Seiklustest üle mere

Läksin siis elus esimest korda lennukiga Rootsi. Kohalejõudmine neljakümne viie minutiga tundus üleloomulik. Aga nii see oli.

Turvakontrollis ootas mind nunnu lontkõrv kutsu, kelle pärast natuke nagu soovinukski, et mul oleks midagi kahtlast kaasas olnud ja siis enne, kui jõudsin enda saabumisest teada anda, helistas mulle üks kahest, kellega koos lennujaamast linna minema pidime. Olime lausa üksteise nägemisulatuses, nii et see läks oodatust oluliselt sujuvamalt.

Meie kolmanda kaaslase ülesleidmisest kujunes aga suurem seiklus, sest ta pidanuks jõudma meist varem, aga tema telefon oli väljas, lendude tabloo tema saabumist ei kajastanud ja teda ennast kusagilt ei paistnud. Proovisime juba igasuguseid trikke tema asukoha tuvastamiseks, kui ta järsku lihtsalt meie juurde jalutas. Siis selgus, et tema oli meid oodanud juba enne turvakontrolli, kust meie enesestmõistetavalt läbi jalutasime ning tema telefonist vist puudus rahvusvaheline pakett.

Igatahes, võtsime siis kolmekesi takso hotelli ja seal kohtusime ka ühe iirlasega meie grupist. Veetsime üheskoos toreda õhtu lobby-baaris hirmkallist majaveini juues ja üksteisega tutvudes. Saime muuhulgas ka teada, et Eestis on noortel emadel ikka väga hea elu ja röögatult pikk tasustatud raseduspuhkus. Ma ei kujuta ettegi, mis saaks, kui meil oleks ka nagu USAs, et kuus nädalat vist palgata puhkust töölt ja siis valid, kas jätkad tööd või tuled ära. Samas brittide jaoks oli üsna enesestmõistetav, et naised ei lähe uuesti täiskohaga tööle ja ega see vist polegi eriti lihtne, kui pead lapsi peaaegu täiseani valvama ja sõidutama ning seadus keelab kuni kuueteistaastasele majavõtmeid anda. Kõik see ja nende hirmud teismelistele vabaduse andmise ees ajasid mind muigama, sest mina võisin juba seitsmesena vabalt ringi liikuda ja võti käis paelaga kaelas. Sain ka bussiga linnas seigeldud ning sõbrantsidel pimeduseni külas olemine oli normaalne.

Esimene koolituspäev oli ka tore. Ma sattusin kokku inimestega, kes end veebialal veelgi ebakompetentsematena tundsid ja me plaanisime peita end tagaritta, aga tegelikult polnud üldse õudne ega raske ja me sattusime ikka esiritta. Sellest aga oli hoopis kasu, sest sain kohe vastused oma tuhandetele küsimustele. Ühesõnaga õppisime looma maagiat ja mina sain tundma paljusid sama ala spetsialiste üle maailma. Kõik olid muidugi ülimalt šokeeritud sellest, et ma vaid vähem kui kaks nädalat meie ettevõtte ridadesse kuulun samas, kui nemad seal neli kuni 45 aastat olnud on. Mina sain sellest aga kindlust firma headuse kohta, sest miks muidu paljud sealt kunagi ära minna ei taha!?

Esimese päeva õhtu oli ka äge. Meid viidi tutvumisõhtusöögile Stockholmi teletorni, mis pidavat olema ka linna kõige kõrgem hoone. Täpseid numbreid ma öelda ei oska, aga selle kolmekümne korruse jagu liftis sõites läksid igatahes kõrvad lukku ja ülevalt oli meeletult ilus vaade linnale. Ka hotellist peaks meil olema hea vaade, sest sattusime kuueteistkümnendale korrusele ja akna all pargivad ka Eesti kruiisilaevad, aga muidu pole sealt eriti midagi näha. Hotelli kallal võiks veel vinguda, aga ei viitsi enam.

Teletornirestoranist aga nägime sealsamas kõrval lendavaid ja maanduvaid hiiglaslikke kuumaõhu palle ja niisugune kadedus tekkis. Ning muidugi soov ise seal reisijate asemel olla.

Ka toiduga hellitati meid ära. Vaid hotelli hommikusöök oli pettumust valmistav, sest kes tahaks 160-euroses hotellis hommikuks viinereid ja võileibu süüa? Öäk. Seega leiutasin iga kord midagi ja panustasin palju puuviljadele. Muidu aga elasin mereandidel ja delikatessidel. Üldjuhul ju neid ei söö, aga seal oli ka tavaline buffee-stiilis lõunasöök kala või pasta erinevate mereandidega, millest paljusid ma pole vist kunagi varem söönud. Ja seal teletornis proovisime esmakordselt vähki kokteilisalati sees ning ülihästi küpsetatud lambaliha mingis magusas kastmes ja koos artitšokipudruga. Jälle asjad, mida ma muid ei valiks, aga ei kahetse. Ühe lõunasöögi sisse mahtus ka põhjapõdra liha mingi punaste marjade moosiga, mida kohalikud mehed mul käskisid proovida ning tõesti - oli hea. Ka mereandide kõrvale:D Ning lisaks lõputud kohvipausid, mil alati midagi head näksida. Tunnen, et nullisin kõik trennitulemused ära. Magustoitudest ma parem ei räägigi. Räägin hoopis minu jaoks üllatavast faktist, et britid polnud kunagi valgeid mune näinud. How weird! Või noh. Õuna-kaneeli tiramisu!!

Jalutasime sealt restoranist kõhutäie kergendamise nimel tagasi hotelli, aga suutsime muidugi ära eksida. See ekslemine lasi mul tuttavaks saada meie Põhja-AMeerika esindajatega, kes naersid, et nüüd vist võtan küll lähenemiskeelu, sest nad vedasid mingi kuhugi tupikusse raudtee äärde, kust paistis me hotell, aga ligi ei saanud ja ainus silt seal hüljatud alal ütles Skor. Mõelge nüüd ingliskeelsele hääldusele ja tähendusele.

Teine koolitusepäev oli samuti asjalik. Õppisime juba rohkemaid trikke ning tundub, et kõik see fancy stuff veebides tuleb oodatavast palju kergemalt kätte. Selle päeva lõpus oli minu suurim õppetund, et emade- ja isadepäev võivad küll olla üsna rahvusvahelised, aga kõik tähistavad neid iseajal. Nimelt teised küll emadepäeval koolitusele ei tulnud.

Õhtul otsustasime natuke omapead linnaga tutvuda ja siis selgus, et üks meist tunneb üht kohalikku meest meie ettevõttest, kes lubas meile linna näidata ja nii me siis liikusime vanalinna. Paljude jaoks oli see üldse esimene Stockholmi külastus, aga ka mul oli huvitav üle pika aja seal linnas mitte shoppamisele keskenduda. Nende vanalinn on ju väga ilus ja pärast sõime ka ühes ilusas restoranis üheskoos õhtust. See oli veel eriti lõbus üritus, sest kuidagi hakkasime rääkima üsna isiklikest teemadest ja just piinlikest sitatsioonidest. Siis sain teada ka, et mu inglise keel olla liiga hea, sest ma kõõksusin naerda brittide kahemõttelise jutu üle samal ajal, kui ülejäänud non-native'id vaid õrnalt muigasid viisakusest asja sisust aru saamata.

Ka kojutulek oli lõbus ja üleüldse sealne metrooga seiklemine. Sest alguses tegi meie rumeenlane ühele kohalikule mehele elukalliduseteemalist ülekuulamist, mille tulemusena selgus, et ta ise arvutas valesti. Mina olin rahateemal vait, sest ma ei tea jätkuvalt SEKi kurssigi ja sain vaadata vaid, et see on väiksem number ja too suurem:D

Koduteel aga jalutasime koos iirlase ja rumeenlasega ning jätkasime oma huvitavaid teemasid. Kui ta siis rääkis, kuidas plaanib oma kuuekümne üheksaaastasele vanaemale rannapuhkuselt partneri sebida, siis me - teised - pidime taas naeru kätte ära surema. Ma ei tea, kuidas minu vanaema sellisesse pakkumisse suhtuks, aga samas õigu ju on, et ka vanainimestel on õigus elu nautida.

Kolmas ehk viimane koolitusepäev oli natuke keerulisem. Selle lõpus aga saime tunnistused, jätsime üksteisega hüvasti ja hakkasime väiksemate seltskondadega lennujaama poole liikuma. Minust tehti veel igati arusaamatult grupijuht, kes pidi oskama lugeda viieni ja veenduma, et keegi taksost maha ei jääks. Aga ma oleksin ka selle ülesande mõnele kogenumale usaldanud.

Kojusaamine oli muidugi omaette seiklus. Nimelt terve kiirtee oli mingi õnnetuse pärast umbes, aga õnneks meile sattus üks vabameelsem taksojuht, kes tegi iseendale uue rea ja nii sõitsimegi tee kõrvalt kõigist ootajatest mööda. See oli väga hea, sest pärast läks ikka lennujaamas kiireks. Ei saanud ma kuidagi kohustuslike iseteenindusmasinatega hakkama ja siis oli veel vaja poest läbi joosta ning saimegi vast veel pool tunnikest ühe kolleegiga jutustada, mis oli hea, sest temaga ma varem tutvuda ei jõudnud, ning oligi juba boarding time.

Kolm ja pool väsitavat päeva, aga kolmteist uut sõpra ja töökontakti ning mõnus vaheldus. Ja siis juba kostis lennukikõlaritest: oleme saavutanud lennukõrguse 9500 meetrit, väljas on miinus 51 kraadi ja lennukiiruseks 800km tunnis. Järgmise asjana olin tagasi kodus.