juuni 01, 2011

Kultuurikümblusest

Alustades juba ülemöödunud nädalavahetusest, võin julgelt kinnitada nii endale kui teistele, et tegin õigesti, et Aivariga pärast eelmise aasta piinlikkushetke edasi suhtlesin. Võinuksin ju solvunult minema jalutada, aga kes siis oleks nüüd ilma igasuguste kommentaarideta mu tuba katvad täis nutetud ja nuusatud taskurätikud ära koristanud? Ma ei tea just palju selliseid mehi. Teine samalaadne hetk tekkis, kui õnnestus üle pika aja Achuga rääkida ja ta jutustas, kuidas oli just poes kindermune näinud ning mometaalselt mulle mõeldes kaks tükki ostnud. Kuna aga mind ei olnud, siis sai ühe omanikuks suvaline laps. Vot nii äge tüüp ta ongi!

Möödunud nädal ise oli jälle huvitav. Algas suurepärase tööalase võiduga, kui sain taas osa ühest tähtsast koosolekust, kohtusin järjest mitmete tööriiete pakkujatega ning siis sain veel tagatipuks suurepärase uudise, et mulle enim meeldinud puhkemaja oli nõus minu karmilt kokku tõmmatud hinnapakkumisega ja isegi jättis alles mõned asjad, millest valmistusin loobuma.

Muus osas oli lihtsam töönädal, sest mu kolleeg oli tagasi ja teisigi liikus palju kontoris ringi, mistõttu ei olnud ma hetkekski oma küsimustega üksi. Hakkasin tõsisemalt tööle ka meie uue kodulehega ja paistab, et asjad hargnevad soovitud suunas.

Sel nädalal pidid minu juurde laekuma ka uued külalised. Olin küll ju otsustanud, et rohkem kui korra kuus kedagi ei võõrusta, aga juba tol samal nädalavahetusel veetsin mitu tundi vene keelt praktiseerides ja kahele Peterburi noormehele Tallinnat näidates. Üks neist oli väga tore, aga teisest jäi sitamaitse suhu. Ta oli ära suutnud unustada kõik koolis õpitud inglise keele ega püüdnudki minuga suhelda. Terve aja ta käitus ainult kõrgilt nagu mingi ärahellitatud jõmpsikas ning pani mind tundma nagu ma ei oleks tema viisaka käitumise väärilinegi pärast kõiki minu püüdeid nende olemist mugavaks teha.

Nendest jäi alles ka üks nali, kui nad lubasid mind "lillede all" oodata ja mina siis mõtlesin, et misasja? Tavaliselt on lillede all surnud ju. Aga nemad olid hoopis Musumäel.

Põhikülalisteks oli aga paar Brasiiliast, kes siia päris kauaks jääda tahtis. Vastasin nende palvele üsna ausalt ja ees ootavaid ebamugavaid tingimusi kirjeldades, nii et kui ma õige päevani midagi ei kuulnud, siis eeldasin, et ju nad lihtsalt otsustasid ümber.

Olin ise Mäos koolitusel, kui sain järjest mitu hilinenud sõnumit, et nad ootavad mind kesklinnas. Tormasin siis koju - õigemini lektor viis ja alternatiiv oleks olnud üksi vihmase ilmaga hääletada või loota, et harvades bussides on juhuslikult vabu kohti - ja kukkusin koristama.

Vahepeal olin muidugi saatnud neile ka mitu informatiivset sõnumit, aga ühel hetkel sain toa korda ja ikka ei olnud neist midagi kuulda. Siis hakkasin juba muretsema ning hiljem selguski, et nad ei saanud ühtegi mu sõnumit kätte ja läksid kuskile hosteli end välja magama. Lubasid siiski järgmisel päeval minu juurde laekuda ja mulle see sobis, sest kuigi trenni jäi nüüd jälle nende pärast minemata, sain Harshiga veidi rääkida.

Neljapäeva õhtul nad tulidki siia ja kõik sujus algusest peale ülihästi. Saime suurepäraselt läbi ning nautisime üksteise seltskonda, head sööki ning kultuurikümblust. Tassisin neid ka vastavalt võimalustele mööda Tallinna ringi ning õhtud veetsime koduselt lauamänge mängides. Õppisin ära tohutult ilusa portugalikeelse sõna: obrigada, mis tähendab "aitäh". Nemad jällegi tahtsid õppida numbreid ning ühte korralikku sõimusõna. Eelistatavalt midagi emadega, aga kuna meil Eestis emasid tülidesse ei segata, siis piirdusin väljendiga "käi persse", millest kohe suur hitt sai.

Seda võis lausa igal pool kasutada. Minu lemmikuks sai nende tuletatud sõnapaar: käi persse - que merde! Kuigi viga polnud ka variantidel: üks, kaks kolm - käi persse ja hilisõhtusel teki alt kostval dialoogil: käi persse! Käi ise! Vabandan nüüd kokkuvõtlikult ropendamise eest.

Üks naljakamaid käike oli meil juuksurikülastus. Nimelt sooviti odavat viisi kõikide peakarvade eemalduseks ja nii lõpetasime Balti jaamas. Ma aga ei oodanud, et satun samasse salonig, kus mu ema pikalt käis ja kus isegi mõned korrad ligi viis aastat tagasi juuri värvimas käisin. Üllatuseks tundis juuksur mu ikka ära ja sain taas vene keelt harjutada. Kogu juukselõikamisprotseduur käiski läbi nelja keele: portugalist inglise keelde, et mina saaksin aru ja mina pidin siis panema teksti läbi eesti keele vene keelde, et juuksur saaks aru. Kuna mu vene keel pole just väga hea, siis ma ei imesta, et juuksur värises kui ütlesime, et ta poisi kiilaks ajaks. Ise ju ka kardaks, et sain valesti aru. Juuksuritädi külvas mu nüüd aga vene keelega paksult üle olenemata sellest, et sain ehk poolest aru ja lõpuks läksme ära sealt Cassio kiilana ja mina koos juuksuri kingitud roosidega.

Teine huvitav käik oli Patarei vanglasse, kus nüüd muuseum asub ja milles ma veel käinud ei olnud. Ausalt aga ootasin sellest rohkem.

Muidugi äratab see suur ja lagunev kindlus aukartust, aga mismõttes kuulutatakse asi muuseumiks ning korjatakse piletiraha nii, et ei viitsita isegi sodi maast kokku korjata ega WC-sid ja valgustust paigaldada. Kuidagi väga imelik oli ise tuletada, mis ruum üks või teine on, sest sildid küll asja selgemaks ei teinud ja näha jääke erinevatest aegadest, mis kuidagi vanglaga kokku ei lähe. Kõige kurvemad olid aga laga ja lammutuskola täis toad ning teised, mille eksponeerimisest ei saanud kohe üldse aru. Järgmine kord läheksin ainult giidi ja taskulambiga.

Ägedatest asjadest võib aga välja tuua veel vangla spookyd operatsiooniruumid ning üksikud kongid, kus sai brasiillasi šokeerida laval asetsevate avatud auk wc-dega.

Eelmisesse nädalasse mahtus veel üks suur uudis, rõõm ja õnnetus - kõik seotud sama teemaga. Nimelt sain endalegi üllatuseks sisse sinna Inglismaa ülikooli, kus on väga hea kommunikatsiooniosakond ja karm konkurents. Rõõmu aga ei jätkunud kauaks, sest teadsin küll, et stipile kandideerimise tähtaeg on väga lähedal, aga minu teadmiste ja plaani kohaselt pidin vaid mõne päeva jooksul jõudma kirjutada essee ja selle posti panna. Kui siis aga selgus, et mul tuleks kolme tööpäeva ning nädalavahetuse jooksul hankida uuelt inimeselt (soovitavalt õppejõult või tööandjalt) ametlikult blanketil ingliskeelne iseloomustus, tuua lagedale keeletesti, mida ma ei pidanud veel tegemagi, tulemused, kirjutada valmis oma essee ja jõuda need kõik ka selleks päevaks Inglismaale toimetada, siis pidin nutma hakkama. No ma tean, et sinna ülikooli saab kandideerida igal ajal ja ka stipiavalduse esitamiseks oli palju aega ning ma oleksin võinud juba lähemalt uurida, kuidas see käib, aga ma tegin kõike tähtaegselt ja nii kiiresti, kui praeguse elu jooksul võimalik. Ei ole aga võimalik hankida juba kolmandat inglskeelset CV-d. Eriti, kuna sellega oli nii kiire, taheti blanketti ja neid, kes seda vabalt inglise keeles kirjutaksid, on vähe. Otseloomulikult ei mäleta ka massülikoolis ükski lektor oma õpilasi, kui need just millegi väga erakordsega hakkama pole saanud.

Otsustasin siiski roomata oma bakajuhendaja ees, sest arvasin, et kui keegi üldse, siis just tema mäletab ja tunneb vähemalt mõningal määral mind. Kuulsin ka, et meie ülikoolis olla normiks, et kirjutad ise oma salastatud iseloomustuse ja siis, kui õppejõud rahule jääb, kirjutab ta lihtsalt alla. Arvasin, et kui praegusel kiirel bakatööde ajal üldse oma juhendaja nõusse saan, siis just nii lähebki. Aga samas, kuna meil ei tekkinud töö kirjutamise ajal just väga head klappi, siis võis ta vabalt mu lihtsalt persse saata.

Sain talt siiski kiire vastuse, et peaksin selle ise kirjutama ja et ta ei mäleta mind. Seda oli raske mitte isiklikult võtta, sest kui mitu juhendatavat tal ikka kahe aasta jooksul olnud on!? Aga mängisin kaartidega, mis mul olid ja kirjutasin uuesti, et kas ta siis on nõus põhimõtteliselt paberile vähemalt alla kirjutama. Vastust aga enam ei tulnud.

Nüüd ei olegi enam muud teha, kui üritan leida aja, et ikka need mõlemad esseed ära kirjutada ja proovin talle saata lootuses, et ta pilgu peale ja nime alla viskab ning need siis vähemalt blanketile printida palub, et kasvõi keegi mu sõpradest selle postiga Tallinnasse saata saaks.

Olen küll lootusetult üle tähtaja ning muidugi ka stipikomisjon ignoreeris mu ajapikenduse kirja, aga mul ei ole midagi kaotada, nii et püüan siiski ära teha ja ruttu ära saata. Sest äkki siiski juhtub ime?

Muidugi oleks nõme kohe jälle töölt ära tulla ja ma ei tahaks üldse, aga samas see võib olla once in a lifetime võimalus ja kui ühtegi pidi saaksin kokku raha, et sinna minna, siis ma ei saa ju seda tuulde lasta. Elu tundub siiski praegu väga ebaõiglane, sest jõudsin nii lähedale vaid selleks, et see võimalus kohe ära võetaks.

Kommentaare ei ole: