juuni 30, 2011

Kui minust jääb väheks...

Siis ühel hetkel hakkavad seda ka ülemused märkama. Ükskõik siis, kui tubli sa oled. Muidugi neile sobib see variant väga hästi, et suudan vajadusel ka mitme eest rabeleda oma aega väga hästi planeerides ja peaaegu mitte kunagi õigel ajal koju jõudes. Aga see-eest ma enam ei põe ka, kui hommikul kümme minutit hiljem jõuan. Ja see aitab hoida mu aju rakkes ning kurbi mõtteid mõtlemast.

Aga nad on jõudnud vähemalt iseseisvalt arusaamani, et kuna nüüd läheb ka ettevõttel paremini, siis ehk oleks aeg ressursse veidi otstarbekamalt kasutada ja mind mitte raisata lihtsamate tööde tegemisele. Ma saan ju täitsa hästi ka administratiivpoolega hakkama, aga nad usuvad nüüd, et oma erialale keskendudes suudaksin rohkem korda saata. Ei tea, kas suurt bossi ka selles veenda õnnestub?

Eks elu näitab, mis saab. Ja seda ka, mis minu eelkäijast pooleteist aasta pärast saab, kuigi ei tahaks talle kuidagi liiga teha.

Kuna mu ülemusel on viimane nädal ja muud asjad ka on kohutavalt kiireloomulisteks muutunud, siis ongi hästi pingeline nädal, aga kuidagimoodi olen suutnud siiski igaks õhtuks end jamadest välja kaevata. Ja homme on reede.

Olen veetnud ka mitu toredat päeva koos sõpradega ning eile oli esimene kord üle pika aja, kus lihtsalt rääkisime H-ga nagu vanasti ja meil oli tore ja lõbus. Norisime üksteist nagu polekski maailmalõpp käes. Isegi naersime. Ja ei kakelnud ega iroonisenud halvas mõttes. Kuigi ma ei ole kindel, et temast kunagi päriselt aru saama hakkan. Eriti sellest, kuidas ta saab pärast kogu seda aega nii tunda, nagu ta tunneb. Või ei tunne. Ja kõigist temas peituvatest vastuoludest. Ja kangusest. Jne jne jne. Aga ma pean ju vastu pidama.

Lugu sellest, kuidas Sandra mu identiteedi ära kaotas

Nimelt olen oma mõtetega ikka veel jaaniõhtus, mil viivuke enne koju minemist mingi suvaline tüüp juttu tegi ja siis kohe teatas, et räägin oma emakeelt aktsendiga. See kõlas niii veidralt, et ma ei teadnud kohe üldse kuidas reageerida. Ei olnud ju keegi teine varem samasuguse avaldusega lagedale tulnud. Seega otsustasin küsida rohkem arvamusi ja hõikasin sellekohase küsimuse Sandrale ja tema hetkekaaslastele. Need võõrad liitusid kohe aktsendiarvamusega. Sandra karjus esialgu "ei" aga siis veidi hiljem väitis, et ma ei räägi mitte ainult oma emakeelt nagu hea keeleoskusega venelane, aga ma rääkivat ka inglise keelt imelikult. Puiselt ja korrektselt ja samas nagu soomalsed. Mis on juba iseenesest väga vastuoluline väide.

Minu esimene kahtlus oli, et ehk on inglise keeles elamisest midagi külge jäänud, aga siis väideti, et olen alati imelikult rääkinud. No tore siis! Ma olin kohe päris kuri. Nagu mismõttes nad nii ütlevad? Ma oskan üldse vene ja soome keelt minimaalselt, kuigi mulle on just öeldud, et ma suudan väga hästi rääkida võõrkeeltes neile iseloomuliku intonatsiooniga. Samuti sain hiljuti kuulda, et ma räägin inglise keelt isegi kiiremini kui eesti keelt ja nii hakkavad just sõnalõpud kurku kinni jääma. Ja korduvalt olen kiita saanud erinevate riikide native english speakeritelt, kelle meelest räägin nende emakeelt suurepäraselt.

No võta siis kinni, mis toimub. Ja kõige hirmsam... kui neil on õigus, kes ma siis olen?

juuni 24, 2011

Esimene vorst ära järatud

On olnud üsna raske nädal. Küll lühem kui tavaliselt, aga päevad on olnud pikad. Sinna on mahtunud trenn ja Annika lõpetamine ja tööl lapse ekspluateerimine - mida ta küll ise nautis - ja nüüd ka jaanipäev.

Ma ei suutnud kuni viimase pooliku tööpäeva lõpuni välja mõelda, kas ja mida ma oma pühade tõttu vabade päevadega teha tahan. Olin juba nii pikalt järjest õnnetu olnud ning ka pikad toredad päevad masenduses lõpetanud, et idee kuskile koos poolvõõrastega jooma minna ja seal head nägu teha ei tundunud eriti ahvatlev. Kuni tuli mõte Sandra juurde maale tulla. Ma muidugi ei teadnud, kas see talle ja tema perele üldse sobiks, aga nüüd kirjutan seda posti Sandra isa arvutil.

Läks veel nii hästi, et saime tema õega koos Tallinnast maale loksuda, pidevalt okse ja naerukrampidega võideldes, sest Laura valis laia istekoha vetsuukse järel ningf siis iga kord, kui sealne kraam rohkem loksus, tahtis hais tappa - eriti viimasel pooltunnil.

Eilse veetsimegi nende maakodus grillides ja seejärel küla jaanipeol lõkke ääres juttu ajades. Vahele mahtus muljet avaldav kogus rummi ning selle suve esimene ise grillitud liha koos esimeste eesti maasikatega. Usun, et mul on seda eemalolekut väga vaja, sest ma ei jaksaks enam kaua ainult oma suhteprobleemidele mõelda.

Olen nutnud nii palju, et majapidamispaberit kulub rullide kaupa ja tuba upub kortsutatud taskurätikute merre, aga nüüd viimaks on selgus ja rahu ja hinge ravimine saab alata. Me ei ole enam Harshiga koos. Me loodame, et muidu eriti miski ei muutu, sest olles üksteisele nii tähtsad kui me oleme, ei taha me seda lähedust kaotada, aga ma saan vist temast aru ja hakkan aktsepteerima tema soove. Ma ei süüdista teda milleski ja ennast ka mitte. Pean vaid mõistma, et praegu ei ole meie jaoks lihtsalt õige aeg. Eks elu ja aeg näitavad, mis tulevikus saab. Kas me leiame jälle oma tasakaalu ja õnne või läheme kumbki siiski oma teed.

Seni aga ignoreerin teiste lähenemiskatseid, sest ma lihtsalt ei suuda veel edasi liikuda ja jaanipäev on paras harjutamisaeg selleks. Vana peikakandidaat kirjutas just, kuidas ta tahaks minuga taevas tantsida ja bla bla. Teised vanad on suutnud end ka värskelt ja mitte heas mõttes meelde tuletada. Aga täna tunnen jälle, et mind ei murra taas iga tuuleiil. Ja see on nii hea. Kergendus laskub.

juuni 18, 2011

Sest ma väärin seda

Olen praegu tõeliselt õnnetu. Enamusele see ei paista ja loodetavasti ei hakkagi paistma, sest endalegi üllatuseks suudan avalikult head nägu teha ja ka lähedastega, kui nad ei tea juba, et midagi valesti on, aga on.

Sel nädalavahetusel tunnen end eriti üksikuna, sest Annikal on kiire, Sandra on tagasi Tartus, Aivar pidutseb ka kusagil eemal ning ülejäänud paar lähedast ignoreerivad mind. Jõudsingi sinnamaale, et saatsin solvumisest Katsile ülimalt iroonilise sõnumi, aga kui vastust ei ole tulnud mitme tunni jooksul, siis ma ei tea, kas on mõtet seda üldse oodata.

Kõigil on oma elud ja suhted ja tegemised. Indias sain ju ka häid sõpru, aga nemadki on kaugel ja avastasin, et ka tehnoloogilistest lahendustest ei ole küllalt alati nendega ühendust saamiseks. Ja nüüd rapuvad vägevalt minu ja H suhte alustalad ning mul pole süüdistada kedagi peale enda. Muidugi võiksin kanaliseerida oma viha ka vähemalt kahe teise inimese suunas, aga sel poleks mõtet. Siis peaksin ise süüst puhas olema ja ma ei ole ju. Ja ma ei ole seda mitte vähe kahtsenud, aga tunnistasin üles, palusin korduvalt vabandust ja rohkem teha ei oska - tagasi seda ju võtta ei saa. See on kõik juba vana teema, aga tuli nüüd uues, vindi peale keeranud võtmes, tagasi ja tegi minu kallimale haiget. Kohe väga. Ja ma totaalselt mõistan, kui ta otsustabki ära jalutada, aga ma ei tea, kuidas siis edasi minna. Äkki üksildus ongi minu karistus. Ebatäiuslik olemise eest Aga ma nii tahaks, et kõik saaks korda, kuid mul on tunne, et ei saa ja see kõik on selgelt out of my hands. Lihtsalt veel üks mõra lisaks eelnevatele ning takistustelasule. Seetõttu ongi vist aus, et on ilus päikseline nädalavahetus ja mina mossitan üksi kodus. Mida muud mul ongi teha? Üksi olen nii või naa. Olen juba ligi nädala ennast haletsenud ja pole ka mingit motivatsiooni ennast kätte võtta ja pingutada - mille nimel? Kes hooliks? Ja nii ma siis ignoreerin trenni ja muid koduväliseid tegevusi ning söön vaid jäätist.

juuni 14, 2011

Tuhat ja üks postitust

Uue tuhande alustamine on jälle aega võtnud. Nüüd tagant järele ei olegi teab, mis lihtne meenutada, millega peaaegu kahe nädala jooksul hakkama olen saanud, aga eks ma proovi. Nt ülemöödunud nädalavahetusel käisime kalal. Plaan oli, et Annika ja mina päevitame ning Veiko ja Santz püüavad õhtusöögi kinni, aga reaalsuses vahetasime lihtsalt kolm korda kohta, ei saanud kala ega päevitust, kuid tore oli ikkagi. Ainus ärritav osa oli see, kui pidin hakkama ühe paneellinnaku elanike ees teist kaitsma, sest nende meelest on Lasnamäe nagu lagunenud ja paha Venemaa. Minu meelest ei anna nii üldistada ega ka üht paneellinnakut teisest eristada.

Õhtul jõime veel rummist kered surisema ja pühapäeval üritasin asjalik olla.


Möödunud nädal aga oli väga töine - pool sellest veetsin Eestis ennast tähtsaks tehes ja teise poole Lätis end tõeliselt rumalana tundes. Nimelt hakkame me kvaliteedisertifikaati taotlema ja olen tihedalt seotud selle protsessiga - seega oli ka nüüd Baltimaade tulevastele kvaliteedispetsidele ühine koolitus. Asja sisu jäi ikka segaseks, aga sai jälle uusi tutvusi luua ning I-tähega tüdrukute nimesid nägudega kokku panna. Eriti tore oli see, et elasime otse Daugava jõe ääres ja vaade oli nii mega. Viimasel õhtul ei raatsinud kohe kuidagi tuppa minna ja nii me siis istusimegi kahekesi ühe läti tehnikuga jõge piiraval müüril, õppisime üksteist tundma ning jõime salaja ülimalt maitsvat siidrit. Miks meil neid ilma gaasita ei tehta, ah?

Viimane nädalalõpp aga möödus Sandra ja Aivari seltsis. Kuna kuumalaine kestis pea poolteist nädalat, siis saime veel veidi pättust teha, koolatopsidesse rummi lisada ja siis nendega Stromkal, jalgupidi vees, mõnuleda. Mida veel võiks ühelt õhtult tahta, ah?

Pühapäeval käisin töökaaslase lapse sünnipäeval mänge tegemas ja see oli ka tore. Viimaks sai ka veidi jumet naale. Lisaks kuulen kolleegidelt aina enam, et olen tõeline leid ja nemad on minuga väga rahul. Juba vihjatakse ka, et hea meelega teeksid nad minuga ikkagi pikemas perspektiivis koostööd, kuid samas puhuvad muutuste tuuled ja ei või milleski kindel olla.

Kuigi töö on tore ja firma üsna hea, siis hetkel tundub, nagu rotid põgeneksid uppuvalt laevalt. Eks igal neist ole oma põhjus, aga veidi kõhe on ikkagi. Eile oli jälle üks tähtis rahvusvaheline koosolekupäev, kus ma igaks juhuks vagusi istusin, aga vähemalt sain ürituse korraldamisega hakkama. Ja täna pidin peaaegu nädalaga kogunenud argitöösse ära uppuma. Ainus motivatsioon seal pikemalt istuda oli, et kohe-kohe saan koju tulla ja oma kõige kallimaga üle pika aja rääkida, aga võta näpust. Tal on midagi jälle pahasti ja siis ta tõrjub mind. Ma saan tema motiivist aru, aga see ikkagi ei meeldi mulle.

juuni 03, 2011

Veeõnnetusest kosmoseni ja sealt politseni

Ehk on olnud jälle üks kummaline nädal. Esmaspäeval ja teisipäeval oli veel Sandra minu juures, aga kolmapäeval sain juba koju joosta paanikas korteriomaniku kõne peale, et uputan naabreid. Umessamamoodi nagu esmaspäeval, mil Sandra mu külalised luku taha pani, rääkisin juba sellest? Selles täiesti piisas ka mulle hirmu nahka panemiseks sest no kes tahaks kunagi sellist kõne saada? Enne kui pole olukorda ise näinud, ei tea ju ka, kui hulluks olukorraks valmistuda.

Seekord aga läks õnneks. Esmapilgul ei näinud ma üldse vett kuskil kuigi valmistusin juba oma tavaliselt põrandal vedelevat läpakat pesunöörile riputama. Õnneks oli keegi juba tellinud san-tehnikud ja jõudsime üheaegselt. Nemad siis uurisid ja puurisid ja lõpuks teatasid, et arvatavasti tuli vesi välja ühest pesumasina ühenduskohast, kus on õhuvahe. Isa jättis selle kunagi nii ja väitis, et kuna kalle on õige, siis võibki nii jääda. Nüüd aga - rohkem kui aasta pärast siia kolimist - juhtus selline ootamatu jama, et naabri lagi tahtis alla tulla. Sain jälle vene keelt praktiseerida nii ühe kui teisega ja siis tormasin poodi sularahaautomaadi juurde.

Selle käigus aga avastasin veel suurema õnnetuse. Nimelt vägistasin igat pidi oma auto käigukangi, aga see keelduski liikumast ja kiirest hetkest olenemata tuli mul san-tehnikute raha järgi jala minna. Ma ei julge veel hakata selle probleemiga tegelema, sest karta on, et tuleb pukseerida see parandusse. Persse. Ms mõttes pargin ühel päeval auto ära ja järgmisel korral on see lihtsalt katki läinud? Ilma, et enne võiks midagigi aimata.

Sama päeva kolmas piisk üsna täis karikasse oli interneti äraminek. Nüüd juba küll räuskasin. Et mismõttes kõik jamad nii korraga juhtuvad? Nett tuli aga õnneks tagasi ja H suutis mu maha rahustada. Muidugi käis protessi juurde ka paras pisaratevalamine, sest ta ikka veel arvab, et on parem mind igasuguste ebameelduvustega hirmutada. Mina eelistan neid variante teada, aga positiivseks jääda.

Eilne aga oli toredam. Tööl on nii kiired päevad, et ka õhtuti jääb mitu lauda mu poolikuid asju täis, aga midagi pole teha. Sel õhtul sai vähemalt end lõdvaks lasta ühe koostööpartneri uhkel juubeliüritusel. Eksklusiivsed toidud ja joogid ja kaks bändi. Põhiesinejaks oli lätlaste Cosmos, kellest küll mina midagi ei teadnud, aga paljud teised küll. Vaimustavad poisid, pean tunnistama. Päris tihti meelitasid naeratuse mu näole. Lisaks veel social mingle ja pidevalt klaase täitvad kelnerid. Mmm... kui vaid ilusat ilma oleks eilseni jätkunud. Pool pidu oli õues ja seega üsna külm. P.S. Olen vist kuidagi vahuveini talumatuse hankinud, sest mõlemal korral sel nädalal, kui seda pakuti, hakkas kohe kõht imelikult valutama. Üldse ei meeldi.

Tänase päeva suurim action pärast rütmitunnetuseta treeneri tundi oli ühele rikkis onule politsei kutsumine. Tegelikult jõudis temani enne mingi noormees, aga siis tal vist tuli paanika kallale ja ta palus mul endal politseisse helistada, väites, et tema ei saa, sest tal autos muusika mängib. Ei saa siiani aru, kuidas see midagi takistas.

Igatahes, ootasin siis selle tänaval vedeleva nutuse ja tatise, tõmbleva purjus vanamehega päris tükk aega politseinikuhärrasid. Mul lubati küll, aga ma ei julgenud teda lihtsalt üksi jätta. Ta oli lihtsalt nii õnnetu ning rääkis sõjast ja surmast. Mingi hetk üritas ta end ka püsti ajada, aga ega jalad eriti ei kandnud ja see tundus liiga riskantne seal kitsa kõnnitee peal. Ühel hetkel siiski saabus politseibuss ja mehed lähenesid kohe väljendiga: tere, (nimi)! Ju siis olin mina ainuke võõras seal kummalises tänavanurgal kohtunud seltskonnas. Aga vähemalt tänase päeva heategu sai tehtud.

juuni 01, 2011

Kultuurikümblusest

Alustades juba ülemöödunud nädalavahetusest, võin julgelt kinnitada nii endale kui teistele, et tegin õigesti, et Aivariga pärast eelmise aasta piinlikkushetke edasi suhtlesin. Võinuksin ju solvunult minema jalutada, aga kes siis oleks nüüd ilma igasuguste kommentaarideta mu tuba katvad täis nutetud ja nuusatud taskurätikud ära koristanud? Ma ei tea just palju selliseid mehi. Teine samalaadne hetk tekkis, kui õnnestus üle pika aja Achuga rääkida ja ta jutustas, kuidas oli just poes kindermune näinud ning mometaalselt mulle mõeldes kaks tükki ostnud. Kuna aga mind ei olnud, siis sai ühe omanikuks suvaline laps. Vot nii äge tüüp ta ongi!

Möödunud nädal ise oli jälle huvitav. Algas suurepärase tööalase võiduga, kui sain taas osa ühest tähtsast koosolekust, kohtusin järjest mitmete tööriiete pakkujatega ning siis sain veel tagatipuks suurepärase uudise, et mulle enim meeldinud puhkemaja oli nõus minu karmilt kokku tõmmatud hinnapakkumisega ja isegi jättis alles mõned asjad, millest valmistusin loobuma.

Muus osas oli lihtsam töönädal, sest mu kolleeg oli tagasi ja teisigi liikus palju kontoris ringi, mistõttu ei olnud ma hetkekski oma küsimustega üksi. Hakkasin tõsisemalt tööle ka meie uue kodulehega ja paistab, et asjad hargnevad soovitud suunas.

Sel nädalal pidid minu juurde laekuma ka uued külalised. Olin küll ju otsustanud, et rohkem kui korra kuus kedagi ei võõrusta, aga juba tol samal nädalavahetusel veetsin mitu tundi vene keelt praktiseerides ja kahele Peterburi noormehele Tallinnat näidates. Üks neist oli väga tore, aga teisest jäi sitamaitse suhu. Ta oli ära suutnud unustada kõik koolis õpitud inglise keele ega püüdnudki minuga suhelda. Terve aja ta käitus ainult kõrgilt nagu mingi ärahellitatud jõmpsikas ning pani mind tundma nagu ma ei oleks tema viisaka käitumise väärilinegi pärast kõiki minu püüdeid nende olemist mugavaks teha.

Nendest jäi alles ka üks nali, kui nad lubasid mind "lillede all" oodata ja mina siis mõtlesin, et misasja? Tavaliselt on lillede all surnud ju. Aga nemad olid hoopis Musumäel.

Põhikülalisteks oli aga paar Brasiiliast, kes siia päris kauaks jääda tahtis. Vastasin nende palvele üsna ausalt ja ees ootavaid ebamugavaid tingimusi kirjeldades, nii et kui ma õige päevani midagi ei kuulnud, siis eeldasin, et ju nad lihtsalt otsustasid ümber.

Olin ise Mäos koolitusel, kui sain järjest mitu hilinenud sõnumit, et nad ootavad mind kesklinnas. Tormasin siis koju - õigemini lektor viis ja alternatiiv oleks olnud üksi vihmase ilmaga hääletada või loota, et harvades bussides on juhuslikult vabu kohti - ja kukkusin koristama.

Vahepeal olin muidugi saatnud neile ka mitu informatiivset sõnumit, aga ühel hetkel sain toa korda ja ikka ei olnud neist midagi kuulda. Siis hakkasin juba muretsema ning hiljem selguski, et nad ei saanud ühtegi mu sõnumit kätte ja läksid kuskile hosteli end välja magama. Lubasid siiski järgmisel päeval minu juurde laekuda ja mulle see sobis, sest kuigi trenni jäi nüüd jälle nende pärast minemata, sain Harshiga veidi rääkida.

Neljapäeva õhtul nad tulidki siia ja kõik sujus algusest peale ülihästi. Saime suurepäraselt läbi ning nautisime üksteise seltskonda, head sööki ning kultuurikümblust. Tassisin neid ka vastavalt võimalustele mööda Tallinna ringi ning õhtud veetsime koduselt lauamänge mängides. Õppisin ära tohutult ilusa portugalikeelse sõna: obrigada, mis tähendab "aitäh". Nemad jällegi tahtsid õppida numbreid ning ühte korralikku sõimusõna. Eelistatavalt midagi emadega, aga kuna meil Eestis emasid tülidesse ei segata, siis piirdusin väljendiga "käi persse", millest kohe suur hitt sai.

Seda võis lausa igal pool kasutada. Minu lemmikuks sai nende tuletatud sõnapaar: käi persse - que merde! Kuigi viga polnud ka variantidel: üks, kaks kolm - käi persse ja hilisõhtusel teki alt kostval dialoogil: käi persse! Käi ise! Vabandan nüüd kokkuvõtlikult ropendamise eest.

Üks naljakamaid käike oli meil juuksurikülastus. Nimelt sooviti odavat viisi kõikide peakarvade eemalduseks ja nii lõpetasime Balti jaamas. Ma aga ei oodanud, et satun samasse salonig, kus mu ema pikalt käis ja kus isegi mõned korrad ligi viis aastat tagasi juuri värvimas käisin. Üllatuseks tundis juuksur mu ikka ära ja sain taas vene keelt harjutada. Kogu juukselõikamisprotseduur käiski läbi nelja keele: portugalist inglise keelde, et mina saaksin aru ja mina pidin siis panema teksti läbi eesti keele vene keelde, et juuksur saaks aru. Kuna mu vene keel pole just väga hea, siis ma ei imesta, et juuksur värises kui ütlesime, et ta poisi kiilaks ajaks. Ise ju ka kardaks, et sain valesti aru. Juuksuritädi külvas mu nüüd aga vene keelega paksult üle olenemata sellest, et sain ehk poolest aru ja lõpuks läksme ära sealt Cassio kiilana ja mina koos juuksuri kingitud roosidega.

Teine huvitav käik oli Patarei vanglasse, kus nüüd muuseum asub ja milles ma veel käinud ei olnud. Ausalt aga ootasin sellest rohkem.

Muidugi äratab see suur ja lagunev kindlus aukartust, aga mismõttes kuulutatakse asi muuseumiks ning korjatakse piletiraha nii, et ei viitsita isegi sodi maast kokku korjata ega WC-sid ja valgustust paigaldada. Kuidagi väga imelik oli ise tuletada, mis ruum üks või teine on, sest sildid küll asja selgemaks ei teinud ja näha jääke erinevatest aegadest, mis kuidagi vanglaga kokku ei lähe. Kõige kurvemad olid aga laga ja lammutuskola täis toad ning teised, mille eksponeerimisest ei saanud kohe üldse aru. Järgmine kord läheksin ainult giidi ja taskulambiga.

Ägedatest asjadest võib aga välja tuua veel vangla spookyd operatsiooniruumid ning üksikud kongid, kus sai brasiillasi šokeerida laval asetsevate avatud auk wc-dega.

Eelmisesse nädalasse mahtus veel üks suur uudis, rõõm ja õnnetus - kõik seotud sama teemaga. Nimelt sain endalegi üllatuseks sisse sinna Inglismaa ülikooli, kus on väga hea kommunikatsiooniosakond ja karm konkurents. Rõõmu aga ei jätkunud kauaks, sest teadsin küll, et stipile kandideerimise tähtaeg on väga lähedal, aga minu teadmiste ja plaani kohaselt pidin vaid mõne päeva jooksul jõudma kirjutada essee ja selle posti panna. Kui siis aga selgus, et mul tuleks kolme tööpäeva ning nädalavahetuse jooksul hankida uuelt inimeselt (soovitavalt õppejõult või tööandjalt) ametlikult blanketil ingliskeelne iseloomustus, tuua lagedale keeletesti, mida ma ei pidanud veel tegemagi, tulemused, kirjutada valmis oma essee ja jõuda need kõik ka selleks päevaks Inglismaale toimetada, siis pidin nutma hakkama. No ma tean, et sinna ülikooli saab kandideerida igal ajal ja ka stipiavalduse esitamiseks oli palju aega ning ma oleksin võinud juba lähemalt uurida, kuidas see käib, aga ma tegin kõike tähtaegselt ja nii kiiresti, kui praeguse elu jooksul võimalik. Ei ole aga võimalik hankida juba kolmandat inglskeelset CV-d. Eriti, kuna sellega oli nii kiire, taheti blanketti ja neid, kes seda vabalt inglise keeles kirjutaksid, on vähe. Otseloomulikult ei mäleta ka massülikoolis ükski lektor oma õpilasi, kui need just millegi väga erakordsega hakkama pole saanud.

Otsustasin siiski roomata oma bakajuhendaja ees, sest arvasin, et kui keegi üldse, siis just tema mäletab ja tunneb vähemalt mõningal määral mind. Kuulsin ka, et meie ülikoolis olla normiks, et kirjutad ise oma salastatud iseloomustuse ja siis, kui õppejõud rahule jääb, kirjutab ta lihtsalt alla. Arvasin, et kui praegusel kiirel bakatööde ajal üldse oma juhendaja nõusse saan, siis just nii lähebki. Aga samas, kuna meil ei tekkinud töö kirjutamise ajal just väga head klappi, siis võis ta vabalt mu lihtsalt persse saata.

Sain talt siiski kiire vastuse, et peaksin selle ise kirjutama ja et ta ei mäleta mind. Seda oli raske mitte isiklikult võtta, sest kui mitu juhendatavat tal ikka kahe aasta jooksul olnud on!? Aga mängisin kaartidega, mis mul olid ja kirjutasin uuesti, et kas ta siis on nõus põhimõtteliselt paberile vähemalt alla kirjutama. Vastust aga enam ei tulnud.

Nüüd ei olegi enam muud teha, kui üritan leida aja, et ikka need mõlemad esseed ära kirjutada ja proovin talle saata lootuses, et ta pilgu peale ja nime alla viskab ning need siis vähemalt blanketile printida palub, et kasvõi keegi mu sõpradest selle postiga Tallinnasse saata saaks.

Olen küll lootusetult üle tähtaja ning muidugi ka stipikomisjon ignoreeris mu ajapikenduse kirja, aga mul ei ole midagi kaotada, nii et püüan siiski ära teha ja ruttu ära saata. Sest äkki siiski juhtub ime?

Muidugi oleks nõme kohe jälle töölt ära tulla ja ma ei tahaks üldse, aga samas see võib olla once in a lifetime võimalus ja kui ühtegi pidi saaksin kokku raha, et sinna minna, siis ma ei saa ju seda tuulde lasta. Elu tundub siiski praegu väga ebaõiglane, sest jõudsin nii lähedale vaid selleks, et see võimalus kohe ära võetaks.