Ehk on olnud jälle üks kummaline nädal. Esmaspäeval ja teisipäeval oli veel Sandra minu juures, aga kolmapäeval sain juba koju joosta paanikas korteriomaniku kõne peale, et uputan naabreid. Umessamamoodi nagu esmaspäeval, mil Sandra mu külalised luku taha pani, rääkisin juba sellest? Selles täiesti piisas ka mulle hirmu nahka panemiseks sest no kes tahaks kunagi sellist kõne saada? Enne kui pole olukorda ise näinud, ei tea ju ka, kui hulluks olukorraks valmistuda.
Seekord aga läks õnneks. Esmapilgul ei näinud ma üldse vett kuskil kuigi valmistusin juba oma tavaliselt põrandal vedelevat läpakat pesunöörile riputama. Õnneks oli keegi juba tellinud san-tehnikud ja jõudsime üheaegselt. Nemad siis uurisid ja puurisid ja lõpuks teatasid, et arvatavasti tuli vesi välja ühest pesumasina ühenduskohast, kus on õhuvahe. Isa jättis selle kunagi nii ja väitis, et kuna kalle on õige, siis võibki nii jääda. Nüüd aga - rohkem kui aasta pärast siia kolimist - juhtus selline ootamatu jama, et naabri lagi tahtis alla tulla. Sain jälle vene keelt praktiseerida nii ühe kui teisega ja siis tormasin poodi sularahaautomaadi juurde.
Selle käigus aga avastasin veel suurema õnnetuse. Nimelt vägistasin igat pidi oma auto käigukangi, aga see keelduski liikumast ja kiirest hetkest olenemata tuli mul san-tehnikute raha järgi jala minna. Ma ei julge veel hakata selle probleemiga tegelema, sest karta on, et tuleb pukseerida see parandusse. Persse. Ms mõttes pargin ühel päeval auto ära ja järgmisel korral on see lihtsalt katki läinud? Ilma, et enne võiks midagigi aimata.
Sama päeva kolmas piisk üsna täis karikasse oli interneti äraminek. Nüüd juba küll räuskasin. Et mismõttes kõik jamad nii korraga juhtuvad? Nett tuli aga õnneks tagasi ja H suutis mu maha rahustada. Muidugi käis protessi juurde ka paras pisaratevalamine, sest ta ikka veel arvab, et on parem mind igasuguste ebameelduvustega hirmutada. Mina eelistan neid variante teada, aga positiivseks jääda.
Eilne aga oli toredam. Tööl on nii kiired päevad, et ka õhtuti jääb mitu lauda mu poolikuid asju täis, aga midagi pole teha. Sel õhtul sai vähemalt end lõdvaks lasta ühe koostööpartneri uhkel juubeliüritusel. Eksklusiivsed toidud ja joogid ja kaks bändi. Põhiesinejaks oli lätlaste Cosmos, kellest küll mina midagi ei teadnud, aga paljud teised küll. Vaimustavad poisid, pean tunnistama. Päris tihti meelitasid naeratuse mu näole. Lisaks veel social mingle ja pidevalt klaase täitvad kelnerid. Mmm... kui vaid ilusat ilma oleks eilseni jätkunud. Pool pidu oli õues ja seega üsna külm. P.S. Olen vist kuidagi vahuveini talumatuse hankinud, sest mõlemal korral sel nädalal, kui seda pakuti, hakkas kohe kõht imelikult valutama. Üldse ei meeldi.
Tänase päeva suurim action pärast rütmitunnetuseta treeneri tundi oli ühele rikkis onule politsei kutsumine. Tegelikult jõudis temani enne mingi noormees, aga siis tal vist tuli paanika kallale ja ta palus mul endal politseisse helistada, väites, et tema ei saa, sest tal autos muusika mängib. Ei saa siiani aru, kuidas see midagi takistas.
Igatahes, ootasin siis selle tänaval vedeleva nutuse ja tatise, tõmbleva purjus vanamehega päris tükk aega politseinikuhärrasid. Mul lubati küll, aga ma ei julgenud teda lihtsalt üksi jätta. Ta oli lihtsalt nii õnnetu ning rääkis sõjast ja surmast. Mingi hetk üritas ta end ka püsti ajada, aga ega jalad eriti ei kandnud ja see tundus liiga riskantne seal kitsa kõnnitee peal. Ühel hetkel siiski saabus politseibuss ja mehed lähenesid kohe väljendiga: tere, (nimi)! Ju siis olin mina ainuke võõras seal kummalises tänavanurgal kohtunud seltskonnas. Aga vähemalt tänase päeva heategu sai tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar