsku me kuulsimegi tuttavat kuulikukkumise muusikat. Kuidas ta küll oskas!? Igatahes, ma usun, et sellega saab ka su muusikutest onul ja tädil põnev olema, sest selle lehtede asukohti saab vahetada ja nii erinevaid lugusid luua. Kui olen küsinud, milline meie kingitustest sulle enim meeldib, siis osutad sa pigem viimase poole, aga muudkui ehitad teisega. Ja kui kõik hästi läheb, siis järgmisel nädalavahetusel saame siiski meie Rootsi perega ka sinu sündimist tähistada. Kingisadu pole veel lõppenud, aga enam palju pole jäänud. Mu vaene-õnnelik jõulujärgne laps!

Milline sa aga ise kolmeaastaselt oled? Üllatavalt jutukas ja iga päevaga aina enam. Kasutad keeleliselt aina keerulisemaid konstruktsioone ja uusi sõnu muudkui tuleb. Viimasel ajal ka püüad ingliskeeles suhelda. Eesti ja rootsi keel on sul ammu üsna mugavalt kasutuses. Sa oled kange. Kohati kangem, kui meile meeldiks, aga üldplaanis ma usun, et see aitab sind elus edasi. Sa oled hästi füüsiline, kohati agressiivne. Lendab nii asju kui lööke. Kõvast häälest ma ei räägigi. Samas suudame me viimasel ajal sinult aeg-ajalt välja meelitada ka "ma armastan sind ka'sid" ja need panevad meid alati heldima. Niisamuti igasugused muud nunnud momendid. Eriti need, kui te õega ilusasti koos tegutsete. Sa talle näiteks raanatut näitad ja seletad või teda taas sülle küsid ja kallistad. Eelistad sa aga pigem tüdrukuid koleda kollihäälega taga ajada ja tihti, kui keegi kuskil nutab, siis algab selgitus sinu nimega. Kahjuks. Ma loodan, et see on mööduv faas ja kaob koos keelearenguga. Väga loodan. 

Su mälu ja asjadest arusaamise määr üllatavad vahel meid. Issi proovis sulle täna seletada, et varsti me kolime ja sina lihtsalt andsid talle teada, et sa tead, et me varsti rohelisse majja kolime. Samuti teavitasid sa mind täna, et sina sõid ka mu tissist, kui sa väike olid. Aga nüüd oled sa suur. Kõik ju õige. Aga me pole sellest ammu rääkinud. Ka Eestis oli selge, et paljud asjad, inimesed ja kohad on sulle juba tuttavad. Sul on ju seal nüüd ka sõbrad, kellega te päriselt mängite ja üksteist igatsete, äratundmisest rääkimata. Sa kordad teatud asju, nagu, et see on meie Rootsi kodu, aga ma ei tea, kas see on kontrollimaks fakte või mida see täpsemalt tähendab. Päris kõiki mõtteid sa meile veel ei avalda, aga aina rohkem saame aru su sisemaailmast ja see on nii äge.

Sa ütled hetkel kõigele "ei", aga me ei kuula tihti, sest me teame, et sa pärast oled rahul. Näiteks õue mängima minemisega. 

Sa oled üsna iseseisev ja seetõttu nautisin ma siin poolsüümekatega su kõrges palavikus olemist, sest sa tahtsid mu kaisus olla ja milline ema siis seda ei armastaks? Üks päev panid sa kui suur poiss ise omale aluspüksid jalga ja nüüd oleme me näinud juba mitmel korral, kuidas sa ise saad pusaluku kinni. Või kuidas sa lohutad õde, kui ta on kurb. Kuidas noomid Matut, et saad varsti ta peale taas pahaseks vist mingi mänguasja küsimata võtmise peale.

Sa oled üsna chill oma asjade jagamise osas, aga mitte õega. Õde võib vaevu enda asjugi puutuda enne, kui sa need ta käest ära kisud. Püüame ka seda rohelist kadedusekolli sinust välja juurida ja aitame leida diplomaatilisemaid lahendusi, aga siiani mitte väga edukalt.

Samas sa oled jätkuvalt meie särav poeg, kes lagistab naerda, on julge, ulakas ja edev. Sinuga ei ole kunagi igav ja mulle meeldib, et sa oled tugev isiksus. Kelle meie tegime. Eks me murrame piike vahel, aga tea, et me armastame sind tohutult.

Emme ja issi

jaanuar 12, 2022

Kirjad Kõhutantsijale 23

Paarkümmend minutit tagasi said sa kaheksa kuud vanaks. Kaheksa. Juba!?? Ise sa selle kõrge vanuse üle täna kõige õnnelikum olnud just ei ole ja omaette olla pole tahtnud, kui ma sind just venna mänguasjadega üksi ei jäta. Ehk on asi selles, et sa hommikul ülihelikiirusel ja ma ei tea mis moodi venna voodi pealt pea ees vastu kõva autoteed alla potsatasid. Palun vabandust, et ma sind kinni püüda ei jõudnud! See teõsti juhtus ajaga, mil seal samas kõrval su seekord lausa koostööd tegevale vennale sokid jalga panin ja ma asetasin su ekstra kaugele voodi peale. Ehk on su paha tuju aga on taas mingi arengust lähtuv streik.

Viimane kuu möödus sul istumise tähe all, kui nii saab öelda. Sa ei oska küll veel ise istesse tõusta, aga kui oled juba kerge kalde all, siis vead end täitsa sirgelt istuma ja püsid kaua nii, ringi uudistades. Te vennaga pole kunagi olnud need lapsed, keda peaks istudes patjadega ääristama ja kukkunud oled sa väga vähe istukil asendist. Sulle hoopis väga meeldib. Isumine aga teeb ka minu elu palju lihtsamaks ja julgemaks. 

Füüsilise koha pealt keerutad sa ka juba üsna palju igat pidi ja liigud vahel nii päris kaugele, aga muus osas lükkad end tagurpidi kuskile lauajala otsa vms kinni või siis püsid üsna paigal. Üks päev aga olid sa kui mänguhoos kass, keerutades end mähkekotirihmade järele. Sel kuul aga oli elamusi palju ka kohapealt liikumata, sest me veetsime suurema osa sellest Eestis ja olid pühad ja puhkus. Alles sünnipäevaks jõudsime tagasi ja tähistasime seda vennast järele jäänud - aga pika kehtivusajaga - džunglimagustoiduga kaheksakuusetele ja vanematele.

Viimasel kuul oled sa olnud ka kuidagi eriliselt emmekas. Alguses süüdistasin selles hammaste tulekut ja esimest korda teistele hoida jäämist, aga see muudkui kestis ja kestis. Ühtpidi on see hästi armas, et sa nii väga minuga koos olla tahad (mitte see, et sa südant lõhestavalt nutad) ja tagasi mu sülle saades sekundipealt rahulolevalt vait jääd, aga ei sulle endale ega kellelegi teisele ei saa need muud hetked, kui pead minust eemal olema, kuigi toredad olla. Õnneks aga viimasel nädalal oled sa olnud ka teiste suhtes veidi leplikum.

Sel kuul said sa juurde ka oma teise hamba, mis ilmus ülikiiresti ja igasuguse hoiatuseta jõulu esimesel pühal. Jõuluõhtul märkasin, et ige on kergelt valge ja oletasin, et ju see mõne päeva pärast annab endast märku, aga järgmiseks hommikuks oli ta juba kohal. Mul jälle hea meel, et see sul nii kergelt käis ja su kahe hambaga naeratused on nii armsad. Nad kasvavad nii kiiresti nagu ka sina tervikuna.

Ma ei tea, kui suur sa täpsemalt oled. Jõuluõhtul olid koos riietega 8,8kg ja pikkust ma ei teagi, aga järgmise kontrolli olime ka sunnitud edasi lükkama, sest me ootame reisijärgseid koronatesti vastuseid ja asi on veidi kahtlane.

Ka toit on sind nüüd veidi rohkem huvitama hakanud, kuigi see on meil aeglaselt edenenud ja olen siiani rahul, kui päeva jooksul ühe tuubi ära sööd, aga mõned korrad on juhtunud, et see saab ka ühe söögikorraga otsa. Tihti maitsevad sulle toidud teisel korral paremini ja puuviljadest ei paista sa eriti midagi arvavat. Kui, siis külmutatult. Banaani peale teed üldse vastikkust täis nägu. Samas aga oled sa mult ära varastanud päris piraka tüki pitsat ja üldse kannatad sa päris palju teise lapse sündroomi all. Või võidad sellest, et me oleme paindlikumad. Kes teab.

Sa olid väga oodatud laps, aga need esimesed kuud sinuga on mööda lennanud ja ei olnud üldse sellised, nagu ootasin. Meil on omaette olemise aega olnud väga vähe ja kui oleme olnud ainult sina, mina ja su issi, siis tundub kõik eriti kerge sinuga. Need, kes pole sinuga autoga sõitnud, küsivad tihti, kas sa üldse nutad. Nad ei olnud meiega, kui sa jõuluõhtul koju sõites üliväsinuna 32 minutit järjest röökisid, et siis viimaseks kolmeks minutiks uinuda. 

Ei ole me sinuga jõudnud ei ujumistrenni ega regulaarsetele jalutuskäikudele teiste beebivanematega ega ka mitte avatud lasteaedadesse. Seda kõike mõjutavad ni korona, talv kui ka see, et sul on suurem vend ja ta on sügisel palju haige olnud. Kui me siis aga saaksimegi midagi kahekesi teha, siis on keegi meist tõbine või sõbrad tõbised. Või lihtsalt on emme väsinud või peab midagi muud tegema. Ma siiski loodan, et sa oled ka oma eluga siiani rahul, sest igav sul küll ei ole. Vennaga on lausa lõbus, kui ta parasjagu sulle kogemata või meelega haiget ei tee, kuigi ta on üsna kade ja tahab ka sinu mänguasjad käest ära võtta. Mulle siiski tundub, et teist saavad sõbrad ja ma väga loodan, et see ongi nii.

Me armastame sind väga-väga!

Emme ja issi