On olnud üsna raske nädal. Küll lühem kui tavaliselt, aga päevad on olnud pikad. Sinna on mahtunud trenn ja Annika lõpetamine ja tööl lapse ekspluateerimine - mida ta küll ise nautis - ja nüüd ka jaanipäev.
Ma ei suutnud kuni viimase pooliku tööpäeva lõpuni välja mõelda, kas ja mida ma oma pühade tõttu vabade päevadega teha tahan. Olin juba nii pikalt järjest õnnetu olnud ning ka pikad toredad päevad masenduses lõpetanud, et idee kuskile koos poolvõõrastega jooma minna ja seal head nägu teha ei tundunud eriti ahvatlev. Kuni tuli mõte Sandra juurde maale tulla. Ma muidugi ei teadnud, kas see talle ja tema perele üldse sobiks, aga nüüd kirjutan seda posti Sandra isa arvutil.
Läks veel nii hästi, et saime tema õega koos Tallinnast maale loksuda, pidevalt okse ja naerukrampidega võideldes, sest Laura valis laia istekoha vetsuukse järel ningf siis iga kord, kui sealne kraam rohkem loksus, tahtis hais tappa - eriti viimasel pooltunnil.
Eilse veetsimegi nende maakodus grillides ja seejärel küla jaanipeol lõkke ääres juttu ajades. Vahele mahtus muljet avaldav kogus rummi ning selle suve esimene ise grillitud liha koos esimeste eesti maasikatega. Usun, et mul on seda eemalolekut väga vaja, sest ma ei jaksaks enam kaua ainult oma suhteprobleemidele mõelda.
Olen nutnud nii palju, et majapidamispaberit kulub rullide kaupa ja tuba upub kortsutatud taskurätikute merre, aga nüüd viimaks on selgus ja rahu ja hinge ravimine saab alata. Me ei ole enam Harshiga koos. Me loodame, et muidu eriti miski ei muutu, sest olles üksteisele nii tähtsad kui me oleme, ei taha me seda lähedust kaotada, aga ma saan vist temast aru ja hakkan aktsepteerima tema soove. Ma ei süüdista teda milleski ja ennast ka mitte. Pean vaid mõistma, et praegu ei ole meie jaoks lihtsalt õige aeg. Eks elu ja aeg näitavad, mis tulevikus saab. Kas me leiame jälle oma tasakaalu ja õnne või läheme kumbki siiski oma teed.
Seni aga ignoreerin teiste lähenemiskatseid, sest ma lihtsalt ei suuda veel edasi liikuda ja jaanipäev on paras harjutamisaeg selleks. Vana peikakandidaat kirjutas just, kuidas ta tahaks minuga taevas tantsida ja bla bla. Teised vanad on suutnud end ka värskelt ja mitte heas mõttes meelde tuletada. Aga täna tunnen jälle, et mind ei murra taas iga tuuleiil. Ja see on nii hea. Kergendus laskub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar