Päevad muudkui lähevad, neist saavad nädalad ja mina pole ikka jõudnud siia pulmapäevast endast kirjutama. Proovime siis täna sellega vähemalt pihta hakata.
Päev või kaks varem hakkasid külalised saabuma ja koos hea sõbrannaga ka minu kaua oodatud pulma rinnahoidja. Muidugi olin ma tegelikult tellinud endale pesu ülivara - kuid tagasi - aga siis hakkasin kahtlustama, et mis siis, kui see jääb kleidi alt kusagilt paistma ja tellisin samuti igati korraliku ajavaruga oma elu esimese Wonderbra ainsast kohast, kus nende ilusat paelteta mudelit veel oli lihtsalt lootes, et alles olnud suurus klapib. Edasi sain aga muudkui neile kirju saata ja küüsi närida, sest nende lubatud juba pikendatud 2-8 tööpäevast sai lõpuks 15 ja see saadeti välja just siis, kui meie laeva poole teele asusime. Niisiis paraja kombineerimise tulemusena ja olles vahepeal ostnud veel mingi tagavara rinnaka, sest originaalil jäidki paelad paistma, sain Wonderbra kätte pulmaeelsel õhtul ja õnneks see sobis nagu valatult.
Pulmade eel samas suutsin juba maha rahuneda kuidagimoodi. Hakkas tunduma, et asjad on tõesti paigas, kuigi ka veel päev enne sain kõne pulmakorraldajalt, et planeeritud toolikatted on kuidagimoodi ammu kuhugi mujale lubatud ja ta pidi alles sel päeval ujuvküünlaid ostma minema meile. Proovisin mitte stressata ja keskendusin sellele, et oma küüned ilusaks saada, sest otseloomulikult olin ma pulmade eel suutnud kümnest kuus ära murda - ühe kusjuures keset ööd une pealt kuidagi - ja mul oli nii hea meel, et olin osanud nii palju ette mõelda, et kunagise tuttava juurde endale geelküünte aja panna. Sellest sai ühtlaselt mõnus hetk endale, kus jutustasime niisama ja sain lõõgastuda, ise mitte midagi tehes ega ühegi teise elusolendi eest vastutades. Mina oleksin eeldanud, et pulmakorraldaja vähemalt kontrollib, kas ma pruudina olen osanud sellistele asjadele mõelda ja vajadusel leiab mulle ka tegijad, aga noh. Mitte minu kogemuse põhjal.
Maniküürist tormasin vanalinna, haarates teelt kiiruga kaasa mingi muffini ja külma kohvi, sest olin lubanud väliskülalistele linnaekskursiooni teha nagu vanadel headel aegadel, ainult et nüüd rootsi keeles esmakordselt ja olin juba hiljaks jäänud. Mind ootas üle kahekümnepealine seltskond lähedasi ja kaugemaid ning oli ainult paras ime, et selle tuuri lõpuks mu lapsed ka alles olid. Siinkohal pean tänama me lähedasi, sest ise ma olin küll liiga pea laiali otsas, et neid ka pidevalt jälgida suuta. Lisaks treenisin korralikult musklit, kandes Kõhutantsijat suurema osa ajast süles. Kokkuvõttes aga oli hästi tore ja tundus, et nad jäid ka rahule. Me lihtsalt tahtsime, et kui juba kaugelt tuldi, siis saadaks ka mu kodulinnast veidi parem ülevaade.
Pulmaeelne õhtu oli chill. Käisime kogu perega meie renditud katuseterrassiga Rotermanni korteriga tutvumas ja see oli nii äge lihtsalt. Saime kokku ka heade sõpradega, kes olid just saabunud ning siis läks Lemmik Triibut koju viima ning meie Kõhutantsijaga jäime ühe Rotermanni restorani väiterrassile õhtust sööma, kuni üks ahelsuitsetaja meid eemale peletas maailma väikseima, aga maitsva pasta juurest.
Edasi oli nagu mingis totakas komöödiafilmis. Läksime tagasi tuppa ja sain oma uut rinnahoidjat proovida. Seejärel ootas ees mähmevahetus, aga ma ei olnud arvestanud tõelise kakaplahvatuse võimalusega, nii et nüüd me siis olime seal, kesiselt varustatuna, keset põrandat, kõik sõna otseses mõttes sitane. Ma siis püüdsin kuidagi vannitoas seda riidest mähet rookida ja samal ajal jõudis paljas neiu suure loigu maha teha ning seal sees rõõmsalt plädistada ning röökis solvumisest, kui ta siis otse duši alla tõstsin. Olin plaaninudki minna varsti duši alla, aga nüüd oli prügikast üks haisupomm ning jalamatt pissist läbi imendunud. Imeline kombo vastu pulmapäeva hommikut, kui mingit room service'it nii pea pole oodata. Nimelt olime valinud külaliskorteri, mis oli nii modernne, et seal polnud isegi mingit receptionit. Kõik käis koodlukkudega ja suures plaanis oli see väga mugav.
Õnneks varsti jõudis Lemmik ka tagasi, aitas mul sitta küürida ning seejärel üleväsinud Kõhutantsijat hoida, kuni ma sain pestud ja kammitud ning me lõpuks kõik ühel ajal voodisse kukkusime. Kes vara, kes hilja. Kõhutantsija ei tahtnud ka selgelt millestki ilma jääda.
Otsustasin, et ma siiski ei hakka päris pulmapäevast siia sitajutu otsa kirjutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar