Preilist prouaks 12

Täna tundus olevat täiesti õige õhtu, et kallata endale klaas veini ja vedada end koos arvutiga rõdule kirjutamaks lõpuks pulmapäevast, ignoreerides juba kergelt näpistavat külma ning tõusvat õhuniiskust, sest palju neid mõnusaid suveõhtuid veel tuleb ja pealegi tähistame täna 6,5 aasta möödumist oma suhte algusest ning 20 abielus oldud päeva. Tähistamine on küll tinglik sõna siinkohal, sest mul tuli see alles õhtul meelde ja nüüd, kus lõpuks on kõik lapsed uinunud ja argikohustused hetkeks seljataga, istume me kumbki oma arvuti taga nagu tõeline vanapaar :)

Meie pulmapäev algas vara meie ilusas külaliskorteris, mille suurte akende taga peitusid erinevalt ideaalsest eelnevast õhtust ähvardavad pilved. Olime me ju nädala jagu - Lemmik isegi kaks - erinevaid ilmateateid jälginud ja küüsi närinud. Ma olin valmis selleks, et meie pulmade ajal on vihmane periood, sest me ju kõik teame Eesti suvesid, aga ma ei olnud valmis selleks, et mu telefoni kümne päeva prognoos näitab imeilusat sooja suve ühe erandiga, milleks oli muidugi meie pulmapäev. Asja ei teinud ka lihtsamaks ega paremaks see, et samale nädalavahetusele sattus Tallinna Ironman, millest oleks ka üsna savi, kui kogu meie pulmamajandus kesklinnas olema ei pidanuks. Igatahes, kui alguses näitas ilmateade, et sajab öösel ära ja ehk on maa juba kuiv ajaks, mil meie õues oleme, siis viimastel päevadel tundus asi tõesti lootusetu, sest lubati nullist kuni üsna mitme millimeetrini vihma just täpselt meie ilupildistamise ning tseremoonia ajaks. Mul ei olekski olnud midagi otseselt vihmaste piltide vastu, sest ma olen näinud väga ilusaid, aga ma ei tahtnud, et mu pikk kleit märjalt maalt musta vett end täis imeks ega tseremoonia ajal nagu uppunud kass välja näha. Plaani palju sa plaanid, aga ilmataat otsustab ikka ise, mida teha.

Me ei valinud mingeid pruutneitsisid ega peiupoisse. Kahekümnendates mina ei usuks mind, sest sellel neiul olid pruutneitsid ammu välja valitud, aga pea kolmekümneviiene mina sai aru, et nii tore kui see ka poleks, ei sobi see meie ellu enam. Ajad on edasi liikunud, ka mõned sõbrad ja teistel on väikesed lapsed. Lisaks ei saanud kaks Lemmiku kolmest parimast sõbrast üldse tulla ja tundus nii ebaaus ning egoistlik nõuda, et minu sõbrantsid nüüd hülgaksid oma pere, et tulla ja ümmarada mind hommikust õhtuni ja kes teab mitu päeva veel ette ja taha. Küll aga on mul kahju, et ma ei saanud nüüd nautida seda, kuidas mu parimad sõbrantsid tõlgendaksid minu valitud riietusevärvi, sest kuigi mõnel kleidil on küll kirjas "universaalsuurus", siis tegelikult ju universaalseid kõigile sobivaid riideid ei leidu - ka lõike ja materjali poolest.

Niisiis olin ma lihtsalt tänulik, et meil oli selleks päevaks tore lapsehoidja ning proff minu ilu eest hoolt kandmas ja mu ema ning paar lasteta sõbrannat ja sõber olid olnud nõus meile seltsi ja abi pakkuma juba hommikust peale. Ma ei tahtnud neile ka mingit kellaaega ette kirjutada rohkem kui see, millal nt mu emale meiki tegema hakatakse ja seega ma ei teadnud ka täpselt, millal keda oodata. Ja siis ma olin nii tänulik, kui lapsehoidja juba enne kaheksat esimesena kohale jõudis, sest mõne minuti pärast saabus juba ka meikar. Kui proovimeigi ning soengu tegemise ajal oli Kõhutantsija veel nii väike, et lihtsalt hängis ja magas mu süles ning keerutas tädi nööpe, siis enam ma sellisele õnnele loota ei saanud.

Edasi hakkas aeg lendama. Vahepeal läks Lemmik tagasi koju riietuma ning Triibule ja oma emale järele ja kohale jõudsid ka fotograaf ning videopoisid. Ma ei tea, miks mind ikka veel üllatab, et enamasti on päris suur erinevus selle osas, mis jääb kaamerate ette ja mis taha. Ka meie puhul olid taga ju meie kõigi kohvrid, snäkikotid jms argipäevane. Eks näis, kuidas see kõik lõpuks pildis jääb.

Millalgi saabus Riin ja ma olin selle eest nii tänulik. Ta aitas mul riideid aurutada ja oli lihtsalt kuskil tagataustal olemas. Jõudsin paar korda mõelda vaid, et kus siis Lea ja Laura on. Laura, kes ise pakkus, et on juba 7.30 kohal, aga nõustus minu soovitusega, et 8:30 oleks juba väga hästi.

Vaene Lemmik sai päris kaua siiski kusagil koridoris oodata, kuni mind viimistleti, oma korda oodates. Vahepeal kaamerad klõpsusid ja vilkusid ning kohukest (ja see oli ka ainus majja toodud määriv asi) söönud Triibu suu määriti veel ekstra šokolaadiga kokku, et siis temast nii minu imeilusa valge kleidi ees pilti teha. Julge fotograaf, pole midagi öelda.

Ühel hetkel halastati Lemmikule ja mina peitsin end rõdule, kus siis sain esimest korda enda meiki ja soengut uurida ning vahepeal Triibuga lollitada. Siis sain ka sõnumi Lealt, kes küsis, kas me tahan varsti kohtuda, aga ta oli kuidagi valesti aru saanud ja selle asemel, et mulle hommikul toeks tulla, arvas ta millegipärast, et mul tekib keset mu pulmapäeva auk, et nende perega veel koos aega veeta. Millegipärast ja kuidagimoodi olin ma terve päeva üllatavalt chill ega vihastanud ega solvunud ega midagi. Umbes siis saabus ka sõnum Lauralt, et suuuuuuuuuuur jama on, aga ta on teel. Ca kolm tundi hiljem, kui pidanuks kohal olema. Ma jälle ei teadnud, kas nutta või naerda või muretseda, sest kes saadab pruudile sellise sõnumi ja ei jaga üldse rohkem infot!? Nüüd on see lihtsalt osake me päevast ja loost. Edasiruttavalt võin öelda, et mingit suurt draamat ei olnudki. Oli vaid käsitööpraak ja soov kõike perfektselt teha unetundide arvelt, kuigi ma oleksin eelistanud, et ta lihtsalt minu jaoks olemas olnud oleks.

Igatahes, ühel hetkel oli kogu gäng seal. Mu ema tuli ka üsna varakult ning aitas riideid sirgendada. Vahepeal tehti Lemmikust ilupilte toas ja ka õues vihmaga ning siis tulid veel minu viimased puuderdused ja lokikeeramised ning algas pruudi pildistamine. Nüüd pidin veel kiiresti riietuma ja kui filmides ja piltidel on see selline hetk, kus kogu kaaskond pruuti sätib, siis minu reaalsus oli selline, et sõbrantsid tegid parasjagu üksteisele lokke ja mu emal oli käes rasvapirukas ehk siis sel hetkel tundsin, et neil minu jaoks aega ei ole ning läksin ja haarasin vannitoast kleidi ning venitasin selle ise selga. Seejärel jõudsid juba teised ka mu pika nööpidereaga appi.

Mu tubased pildid on vihmapärlites akna taustal, aga üsna varsti juba kannatas ka katusele minna, nagu olin unistanud ja õnneks sealne puitterrass kuivas ülikiiresti ja seega kleiti kohe ära ei rikkunudki. Olin küll oma kingaplaani veidi ümber mänginud ja mu ilusad saapakesed, millele veel soengu tegemise ajal õigeid paelu panin, jäid kuivema ootele. Üldse on lastega pulm üsna sürreaalne üritus. Kui ma just ise millegi kallal ei nikerdanud, siis oli mul süles laps või kaks. Nemad ja ka mu ema muidugi olid ilupiltide ajal oma igapäevaolekus - ema triibulises pluusis ja Triibu kaetud ehitusmasinatega. Seda veidi kahetsen, aga arvan, et oli õige otsus, et peoriided said selga alles vahetult enne tseremooniat.

Tagasi katusele. Mina läksin nurga taha peitu ning siis kutsuti sinna Lemmik, kes tohtis vaid teatud suunas vaadata, kuni pruut nii tasa-tasa ta selja taha hiilib esmakohtumiseks. Ma teadsin, et ta ei ole mul mingi ülevoolavate tunnete näitaja, aga ikkagi tahtsin, et ta ei näeks mind kui poolfabrikaati. Me veetsime küll ka pulmadele eelneva öö koos ja ta oli näinud mu kingi ja loori, aga kleidi hoidsin üllatusena ja ta ise ütleb, et talle väga meeldis ka. No umbes nii, nagu meestele ikka kleidid meeldivad. Mõni aeg varem ta oli mulle öelnud ka, et ärgu ma pangu pahaks, aga talle meeldib mu igapäevamina rohkem kui proovimeigi ja soenguga versioon.

Taaskohtumine edukalt seljataga ning kergendus hinges, et ilm kõigist ennustustest hoolimata taas üsna ilus oli, komberdasime kuidagi tagasi tuppa, sest proovige ise järsust trepist liiga pika kleidiga käia. Või üldse trepist. Nüüd julgesin ka oma imeilusad saapakesed jalga panna ning suundusime õue. Saapad lihtsalt on alati olnud mu kirg ning kuidagi sobisid mulle nii palju paremini kui suvalised valged kingad. Uskuge, ma vaatasin läbi ikka sadu paare veebipoodides.

Õues oli naljakas. Tegime pilte siin nurgapeal ja seal. Silmad kinni ja lahti. Komberdasin veel treppidest üles ja alla, kleiti takerdudes ning üsna ruttu sai selgeks, et teatud määrdumine on lihtsalt selle kleidi saatus ja sellest ei tohi end segada lasta. Mõnikord olid meie taustal vaid mõne meeri kaugusel mingid kohvikukülastajad. Mõnikord ei piirdutud taustaga ja kuskil on vähemalt üks ilupilt meist kahest koos ühe joodikuga, kes ise end meie kõrvale sättis nagu nii peakski olema.

Pildistasime veidi me "koduses" Rotermannis ning siis sõitsime juba Toompeale, kus esimese asjana, mind autost välja vinnates, lendast kõrvast ja munakividele kildudeks üks mu erilistest klaaskõrvarõngastest. Fotograaf naeris, et minu kui pruudi märksõna on, et mul on kõike kaks kui mitte kolm. Noh, kõrvarõngaid oli ka kaks paari, aga teine oli muidugi korteris, sest palju ikka pruudi ridiküli mahub ja seegi võeti mult pildistamise ajaks ära.

Aeg lendas ja mul oli hea meel, et otsustasime, et ei proovi ilupildistamiseks igale poole jõuda ning pigem võtame vabalt, sest kätte jõudis kogenemisaeg ja siis saime lapsehoidjalt õnnetu kõne. Meie kaksikutekäru, mille suure vaevaga Eestisse kaasa vedasime just selleks, et pulmapäeval lastega lihtsam oleks ning nad keset päeva magada saaksid ning ikka tseremooniale ka jõuaksid... see kuradi käru läks katki. Lihtsalt mingi rattakinnitus murdus ära ja nüüd nad siis istusid õnnetult kuskil mingi kauge nurga peal pool tundi enne tseremooniat. Üldjuhul see võiks mu meelest käia ka sellesse kategooriasse, et pulmakorraldaja lahendab ära ja pruutpaar kuuleb sellest heal juhul järgmisel päeval. Seekord aga saime kõne ju meie ja sel hetkel läks tööle crisis management mode, mitte kes vastutab mode. Ilupiltidesse tuli sunnitud paus ja tegime paralleelselt kõnesid potentsiaalsetele abilistele. Jällegi asja ei teinud lihtsamaks Ironman oma piirangute ja kesklinnas jooksjatega. Lõpuks lahendasime olukorra nii, et väikevend, kes oli meile autojuhiks ja oli just meie - muideks vale värvi saabunud - autot parkima läinud, läks ja võttis selle taas parklast, tuli ja haaras Lemmikult me isikliku auto võtme, mis mingi ime läbi ta pulmaülikonna taskus veel oli; sõitis vanalinna teise otsa, jättis Tesla maha ning võttis me lastetoolide ja pudrumudruga argiauto, korjas peale käruhädalised ning kihutas nendega tseremooniale. Vähemalt leidsime lahenduse.

Ise saime siis keskenduda veel veidikeseks ilupiltidele. Vahepeal lehvitasime meist kogemata möödunud külalistele ning juhuslikult sama teed liikunud paaripanijale, keda sai siis ka käigupealt olukorrast informeerida. Õnneks tal kiiret ei olnud ja me kõik tahtsime siiski lapsed ära oodata. Nii juhtuski, et meie kui pruutpaar olime igati graafikus. Käisime veel ema sõbrantsi juures pissil ja huuli värvimas ja siis ootasime mingil tänavanurgal täismeigis ja riides lapsi. Muidugi see kiire ja ärev taaskohtumine tähendas, et algne plaan, et Triibu saadab mind ja Kõhutantsija issit, lendas aknast välja. Seega kui lapsed ja Väikevend saabusid, haarasime lihtsalt kumbki oma ning kihutasime. Poisid jalutasid koos down the isle. Kuidas seda eesti keeles öeldaksegi? Ja nagu mu parim sõbranna ütles, see oli imearmas, kuidas mina oma korral jalutasin, lilled kummaski käes. Nimelt Kõhutantsijal oli ka imearmas lilleline kleit ja ise kõndimisest ei arvanud ta sel hetkel, minust tunde eemal olnuna, mitte midagi. Ma oleksin võinud seda tegelikult ette teada.

Igatahes, kõik oli väga lahe ja meielik. Lemmiku vend ja vennanaine olid meile kokku pannud Star Warsi ja klassika segust muusika, mis oli nii lahe. Keegi ei käinud kõhuli ning külalised pühkisid muudkui pisaraid. Mina ise püüdsin vargsi seljataha piiluda, et vahepeal oma pere ka näha ja samas Peebu kõne kuulata. Mulle endale tundus, et ma olen äkki kriisihaldusrežiimil, mida olin ka ette ennustanud. Minu käed ei higistanud ega hääl ei värisenud. Vetsus olin oma suure kleidiga siiski pidanud kaks korda käima. 

Meil oli tseremoonia ajal päris naljakas, sest algul seisis Triibu kohkunult issi kõrval, sest kuidas täpselt selgitada kolmesele, mida ühelt pulmalt oodata!? Tagantjärele tarkusena oleksime vist võinud pulmavideosid koos vaadata. Ühel hetkel aga hakkas tal igav ja siis ta hakkas issi jalge vahel peitust mängima ning talle pükstesse peaga auku puurima. Oligi tore pingete mahavõtja. Ühel hetkel oli meie kord üksteisele armastust avaldada.

Lemmik oli valinud oma kõneks mingi luuletuse, mis algas sõnadega, et ta tahaks olla tolmuimeja ja imeda endasse mu tolmu. Ma nii sürri algust ei oodanud. Naerma ajas. Laura oli lahkelt säravale paberile välja printinud ka minu kirjutatud kõne, sest ma lihtsalt ei uskunud, et jõuaksin selle pähe õppida või, et siis kriitilisel hetkel sassi ei läheks.

Pärast kõnesid, saime öelda üksteisele Yes, sõrmused, allkirjad ning muidugi ka traditsioonilised suudlused vahetatud. Selle osas meil mingit plaani ei olnud ja mu mälestused on ka veidi hägused. Lemmiku vend mängis mingil lasteinstrumendil veel mingit rõõmsat tähistamismuusikat ja siis juba tulid kõik meid kallistama, eesotsas Loodusjõud Lauraga.

Päike paistis, kõigil tundus olevat tore. Sealsamas serveeriti vahuveine ja maasikaid šokolaadis. Mitte, et ma sellest midagi teaksin, sest meie olime ju järgmise tunni vms modellid, kes said paar lonksu ja ühe maasika kütuseks. Oligi selline päev, kus nälga ei tundnud, kuigi olin varunud meile snäkke, aga ma olin vist tiimile toitu valesti arvestanud, sest olin lugenud mingi teise fotograafi kirjutist, et fotograafidel on tavaliselt ka pruutpaari tarbeks snäkke ja jooki kaasas, aga meie oma tuli hoopis ise näljasena. Muidugi olime planeerinud kogu tiimile õhtusöögi, aga hommikusöögiks ei suutnud ma oma aju piisavalt liigutada, et meile endalegi normaalset süüa varuda külaliskorterisse ja üldse muretsesin, et millal mina kui pruut üldse söön. Varahommikul olid veel kohvikud kinni ja edasi läks ju pausideta. Õnneks ema tõi mulle süüa. Hiljem palusin Väikevennal ka meile kõigile süüa juurde tuua.

Igatahes, me olime nüüd abielus ja nii lihtsalt see käiski. Terve aasta ettevalmistusi ja pooletunnine kahekeelne tseremoonia. Nüüd siis tegime kõigi soovijatega koos pilte ja ignoreerisin saabaste pakutud aina teravamaid elamusi. Olin küll neid veidi sisse kandnud, aga ma pole ju aastaid olnud regulaarne kontsakandja enam ja ära väsisid jalad ikka ruttu.

Kui pildid said tehtud ja vahuvein otsa, siis viis pulmaisa me külalised vanalinnaga tutvuma ning jala peokohta. Meie läksime veel nüüd juba abielus olemise pilte koos lastega tegema natukeseks, aga tundus, et oleme graafikust maas, nii et väga palju me ei jõudnudki. Vaene väikevend aga, kes pidi samal päeval jõudma ka oma isikliku Ironmani varustuse õigesse kohta toimetada, sain nüüd eksprompt taas läbi linna kimada, et Tesla tagasi tuua meie juurde. Appi tuli elektritõuks. Ilma temata ma ei teagi, mida me oleksime teinud, aga ta sai kõik toimima. Muideks, peokoha jõudsime me suure kiirustamise tulemusega enne linnatuuri teinud külalisi. Ei hakanud tsirkust ka tegema ja seega mingit big entrance'i abielupaarina ei olnudki. Oli hoopis veidi vabamalt võtmise hetk, kus saime külalistega paar sõna rääkida ja veel veidi sõbrapilte teha ning muljetada. 

Lapsed lasti koos meie imelise lapsehoidjaga lahti oma korrusele, mis oli otseühenduses peo põhikorrusega. Kõik uudistasid dekoratsioone, mis pidid olema väga minulikud. Olin neid detaile hoidnud saladuses ka sõbrantside eest, et neil ka üllatusi oleks. Eriti hinnati veiniklaasi külge käivaid nimesilte ning varsti saigi juba süüa. Nüüd oli küll nälg ja Lemmik läks esimesena süüa võtma. Sellise koha peal ta ei häbene. Üle süüa ega juua me ise ei jõudnud, aga nälga ja päris kuivale ka ei jäänud. Meie rohke ja mitmeõhtuse Rieslingi testimise tulemus maitses hästi - need kaks klaasi, mida ma õhtu jooksul juua jõudsin. Vahepeal olid mõned mängud meie kahe tundmise kohta ning armsad kõned Lemmiku vennalt ja minu bestikatelt. Kingitustelauale tekkis ka paras kuhi, kuigi me olime ju öelnud, et midagi ei pea tooma.

Aeg muudkui lendas ja varsti tuli ka bänd ning avatants. Trikke me ei teinud, sest Lemmik ei tahaks ja ausalt meil polnud aega ka kursusteks vms. See oli lihtsalt üks tore hetk üksteise embuses, mida saatsid üllatusmullid lastekorruse rõdult. Tantsisime ka üksteise vanematega ja veidi sõpradega, andsime üle tänukingitused vanematele ja varsti saabus aeg meil taas jalga lasta päikeseloojangupildistamiseks. 

Minu pähe ei mahtunud ükski alternatiiv päikeseloojangu piltidele rannas. Meri on alati olnud minu teema, mistõttu kasutasime ka oma imeliste lillevaaside põhjas ise korjatud merekilde, mis lõpuks omale eesmärgi said. Meie lilledeks said kallad, mida ma enne pulma kordagi päriselt näinudki polnud - selline pretentious bitch - ja gladioolid. Kõik valged. Gladioolid, muide, mida tseremooniakohas vanalinna privaatvaateplatvormil kasutasime, kukkusid tuulega ümber nii enne kui pärast tseremooniat, aga tseremoonia ajal oli kõik ilus ja ega need kukkumised neile midagi hullu teinud ka.

Tulles tagasi päikeseloojangu juurde, siis ma olin veidi nõutu, et kuhu minna, sest mu armastatud Kalarand oli nõmedate jooksjate poolt blokeeritud ja mu samuti armastatud Stromka oli ratturite mängumaa sel õhtul. Piritaga aga ei seo mind miski. Lõpuks siiski kihutasime Pirita poole, mööda Russalkast, kuigi olin valmis juba, et teemegi oma pilte sealkandis venelaste kombel; mööda Pirita rannast ja lõpuks maandusime ühes üsna eraldatud looduslikus kohas, kus mets ja meri kohe tee ääres ja mida meie fotograaf ühest teisest hiljutisest pulmast teadis. Seal oli nii ilus. Meeletu tuul, mis tegi me pildistamisest kohe fashion shooti. Kõrkjad, kuhu mu kimp ära uppus. Kivine rand ja punane taevas. Nii palju looduslikku ilu. Ma valin päikeseloojangu iga kell üle ilutulestiku, mis on mõttetu looduse saastamine. Jalutasime ja jooksime seal käsikäes, kuni tuul mu mälemad kõrvarõngad kõrvast minema viis. Musitasime ja ignoreerisime juhendamist. Muidugi, tuul mängis ka selles oma rolli. Vahepeal kaisutasime kusagil käsu peale, silmad kinni, et siis neid avades avastada kolm kaamerat oma näo eest. Päris naljakas oli, aga väga romantiline ja tore ka. Mulle väga meeldis meie tiim. Väikevend, Valdur ja meie ning siis videopoisid turvatoole täis autoga me kannul. Mul on siiani kahju, et millegipärast tuli meile soovitatud ja kokku lepitud punase Tesla asemel järele meile porihall, aga leidsin, et kui vaid see läheb valesti, siis oleme õnnega koos.

Päris õiget päikeseloojangut vaatasime juba autost tagasiteel peokohta, videopoistega mõõtu võttes. Õigemini keegi ei kihutanud. Me ei ole idioodid. Küll aga proovisid nad meid sõidu pealt filmida. Droonivõtted aga jäid ka kahjuks tänu Ironmanile ära. Nad arvasid, et ehk nad lähevad teevad mõnel teisel päeval, aga läheb kuidas läheb. Eks me mõne kuu pärast näeme.

Peokohas ootas meid hunnik koogi ees vesistajaid. Oli aeg. Olin Lemmiku üllatamiseks salaja Rootsi kodust kaasa võtnud, tema eest terve aja seda varjates, tema hiljuti lahkunud vanaema suhkrulusika. Üllatus läks igati korda ja seda ka Lemmiku nõbudele. Üllatasime külalisi ka sellega, et meie helesinise-valge merelainelise koogi glasuuri alt tuli välja šokolaad. Sest kuidas siis teisiti!? Vähemalt meie puhul pidi see olema šokolaad. Täpsemalt belgia šokolaadi tort, aga nüüd, olles taas Rootsis originaali söönud, oleme kindlad, et pulmatort jäi maitselt sellele alla. Hea oli ikka, aga millgipärast kaetud martsipani asemel suhkuga ja üldse mitte nii kreemine ja magus. Samas ehk korrustort peabki olema tihkem, et püsida ja üks kord elus tahtsin ma ikka korralikku korrustorti, mitte mingit moodsat magusabufeed.

Pärast torti oli aeg veel veidi tantsimiseks ning siis juba pruudikimbu viskeks. Mulle meeldis kusagilt kuuldud idee, et kimp lendab lahti lilledeks ja kõik soovijad saavad oma, mitte et ühel veab või teisele määritakse pähe. Eriti lahe oli, et meie mõlema emad olid nõus ka kimbupüüdmisel osalema. Üldse sai see kokku olema suurem seltskond kui ma eeldasin. Küll aga päris kõik lilli ei saanud, sest ka väikesed tüdrukud ja isegi üks poiss tulid osalema, aga see-eest mu ema püüdis lausa viis lille üheksast kinni ülirõõmsana  ja kõigile meeldis me lahendus. Nad vist ei olnud sellega enne kokku puutunud.

Kõik rituaalid seljataga ja lapsed väsinud, lasime lapsehoidja vabaks ning vanaemad pidid lastega meie koju minema. Kõhutantsija pidi esimest korda öö ilma meieta veetma, aga hetkel olid nad mõlemad üsna klammerduvas faasis. Samas terve pulma olid mõlemad me pisikesed nii vaprad ja Triibu nautis täiega kõigi oma sõradega korraga aja veetmist. Vanaemad aga võtsid nii kaua aega, et end lahkumiseks valmis seada, et siis oli jäänud veel vaid viimane säraküünalde tunneli osa. Seega otsustasime, et las siis olla nemad kõik ka lõpuni. 

Läksime siis kõik õue ning meie koos väsinud lastega saime mitu korda läbi selle tunneli jalutada. Mulle on alati säraküünlad meeldinud, aga see konkreetne ettevõtmine oli rohkem hirmus kui tore. Keegi oleks võinud meid hoiatada. Eks näis, kas sealt tuleb ka mõni naerunäoga pilt või ainult ahastav mina, kes ise sädametega pihta sai ja kartis, et ka Kõhutantsija saab.

Pidu sai sellega läbi külaliste, aga mitte veel meie jaoks. Meie ja väike kaaskond läksime veel light saberitega pilte tegema pimeduses. Võitlesime nii, et minu oma läks juppideks ja üks osa kukkus üle mingi reelingu lausa terve korruse võrra allapoole. Ikka oli tore. Seejärel lasime vabaks oma toredad päevajäädvustajad ning head sõbrad aitasid meie tuppa kanda kingitused ning said vastutasuks piiluda me katuseterrassile. Ööd olid juba augustilikult mustad ning sellest ma siin lähemalt ei kirjuta. Küll aga läks meil uni varakult ära. Väsinud olime ikka, aga pead olid paksult muljeid täis ning oli vaja ju koju laste juurde minna. Lisaks ootas meid ees veel mitu päeva üritusi rootsi külalistega. Nagu tõeliselt festivalil või mitmepäevases pulmas. Meile jäid mälestuseks parkimistrahv, mis küll tähistati, neli auku mu imekauni kleidi servas ja palju-palju toredaid hetki me kõige lähedasemate seltsis. Nüüd ootame huviga professionaalseid jäädvustusi.

Kindlasti unustasin veel paljust kirjutada, aga selline see meie päev oli. Igati meie nägu ja mõnusalt vaba, kuigi kartsin, et minust saab Bridezilla. Hulluks ma aga ei läinudki. Ka mitte järgnevatel päevadel. Võin soovitada oma õige inimesega abiellumist teistelegi. Kuigi mõni päev enne pulmi hakkas vaid kahekesi abiellumine minulegi sümpatiseerima, olen ma õnnelik, et meie lähedased olid sel päeval meiega.