Eelmine reede - jah, nii palju olen ajast maas - oli minu jaoks taas tõsine tööpäev. Lisaks veel kordades närvilisem kui tavaliselt, sest ma ei saanud kuidagi kokku vajalikku matejali eesootavaks koolituseks, lisaks keelati mõned fotod arusaamatult ära ja oli reaalne oht, et jään Rootsis hotelli pantvangi, sest krediitkaart valmis ei saanud, arvete variant neile ei sobinud ja mingist hetkest alates ei olnud võimalik enam üldse raha üheski suunas liigutada. Lisaks ei saanud ka ühtegi targemat inimest kätte. Ma hakkasin juba vaikselt paanikasse minema.
Aga siis sai tööpäev läbi, ma jooksin koju trenniriiete järele ja õnneks juba päeval Annikale ostetud sooaleivakingitust maha panema ning siis ootaski ees elu esimene shapingutund. Pärast seda pidin koos oma külalisega Annika ja Veiko värskelt valmis saanud kodu vaatama minema ja pärast seda veel klubisse üht eesti bandi kuulama. Aga see oli vaid plaan. Ja teate ju küll, kuidas plaanidega on... Elu läheb omasoodu.
Seega elasin trenni üle ja tormasin koju, sest aega oli napilt ja Annika tahtis meid võimalikult vara, aga siis ta helistas ja saatis mu hoopis uuesti poodi koos lisainfoga, et ta isegi pole veel kodus ja nii kiire ka pole. Seega korjasin oma külalise peale, käisime poes erinevate basiilikusortidega tutvumas ja siis suutsime isegi õige maja ruttu üles leida. Mu sõber sai seetõttu ka magalarajooni näha. Muidugi ta oli ka juba enne aru saanud, kui hinnaline mu kodu asukoht on, aga see selleks.
Meil oli neljakesi tore õhtu. Veiko oli tänulik ka keelepraktika eest, aga Annika ei rääkinud peaaegu üldse.
Puhusime ühe kunstiprojekti heaks rõdul mulle ja sellest on päris palju ägedaid pilte ka. Loogan need ming hetk endale ka saada. Kokkuvõttes mu külaline jäi rahule ja mingi hetk liikusime kahekesi edasi ühte klubisse. Aga see oli omaette ooper.
Nimelt me jõudsime klubisse, ostsime piletid ära ja rõõmustasime, et show polnud veel pihta hakanud. Sain kohe ka teada, et mu kaaslaseleei meeldi tantsida, millest oli väga kahju, sest tõeliselt minu maitse järgi muusikat lasti terve meie sealoleku aja. Seega istusime mingile diivanile. Veidi seisime ka ja mul oli nii naljakas seista suure astme võrra kõrgemal, et temaga võrdsem olla, sest tavaliselt ma ei ole meestest nii palju lühem, aga seekord ju olin. Kuid lõpuks oli ikka hääl nii ära karjutud üksteisele kõrva röökimisest, et ajas köhima ja iiveldama, rääkimata valust.
Igatahes, ootasime seal siis nii umbes tund aega esinejaid, aga kui neid ei tulnud, hakkasime muutuma kahtlustavamateks. Mõtlesime, et ootame siis pool tundi veel poole kaheni ja ootasimegi. Samal ajal jälgisime vaid rahvast ja nüüd tundus see mulle eriti laste lihaturuna. Sai ka see poolund mööda ja ei tulnud kedagi.
Siis hakkasin mõtlema, et aga ega ma ei näinud kusagil ka trumme ega muud sellist. Mõtlesime siiski, et me ei saa ju nüüd enam alla anda ja ootame kaheni, kuid veidi enne kahte läks osa rahvast ruumipuudusel lavale tantsu lööma ja ühel hetkel avastasime postidele ilmunud go-go tantsijad. Siis oli selge, et raiskame oma aega ja andsime alla.
Teel õue jäi aga jalgu üks klubi reklaamposter, mille abil selgeks sai, et tulime oma kuumale peole kogemata päev hiljem. Ei, mul ei olnud üldse piinlik sellise segaduse pärst. Mkmm!
Seega komberdasime välja, mina ette ja taha vabandades ja tema väites, et pole hullu, et diivanil istumise eest 7 euri maksime. Kohe jäi jalgu ka üks kuulus baar ja lasin tal proovida üht veelgi kuulsamat shoti, mida isegi katsetanud ei ole. Ei proovinud ma seda ka seekord, sest olin tulnud autoga ja siis tiksusime koju magama, tema veel kaua shoti pärast luksudes ja tuld neelates:D
Aga siis sai tööpäev läbi, ma jooksin koju trenniriiete järele ja õnneks juba päeval Annikale ostetud sooaleivakingitust maha panema ning siis ootaski ees elu esimene shapingutund. Pärast seda pidin koos oma külalisega Annika ja Veiko värskelt valmis saanud kodu vaatama minema ja pärast seda veel klubisse üht eesti bandi kuulama. Aga see oli vaid plaan. Ja teate ju küll, kuidas plaanidega on... Elu läheb omasoodu.
Seega elasin trenni üle ja tormasin koju, sest aega oli napilt ja Annika tahtis meid võimalikult vara, aga siis ta helistas ja saatis mu hoopis uuesti poodi koos lisainfoga, et ta isegi pole veel kodus ja nii kiire ka pole. Seega korjasin oma külalise peale, käisime poes erinevate basiilikusortidega tutvumas ja siis suutsime isegi õige maja ruttu üles leida. Mu sõber sai seetõttu ka magalarajooni näha. Muidugi ta oli ka juba enne aru saanud, kui hinnaline mu kodu asukoht on, aga see selleks.
Meil oli neljakesi tore õhtu. Veiko oli tänulik ka keelepraktika eest, aga Annika ei rääkinud peaaegu üldse.
Puhusime ühe kunstiprojekti heaks rõdul mulle ja sellest on päris palju ägedaid pilte ka. Loogan need ming hetk endale ka saada. Kokkuvõttes mu külaline jäi rahule ja mingi hetk liikusime kahekesi edasi ühte klubisse. Aga see oli omaette ooper.
Nimelt me jõudsime klubisse, ostsime piletid ära ja rõõmustasime, et show polnud veel pihta hakanud. Sain kohe ka teada, et mu kaaslaseleei meeldi tantsida, millest oli väga kahju, sest tõeliselt minu maitse järgi muusikat lasti terve meie sealoleku aja. Seega istusime mingile diivanile. Veidi seisime ka ja mul oli nii naljakas seista suure astme võrra kõrgemal, et temaga võrdsem olla, sest tavaliselt ma ei ole meestest nii palju lühem, aga seekord ju olin. Kuid lõpuks oli ikka hääl nii ära karjutud üksteisele kõrva röökimisest, et ajas köhima ja iiveldama, rääkimata valust.
Igatahes, ootasime seal siis nii umbes tund aega esinejaid, aga kui neid ei tulnud, hakkasime muutuma kahtlustavamateks. Mõtlesime, et ootame siis pool tundi veel poole kaheni ja ootasimegi. Samal ajal jälgisime vaid rahvast ja nüüd tundus see mulle eriti laste lihaturuna. Sai ka see poolund mööda ja ei tulnud kedagi.
Siis hakkasin mõtlema, et aga ega ma ei näinud kusagil ka trumme ega muud sellist. Mõtlesime siiski, et me ei saa ju nüüd enam alla anda ja ootame kaheni, kuid veidi enne kahte läks osa rahvast ruumipuudusel lavale tantsu lööma ja ühel hetkel avastasime postidele ilmunud go-go tantsijad. Siis oli selge, et raiskame oma aega ja andsime alla.
Teel õue jäi aga jalgu üks klubi reklaamposter, mille abil selgeks sai, et tulime oma kuumale peole kogemata päev hiljem. Ei, mul ei olnud üldse piinlik sellise segaduse pärst. Mkmm!
Seega komberdasime välja, mina ette ja taha vabandades ja tema väites, et pole hullu, et diivanil istumise eest 7 euri maksime. Kohe jäi jalgu ka üks kuulus baar ja lasin tal proovida üht veelgi kuulsamat shoti, mida isegi katsetanud ei ole. Ei proovinud ma seda ka seekord, sest olin tulnud autoga ja siis tiksusime koju magama, tema veel kaua shoti pärast luksudes ja tuld neelates:D
1 kommentaar:
ooh. saab lõpuks kommenteerida! :D ma siin tahtsin öelda (kui blogger maas oli), et mäletad kui me läksime kolmekesi Tartus ka samamoodi ühele peole? :D:D kihkihkih
sinuga juhtub seda tihti?
Postita kommentaar