Olen praegu tõeliselt õnnetu. Enamusele see ei paista ja loodetavasti ei hakkagi paistma, sest endalegi üllatuseks suudan avalikult head nägu teha ja ka lähedastega, kui nad ei tea juba, et midagi valesti on, aga on.
Sel nädalavahetusel tunnen end eriti üksikuna, sest Annikal on kiire, Sandra on tagasi Tartus, Aivar pidutseb ka kusagil eemal ning ülejäänud paar lähedast ignoreerivad mind. Jõudsingi sinnamaale, et saatsin solvumisest Katsile ülimalt iroonilise sõnumi, aga kui vastust ei ole tulnud mitme tunni jooksul, siis ma ei tea, kas on mõtet seda üldse oodata.
Kõigil on oma elud ja suhted ja tegemised. Indias sain ju ka häid sõpru, aga nemadki on kaugel ja avastasin, et ka tehnoloogilistest lahendustest ei ole küllalt alati nendega ühendust saamiseks. Ja nüüd rapuvad vägevalt minu ja H suhte alustalad ning mul pole süüdistada kedagi peale enda. Muidugi võiksin kanaliseerida oma viha ka vähemalt kahe teise inimese suunas, aga sel poleks mõtet. Siis peaksin ise süüst puhas olema ja ma ei ole ju. Ja ma ei ole seda mitte vähe kahtsenud, aga tunnistasin üles, palusin korduvalt vabandust ja rohkem teha ei oska - tagasi seda ju võtta ei saa. See on kõik juba vana teema, aga tuli nüüd uues, vindi peale keeranud võtmes, tagasi ja tegi minu kallimale haiget. Kohe väga. Ja ma totaalselt mõistan, kui ta otsustabki ära jalutada, aga ma ei tea, kuidas siis edasi minna. Äkki üksildus ongi minu karistus. Ebatäiuslik olemise eest Aga ma nii tahaks, et kõik saaks korda, kuid mul on tunne, et ei saa ja see kõik on selgelt out of my hands. Lihtsalt veel üks mõra lisaks eelnevatele ning takistustelasule. Seetõttu ongi vist aus, et on ilus päikseline nädalavahetus ja mina mossitan üksi kodus. Mida muud mul ongi teha? Üksi olen nii või naa. Olen juba ligi nädala ennast haletsenud ja pole ka mingit motivatsiooni ennast kätte võtta ja pingutada - mille nimel? Kes hooliks? Ja nii ma siis ignoreerin trenni ja muid koduväliseid tegevusi ning söön vaid jäätist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar