Olen nüüd jälle poolteist nädalat vapralt tööl käinud. Mu eelkäija läks esmaspäeval ära ja ma mõtlesin, et okei, mul ongi aeg iseseisvamaks muutuda, aga siis ma veel ei teadnud, et ka ainus teine püsivalt kontoris pesitsev kolleeg, kellelt nõu küsida, läheb samal nädalal puhkusele. Seega jälle oli päris korralik situatsioonist tulenev ujumaõppimise kursus.
Muidugi olin jõudnud paljude tööülesannetega seonduva protokolli ära unustada ja nüüd pidin instinktiivselt proovima asju mitte pekki keerata. Vahepeal oli küll tunne, et on jah põnev ja huvitav ja tore - eriti esmaspäevasel koolitusel ainukese naissooesindajana, kus mehed mulle koolipoisi kombel pidevalt kildude viskamisega muljet püüdsid avaldada. Ei olnud üldse naljakas, kui nad siis iga killu järel kiire pilgu mulle viskasid, et näha, kas ma reageerisin. Aga see selleks. Päris palju on veel segaseid asju ja ma tõesti loodan, et aja jooksul kõik suuremate jamadeta selgeks saab. Kõik on vähemalt väga toetavad ja nüüd oli õnneks ka ülemus Eestis, ning tema on igati valmis mind aitama. ka kõige tobedamate probleemidega. Ma lihtsalt ei tahaks neid kedagi kogu aeg segada. Ja nädala lõpus sain juba ka kiita, et olen arenenud ja täitsa hästi siiani oma tööga hakkama saanud. Mind ennast üllatab see, kui palju põnevust praegu veel isegi paberimajandus pakub. Aga Murphy seaduse kohaselt oli sel nädalal ka igasuguseid totakaid jamasid. Eriti esimesel päeval üksi, kui nett oli parandamatult maas ja isegi kohvimasin ei teinud minuga koostööd ja samas oli mul nii-nii palju teha.
Ebaregulaarsustest rääkides peaksin vist ka eelmisest nädalavahetusest rääkima. Mul oli nagunii plaanis Tartusse minna, sest esmaspäeva hommikul pidi seal algama üks koolitus, aga kui ma laupäeval vahetult pärast ärkamist sain Sandralt paanikast nõretava kõne, et tal on nii valus ja halb ja et ta kutsub kohe kiirabi, siis otseloomulikult tormasin täielikus adrenaliinivärinas kohe sinna.
Terve nädalavahetus oligi selline, et tema võitles iseendaga ja püüdis samas kangekaelselt õppida. No nii jabur oli vaadata teda voodil pikutamas ja sirgetel kätel enda ees konspekti hoidmas, et üldse oleks võimalik lugeda. Õnneks olid ka mõned paremad hetked, kui tema ei õppinud ega mina ei pidanud reklaamitööd tegema - sest muidugi laekus see jälle just Tartu nädalavahetuseks - siis vaatasime filme või masendama ajavat Eurovisiooni - mitte, et mulle meie laul üldse meeldiks - ja korra vedasime end ka Eedenisse ning tegime tee peal pilte kaameraga, mille paanikahoos ikka kotti surunud olin. Ei tahtnud teda siis täiesti puutumatult ka tagasi koju tassida.
Esmaspäeva hommikuks aga lõppes see pull sellega, et sain kolme päeva jooksul juba teist korda Sandraga haiglasse tormata. Õnneks oli selleks hetkeks, kui Sandra lõpuks minema nõustus, parasjagu mu kolleeg maja ette jõudnud ja mõistvad nagu nad on, panime siis nii kiirelt kui võimalik sinna poole, hoolimata sellest, et oleksime pidanud vastassuunas tormama. Mida iganes. Vähemal on Sandral nüüd parem. Mõneks ajaks.
Ja minust ja H-st... ei, kõik ei ole korras, aga ma pean siiani täiesti hästi vastu. Me räägime palju ja tundub, et ta alles otsib seda hetkel parimat lahendust. Lihtsalt loodan, et ta endas ruttu selgusele jõuab.
Sest mind üldse ei tõmba mingid purjus kohalikud isased, kes linna peal ligi ajavad. Eile, kui ma Rauno sünnipäevale koos kiirelt kingituseks ostetud lipsustatud ananassiga läksin, siis tõmbasin ikka tohutult tähelepanu. Ma ei arvanud, et ananass ka siin põhjamaal enam nii palju elevust võiks põhjustada. Aga oli tore õhtu. Mis siis, et enne sai veel krokodillipisaraid valada ja muidugi käisin tööl paistes silmadega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar