Ühest küljest, shopata nunnusid beebiriideid on tore. Teisest aga, mida oleks vaja ja kui palju - arvamusi on nii erinevaid. Lisaks ju beebid kipuvad kiiresti kasvama, nii et peame igasuguseid suurusi kokku krahmama.
Olen püüdnud asjale süsteemselt läheneda. Meil on Google Docsis tabel, kus kirjas peamised riietetüübid ja suurused ning oleme järjest lisanud, mis olemas on. Samas, nüüdseks olen kõik läbi pesnud ja algsetest suurustest pole suurt midagi järel. Asjad on kas suuremad või väiksemad kui sildid väidavad ja mis suurusele nad päriselt vastavad nüüd, pole mul aimugi.
Käisin täna kõik riided läbi, kõrvutades samatüübilisi omavahel pikkuse osas ning siis liigutades neid kas paremale või vasemale vastavalt selle, kas asi oli teistega võrreldes suurem või väiksem. Juba nii tekkis hulk hunnikuid. Tegelikult võiks ju ka laiusi vaadata, aga ma lihtsalt ei jaksa. Ja ma üldse ei oota, et peaksin sama tegevust kordama iga pesupäeva järel. Samas, ma ei taha maha magada millegi kandmist, sest kes teab, kui kiiresti meie Triibu kasvama hakkab.
Igatahes, nüüd tundub mulle, et 50 suurust meil praktiliselt ei olegi. Aga võib-olla on need nüüd hoopis veel väiksemaks muutunud ja 56 on uus 50. Või uus 53 näiteks. Rootsi kaasemade soovitust igaks päevaks kahte riietekomplekti omada ei suuda me veel kaugeltki täita. Vähemalt mitte nädala varuga. Samas on meil nüüd olemas mõned bodyd igas suuruses, osa neist pikkade, teised lühikeste või olematute varrukatega, mõned püksid, mõned pidžaamad/kombed, mõned paksemad kombed, üksikud pluusid ja hunnikus päranduseks saadud mütse. Ikka veel tundub mulle, et meil ei ole üldse jakke/pusasid/kampsikuid ja kõik, mis on, saavad veel tükk aega suured olema. Päranduseks oleme saanud ka natuke kummalisemaid riideid nagu ülikonnavestid, mil isegi dekoratiivne taskurätik kaasas, mõningad traksipüksid jms. Ma ei oska neid veel kuhugi liigitada.
Lemmik naerab ja soovitab mulle järjekindlalt, et ma võiksin kohe suure lapse sünnitada ning et ta võiks hundinahas ringi liikuda. Samas ma tean, et küll asjad lahenevad kogemuste tekkimisega. Hetkel aga tunnen ma end üsna lost olevat kogu selles maailmas.
Olen püüdnud asjale süsteemselt läheneda. Meil on Google Docsis tabel, kus kirjas peamised riietetüübid ja suurused ning oleme järjest lisanud, mis olemas on. Samas, nüüdseks olen kõik läbi pesnud ja algsetest suurustest pole suurt midagi järel. Asjad on kas suuremad või väiksemad kui sildid väidavad ja mis suurusele nad päriselt vastavad nüüd, pole mul aimugi.
Käisin täna kõik riided läbi, kõrvutades samatüübilisi omavahel pikkuse osas ning siis liigutades neid kas paremale või vasemale vastavalt selle, kas asi oli teistega võrreldes suurem või väiksem. Juba nii tekkis hulk hunnikuid. Tegelikult võiks ju ka laiusi vaadata, aga ma lihtsalt ei jaksa. Ja ma üldse ei oota, et peaksin sama tegevust kordama iga pesupäeva järel. Samas, ma ei taha maha magada millegi kandmist, sest kes teab, kui kiiresti meie Triibu kasvama hakkab.
Igatahes, nüüd tundub mulle, et 50 suurust meil praktiliselt ei olegi. Aga võib-olla on need nüüd hoopis veel väiksemaks muutunud ja 56 on uus 50. Või uus 53 näiteks. Rootsi kaasemade soovitust igaks päevaks kahte riietekomplekti omada ei suuda me veel kaugeltki täita. Vähemalt mitte nädala varuga. Samas on meil nüüd olemas mõned bodyd igas suuruses, osa neist pikkade, teised lühikeste või olematute varrukatega, mõned püksid, mõned pidžaamad/kombed, mõned paksemad kombed, üksikud pluusid ja hunnikus päranduseks saadud mütse. Ikka veel tundub mulle, et meil ei ole üldse jakke/pusasid/kampsikuid ja kõik, mis on, saavad veel tükk aega suured olema. Päranduseks oleme saanud ka natuke kummalisemaid riideid nagu ülikonnavestid, mil isegi dekoratiivne taskurätik kaasas, mõningad traksipüksid jms. Ma ei oska neid veel kuhugi liigitada.
Lemmik naerab ja soovitab mulle järjekindlalt, et ma võiksin kohe suure lapse sünnitada ning et ta võiks hundinahas ringi liikuda. Samas ma tean, et küll asjad lahenevad kogemuste tekkimisega. Hetkel aga tunnen ma end üsna lost olevat kogu selles maailmas.