Uue tuhande alustamine on jälle aega võtnud. Nüüd tagant järele ei olegi teab, mis lihtne meenutada, millega peaaegu kahe nädala jooksul hakkama olen saanud, aga eks ma proovi. Nt ülemöödunud nädalavahetusel käisime kalal. Plaan oli, et Annika ja mina päevitame ning Veiko ja Santz püüavad õhtusöögi kinni, aga reaalsuses vahetasime lihtsalt kolm korda kohta, ei saanud kala ega päevitust, kuid tore oli ikkagi. Ainus ärritav osa oli see, kui pidin hakkama ühe paneellinnaku elanike ees teist kaitsma, sest nende meelest on Lasnamäe nagu lagunenud ja paha Venemaa. Minu meelest ei anna nii üldistada ega ka üht paneellinnakut teisest eristada.
Õhtul jõime veel rummist kered surisema ja pühapäeval üritasin asjalik olla.
Möödunud nädal aga oli väga töine - pool sellest veetsin Eestis ennast tähtsaks tehes ja teise poole Lätis end tõeliselt rumalana tundes. Nimelt hakkame me kvaliteedisertifikaati taotlema ja olen tihedalt seotud selle protsessiga - seega oli ka nüüd Baltimaade tulevastele kvaliteedispetsidele ühine koolitus. Asja sisu jäi ikka segaseks, aga sai jälle uusi tutvusi luua ning I-tähega tüdrukute nimesid nägudega kokku panna. Eriti tore oli see, et elasime otse Daugava jõe ääres ja vaade oli nii mega. Viimasel õhtul ei raatsinud kohe kuidagi tuppa minna ja nii me siis istusimegi kahekesi ühe läti tehnikuga jõge piiraval müüril, õppisime üksteist tundma ning jõime salaja ülimalt maitsvat siidrit. Miks meil neid ilma gaasita ei tehta, ah?
Viimane nädalalõpp aga möödus Sandra ja Aivari seltsis. Kuna kuumalaine kestis pea poolteist nädalat, siis saime veel veidi pättust teha, koolatopsidesse rummi lisada ja siis nendega Stromkal, jalgupidi vees, mõnuleda. Mida veel võiks ühelt õhtult tahta, ah?
Pühapäeval käisin töökaaslase lapse sünnipäeval mänge tegemas ja see oli ka tore. Viimaks sai ka veidi jumet naale. Lisaks kuulen kolleegidelt aina enam, et olen tõeline leid ja nemad on minuga väga rahul. Juba vihjatakse ka, et hea meelega teeksid nad minuga ikkagi pikemas perspektiivis koostööd, kuid samas puhuvad muutuste tuuled ja ei või milleski kindel olla.
Kuigi töö on tore ja firma üsna hea, siis hetkel tundub, nagu rotid põgeneksid uppuvalt laevalt. Eks igal neist ole oma põhjus, aga veidi kõhe on ikkagi. Eile oli jälle üks tähtis rahvusvaheline koosolekupäev, kus ma igaks juhuks vagusi istusin, aga vähemalt sain ürituse korraldamisega hakkama. Ja täna pidin peaaegu nädalaga kogunenud argitöösse ära uppuma. Ainus motivatsioon seal pikemalt istuda oli, et kohe-kohe saan koju tulla ja oma kõige kallimaga üle pika aja rääkida, aga võta näpust. Tal on midagi jälle pahasti ja siis ta tõrjub mind. Ma saan tema motiivist aru, aga see ikkagi ei meeldi mulle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar